Mängud, mängud, mängud ...
Järgnev lugu sai kirjutatud küll juba 4 aastat tagasi, aga nagu uuesti lugedes kogesin - kannatab seda praegugi - Venemaa MM-i eel- lugeda. Justkui soojenduseks, sest
VUTT JÄÄB VUTIKS !!!
VUTT JÄÄB VUTIKS !!!
Kommentaarideta / Foto : Scanpix
Praegusel "Brasiilia lainel " on mängud vallutanud maailma, seda küll ikka jalgpalli kaudu, aga toonud muu ajaga võrreldes rohkem esile ka mängu kui sellise laiema rolli. Tõsi, päris rohkesti püütakse praegu mängu olemust lahti seletada vaid jalgpalli kaudu, aga jäädakse pahatihti hätta - nii jalgpalli enda kui kaugeltki juba mängu lahti harutamisega. Tahtmata tunnistada, et mõningaid asju, nagu ka mängimist ei saagi lõpuni lahti seletada ja see ongi selliste tegevuste võlu. Ilma, et nende unikaalsusele ja omapärale kogu aeg põhjendusi ja õigustusi otsitaks, et miks mänguline tegevus ikkagi nii haarav on...
Kui selleks aga hirmus tahtmine on, siis soovitaksin ühe allika juurde küll pöörduda. Vaieldamatult ühe kõige sügavaima käsitluse on andnud mängu mõtestamise kohta kindlasti üks 20. sajandi kuulsamaid kultuuriloolasi hollandlane Johan Huizinga. Tema tuntuima raamatu kohta kirjutatakse raamatu eestikeelsena ( tõlkinud Mati Sirkel) välja andnud kirjastuse Varraku lühitutvustuses järgmist:
"Mängiv inimene" (1938) on kultuuriloo kullavaramusse kuuluv uurimus mängu ja mängulisuse tähtsusest inimühiskonnas. Huizinga näitab väga laialdasele materjalile tuginedes, et kultuur sünnib ja areneb mängus ning mänguna. Kuigi kultuuri edenedes nihkub mänguelement tasapisi tagaplaanile, kristalliseerub see teadmistes, luulekunstis, õiguskorras, riigielu vormides jm. Huizinga analüüsid lasevad mõista, et inimese tegevus on selle sügavamal tasandil tihti mänguline, et oma loomult on inimene "mängiv inimene" - homo ludens.
Kui selleks aga hirmus tahtmine on, siis soovitaksin ühe allika juurde küll pöörduda. Vaieldamatult ühe kõige sügavaima käsitluse on andnud mängu mõtestamise kohta kindlasti üks 20. sajandi kuulsamaid kultuuriloolasi hollandlane Johan Huizinga. Tema tuntuima raamatu kohta kirjutatakse raamatu eestikeelsena ( tõlkinud Mati Sirkel) välja andnud kirjastuse Varraku lühitutvustuses järgmist:
"Mängiv inimene" (1938) on kultuuriloo kullavaramusse kuuluv uurimus mängu ja mängulisuse tähtsusest inimühiskonnas. Huizinga näitab väga laialdasele materjalile tuginedes, et kultuur sünnib ja areneb mängus ning mänguna. Kuigi kultuuri edenedes nihkub mänguelement tasapisi tagaplaanile, kristalliseerub see teadmistes, luulekunstis, õiguskorras, riigielu vormides jm. Huizinga analüüsid lasevad mõista, et inimese tegevus on selle sügavamal tasandil tihti mänguline, et oma loomult on inimene "mängiv inimene" - homo ludens.
Tsitaat PM online-st
Kui siit edasi minna, siis peab küll lausa tuhandesse "lehte jagunema", et kõike mänguga ( päevakajaliselt siis muidugi - jalgpalliga) kaasnevat lahti harutama hakata. Oma arvamuse ütleb üsna üheülbaliselt välja Priit Pullerits /PM ja ei saagi õieti aru, mis on tema sellise suure vastuseisu taga. Ses suhtes tasub
vaadata ikka n.ö. klassikuid ja mulle meeldib vahel üht nende hulgast , spordiliikumise suurkuju - soomlast Lauri Pihkalat tsiteerida.
Oma raamatus " Spordi õpetus" ( eesti k. 1923) ütleb ta nii -
Jalgpall on mõnevõrra juhuse mäng, kuid mitte niipalju, et ootamata kaotust alati halva õnne arvele maksaks kirjutada...
Nii et, kui oledki tubli ja osav, tuleb mängu veel juhus ka ja Pihkala (muide - ühe fantastilise mängu - soome pesapalli looja ) enam kui 90 aasta tagusel arutlusel on igati iva sees, mida Pulleritsu jutust just ei leia...
