Lähme trepist!
ETR -i üleskutse on selge ja kehtib iga päev
Eesti Terviseradade (ETR) järjekordne trepist käimise kampaania on muude pakutavate liikumise ja koormuse andmise võimaluste kõrval igati tänuväärt ettevõtmine. See on taas meeldetuletuseks, et enam kui saja looduses paikneva terviseraja kõrval on veel ka siseradasid, kus see treppidest liikumine on igati kenasti muude enesevirgestamise tegevustega seotud. Kuid samas on see - pakutav trepist astumise alternatiivvõimalus olemas veel ju pea igas liftiga majas. On aga iseasi- kas me seda head liikumisvõimalust ka ära kasutame.
ETR arvates - võiks küll ja senisest enam treppidest käia!
Trepiots ja liftiuks asuvad suuremate majade trepikodades ju samadel tasanditel, teineteisest vaid mõned sammu kaugusel. Just seal saab nüüd iga üles minna tahtev inimene ise otsuse teha - kas valida kiire ja vaevatu üles
saamine liftiga või aeglasem ning parajat koormust andev astmelt astmele sammumise variant. Neil kahel võimalusel on nii üles minemise kui alla tuleku puhul nii oluline koormusefekti vahe, et selle on ära tabanud meist küllap igaüks...
ETR tahab oma soovituse kaudu, et te jälle liftinupud rahule jätaks, et niimoodi saaksite oma tegemistesse lisaliigutamise sisse tuua. Ja üsna tõsise, sest trepp on trepp, mis juba oma toimivat mõju andmata ei jäta...ja pakub seda selgelt tajutaval moel ning seejuures veel ka lausa tasuta.
ETR arvates - võiks küll ja senisest enam treppidest käia!
Trepiots ja liftiuks asuvad suuremate majade trepikodades ju samadel tasanditel, teineteisest vaid mõned sammu kaugusel. Just seal saab nüüd iga üles minna tahtev inimene ise otsuse teha - kas valida kiire ja vaevatu üles
saamine liftiga või aeglasem ning parajat koormust andev astmelt astmele sammumise variant. Neil kahel võimalusel on nii üles minemise kui alla tuleku puhul nii oluline koormusefekti vahe, et selle on ära tabanud meist küllap igaüks...
ETR tahab oma soovituse kaudu, et te jälle liftinupud rahule jätaks, et niimoodi saaksite oma tegemistesse lisaliigutamise sisse tuua. Ja üsna tõsise, sest trepp on trepp, mis juba oma toimivat mõju andmata ei jäta...ja pakub seda selgelt tajutaval moel ning seejuures veel ka lausa tasuta.
Kõige värskemal siseterviserajal Riigi Tugiteenuste Keskuse Sõbraringil on trepil oma kindel roll
Trepiehitajate jooniselt näeb kuidas kõnnisammu põhimõtteid peaks treppi tehes arvestama
Trepp ei tohi olla mingi hädine "nikerdus"
Hea ja igati käidav trepp on mistahes ehitise üks tähtsamaid osasid. Selle valmistamise kohta kehtivad igas konkreetses kohas omad nõuded. Nendega arvestamist on hiljem - käies - igati tunda. Nii astmete kõrgust, laiust kui sügavust adudes. Nagu hindame ka nende kattematerjaligi, et kas on trepp tundub libedavõitu või on ta parajalt kare. Eakamad inimesed arvustavad sedagi, kuidas on võimalik käsipuust head ja mugavat tuge saada.
Ega viletsat, ohtlikku ja inimsõbralikku treppi lubatagi teha. Kui vahel tahetakse selliste hulka ehk mõned kunagiste lossitornide ja kaitserajatiste ning tööstushoonete keerdtrepid arvata, siis seal on selliste tegemiseks ikkagi omad tõsised, lausa ellu jäämisega seotud asjaolud olnud. Mitte et neid oleks siis mingi tavainimese igapäevase üles-alla saalimise tarbeks tehtud...
Omaette nähtused on sellised trepikompleksid, nagu kas või meie laulukaare alune astmestik või Sillamäel merele laskuv patseerimispromenaad. Nii ühes kui teises on arvestatud võimaliku liikujaga...
