Ja siis mindi ... orienteeruma !
Kui nägin mõned aastad tagasi varakevadel Kõrvemaa rattavõistluse raskel ja pehmevõitu rajal mehi vaevaliselt ratast üles mäge lükkamas, siis tundus küll, et sedalaadi tõsist pingutust ei oleks nad praegu küll pidanud ette võtma. Piimhape oli sedavõrd kõikvõimalikud lihased "uputanud", et oli hea, et ratas astumisel veel tuge pakkus. Nende kaasalöömistuhin oli aga igati arusaadav, sest uue rattahooaja kalendriots oli lahti tehtud, sõiduisu suur, aga vähemalt mägiratta sõitudel hakkab ju kohe ka paras turnimine peale.
Selge see, et jahedavõitu kevaded pole vahel eriti sõita lasknud ja ka suhteliselt napima suusasõiduga talve järel on mõnigi varakevadine üleliigne pingutamine lausa kurjast.
Selge see, et jahedavõitu kevaded pole vahel eriti sõita lasknud ja ka suhteliselt napima suusasõiduga talve järel on mõnigi varakevadine üleliigne pingutamine lausa kurjast.
Nagu pilt näitab , pole need varakevadised rattasõidud kerged ei meestele ega ratastele... Foto : K.Zilmer
Nii et ei tasu harrastussuusatajatel küll pingelise rattasõitude sarjaga ja just võidu peale ajamisega üle pingutada, vaid peaks ikkagi rahulikuma töö ja mitmekülgse tegevusega hea aeroobse põhja alla ladumist alustama.
Üldiselt väldib kogenud harrastaja küll liialt intensiivset tööd ja otsib ka sellisel maikuu ajal kestvamat, mõõdukama intensiivsusega, aga ka vaimu kosutavat tegevust. Kui ollakse talv läbi siiski lühikesel rajajupil suusakilomeetreid kogutud, leitakse end aga õigepea ikkagi rulluisutamisel või rattaradadel – seega ikkagi pisut justkui raamidesse surutud formaadi juures, kus just ilusa ilma ja värskes kevadõhustikus intensiivsus aga lausa märkamatult kõrgeks kisub. Ometigi peaks kogu aeg treeningutessse just mingit vaheldust tekitama. Mis niimoodi, läbi harjutamise laadiks sind ühelt pool maha, aga taastaks samas uuteks tegemisteks hoopis teise kandi pealt.
Võiks ju näiteks tavalist paadisõitu soovitada, aga aerudest haaramine on korralduselt pisut keerulisem ja midagi pole teha - paadialad on meile kuidagi võõraks jäänud.
Joosta võib muidugi alati, aga rutiinseks ning taas kellelegi ära panemiseks ei tasuks seda küll ajada. Igat sorti võidujooksmised on igati toredad ja au nende korraldajatele, aga igal osalejal peab endal pea otsas olema, mis talle ütleb, kuidas ühest või teisest jooksust kasulikku saada. Näiteks on igakevadine ümber Viljandi järve silkamine esmalt emotsionaalne, aga samas ka piisavat pingutust nõudev sooritus ning on ütlemata tore, et seal jagub senini sooritusrõõmu lausa seinast seina. Eks pisut tundu kogu see kirev jooksjate seltskond natuke nagu varakevadel koplisse lahti lastud vasikakarja meenutavat...kuid tervikuna on see igati meeldiv sissejuhatus suurele jooksuajale, mida sai ise ka juba 1967.aastal, Viljandis praktikal olles proovitud...
Kuid, mida siis veel teha? Pakuksin välja tõelise maiuspala – orienteerumise. Miks ma nii vaimustunult just selle välja käin. Aga olen selle tegevuse – just kevadiste orienteerumiste imelist toimet näinud ja ka ise kogenud. Tärkav kevad orienteerumisrajal, see on kunagiste Tartu aegade hea meenutus. Algas see kõik ikka suure Jüriöö mölluga ja siis läks orienteerumise jada lahti ning treenimist, lusti ja emotsioone tuli sealt oi kui palju…Mäletan, et ühel eriti innukal aastal sai "musta maa perioodil" 33 orienteerumisstarti tehtud...