Raske ja lootusetu asi on niisiis see jalgpalli lahti seletamine, sest nagu praegugi - toob iga õhtu, hilisõhtu või isegi öötund "mängupilti" ja vutimosaiiki uusi väljundeid. Ning ehkki seda palliveeretamist ( heas mõttes) on nähtud küll ja küll, jätkub seda sorti uute muljetega "toitmine" pea kuu aega veel...
Siinkohal jätaksin siis mängu olemuse sügavama kangutamise ja ka tuure koguva jalgpalli enda ning arutleksin pisut lähemalt, mida on näiteks mängud tähendanud käeoleva veebilehe mõne põhivaldkonna - suusatamise ja liikumisharrastuse jaoks...
Arvamusi jagub aga piisavalt ...
Tuntud suusatreeneri Herbert Abeli seisukoht jalgpallimängu oli omal ajal mitte just eriti soosiv . Mängida ju võis ja teatud ajal oli see tõesti kevadise treenimisisu säilitamiseks päris kohane, aga rohkem pidas ta lugu korvpallist või isegi mingist tema juurutatud "rägbi" versioonist. Ehk johtus see ka sellest , et valdavas osas olid tema hoolealusteks ikkagi tüdrukud, neiud ja naised. Olen mitmeid kordi mõelnud , et küllap polnud ka ehk sellepärast Abelite kuulsas suusabaasis Ruusal jalgpalliplatsi, ega mängitud seda ka Oa tänava Emajõe äärsel platsil. Pigem tehti kõike muud. Kui uurisin pisut ka suurte kogemustega treeneri Laur Lukini soovitusi, siis loeb ta üles muidugi mängude positiivsed pooled - nii emotsionaalsed , füüsilised kui ka sotsiaalsed, kuid samas lõpetab ta sõnadega, et tundeid ei tohi lasta üle keeda ning muidugi vaadata , et ei tekiks vigastusi. " Eks kasutasin noore treenerina pallimänge ja ka jalgpalli ikka selleks , et lapsed alguses trenni saada ja head emotsiooni luua " sõnab Laur " aga siis juhtus niigi , et paremad pallimängijad liikusid varsti juba jalkatrenni. Aga muidugi, ega mängude emotsionaalsuse vastu teised alad ikkagi ei saa." Kui ikka neid vigastusi ei tuleks, sest ega suusatajad mängi tavaliselt ju ideaalsetel platsidel, vaid ikkagi parajatel "songermaadel" , kus mingi pöianikastus võib ühe hetkega tervele hooajale kriipsu peale vedada. Rääkimata nendest rohketest juhtudest, kus pallist mööda äsatakse ja kohe piki vastase sääreluid. Õnneks pole lööjal korkidega putsasid, aga valusaanul puuduvad ka igasugused säärekaitsmed, nii et "kosse" toob tavaliselt iga pisut tormakam mäng.
Jalgpalli kasutamist ei too treeningvahendina eriliselt esile ka soome suusaspetsid ( Toni Roponen) , ega ka norralastest vennastekolmik Auklandid, kelle treeninguraamatus leidub mida tahes, aga mitte jalgpalli. Soomlased on palju kasutanud samas aga soome pesapalli, kus kontakt on välistatud, aga pidevalt tuleb teha just sellised spurdipikkusi, mida ka Laur Lukin soovitab. Kui aga hea viskekäsi juhtub olema, napsab sealgi poisi kohe mõni odavisketreener endale.
vaadata ikka n.ö. klassikuid ja mulle meeldib vahel üht nende hulgast , spordiliikumise suurkuju - soomlast Lauri Pihkalat tsiteerida.
Oma raamatus " Spordi õpetus" ( eesti k. 1923) ütleb ta nii -
Jalgpall on mõnevõrra juhuse mäng, kuid mitte niipalju, et ootamata kaotust alati halva õnne arvele maksaks kirjutada...
Nii et, kui oledki tubli ja osav, tuleb mängu veel juhus ka ja Pihkala (muide - ühe fantastilise mängu - soome pesapalli looja ) enam kui 90 aasta tagusel arutlusel on igati iva sees, mida Pulleritsu jutust just ei leia...
Raske ja lootusetu asi on niisiis see jalgpalli lahti seletamine, sest nagu praegugi - toob iga õhtu, hilisõhtu või isegi öötund "mängupilti" ja vutimosaiiki uusi väljundeid. Ning ehkki seda palliveeretamist ( heas mõttes) on nähtud küll ja küll, jätkub seda sorti uute muljetega "toitmine" pea kuu aega veel...