Kõige enam tuleb meil muidugi kodu või töökoha treppe tallata. Silme ette tulevad praegugi näiteks Kalamaja elamute trepikodade kulunud astmetega keerdtrepid. Või mõne auväärse koolimaja paesed trepid, kuhu koolilaste jalad on kõik üles-alla tormamised sisse lihvinud. Neid käimise ja treppide kulutamise jälgi leiab igalt poolt ning osa sellest on ka meie hinge ja tunnetesse põimunud...
Hea ja igati käidav trepp on mistahes ehitise üks tähtsamaid osasid. Selle valmistamise kohta kehtivad igas konkreetses kohas omad nõuded. Nendega arvestamist on hiljem - käies - igati tunda. Nii astmete kõrgust, laiust kui sügavust adudes. Nagu hindame ka nende kattematerjaligi, et kas on trepp tundub libedavõitu või on ta parajalt kare. Eakamad inimesed arvustavad sedagi, kuidas on võimalik käsipuust head ja mugavat tuge saada.
Ega viletsat, ohtlikku ja inimsõbralikku treppi lubatagi teha. Kui vahel tahetakse selliste hulka ehk mõned kunagiste lossitornide ja kaitserajatiste ning tööstushoonete keerdtrepid arvata, siis seal on selliste tegemiseks ikkagi omad tõsised, lausa ellu jäämisega seotud asjaolud olnud. Mitte et neid oleks siis mingi tavainimese igapäevase üles-alla saalimise tarbeks tehtud...
Omaette nähtused on sellised trepikompleksid, nagu kas või meie laulukaare alune astmestik või Sillamäel merele laskuv patseerimispromenaad. Nii ühes kui teises on arvestatud võimaliku liikujaga...
Kõige enam tuleb meil muidugi kodu või töökoha treppe tallata. Silme ette tulevad praegugi näiteks Kalamaja elamute trepikodade kulunud astmetega keerdtrepid. Või mõne auväärse koolimaja paesed trepid, kuhu koolilaste jalad on kõik üles-alla tormamised sisse lihvinud. Neid käimise ja treppide kulutamise jälgi leiab igalt poolt ning osa sellest on ka meie hinge ja tunnetesse põimunud...
See kena eestimaine trepp on loodud käimiseks ja kestmiseks
Ilma põhjalikumat uurimust korraldamata on ilmselge, et ega meil olnud aastaid tagasi trepist minemisest erilist pääsugi ning alles uuemad ajad on hakanud igat sorti liftide, tõstukite ja muude taoliste seadeldiste abil n.ö. "prii küüti " pakkuma. Tulid uued ajad ja nüüd taheti igati ka inimeste jalavaeva vähendama hakata. Liikuv trepp ehk eskalaator murdis üsna ebaõnnestunult näiteks ka Tallinna Postimajja, kuhu mõni põikas vaid selleks, et seda 1980.aasta OM -ks ehitatud tehnikaimet näha. Ega ta vist korralikult käima läinudki ja ikka pidi siis tema kõrvalt massiivsest betoontrepist üles kalpsama. Aga noh kõige viimasemast "ülesvinnajast" - T1 Mall kaubanduskeskuse omast saab sõidu lausa kõrge lae alla.
Niimoodi siis paljude inimeste jalavaev aina väheneb ja väheneb, koos samas tasa juurde hiiliva ja kasvava mugavusega...
Professori trepikogemus
Eks ole nii, et üks osa meist astub koduuksest vaid kaks astet alla ning teeb siis järgmise astumise või pigem sisseronimise liigutuse autosse. Seejärel jälle autost maha ja parklast oma esimesel korrusel asuvasse töökohta minnes pole trepi "haisugi". Kuid teistele jagub oma igapäevaste tegemiste tarbeks treppe piisavalt. Nendel on siis see päevast - päeva tallamine ehk omamoodi mõnusaks rutiinikski saanud.
