Pöörded liikumisel
Parralleelpöördes olevaid suuski on on lausa imeline vaadata.On kiirust, on head suusavalitsemist, lausa tantsu ja ... kunstilist elamust / Foto : Scanpix
Pöörded liikumisel tulevad õppimisele siis kui ollakse omandatud juba piisav laskumiskindlus. Samas ei pea selleks oskama laskuda väga rasketest ja keerukatest laskumistest , vaid mõned pöörded võib õppida selgeks ka väga väikeselt nõlvalt laskudes. Peamine, et jätkuks piisavalt hoogu, tunnetamaks seda - kuidas hakata pöördega oma liikumissuunda muutma. Algajatel ilmnebki asjaolu, et tahetakse õppida pöördeid liiga aeglasel kiirusel, kus jääb aga puudu suusatajat edasi viiv inertsjõud...
Klassikaliselt jagatakse pööre kolmeks osaks - pöördesse minek, pööre ja pöördest väljumine. Seega vajab iga pöörde sooritamine ettevalmistavaid tegevusi, seejärel pöörde sooritamist ja siis veel sellejärgset tegevust, millega siirdutakse kas saavutatud suunas laskuma või järgneb sellele kohe järgmise pöörde sooritamine.
Olenevalt laskumiskiirusest ja eesmärgist sooritatakse pöörded ilma kepitõuketa. Kepid hoitakse teravikega enda taga, aidates nii keppide kui kätega hoida asendi stabiilsust. Kepitõukeid kasutatakse ainult siis, kui laskumiskiirus kipub väga kahanema. Et saavutada pööretega ka kiirust, sooritakse kiireid paaristõukeid, eriti just laugetel laskumistel või tasasele rajaosale väljalibisemisel. Tüüpiliseks paaristõugete kohaks on ka tasaste rajalõikude kurvid, kus tugevad kepitõuked ühendatakse aktiivse jalgade tööga.
Täpsemalt käsitletakse pöörete omapära juba iga pöörde sooritamise juures, aga üldsoovituseks on ehk see, et igat pöörde sooritamist peab suutma kontrollida, sest muidu viivad liikumissuuna muutmisel toimivad inertsjõud soovitud suunast välja - lumehange !
Klassikaliselt jagatakse pööre kolmeks osaks - pöördesse minek, pööre ja pöördest väljumine. Seega vajab iga pöörde sooritamine ettevalmistavaid tegevusi, seejärel pöörde sooritamist ja siis veel sellejärgset tegevust, millega siirdutakse kas saavutatud suunas laskuma või järgneb sellele kohe järgmise pöörde sooritamine.
Olenevalt laskumiskiirusest ja eesmärgist sooritatakse pöörded ilma kepitõuketa. Kepid hoitakse teravikega enda taga, aidates nii keppide kui kätega hoida asendi stabiilsust. Kepitõukeid kasutatakse ainult siis, kui laskumiskiirus kipub väga kahanema. Et saavutada pööretega ka kiirust, sooritakse kiireid paaristõukeid, eriti just laugetel laskumistel või tasasele rajaosale väljalibisemisel. Tüüpiliseks paaristõugete kohaks on ka tasaste rajalõikude kurvid, kus tugevad kepitõuked ühendatakse aktiivse jalgade tööga.
Täpsemalt käsitletakse pöörete omapära juba iga pöörde sooritamise juures, aga üldsoovituseks on ehk see, et igat pöörde sooritamist peab suutma kontrollida, sest muidu viivad liikumissuuna muutmisel toimivad inertsjõud soovitud suunast välja - lumehange !