Siinkohal jätaksin siis mängu olemuse sügavama kangutamise ja ka tuure koguva jalgpalli enda ning arutleksin pisut lähemalt, mida on näiteks mängud tähendanud käeoleva veebilehe mõne põhivaldkonna - suusatamise ja liikumisharrastuse jaoks...
Arvamusi jagub aga piisavalt ...
Tuntud suusatreeneri Herbert Abeli seisukoht jalgpallimängu oli omal ajal mitte just eriti soosiv . Mängida ju võis ja teatud ajal oli see tõesti kevadise treenimisisu säilitamiseks päris kohane, aga rohkem pidas ta lugu korvpallist või isegi mingist tema juurutatud "rägbi" versioonist. Ehk johtus see ka sellest , et valdavas osas olid tema hoolealusteks ikkagi tüdrukud, neiud ja naised. Olen mitmeid kordi mõelnud , et küllap polnud ka ehk sellepärast Abelite kuulsas suusabaasis Ruusal jalgpalliplatsi, ega mängitud seda ka Oa tänava Emajõe äärsel platsil. Pigem tehti kõike muud. Kui uurisin pisut ka suurte kogemustega treeneri Laur Lukini soovitusi, siis loeb ta üles muidugi mängude positiivsed pooled - nii emotsionaalsed , füüsilised kui ka sotsiaalsed, kuid samas lõpetab ta sõnadega, et tundeid ei tohi lasta üle keeda ning muidugi vaadata , et ei tekiks vigastusi. " Eks kasutasin noore treenerina pallimänge ja ka jalgpalli ikka selleks , et lapsed alguses trenni saada ja head emotsiooni luua " sõnab Laur " aga siis juhtus niigi , et paremad pallimängijad liikusid varsti juba jalkatrenni. Aga muidugi, ega mängude emotsionaalsuse vastu teised alad ikkagi ei saa." Kui ikka neid vigastusi ei tuleks, sest ega suusatajad mängi tavaliselt ju ideaalsetel platsidel, vaid ikkagi parajatel "songermaadel" , kus mingi pöianikastus võib ühe hetkega tervele hooajale kriipsu peale vedada. Rääkimata nendest rohketest juhtudest, kus pallist mööda äsatakse ja kohe piki vastase sääreluid. Õnneks pole lööjal korkidega putsasid, aga valusaanul puuduvad ka igasugused säärekaitsmed, nii et "kosse" toob tavaliselt iga pisut tormakam mäng.
Jalgpalli kasutamist ei too treeningvahendina eriliselt esile ka soome suusaspetsid ( Toni Roponen) , ega ka norralastest vennastekolmik Auklandid, kelle treeninguraamatus leidub mida tahes, aga mitte jalgpalli. Soomlased on palju kasutanud samas aga soome pesapalli, kus kontakt on välistatud, aga pidevalt tuleb teha just sellised spurdipikkusi, mida ka Laur Lukin soovitab. Kui aga hea viskekäsi juhtub olema, napsab sealgi poisi kohe mõni odavisketreener endale.
Venemaa 2018.a suusaportaali Skisport.ru on leitud pilt hüppemäel vutti koksivatest kahevõistlejatest Karl August Tiirmaast/EST ja Eero Hirvosest/FIN. Küllap saab sedasi lihaseid erksana hoida...
Siitkohalt ei tasu küll mitte mingil juhul täismahus järeldust teha, et jalgpall on suusatajate treeningust välja jäänud, kuna lastele ja noortele peetakse seda kindlalt vajalikuks, sest mäng on ikkagi just mäng, mis ei lase laste ja noorte treeninguid emotsionaalselt rutiini minna ja hoiab pikki üksluisemaid treeninguid mängude abil heas tasakaalus. Ka Mati Alaveriga vesteldes tunnistas ta, et kuni 1998.aastani kasutasid nad jalgpallimängu päris sageli, aga nii nagu hakkas tipptase lähenema, pidi just mängulise emotsionaalsuse taustal tekkivate vigastuste ohust lähtuvalt sellest treeningvahendist tagasi tõmbuma...