Siinkohal tuleb meelde ühe Tartu professori igapäevane käigutee, kes keemiahoones töö lõpetas ja siis alati mitte ümber nurga Lätte tänava kaudu ( kergemat teed) ei läinud, vaid ikka võttis ta ette selle järsema, Jakobi tänava trepist üles minemisega. Sealt edasi piki lauget "professoritõusu" kõndides jõudis ta Toomemäele. Järgmisena tulid teha veel mõned sammud järsemast trepist üles ning siis raamatukogu eest minnes sai ka tenniseplatside äärest trepist allagi astuda. Järgmisel hommikuti tuli tal sama rada vastupidises suunas ette võtta. Ja nii aasta-aasta järel...
Niimoodi siis paljude inimeste jalavaev aina väheneb ja väheneb, koos samas tasa juurde hiiliva ja kasvava mugavusega...
Professori trepikogemus
Eks ole nii, et üks osa meist astub koduuksest vaid kaks astet alla ning teeb siis järgmise astumise või pigem sisseronimise liigutuse autosse. Seejärel jälle autost maha ja parklast oma esimesel korrusel asuvasse töökohta minnes pole trepi "haisugi". Kuid teistele jagub oma igapäevaste tegemiste tarbeks treppe piisavalt. Nendel on siis see päevast - päeva tallamine ehk omamoodi mõnusaks rutiinikski saanud.
Siinkohal tuleb meelde ühe Tartu professori igapäevane käigutee, kes keemiahoones töö lõpetas ja siis alati mitte ümber nurga Lätte tänava kaudu ( kergemat teed) ei läinud, vaid ikka võttis ta ette selle järsema, Jakobi tänava trepist üles minemisega. Sealt edasi piki lauget "professoritõusu" kõndides jõudis ta Toomemäele. Järgmisena tulid teha veel mõned sammud järsemast trepist üles ning siis raamatukogu eest minnes sai ka tenniseplatside äärest trepist allagi astuda. Järgmisel hommikuti tuli tal sama rada vastupidises suunas ette võtta. Ja nii aasta-aasta järel...
Tartu Toomemäe trepid - paljudele rahuliku ja mõõduka koormusega kõndimise koht / foto: Margus Ansu
See, enam kui tunniseks minev tööle-koju käik üle Toomemäe oli talle aga nagu päevase liikumise põhiannus, mis siis loenguid pidades ning tudengite ees edasi-tagasi käies lisagi sai...
"Nüüd käin siinsamas kodu lähedal Maarjamõisas ja kahju, et enam ei pea Toomemäe treppe ja tõuse võtma. Nii jään ikka laisemaks ja põduramaks" on käimishimuline professor selgelt nördinud...
On siis trepp tõesti üks igati sobiva pingutuse koht?
Kindlasti, olenevalt muidugi kui pikk astumine tuleb teha või kui rajusti astmeid rünnatakse. Treppidel saab tunda nii enda kerget koormamist kui ka äärmuslikku pingutust. Kui see Tartu professorihärra sai ehk kerge ja talle harjumuspäraseks saanud aeroobse koormusega hakkama, siis Eestis populaarsust koguv trepijooksude sari lööb tõesti jalalihaste piimhappe lakke. Mõlemil juhul tuleb pidevalt oma keharaskust astmekaupa üles tarida ja see koormamine paneb sõltuvalt intensiivsusest ka organismi ning eriti kogu südame- veresoonkonna üsna suurtel "tuuridel" tööle.
Kui sellist tehtavat mehaanilist tööd hinnata, siis oma kodutrepi astmete puhul lihtsat arvutust tehes leidsin, et II korrusele jõudmiseks pean kuutteist 18,5 cm kõrgusega astet võttes oma kehamassi 2 meetri ja 96 cm kõrgusele tarima. Maha ei saa grammigi jätta. Nii et treppidel toimub 100 % füüsilist lihastööd, mis peamiselt jalgadele vatti annab. Uurimuste järgi kulutabki treppidest käimine 8-9 korda enam energiat kui istumine ning ümmarguselt 7 korda rohkem kui liftiga sõitmine...
