Maestro Klas viimasel tõusul ...
MAESTRO
Kui tänasel küünlakuu viimastel päevadel, pika musta algutalve järel taas kena lumega rüütatud Eestimaa kuulis Maestro Eri Klasi lahkumisest, siis seda ootamatut sõnumit veelkord üle lugedes, ärkasid meil paljudel ellu mitmed imelised kokkupuuted selle suure kaasteelisega...
Mitte ainult kontserdisaalist, lauluväljakult, muusika juurest, vaid hoopis mujalt ja üsna ootamatutest paikadest. Küllap oli see Maestro enda loomuses juba nii seatud, et teda huvitas kõik, tal polnud võõrast inimest enda kõrval ja kui tal vaid tekkis võimalus, siis peagi läks pikemaks jutuks lahti...
Üks selline, viimane emotsionaalne hetk oli ehk aastajagu tagasi, kui temaga kokku saades meenutasin, kuidas mulle on mällu sööbinud hetk kuskilt 70-ndate aastate Käärikult, kui nägin teda Partsumäe kandist suuskadel tulevat ja seda viimast mäenukki võtmas, mis otse elumajade juurde üles tõi. See oli nii omalaadne pilt - Suur, kogukas, üleni aurav Eri ! Kelle dressipluus oli eest lahti ja higist leemendav karvane rind kindlaks märgiks, et ta oli suusatades pigem enam rassinud kui liuelnud...
Minu seekordse jutu peale ta vaid naeris ja kinnitas, et Kääriku ollla tõesti üks tema lemmikkohti, sest talle meeldinud sealsed inimesed - Kudu, Tidriksaar, Abelid, Hain Kinks ... kellega saanud häid spordijutte ajada... Sporti ta aga armastas - andunult ning jäägitult. Muidugi võlunud teda ka imelised Hirveoru rajad, ehkki suusatamises jäänud ta enda sõnul tunduvalt viletsamaks meheks kui näiteks ka tihedasti Käärikulgi suuskamas käinud - Voldemar Panso...
Kui see oli üks täna hommikul taas meelde tulnud hetk Eri Klasiga, siis lugege lisaks, mida ta rääkis mõned ajad tagasi "Põhjaranniku" lehele oma suusaretkedest konservatooriumi päevil :
“Tulime kord talvel Arvo Pärdiga siia õpingute ajal suusatama – justkui pakku. Kuremäel elas üks meie koolivend. Magasime tema juures Pärdiga ahju peal ja seal ta rääkis, et läheduses on Kuremäe klooster. Siis me läksime suuskadega sinna. Ja ma usun, et see klooster suuresti muutis Pärdi elu, sest ta oli sellest nii vaimustuses. Ma arvan, et see oli üldse tema esimene kokkupuude õigeusuga. Kui mina olin kloostris ühe õhtu, siis Pärt suusatas sinna igal õhtul.
Ju sel mõju oli!”
Nii ei saagi taoliste avatud hingega suurmeeste puhul, nagu ka lahkunud Maestro Klas aru, kas neis ongi üldse mingeid piire, mis hoiaks nende üht pühendumust lahus kõigest muust, mida nad siis võimaluse avanedes aga täie ... avali ja aurava dressipluusi all oleva rinnaga naudivad...
Nagu ka täna teispoolsusse siirdunud ja justkui meie kõigi jaoks olnud - ERI KLAS - seal Kääriku järsul mäenukil...
RIP
26.veebruaril 2016