Herbert Abel : „ Hea et eksisid, said suurepärase treeningu !“
See vana habemega ütlus on ka nendest aegadest välja kaevatud. Nimelt olid tuntud Tartu suusatreenerid ja õpetajad Erna ja Herbert Abelid meeletud orienteerumisfännid ja vedasid kogu oma suusatajate väe kevade tulles ikka metsade vahele. Erna Abel on selle kohta TRÜ ajalehes sedasi öelnud "Juba see on suur asi, kui noored tulevad 2-3 tunniks välja ning metsas 5,10,ja 15 km maha jooksevad. Keegi ei pruugi häbeneda oma kehalisi võimeid - metsas pole ju pealtvaatajaid..."
Üldiselt väldib kogenud harrastaja küll liialt intensiivset tööd ja otsib ka sellisel maikuu ajal kestvamat, mõõdukama intensiivsusega, aga ka vaimu kosutavat tegevust. Kui ollakse talv läbi siiski lühikesel rajajupil suusakilomeetreid kogutud, leitakse end aga õigepea ikkagi rulluisutamisel või rattaradadel – seega ikkagi pisut justkui raamidesse surutud formaadi juures, kus just ilusa ilma ja värskes kevadõhustikus intensiivsus aga lausa märkamatult kõrgeks kisub. Ometigi peaks kogu aeg treeningutessse just mingit vaheldust tekitama. Mis niimoodi, läbi harjutamise laadiks sind ühelt pool maha, aga taastaks samas uuteks tegemisteks hoopis teise kandi pealt.
Võiks ju näiteks tavalist paadisõitu soovitada, aga aerudest haaramine on korralduselt pisut keerulisem ja midagi pole teha - paadialad on meile kuidagi võõraks jäänud.
Joosta võib muidugi alati, aga rutiinseks ning taas kellelegi ära panemiseks ei tasuks seda küll ajada. Igat sorti võidujooksmised on igati toredad ja au nende korraldajatele, aga igal osalejal peab endal pea otsas olema, mis talle ütleb, kuidas ühest või teisest jooksust kasulikku saada. Näiteks on igakevadine ümber Viljandi järve silkamine esmalt emotsionaalne, aga samas ka piisavat pingutust nõudev sooritus ning on ütlemata tore, et seal jagub senini sooritusrõõmu lausa seinast seina. Eks pisut tundu kogu see kirev jooksjate seltskond natuke nagu varakevadel koplisse lahti lastud vasikakarja meenutavat...kuid tervikuna on see igati meeldiv sissejuhatus suurele jooksuajale, mida sai ise ka juba 1967.aastal, Viljandis praktikal olles proovitud...
Kuid, mida siis veel teha? Pakuksin välja tõelise maiuspala – orienteerumise. Miks ma nii vaimustunult just selle välja käin. Aga olen selle tegevuse – just kevadiste orienteerumiste imelist toimet näinud ja ka ise kogenud. Tärkav kevad orienteerumisrajal, see on kunagiste Tartu aegade hea meenutus. Algas see kõik ikka suure Jüriöö mölluga ja siis läks orienteerumise jada lahti ning treenimist, lusti ja emotsioone tuli sealt oi kui palju…Mäletan, et ühel eriti innukal aastal sai "musta maa perioodil" 33 orienteerumisstarti tehtud...
Herbert Abel : „ Hea et eksisid, said suurepärase treeningu !“
See vana habemega ütlus on ka nendest aegadest välja kaevatud. Nimelt olid tuntud Tartu suusatreenerid ja õpetajad Erna ja Herbert Abelid meeletud orienteerumisfännid ja vedasid kogu oma suusatajate väe kevade tulles ikka metsade vahele. Erna Abel on selle kohta TRÜ ajalehes sedasi öelnud "Juba see on suur asi, kui noored tulevad 2-3 tunniks välja ning metsas 5,10,ja 15 km maha jooksevad. Keegi ei pruugi häbeneda oma kehalisi võimeid - metsas pole ju pealtvaatajaid..."