Kui palusin oma kolleegil, funktsionaalset anatoomiat lugeval õppejõul Meeli Roosalul pisut trepist kõndimist lahata, siis kinnitas ta kohe, et seal käib väga intensiivne lihastöö. Pingutust saavad tunda nii jalgade sirutajate kui painutajate suured lihasrühmad. Kui sageli arvatakse, et just trepist üles ronimine on koormavam, siis Meeli arvates tuleb samas trepist alla tulles lihastel taluda ka inertsist lisanduvat lisakoormust. Kui siis tullakse trepist alla veel hoogsamalt, siis suureneb pinge lihastele ja ka liigestele veelgi...
Seega on treppidel saadav koormus suur ja sellist tegevust harrastades tuleb igati nõustuda prantslastega, kes on soovitanud, et kui tahad mägedesse suusatama minna, siis hakka varakult treppidest käima. Et meilgi on mäesuusapuhkused üha populaarsemaks saanud, siis selleks, et mitte seal esimeste päevade järel tõsist lihasvalu kogeda, võiks jalad juba koduste trepikäikudega ette valmistada...Ja liftid selleks ajaks unustada! Neid tuleb ju hiljem mägedes küll ja küll kasutada.
Eks suusamaratonide sõitmisekski võiks treppidest käimisest enam abi otsida, sest kui tuletate vaid meelde, siis ehkki suusatamine on justkui "libisemise mäng", näitavad üsna paljudele maratonijärgsete hommikute "komberdamine" ja uskumatu lihasvalu, et just jalalihased on paraja vati saanud ja selgelt alt vedanud.. Eriti, kui rada pehmeks läks, suusad tagasi lipsusid ning kätes erilist rammu ei jätkunud. Kui siis jalgadest justkui see viimane jõud kadus, siis oligi käes see seisund, kus ... jalg ei tahtnud enam jala ette minna...Oli alanud mingi eriline komberdamine ... koos pisukese eneseanalüüsiga...
... et äkki võtaks äkki neid viimaseid tõuse TREPPTÕUSUGA ??? Noh teate küll - külg eest astudes... Ei tea, keegi just niimoodi ei liigu...üritan ikka kuidagi teisiti, ehkki jalad ei taha sõna kuulata...
"Nüüd käin siinsamas kodu lähedal Maarjamõisas ja kahju, et enam ei pea Toomemäe treppe ja tõuse võtma. Nii jään ikka laisemaks ja põduramaks" on käimishimuline professor selgelt nördinud...
On siis trepp tõesti üks igati sobiva pingutuse koht?
Kindlasti, olenevalt muidugi kui pikk astumine tuleb teha või kui rajusti astmeid rünnatakse. Treppidel saab tunda nii enda kerget koormamist kui ka äärmuslikku pingutust. Kui see Tartu professorihärra sai ehk kerge ja talle harjumuspäraseks saanud aeroobse koormusega hakkama, siis Eestis populaarsust koguv trepijooksude sari lööb tõesti jalalihaste piimhappe lakke. Mõlemil juhul tuleb pidevalt oma keharaskust astmekaupa üles tarida ja see koormamine paneb sõltuvalt intensiivsusest ka organismi ning eriti kogu südame- veresoonkonna üsna suurtel "tuuridel" tööle.
Kui sellist tehtavat mehaanilist tööd hinnata, siis oma kodutrepi astmete puhul lihtsat arvutust tehes leidsin, et II korrusele jõudmiseks pean kuutteist 18,5 cm kõrgusega astet võttes oma kehamassi 2 meetri ja 96 cm kõrgusele tarima. Maha ei saa grammigi jätta. Nii et treppidel toimub 100 % füüsilist lihastööd, mis peamiselt jalgadele vatti annab. Uurimuste järgi kulutabki treppidest käimine 8-9 korda enam energiat kui istumine ning ümmarguselt 7 korda rohkem kui liftiga sõitmine...
Kui palusin oma kolleegil, funktsionaalset anatoomiat lugeval õppejõul Meeli Roosalul pisut trepist kõndimist lahata, siis kinnitas ta kohe, et seal käib väga intensiivne lihastöö. Pingutust saavad tunda nii jalgade sirutajate kui painutajate suured lihasrühmad. Kui sageli arvatakse, et just trepist üles ronimine on koormavam, siis Meeli arvates tuleb samas trepist alla tulles lihastel taluda ka inertsist lisanduvat lisakoormust. Kui siis tullakse trepist alla veel hoogsamalt, siis suureneb pinge lihastele ja ka liigestele veelgi...
