Unot ja Vaiket meenutades...
Suusatamises, nii nagu Eesti spordis laiemaltki. võib ette lugeda terve rea abielupaare, kes külg-külje kõrval tegutsedes ja oma elutööd tehes on loonud lausa oma koolkonna. Kui alles tuletasime meelde Erna ja Herbert Abeli 100 puhul nende tehtut, siis ühe nende õpilase – Uno Aavola ning aastast 1955 ka tema abikaasa Vaike ettevõtmised kujunesid pea samalaadseks. Tartusse õppima tulles kasvas Unost Abelite käe all kiiresti väga mitmekülgne ning pühendunud spordimees, kel jagus Eesti meistrimedaleid nii kahevõistluses, suusahüpetes kui murdmaas. Aga ka akadeemilises sõudmises. Koos Vaikega oldi siis aga pea et paarkümmend aastat Rakvere internaatkooli spordilaste innustajaks ning edasi sooviti nii häid ja oskuslikke õpetajaid/treenereid näha juba Otepää Suusakoolis. Seega, kokku lausa poolsajandi pikkuseks kujunenud õpetajatöö põhjal on võimatu siinkohal ära märkida nende kasvandike hulka, kes just neilt mõlemilt nii nõu, hoolitsust kui treenimistarkust said...
Nagu nende, justkui paarisrakendis ja kogu aeg oma õpilaste jaoks olemas olevate juhendajate puhul tüüpiline, oli ka Unol ja Vaikel muidugi omavaheline rollijaotus olemas. Nii et iga kasvandik teadis peagi - kellelt, millal ja mis nõu ning abi saada. Ja muidugi jagus ka ühiseid ning pikemaid arutelusid, et suuremaid plaane pidada - kuidas edasi tegutseda ja spordis ikka kõrgemale jõuda. Aga ka – üldse elus hakkama saada. Sedasi käis põhjalik vaagimine ka ühe nende õpilase Jaak Mae puhul, kui tekkis võimalus ühe noore suusataja saatmiseks Norrasse õppima. Just Uno ja Vaike innustasid teda sinna minema ja nagu Jaak ise märgib, avas Norra aasta talle suusatamise laia maailma...ning aitas hiljem tõusta medalipjedestaalile nii MM-l kui Olümpial...
Paljusid häid nõuandjaid, nagu õpetajasid Aavolaid pole enam meie hulgas, kuid egas siis saadud nõu ja õpetused pole kuhugile kadunud. Seda on endiste õpilaste poolt isegi edasi jagatud, nagu see hea, sooja ning inimliku nõuandega ikka käib... Tulnuna sel märtsil lahkunud Vaike ja nüüd uue suusatalve hakul tema juurde siirdunud Uno avalaist südameist...
Me – nii paljud, oleme seda tunda saanud...
Nagu nende, justkui paarisrakendis ja kogu aeg oma õpilaste jaoks olemas olevate juhendajate puhul tüüpiline, oli ka Unol ja Vaikel muidugi omavaheline rollijaotus olemas. Nii et iga kasvandik teadis peagi - kellelt, millal ja mis nõu ning abi saada. Ja muidugi jagus ka ühiseid ning pikemaid arutelusid, et suuremaid plaane pidada - kuidas edasi tegutseda ja spordis ikka kõrgemale jõuda. Aga ka – üldse elus hakkama saada. Sedasi käis põhjalik vaagimine ka ühe nende õpilase Jaak Mae puhul, kui tekkis võimalus ühe noore suusataja saatmiseks Norrasse õppima. Just Uno ja Vaike innustasid teda sinna minema ja nagu Jaak ise märgib, avas Norra aasta talle suusatamise laia maailma...ning aitas hiljem tõusta medalipjedestaalile nii MM-l kui Olümpial...
Paljusid häid nõuandjaid, nagu õpetajasid Aavolaid pole enam meie hulgas, kuid egas siis saadud nõu ja õpetused pole kuhugile kadunud. Seda on endiste õpilaste poolt isegi edasi jagatud, nagu see hea, sooja ning inimliku nõuandega ikka käib... Tulnuna sel märtsil lahkunud Vaike ja nüüd uue suusatalve hakul tema juurde siirdunud Uno avalaist südameist...
Me – nii paljud, oleme seda tunda saanud...