Tõsi, üht suusakoolkonda võib siinkohal ehk pisut erinevalt esile tuua küll - see on Venemaa. Teades meie idanaabrite vuti ja hokiindu , ei taheta ometigi ka seal eriti just tipptasandile jõudmisel poisse enam kuigi meelsasti vutiplatsile lubada. Nagu kinnitas omal ajal NL suusalaagrites olnu - Arne Sirel, siis olla juunioriajal veel vutti taotud, aga meeste hulka minnes olnud nad käinud end maha laadimas vaid võrguplatsil. Kuid Venemaa madalamal tasandil sobis vutitagumine ülihästi. Mitmete meeste kirjelduste järgi käinud jalkalahingud isegi esimese lume laagrite ajal, kus põlvini lumes üsna kõvasti palli taoti, millega vaheldust, kõva koormust ja ka mängumõnu saadi. Omal ajal NL naiste suusakoondist juhendanud Viktor Ivanov lasi Käärikul olles samuti õhtuti kasvandikel mängulusti nautida vaid võrkpalliplatsidel, lisades ise, et siin on ju võrk vahel ja naised ei saa seal kuidagi käsipidi kokku minna. Tal oli ka omamoodi mängujärgne tseremoonia - kaotajad pidi võitjaid teatud arvu ringe seljas ümber platsi tassima...Legendaarse Fred Kudu kümnevõistlejatel oli aga rangelt näiteks korvpall , aga loomulikult ka jalgpall keelatud. Nii need tsentnerilised mehemürakad siis salamisi püüdsid vabal ajal ka korvpalli mängida, aga kuuldused Kudubossi lähenemisest mängusaalile tõi kohe võrkpallid platsi.
Harrastajad naudivad mängulusti, kuid ...
Uurides harrastajate poolt, siis on pallimängude osakaal nende tegemistes tunduvalt suurem. Paljud ongi ehk oma harjutamist taasalustanud just ühiste pallimängukohtumiste kaudu. Seda küll eelkõige ka mängu- ja eakaaslastega meeldivate kokkusaamiste tõttu, aga eks hing ja vaim ihka jätkuvalt ikka väravaid lüüa ning korve visata ka. Kuid kõik äkilisemad liigutused, sujuvamate suusatamisliigutustega võrreldes näiteks, on reeglina kõvaks väljakutseks nii lihastele , kõõlustele kui sidemetele.Tõsi, ehkki jalanõud on pehmemaks ja turvatunnet tekitavateks muutunud ning nüüd saab ka erinevaid tugevdavaid sidemeid ja tugitoestusigi kasutada, kipub igasugune traumaoht alatiseks jääma. Eriti hull, kui juurde on tulnud lisakilod, mis nüüd pisut haprama koha ( eelkõige ikkagi jalad) paraja katsumuse alla panevad. Ei, see kõik pole siinkohal mängudest eemale peletamiseks kirja pandud , aga liiga tihti kuuleme mõne kooskäiva seltskonna "aastaraportist" hulgalisest katkenud "achillkadest" või pöia külgsidemetest, mis teevad üsna paljusid töö- ja harjutamisvõimetuks päris pikaks ajaks.
Tõsi, üht suusakoolkonda võib siinkohal ehk pisut erinevalt esile tuua küll - see on Venemaa. Teades meie idanaabrite vuti ja hokiindu , ei taheta ometigi ka seal eriti just tipptasandile jõudmisel poisse enam kuigi meelsasti vutiplatsile lubada. Nagu kinnitas omal ajal NL suusalaagrites olnu - Arne Sirel, siis olla juunioriajal veel vutti taotud, aga meeste hulka minnes olnud nad käinud end maha laadimas vaid võrguplatsil. Kuid Venemaa madalamal tasandil sobis vutitagumine ülihästi. Mitmete meeste kirjelduste järgi käinud jalkalahingud isegi esimese lume laagrite ajal, kus põlvini lumes üsna kõvasti palli taoti, millega vaheldust, kõva koormust ja ka mängumõnu saadi. Omal ajal NL naiste suusakoondist juhendanud Viktor Ivanov lasi Käärikul olles samuti õhtuti kasvandikel mängulusti nautida vaid võrkpalliplatsidel, lisades ise, et siin on ju võrk vahel ja naised ei saa seal kuidagi käsipidi kokku minna. Tal oli ka omamoodi mängujärgne tseremoonia - kaotajad pidi võitjaid teatud arvu ringe seljas ümber platsi tassima...Legendaarse Fred Kudu kümnevõistlejatel oli aga rangelt näiteks korvpall , aga loomulikult ka jalgpall keelatud. Nii need tsentnerilised mehemürakad siis salamisi püüdsid vabal ajal ka korvpalli mängida, aga kuuldused Kudubossi lähenemisest mängusaalile tõi kohe võrkpallid platsi.
Harrastajad naudivad mängulusti, kuid ...