Erna ja Herbert Abel oma järjekordsel orienteerumisrajal - KP on leitud ! /Repro raamatust " Suusatamine kogu elu "
Ning kui kogu see nende õpilaste armee oli kaardid käes maastikule lastud, siis andis mõnd Jukut või miks mitte ka Kaarlit sealt ikka tagasi oodata. Kui siis saabusid, kaart näpus oma mitmetunnistelt (orienteerumise !?) eksirännakutelt, kõlaski seesama lause suurepärasest treeningust. Jutt jumala õige, sest mis muu vägi oleks meid maikuus pannud paar tundi ja enamgi pingutama. Ning koormuski oli päris hästi paigas – jooksu kõrval pidi vahepeal ikka hoogu maha võtma ja ikka kaarti ka vaatama. Olukorras, kus pea ja jalad pidid samas rütmis töötama, oli see igati tasakaalus "üla – ja alakorruse" pingutus.
1961. aastal, Eesti suusakoondise laagris Käärikul. 3-tunnine valikorienteerumine - 20 suurema mäe tipud. Pilt Arulast: vasakult teine Osvald Mõttus, paremal - Herbert Abel. / Foto : Arne Kivistik
Tartus oldi üldse neil – 60-70- ndatel aastatel pöörases orienteerumise vaimustuses. Meenuvad välejalgne ja praeguseks tuntud geeniprofessoriks tõusnud suusataja/orienteeruja Andres Metspalu, aga hulgaliselt noori arstihakatisi, looduselembelisi biolooge-geograafe, spordihuvilisi juurastudeerijaid, aga ka üks noor matemaatikatudeng , praegune Ilvese spordiriiete boss Arvo Kivikas, kes ajas end orienteerumises päris kõrgesse klassi. Rohetama löövad kevadised metsad olid vennastuvat ülikooli ja EPA rahvast triiki täis.
Paljusid olin näinud aga talvel Käärikulgi suusatamas ja ka erinevate massisuusatamiste stardis. Nii et kui praeguseks on suusatamine ja orienteerumine ikkagi omaette aladeks kujunenud, siis tollal olid nad nagu lausa kaksikud, täiendades teineteist suurepäraselt... Ehedaks näiteks oli mu enda kursusekaaslane Ene Altmäe - Märtin, kes noppis medaleid mõlemilt alal lausa aastaringi. Nii oli raske nimetada orienteerujat, kes poleks käinud suusatamas või vastupidi...Rattaga siis metsas ja maastikel ei sõidetud, sest maastikuratas oli siis veel tundmata asi, nii et metsa viisid ikkagi kaart ja kompass...
Eesti orienteerumise Grand Old Man Arne Kivistik suutis Käärikul korra lausa ülikoolide rektoridki kaardiga metsa saada. Ja nagu allolev arhiivipilt kinnitab, õnnestus Arnel (Täksil ) lõputu korraldustegevuse ja uute ideede kõrval siiski ka seda orienteerumise kõige magusamat vilja maitsta - metsa minna ja kolleegidest rajameistrite tööd nautida...
Paljusid olin näinud aga talvel Käärikulgi suusatamas ja ka erinevate massisuusatamiste stardis. Nii et kui praeguseks on suusatamine ja orienteerumine ikkagi omaette aladeks kujunenud, siis tollal olid nad nagu lausa kaksikud, täiendades teineteist suurepäraselt... Ehedaks näiteks oli mu enda kursusekaaslane Ene Altmäe - Märtin, kes noppis medaleid mõlemilt alal lausa aastaringi. Nii oli raske nimetada orienteerujat, kes poleks käinud suusatamas või vastupidi...Rattaga siis metsas ja maastikel ei sõidetud, sest maastikuratas oli siis veel tundmata asi, nii et metsa viisid ikkagi kaart ja kompass...