Seega on treppidel saadav koormus suur ja sellist tegevust harrastades tuleb igati nõustuda prantslastega, kes on soovitanud, et kui tahad mägedesse suusatama minna, siis hakka varakult treppidest käima. Et meilgi on mäesuusapuhkused üha populaarsemaks saanud, siis selleks, et mitte seal esimeste päevade järel tõsist lihasvalu kogeda, võiks jalad juba koduste trepikäikudega ette valmistada...Ja liftid selleks ajaks unustada! Neid tuleb ju hiljem mägedes küll ja küll kasutada.
Eks suusamaratonide sõitmisekski võiks treppidest käimisest enam abi otsida, sest kui tuletate vaid meelde, siis ehkki suusatamine on justkui "libisemise mäng", näitavad üsna paljudele maratonijärgsete hommikute "komberdamine" ja uskumatu lihasvalu, et just jalalihased on paraja vati saanud ja selgelt alt vedanud.. Eriti, kui rada pehmeks läks, suusad tagasi lipsusid ning kätes erilist rammu ei jätkunud. Kui siis jalgadest justkui see viimane jõud kadus, siis oligi käes see seisund, kus ... jalg ei tahtnud enam jala ette minna...Oli alanud mingi eriline komberdamine ... koos pisukese eneseanalüüsiga...
... et äkki võtaks äkki neid viimaseid tõuse TREPPTÕUSUGA ??? Noh teate küll - külg eest astudes... Ei tea, keegi just niimoodi ei liigu...üritan ikka kuidagi teisiti, ehkki jalad ei taha sõna kuulata...
Treeninguteks on trepid imehead paigad
Nagu ikka, ollakse igasugust kehalist võimekust arendades üsna otsiva vaimuga. Kui treppidest rääkida, siis on nad äärmiselt käepärased vahendid olnud. Alati olemas - kindlad ja konkreetsed.
Treppe jagub ja pauer (power) tuleb
Viimsi klindiastangule rajatud trepp - kena ja kasulik igas mõttes
Kunagi Tartupäevil treenides oli meil üheks treeningute lemmikpaigaks mitmekülgse profiiliga Toomemägi, kus jagus ka igat sorti treppe. Tähtvere Lauluväljaku rajamise järel läks käiku sealnegi trepivaramu. Ikka üles ja alla käies, intensiivsuse ja korduste arvuga varieerides. Siis vahelduseks pinkidel muudele kehalosadele jõuharjutusi pakkudes ja jänne tehes. Nii et tänud treppimeistritele, sest ega ükski trepijupp polnud ju sportimiseks mõeldud, aga sobisid igati. Nagu Mustamäe trepid Glehni pargis treenijatelegi.
Muidugi üks häda on treppidel harjutajaid ikka saatnud. Kui tänapäevased spordisussid oma hea ja vetruva tallaga ei lase kõval pinnasel intensiivsemaid sammhüppeid sooritades jalgadele liiga teha, siis kunagistes Põhjala tennistes said jalad ikka päris korralike põrutusi.
Ses osas otsisime siis treppidele vahelduseks ikka pehmema pinnasega kohti ja üks trepivaba piirkond oli Pirita parkmets ( mis oli ka kuulsa treeneri Tšikini lemmikkohti). Seal jagus pehmet metsapinnast, aga eriti head ja tõhusad olid veel liivased jõe kaldajärsakud, kus pind kippus jalge alt vajuma ja pimedaks kiskuvatel sügisõhtutel saigi seal siis "liivatreppi" võtta lausa kottpimedas.
Tartus mindi Toomemäe treppidele vahelduseks vahel ka Tähtvere turbarabasse, kus tund-poolteist joostes olid varsti jalad nagu vatist.