Uurides harrastajate poolt, siis on pallimängude osakaal nende tegemistes tunduvalt suurem. Paljud ongi ehk oma harjutamist taasalustanud just ühiste pallimängukohtumiste kaudu. Seda küll eelkõige ka mängu- ja eakaaslastega meeldivate kokkusaamiste tõttu, aga eks hing ja vaim ihka jätkuvalt ikka väravaid lüüa ning korve visata ka. Kuid kõik äkilisemad liigutused, sujuvamate suusatamisliigutustega võrreldes näiteks, on reeglina kõvaks väljakutseks nii lihastele , kõõlustele kui sidemetele.Tõsi, ehkki jalanõud on pehmemaks ja turvatunnet tekitavateks muutunud ning nüüd saab ka erinevaid tugevdavaid sidemeid ja tugitoestusigi kasutada, kipub igasugune traumaoht alatiseks jääma. Eriti hull, kui juurde on tulnud lisakilod, mis nüüd pisut haprama koha ( eelkõige ikkagi jalad) paraja katsumuse alla panevad. Ei, see kõik pole siinkohal mängudest eemale peletamiseks kirja pandud , aga liiga tihti kuuleme mõne kooskäiva seltskonna "aastaraportist" hulgalisest katkenud "achillkadest" või pöia külgsidemetest, mis teevad üsna paljusid töö- ja harjutamisvõimetuks päris pikaks ajaks.
Ei, siin pole tegu "Panso kooliga", vaid tõsise vigastusega / Foto : Scanpix
Isikliku " liikumispausi" elasin üle siis, kui tõmbasin vasaku jala achillese pooleks kümmekond aastat tagasi tudengitega matkal olles ja õhtul Käsmu palliplatsil võrkpalli lüües. Kui siiani olid jalad enam kui pool sajandit vastu pidanud ja kogenud mida kõike, erinevatel maastikel joostes ning liikudes, siis nüüd olin äkki hulk nädalaid "audis", kogedes esmakordselt, mida tähendab ühe tõsise traumaga tekkinud abitus.
Kui siinkohal teha väike trendikuse määratlus, siis on see pallimängulembus pisut nagu ruumi tegemas just tsüklilistele tegevustele, eriti rattasõidule ja suusatamisele. Seda ei saa tõlgendada mitte niivõrd mängudest eemaldumisena, vaid mängimiseks on siiski vaja vähemalt üht kaaslast ( tennis, sulgpall ), rääkimata juba mõnusast korvi või jalkaseltskonnast. Kiire aeg ei lase lihtsalt ühist õhtut leida, aga mõned pundid on selle siiski nui neljaks ikka leidnud ja on sellega ülimalt rahul. Seda kinnitab ka värske uuring, mille tegi Eesti jalgpalli rahvaliiga põhjal Tallinna ülikooli lõpetanud Tauri Tursk. Nelja eri piirkonna võistkondi küsitledes sai ta üldistada, et võistlussari on igati elujõuline ja just väiksemates piirkondades on taoline ühine vutimäng igati ühendav, kui mitte öelda - isegi regionaalpoliitikat ja korporatiivset liini ajav tegevus. Kaasates sellesse ka vutti taguvate meest peresid, arendades tingimusi, luues traditsioone - muutes paremuse poole kogu laiemat kogukonda. Ja nüüd on need harrastajad küllap kõige innukamad telerijälgijad ja tänavad hinges nii Marko Kaljuveeri ja endist valitsusjuhti Andrus Ansipit, kes meie oma kanalite tarbeks vutile toetuse leidsid...
Nii et , hoolimata toodud mistahes ohtudest jäägu meeste ja miks mitte ka naiste ja muidugi laste mängulust kestma, veeregu siis milline pall tahes...
Tugitoolimängudest ka
Seda osa ei saa inimeste mänguhimust vist võtta kuni surmani. Tean üht tuttava peret , kus kõige suurem maailma jalka atleetide fänn oli pere 80-aastane vanamemm. Koos asjatundliku kriitika ja retoorikaga, mis pereliikmeid vahepeal lausa hulluks ajas. Aga siis saadi aru, et kui memmelt kõik see võtta, siis ...
Meil ei jää muud üle kui haarava mängukire ja sellega liituva ( vahel küll päris tuimaks kiskuva) pealtvaatamisega leppida. Ja kui nii arutleda, siis on see ju üks üsna hästi kanaliseeritud nähtus, mis ei toimu ju kogu aeg , aga mingil ajal saab ta tõesti mingi ülimlikkuse mõõdu külge.
Kui lugesin jalgpalli presidendi Aivar Pohlaku kommentaare seoses Brasiilia MM-ga, siis oli seal juttu üsna paljudest teguritest, mida ta päris hästi püüdis ikka jalgpalliga siduda. Tundub, et tavavaataja , oma tugitoolis nii laialt ei arutle. Kui käib mäng, on ta platsil justkui 23.mängija või X kohtunik , unustades üsna pea - kes ta ise on ja kus ta hetkel viibib. Kui sellises seisus just vinti üle ei keera, on see kõik äärmiselt OK.
Ei tohi samas unustada, et kui pikalt ka mäng või MM ei kesta, siis ühel juulikuu hetkel oleme me kõik "Brasiiliast tagasi" ja vastu vaatab reaalne Eesti elu...