Eesti orienteerumise Grand Old Man Arne Kivistik suutis Käärikul korra lausa ülikoolide rektoridki kaardiga metsa saada. Ja nagu allolev arhiivipilt kinnitab, õnnestus Arnel (Täksil ) lõputu korraldustegevuse ja uute ideede kõrval siiski ka seda orienteerumise kõige magusamat vilja maitsta - metsa minna ja kolleegidest rajameistrite tööd nautida...
Ning mis ehk paljudele meenub – keegi orienteerumisväest ei vuranud pärast metsaretke pettunult kodu poole tagasi. Vahetati muljeid, räägiti oma seiklustest ja vahejuhtumistest, analüüsiti üles riputatud kaartide ees oma liikumisteed, aga väänati muidugi märgi riideid pisut kuivemaks või pesti esimeses kraavis või veesilmas sopast ja mudast läbi käinud jalavarje. Linna jõudes tuli sageli pärast pesemast tulemist endalgi üllatuda – nägu oli kevadisest päikesest ära põlenud ja see ei olnud enne eksamile minekut õppejõule just kõige parem tuupimist kinnitav märk . Vaevalt et sealt välja loeti, et olid just need paar eksamieelset päeva raamatute lappamise asemel kuskil Kambja kandi metsade vahel "praadinud"...
Treener Abel lasi taolisel vabal orienteerumise vaimustusel muudkui voolata, mida targemat oleks ta muidu treeningutesse pannud, sest iga asi pidi tal tulema omal ajal. Ja kui ta nägi, et see tegevus praegu toimib ja hoolealune innuga metsades sumpab, siis mida sa veel tahad. Suve saabudes läksid orienteerumised kokku matkade ja võrratute ujumistega senitundmatutes paikades ja imelistes järvedes – jõgedes. Miski muu ei oleks niipalju Eestimaa eri paiku tuttavaks teinud kui tegi seda orienteerumine. Oh neid nõgeseid, okastraate, põhjatuid kraave ja rägastikke. Ja muidugi need eksimised, mis vahel olid täiesti kapitaalsed! Üheks parimaks näiteks on siinkohal lõiguke A. Kivistiku ja I. Kase raamatust " Kaardi ja kompassiga"...
Treener Abel lasi taolisel vabal orienteerumise vaimustusel muudkui voolata, mida targemat oleks ta muidu treeningutesse pannud, sest iga asi pidi tal tulema omal ajal. Ja kui ta nägi, et see tegevus praegu toimib ja hoolealune innuga metsades sumpab, siis mida sa veel tahad. Suve saabudes läksid orienteerumised kokku matkade ja võrratute ujumistega senitundmatutes paikades ja imelistes järvedes – jõgedes. Miski muu ei oleks niipalju Eestimaa eri paiku tuttavaks teinud kui tegi seda orienteerumine. Oh neid nõgeseid, okastraate, põhjatuid kraave ja rägastikke. Ja muidugi need eksimised, mis vahel olid täiesti kapitaalsed! Üheks parimaks näiteks on siinkohal lõiguke A. Kivistiku ja I. Kase raamatust " Kaardi ja kompassiga"...
Nii avastasid pikapeale , et isegi "salajased " NL raketibaaside kohad said kõik tuntuks ja kuigi sinna ei pidanud sattuma, olid ühel hetkel "keelatud maal" , otsisid KP-d ning sealt tuli äkki mõnelegi lõunamaa kandi välimusega sõdur automaadiga vastu ja kamandas tuldud teed tagasi...
Kui nüüdki, suusahooaja lõpetamisel kontrollisin teenekalt treenerilt Laur Lukinilt maikuise orienteerumise vajalikkuse ja sobivuse asjad üle, siis andis ka tema sellisele toimimisele ainult õnnistused kaasa.
Alsgaard otsis kaarti... Daelie soovitas alati metsa pöörata ... Hakulinen tegi suvel 2-3 orienteerumist nädalas...
Kui nüüdki, suusahooaja lõpetamisel kontrollisin teenekalt treenerilt Laur Lukinilt maikuise orienteerumise vajalikkuse ja sobivuse asjad üle, siis andis ka tema sellisele toimimisele ainult õnnistused kaasa.