Kui nüüd üht Eesti ja ehk ka maailma unikaalsemat - vastrajatud Viimsi Põhjakonna treppi vaatad, siis on ta lisaks omapärasele ehitusele kindlasti ka suurepärane treeningukoht. Seda nii lihtsaks ülesastumiseks kui ka taastavaks ning vaadet nauditavaks allatulemiseks. Kas siis poolde treppi minnes või täit võttes. Või vahepeal Karulaugu terviserajale jooksuotsale minnes, lisaks ka jõukeskuses venitades. Aga ehk tullakse trepile nüüd ehk ka uhiuuest Karulaugu Spordikeskusest või kohalikest koolidestki, et lisaks siseoludele head looduskeskset vahepala pakkuda. Soovitaks igati - iga ala treenijale on seal midagi teha.
Väga ilmekaks näiteks on ses osas kas või innukaid liikumisharrastajaid ühendava Viimsi - Spordi tegevus. Klubi ühe eestvedaja ja 2017.aastal ka valla poolt parimaks spordiürituste korraldajaks tunnistatud Siiri Visnapuu sõnul on see terviseraja ning trepi ühendamise võimalus äärmiselt käepärane ja väga mitmekülgset tegevusi pakkuv. Nii on neil sel olnud nii iganädalased treeningud kui ka mitmed jõukatsumisedki. "Naudime seda kodulähedast liikumisvõimalust täiega !" võtab Siiri oma kaaslastega kogetu kokku...
Muidugi üks häda on treppidel harjutajaid ikka saatnud. Kui tänapäevased spordisussid oma hea ja vetruva tallaga ei lase kõval pinnasel intensiivsemaid sammhüppeid sooritades jalgadele liiga teha, siis kunagistes Põhjala tennistes said jalad ikka päris korralike põrutusi.
Ses osas otsisime siis treppidele vahelduseks ikka pehmema pinnasega kohti ja üks trepivaba piirkond oli Pirita parkmets ( mis oli ka kuulsa treeneri Tšikini lemmikkohti). Seal jagus pehmet metsapinnast, aga eriti head ja tõhusad olid veel liivased jõe kaldajärsakud, kus pind kippus jalge alt vajuma ja pimedaks kiskuvatel sügisõhtutel saigi seal siis "liivatreppi" võtta lausa kottpimedas.
Tartus mindi Toomemäe treppidele vahelduseks vahel ka Tähtvere turbarabasse, kus tund-poolteist joostes olid varsti jalad nagu vatist.
Kui nüüd üht Eesti ja ehk ka maailma unikaalsemat - vastrajatud Viimsi Põhjakonna treppi vaatad, siis on ta lisaks omapärasele ehitusele kindlasti ka suurepärane treeningukoht. Seda nii lihtsaks ülesastumiseks kui ka taastavaks ning vaadet nauditavaks allatulemiseks. Kas siis poolde treppi minnes või täit võttes. Või vahepeal Karulaugu terviserajale jooksuotsale minnes, lisaks ka jõukeskuses venitades. Aga ehk tullakse trepile nüüd ehk ka uhiuuest Karulaugu Spordikeskusest või kohalikest koolidestki, et lisaks siseoludele head looduskeskset vahepala pakkuda. Soovitaks igati - iga ala treenijale on seal midagi teha.
Väga ilmekaks näiteks on ses osas kas või innukaid liikumisharrastajaid ühendava Viimsi - Spordi tegevus. Klubi ühe eestvedaja ja 2017.aastal ka valla poolt parimaks spordiürituste korraldajaks tunnistatud Siiri Visnapuu sõnul on see terviseraja ning trepi ühendamise võimalus äärmiselt käepärane ja väga mitmekülgset tegevusi pakkuv. Nii on neil sel olnud nii iganädalased treeningud kui ka mitmed jõukatsumisedki. "Naudime seda kodulähedast liikumisvõimalust täiega !" võtab Siiri oma kaaslastega kogetu kokku...
Nii et lisaks vaatamisväärsusele on see Põhjakonna 220- astmeline siksakiline trepp valmis vastu võtma keda vaid ja võimaldama oma kehamassi ligi 37 meetri võrra kõrgemale toimetada. Ilma liftita. Jalgadele ja südamele koormust andes.
Tee endale ka Harvardi steptesti !