Niimoodi aga võib tõesti - sind endast eemale viia mitte vaid hea ja kaasakiskuv mäng, aga miks mitte ka hea teatrietendus, kontsert või ka MM-i aega jääva laulupeo tipphetk. Nagu praegu isegi mõtlen, kas mu läbi aegade ühe lemmiku - Sir Tom Jones'i homne esmakordne kontsert Saku suurhallis suudab samamoodi köita, nagu mingi praegu kogetud värske jalgpalli tipphetk.
Kui siinkohal teha väike trendikuse määratlus, siis on see pallimängulembus pisut nagu ruumi tegemas just tsüklilistele tegevustele, eriti rattasõidule ja suusatamisele. Seda ei saa tõlgendada mitte niivõrd mängudest eemaldumisena, vaid mängimiseks on siiski vaja vähemalt üht kaaslast ( tennis, sulgpall ), rääkimata juba mõnusast korvi või jalkaseltskonnast. Kiire aeg ei lase lihtsalt ühist õhtut leida, aga mõned pundid on selle siiski nui neljaks ikka leidnud ja on sellega ülimalt rahul. Seda kinnitab ka värske uuring, mille tegi Eesti jalgpalli rahvaliiga põhjal Tallinna ülikooli lõpetanud Tauri Tursk. Nelja eri piirkonna võistkondi küsitledes sai ta üldistada, et võistlussari on igati elujõuline ja just väiksemates piirkondades on taoline ühine vutimäng igati ühendav, kui mitte öelda - isegi regionaalpoliitikat ja korporatiivset liini ajav tegevus. Kaasates sellesse ka vutti taguvate meest peresid, arendades tingimusi, luues traditsioone - muutes paremuse poole kogu laiemat kogukonda. Ja nüüd on need harrastajad küllap kõige innukamad telerijälgijad ja tänavad hinges nii Marko Kaljuveeri ja endist valitsusjuhti Andrus Ansipit, kes meie oma kanalite tarbeks vutile toetuse leidsid...
Nii et , hoolimata toodud mistahes ohtudest jäägu meeste ja miks mitte ka naiste ja muidugi laste mängulust kestma, veeregu siis milline pall tahes...
Tugitoolimängudest ka
Seda osa ei saa inimeste mänguhimust vist võtta kuni surmani. Tean üht tuttava peret , kus kõige suurem maailma jalka atleetide fänn oli pere 80-aastane vanamemm. Koos asjatundliku kriitika ja retoorikaga, mis pereliikmeid vahepeal lausa hulluks ajas. Aga siis saadi aru, et kui memmelt kõik see võtta, siis ...
Meil ei jää muud üle kui haarava mängukire ja sellega liituva ( vahel küll päris tuimaks kiskuva) pealtvaatamisega leppida. Ja kui nii arutleda, siis on see ju üks üsna hästi kanaliseeritud nähtus, mis ei toimu ju kogu aeg , aga mingil ajal saab ta tõesti mingi ülimlikkuse mõõdu külge.
Kui lugesin jalgpalli presidendi Aivar Pohlaku kommentaare seoses Brasiilia MM-ga, siis oli seal juttu üsna paljudest teguritest, mida ta päris hästi püüdis ikka jalgpalliga siduda. Tundub, et tavavaataja , oma tugitoolis nii laialt ei arutle. Kui käib mäng, on ta platsil justkui 23.mängija või X kohtunik , unustades üsna pea - kes ta ise on ja kus ta hetkel viibib. Kui sellises seisus just vinti üle ei keera, on see kõik äärmiselt OK.
Ei tohi samas unustada, et kui pikalt ka mäng või MM ei kesta, siis ühel juulikuu hetkel oleme me kõik "Brasiiliast tagasi" ja vastu vaatab reaalne Eesti elu...
Niimoodi aga võib tõesti - sind endast eemale viia mitte vaid hea ja kaasakiskuv mäng, aga miks mitte ka hea teatrietendus, kontsert või ka MM-i aega jääva laulupeo tipphetk. Nagu praegu isegi mõtlen, kas mu läbi aegade ühe lemmiku - Sir Tom Jones'i homne esmakordne kontsert Saku suurhallis suudab samamoodi köita, nagu mingi praegu kogetud värske jalgpalli tipphetk.
Samasugune masside hullutaja nagu jalgpallgi - Sir Tom Jones - esmakordselt, aga siiski lõpuks ka Tallinnas / foto : Dmitri Kotjuh/ Delfi //...
P.S. Nüüd, kontserdijärgselt saab öelda , et hullutas saalitäit endiselt võimsa hääle ning loomuliku sarmiga. Näidates kõigile, et 74-aastane superstaar on jätkuvalt heas vormis. Olles samas Saku saalis hullunutele (sealhulgas suurele hulgale meie tippmuusikutele ) justkui kaua oodatud kingituseks ...