Alsgaard otsis kaarti... Daelie soovitas alati metsa pöörata ... Hakulinen tegi suvel 2-3 orienteerumist nädalas...
|
Kahest suurest norralasest rääkides tahaks veel orienteerumise ja seeläbi üldse maastikul liikumise ülistust jätkata. Sest just sealt on ka need sitked mehed oma ettevalmistusse üsna palju vajalikku hankinud.
Kui Thomas Alsgaard tuli esimest korda Otepääle, sai ta vaid oma asjad korraks tuppa pandud kui tuli ühe murega – kas äkki leiaks kuskilt talle siinset orinteerumiskaarti? Siis ta läks ja tuli tunde hiljem – higise, porise ja meie suusa- ja orienteerumismaastikust vaimustununa. Küsimuse peale - palju ta orienteerumist teeb - tuli kiire vastus – nii palju kui võimalik. Ja ikka tahtvat ta uutes kohtades orienteerumiskaardiga ringi kolada – nii saavat paigast kõige parema pildi. |
Eks see maastikel liikumine ole norrakatel teatud elustiili osa, aga sellest on tipptasandi treenigute tarbeks teisigi ivasid otsitud. Kui legendaarne Björn Daeli pidas mõned aastad tagasi Otepääl ettekannet treeningu põhimõtetest, siis rääkis ta ikka jooksmistest teedeta metsamaastikel, kus iga samm kukub välja omamoodi. Eriti veel siis kui joosta mööda vahelduvat pinnast, hüpelda üle mahalangenud puude, põigelda puude, okste ja põõsaste vahel. Ja milline pöida arendav ja tugevdav treening see on – sõnas suusasangar kokkuvõtvalt.
Aga mida tähendab tugev ja treenitud pöid, seda teab iga sportiv inimene enda käest. Kui ikka ei jõua vajalikult tugevasti ja kiirelt tõugata, siis saab kõik alguse just pöiast. Muide, Andrus Veerpalugi hiilgab just hea ja kiire pöiatõukega ja see paneb paika tema ilusa, hea tunnetusega ning lõppude lõpuks ka suurepäraselt toimiva sõidutehnika.
Tühiasi pole ka see, et sellisel sinka- vonka pinnasega maastikul liikudes saavad pöid ja jalad tervikuna hea koormuse. Orienteerumises ei saa pidevalt astumise ja liikumise valikuid teha – tuleb minna sealt, kust kõige otstarbekam, aga kus enamusel juhtudel jääb ette mida vaid. Nii et täielik katsumuste rada, mida muuudes oludes kuidagi ei tekitaks ning ei läbiks.
Aga mida tähendab tugev ja treenitud pöid, seda teab iga sportiv inimene enda käest. Kui ikka ei jõua vajalikult tugevasti ja kiirelt tõugata, siis saab kõik alguse just pöiast. Muide, Andrus Veerpalugi hiilgab just hea ja kiire pöiatõukega ja see paneb paika tema ilusa, hea tunnetusega ning lõppude lõpuks ka suurepäraselt toimiva sõidutehnika.
Tühiasi pole ka see, et sellisel sinka- vonka pinnasega maastikul liikudes saavad pöid ja jalad tervikuna hea koormuse. Orienteerumises ei saa pidevalt astumise ja liikumise valikuid teha – tuleb minna sealt, kust kõige otstarbekam, aga kus enamusel juhtudel jääb ette mida vaid. Nii et täielik katsumuste rada, mida muuudes oludes kuidagi ei tekitaks ning ei läbiks.