Oleks patt treppidest rääkides minna mööda kuulsast Harvardi stepptestist. Mis veelgi kinnitab . kuidas trepi olemust ära kasutatud on. Lihtne ja kiiresti teostatav test võeti kasutusel 1943.aastal ja kujutas endast (meestel 20 ja naistel 16) tolli kõrgusele astmele astumist 5 minuti jooksul, sagedusega 30 astumist minutis. Rütmiks kasutatakse ka metronoomi, et säiliks ühesugune astumisrütm. Kui töö lõpeb , mõõdetakse pulssi 1, 2, 3 minuti järel ja selle põhjal hinnatakse südame- veresoonkonna taastumist taolisest koormusest. Et praeguseks on sellest testist igasuguseid muid modifikatsioone loodud ja pakutakse ka jooksumattidel ning veloergomeetril testimist, siis ometigi saab seda kunagist moodust kasutada kus vaid. Ka teile ettejuhtuval trepil. Ei pea kuhugile eraldi minema , aga võib ka ise , näiteks selsamal Karulaugu trepil mingi oma "harvardi metoodika" välja töötada ja siis vaadata, kuidas regulaarne liikumine trepi võtmise pulsisageduses kajastub. Saan sellele kinnitust ka oma teiselt kolleegilt, spordifüsioloogiat õpetavalt Karin Baskinilt. Tema õpetab tudengitele erinevaid testimismooduseid, aga on kinnitanud alati, et kui sul pole võimalust mingeid aparatuure kasutada, siis võta käiku Harvardi steptest ja see töötab väga hästi. Lisaks saad selle ju lausa iseendaga läbi viia.
Nii et mõte tööle ja täpsema Harvardi metoodika uurimiseks on internetis sedalaadset materjali piisavalt. Et saaksid lisaks kõndimisele ka vastuse küsimusele - mis minuga treppidel liikudes siis toimub ning milline mu kehaline seisund üleüldse on.
Kokkuvõtteks öeldes - Treppidel liikumisest leiab mida vaid ja see pole kriipsugi määral samaväärne lifti vinnavate vaierite mugava surinaga.
19.novembril 2018
Tee endale ka Harvardi steptesti !
Oleks patt treppidest rääkides minna mööda kuulsast Harvardi stepptestist. Mis veelgi kinnitab . kuidas trepi olemust ära kasutatud on. Lihtne ja kiiresti teostatav test võeti kasutusel 1943.aastal ja kujutas endast (meestel 20 ja naistel 16) tolli kõrgusele astmele astumist 5 minuti jooksul, sagedusega 30 astumist minutis. Rütmiks kasutatakse ka metronoomi, et säiliks ühesugune astumisrütm. Kui töö lõpeb , mõõdetakse pulssi 1, 2, 3 minuti järel ja selle põhjal hinnatakse südame- veresoonkonna taastumist taolisest koormusest. Et praeguseks on sellest testist igasuguseid muid modifikatsioone loodud ja pakutakse ka jooksumattidel ning veloergomeetril testimist, siis ometigi saab seda kunagist moodust kasutada kus vaid. Ka teile ettejuhtuval trepil. Ei pea kuhugile eraldi minema , aga võib ka ise , näiteks selsamal Karulaugu trepil mingi oma "harvardi metoodika" välja töötada ja siis vaadata, kuidas regulaarne liikumine trepi võtmise pulsisageduses kajastub. Saan sellele kinnitust ka oma teiselt kolleegilt, spordifüsioloogiat õpetavalt Karin Baskinilt. Tema õpetab tudengitele erinevaid testimismooduseid, aga on kinnitanud alati, et kui sul pole võimalust mingeid aparatuure kasutada, siis võta käiku Harvardi steptest ja see töötab väga hästi. Lisaks saad selle ju lausa iseendaga läbi viia.
Nii et mõte tööle ja täpsema Harvardi metoodika uurimiseks on internetis sedalaadset materjali piisavalt. Et saaksid lisaks kõndimisele ka vastuse küsimusele - mis minuga treppidel liikudes siis toimub ning milline mu kehaline seisund üleüldse on.
Kokkuvõtteks öeldes - Treppidel liikumisest leiab mida vaid ja see pole kriipsugi määral samaväärne lifti vinnavate vaierite mugava surinaga.
19.novembril 2018