Tallinna kandi rahvas jõudis koju tulles veel aga ka BRA/MEX vutilahingut ja eriti mängu parima - MEX väravahi, Sir TJ-st poole sajandi jagu noorema, samuti heas vormis oleva Guillermo Ochoa supertõrjeid imetleda...
Tõeline "puurilukk" GO /MEX/, brasside meelehärm, mekside sangar / Foto : icon.Sport
Nii ei tohiks, ega saagi võrrelda, sest sellises kaasa minemise vabaduses on ehk minugi jaoks hetkel ka kogu selle MM jalgpalli võlu. Mille on muidugi enneolematult "üles kütnud" maailmalaiune massimeedia...
Kui lugupeetud arvamusliider David Vseviov analüüsis jalgpallistuudios mõningaid nüannsse, siis temagi tõi esile just selle jalgpalli telepurki jõudmise aja , kust suur "nakkus" tõeliseks "pandeemiaks" kasvas. Jah, 1966.aastast mäletan isegi, kuidas küla ainsasse televiisoriga perre (Mäe-Präägile, Jantsikese Jaani juurde) üheks mänguks, vist ikkagi vaid finaaliks, "sisse murdsime" ja kuidas see ilmailme meie ees lahti rullus. Inglaste - treener Alf Ramsey taktikepi, kapteni Bobby Moore 'i juhtimisel ja 30.juulil Wembley staadionil 96924 pealtvaataja silme all võetud 4:2 võit Lääne- Saksamaa üle.
Kui lugupeetud arvamusliider David Vseviov analüüsis jalgpallistuudios mõningaid nüannsse, siis temagi tõi esile just selle jalgpalli telepurki jõudmise aja , kust suur "nakkus" tõeliseks "pandeemiaks" kasvas. Jah, 1966.aastast mäletan isegi, kuidas küla ainsasse televiisoriga perre (Mäe-Präägile, Jantsikese Jaani juurde) üheks mänguks, vist ikkagi vaid finaaliks, "sisse murdsime" ja kuidas see ilmailme meie ees lahti rullus. Inglaste - treener Alf Ramsey taktikepi, kapteni Bobby Moore 'i juhtimisel ja 30.juulil Wembley staadionil 96924 pealtvaataja silme all võetud 4:2 võit Lääne- Saksamaa üle.
Kaasaegne Wikipedia pilt näitab, kes 1966.aasta MM-i finaalis kelle vastas olid... ja need olid hingelt ning oskustelt mitte kehvemad mehed kui tänapäeva vutistaarid
Takka järgi tundub see toonane jalgpalliõhtu hallimalt ( mitte ainult must-valge telepildi tõttu) ja vaoshoitumalt kui praegu, aga see vaid tundub, sest seegi oli oma aja tõeline tippsündmus, nagu ka praegu käiv. Tänasele on siiski kogu kaasaegset vutti ümbritsevale värvikusele lisandunud veel eriline - Ladina- Ameerika oma särts. See on meile , siin Eestis, teatud määral müstikaks, sest kui jalgpalli me veel kuidagi teame, sest oleme seda ikka jälginud, siis sellest maailmanurgast ja sealsest jalgpallihullusest on suurema osa inimeste ( ka minu) teadmised üsna nulli lähedased. Aga ta on - ütleme otse - võimas vaatemäng. Ehe ja täiel moel maha mängitud...
Nagu öeldud, ajab maailma teleimpeerium spordi ja muude maailma nähtustega ( praegu - ka käivate sõdadega) oma rida, keerates täiesti tavalisi inimesi, televaatajaid, märkamatult ühte või teise "usku". Ja jätab mõned asjad kus see ja teine. Pidades üheks Eesti suurimaks lähiaja spordielamuseks ( kui mitte kõige suurimaks) meie vehklejate ühe tunni MM-kuldasid, siis kahjuks jäi näiteks see äärmiselt "kesiselt" teleilmas ette mängituks ja sellest on praeguse jalgpallitornaado teleuputuse fooniga võrreldes äärmiselt kahju...
Kuid nagu eespool ütlesin, ärme võrdle ja hinda erinevaid asju või kui võrdleme ja hindame , siis jääme ikkagi praegusesse hetke ja tugitooli...
Mängud, mängud, mängud ...
Need aga muudkui jätkuvad ja lähevad aina tulisemaks. Mida suudab näiteks homme (17.05.) suurriigilikult laiutav Venemaa , kes ehk tahaks, aga ei saa platsile saata siiski rohkem "jõudusid" kui vastutulev Lõuna- Korea . Ja mis veelgi hullem - pall, plats ja reeglid on neile mõlemile ühesugused...ning igasuguse jõhkruse ja retoorika puhul võidakse aga kohe kedagi piiride taha saata...ilma eelnevate sanktsioonideta...