Suusakuulsuse Veikko Hakulise orienteerumislembus kestis surmani / Foto : A. Kivistik
|
Soome suusalegendist Veikko Hakulinenist ja tema orienteerumisest kirjutas mulle aga Arne Kivistik selliselt:
1967. aastal olid Eesti orienteerujad esmakordselt TULi külalistena laagris Soomes, Lahti lähedal Lammi külas (seal on ka Finlandiahiihto üks viimaseid TPsid). Neljapäeva õhtul oli küla pidu tangotantsuga. Pimenedes võeti välja nupusussid ja taskulambid ning mindi öisele orienteerumisele. Selle võitis Veikko Hakulinen. Mina eksisin pimedal kaljumaastikul sedavõrd, et katkestasin. 1:0 Hakulineni kasuks. Laupäeval oli uus võistlus. Jooksin Hakulineniga eri radu, päeval lõpetasin, kuid paksu samblakorraga kivimaastikul oli harjumatult raske. Enne starti uurisin temalt, palju ta suvel orienteerumas käib. Tema: nädala keskel korra, nädalalõpus 1-2 päeval... |
Plusspunkte tuleb aga muudkui juurde.
Nii saab sellise orienteerumisteema juures leida mida vaid. Mis aga kõigele krooni paneb, on see tohutute võimaluste rohkus, mida orienteerumismaastikud, kaardid ja üritused pakuvad. Juhtusin seda teemat ühel varakevadiselt kaunil hommikul arutama Pirital TOP-i välisukse ees kolme tulihingelise orienteerumistegelase – Haanjamaa mehe Sixten Sillaga, Tapa linnapea Kuuno Rooba ja Eesti orienteerumisliidu peasekretäri Paul Poopuuga. Mis seal kõik veel jutuks tuli ja kuhu me teema arendusega oleks võinud veel jõuda – see kõik ei mahuks siia arutlusse kuidagi ära. Mis aga veelgi kinnitus – orienteeruma võib tulla igaüks ja igaüks leiab sealt oma. Tulla võib nii üksinda, kui koos sõbraga, samas ka lapsed ja abikaasad kaasa tuua. Korraks ehk ka töökaaslased metsa tirida või tähtsa nõupidamise lõppu mõnetunnine kaardiga liikumine pakkuda. Ja kui tahad tõesti omaette maastikku, ümbrust ja mahalaadimist nautida, siis alati leidub mistahes spordikeskustest sobilik orienteerumiskaart, mille järgi see oma retk teoks teha.
Nii saab sellise orienteerumisteema juures leida mida vaid. Mis aga kõigele krooni paneb, on see tohutute võimaluste rohkus, mida orienteerumismaastikud, kaardid ja üritused pakuvad. Juhtusin seda teemat ühel varakevadiselt kaunil hommikul arutama Pirital TOP-i välisukse ees kolme tulihingelise orienteerumistegelase – Haanjamaa mehe Sixten Sillaga, Tapa linnapea Kuuno Rooba ja Eesti orienteerumisliidu peasekretäri Paul Poopuuga. Mis seal kõik veel jutuks tuli ja kuhu me teema arendusega oleks võinud veel jõuda – see kõik ei mahuks siia arutlusse kuidagi ära. Mis aga veelgi kinnitus – orienteeruma võib tulla igaüks ja igaüks leiab sealt oma. Tulla võib nii üksinda, kui koos sõbraga, samas ka lapsed ja abikaasad kaasa tuua. Korraks ehk ka töökaaslased metsa tirida või tähtsa nõupidamise lõppu mõnetunnine kaardiga liikumine pakkuda. Ja kui tahad tõesti omaette maastikku, ümbrust ja mahalaadimist nautida, siis alati leidub mistahes spordikeskustest sobilik orienteerumiskaart, mille järgi see oma retk teoks teha.
Jõulumäe Tervisespordikeskuses, kus võib tegeleda saja asjaga leiad ka mõnusate männiseljandike vahele maha pandud orienteerumise püsiraja: Suve lõpupoole pole keelatud liikumise vahele ka peotäis -paar mustikaid võtta... / Foto: K. Zilmer
Kui alguses sai pisut pingutuse poole pealt arutletud, siis peakski enam mõtlema, mis rutiinseks muutuva treenimise mitmekesisemaks muudaks ja mis mõnegi harrastaja suusatamise – rattasõidu teljelt pisut teistegi tegemiste poole kallutaks. Miks mitte ei võiks innukal liikumisfännil nädala või kahe kohta üks orienteerumisseiklus sisse tulla. Saaks vahepeal vaimu ja meeli ergastada ja koormustki tuleks parasjagu.
Ja kui veel metsa mineku argumentide üle arutada, siis eks olegi paljudel senini kahjuks nii läinud, et ainsaks elurütmi sattunud orienteerumiskogemuseks kipub jäävat Viru keskuses või hiidkaupluse kaubalettide vahel ekslemine. Ehk kuulub paremal juhul selle hulka veel ka kuskil võõras linnas turismikaardiga liikumine, aga siinsamas olev eesti metsamaastik jääb paraku küll väisamata...
Ma lõpetaksin siiski rõõmsamal toonil, sest maastikel liikumise ja just uute alade - seikluspordi ja rogaini populaarsuse näol on selgelt välja joonistumas tänuväärne trend - loodusse pääseda. Ja mida targem ja oma liikumisharjumuste üle arutlev inimene, seda rohkem ta sinna kipub !
Julgeksin siinkohal küll soovitada, et minge aga rahumeelis kaardiga metsa ja ajage ehk okas päkka, nagu orienteerujad ütlevad...
Lõpetuseks lisan siia Etsi blogist ( siinkohal minu tänud !) leitud suurepärase pildi ja kommentaari ...
Ja kui veel metsa mineku argumentide üle arutada, siis eks olegi paljudel senini kahjuks nii läinud, et ainsaks elurütmi sattunud orienteerumiskogemuseks kipub jäävat Viru keskuses või hiidkaupluse kaubalettide vahel ekslemine. Ehk kuulub paremal juhul selle hulka veel ka kuskil võõras linnas turismikaardiga liikumine, aga siinsamas olev eesti metsamaastik jääb paraku küll väisamata...
Ma lõpetaksin siiski rõõmsamal toonil, sest maastikel liikumise ja just uute alade - seikluspordi ja rogaini populaarsuse näol on selgelt välja joonistumas tänuväärne trend - loodusse pääseda. Ja mida targem ja oma liikumisharjumuste üle arutlev inimene, seda rohkem ta sinna kipub !
Julgeksin siinkohal küll soovitada, et minge aga rahumeelis kaardiga metsa ja ajage ehk okas päkka, nagu orienteerujad ütlevad...
Lõpetuseks lisan siia Etsi blogist ( siinkohal minu tänud !) leitud suurepärase pildi ja kommentaari ...
Mõlemad vanameistrid ( Arvo Kivikas ja Johannes ( Juku) Tasa) tegid endale kenad sünnipäevakingid 60 aasta puhul ( rogaini MM Uus - Meremaal) ja ei väsi kordamast, et see on nende jaoks suurim kingitus, et suudavad veel 60-aastaselt lemmikspordialaga aktiivselt tegeleda ning jätkuvalt olla oma klassis maailma tipus!
Sooviksin siinkohal öelda tänusõnad orienteerujatele ( nii jooksukaaslastele kui korraldajatele läbi aegade), et TE EI OLE LASKNUD SUUSATAJATEL END PELGA ERIALASE TREENINGUGA "HULLUKS AJADA" , VAID PAKKUNUD ÄÄRMISELT MÕNUSAT VAHELDUST JA SELTSKONDA, KUHU OLEME TAHTNUD ALATI TULLA JA VAHEL ISEGI TEILE KA ÄRA PANNA ... PANGE TÄHELE, ET ILMA TEIETA POLEKS MEIL MÕNINGAIDKI TIPPSAAVUTUSI !
Olge samasugused innukad, peaga mõtlejad ja küllap ka hakkajamad ning targemad treenerid ja suusatajadki teie pakutut ikka ja ja jälle ära kasutavad...
12.aprill 2014
Olge samasugused innukad, peaga mõtlejad ja küllap ka hakkajamad ning targemad treenerid ja suusatajadki teie pakutut ikka ja ja jälle ära kasutavad...
12.aprill 2014