Või siis mõne teise mängu kaudu selgitatav eksistentsiaalne küsimus... Just nendest, "suurte nahutamise näidetest" hargnevad ka Eesti jalgpalli ootused ja lootused, mida võiks kokku võtta põhimõttes - Kõik on võimalik ! Trehvates Jaak Salumetsa, kinnitas temagi, et nende suurte "paikapanek" on temalegi omal ajal pakkunud harukordselt võimsaid tundeid, mis tõeliste vastaste juureski hindamist leiavad. Loodame, et neid näiteid toovad ka eelseisvad vutilahingud...
Veel tundub, et kui muidu ei saa maailmas enam asju klaariks, siis vuti kaudu õnnestub hetkeks nii mõndagi... Või kuidas ... ?
Jälgime mängu(e) !
16./17. juunil 2014
P.S. Kui olete selle looga lõpule jõudnud, siis soovitan veebi külalisveerust lugeda ka Marek Lemsalu head ülestunnistust - kuidas "suusapisik " temas rohkem ja rohkem võimust võtab... Igati siiras ja aus arutlus, kuidas heade asjade vastu lihtsalt ei saa...
P.P.S Lõpetuseks võib aga kuulata "Manu Chao" videoklippi laulust "La Vida Tombola", kuhu on sisse põimitud fragmente filmist "Maradona por Kusturica" . Mitte et ma oleksin eriline Maradona fänn, aga L-Ameerika jalgpallihullust annab see dokfilm päris hästi edasi küll
Nagu öeldud, ajab maailma teleimpeerium spordi ja muude maailma nähtustega ( praegu - ka käivate sõdadega) oma rida, keerates täiesti tavalisi inimesi, televaatajaid, märkamatult ühte või teise "usku". Ja jätab mõned asjad kus see ja teine. Pidades üheks Eesti suurimaks lähiaja spordielamuseks ( kui mitte kõige suurimaks) meie vehklejate ühe tunni MM-kuldasid, siis kahjuks jäi näiteks see äärmiselt "kesiselt" teleilmas ette mängituks ja sellest on praeguse jalgpallitornaado teleuputuse fooniga võrreldes äärmiselt kahju...
Kuid nagu eespool ütlesin, ärme võrdle ja hinda erinevaid asju või kui võrdleme ja hindame , siis jääme ikkagi praegusesse hetke ja tugitooli...
Mängud, mängud, mängud ...
Need aga muudkui jätkuvad ja lähevad aina tulisemaks. Mida suudab näiteks homme (17.05.) suurriigilikult laiutav Venemaa , kes ehk tahaks, aga ei saa platsile saata siiski rohkem "jõudusid" kui vastutulev Lõuna- Korea . Ja mis veelgi hullem - pall, plats ja reeglid on neile mõlemile ühesugused...ning igasuguse jõhkruse ja retoorika puhul võidakse aga kohe kedagi piiride taha saata...ilma eelnevate sanktsioonideta...
Või siis mõne teise mängu kaudu selgitatav eksistentsiaalne küsimus... Just nendest, "suurte nahutamise näidetest" hargnevad ka Eesti jalgpalli ootused ja lootused, mida võiks kokku võtta põhimõttes - Kõik on võimalik ! Trehvates Jaak Salumetsa, kinnitas temagi, et nende suurte "paikapanek" on temalegi omal ajal pakkunud harukordselt võimsaid tundeid, mis tõeliste vastaste juureski hindamist leiavad. Loodame, et neid näiteid toovad ka eelseisvad vutilahingud...
Veel tundub, et kui muidu ei saa maailmas enam asju klaariks, siis vuti kaudu õnnestub hetkeks nii mõndagi... Või kuidas ... ?
Jälgime mängu(e) !
16./17. juunil 2014
P.S. Kui olete selle looga lõpule jõudnud, siis soovitan veebi külalisveerust lugeda ka Marek Lemsalu head ülestunnistust - kuidas "suusapisik " temas rohkem ja rohkem võimust võtab... Igati siiras ja aus arutlus, kuidas heade asjade vastu lihtsalt ei saa...
P.P.S Lõpetuseks võib aga kuulata "Manu Chao" videoklippi laulust "La Vida Tombola", kuhu on sisse põimitud fragmente filmist "Maradona por Kusturica" . Mitte et ma oleksin eriline Maradona fänn, aga L-Ameerika jalgpallihullust annab see dokfilm päris hästi edasi küll
P. P.P.S Nüüd pea et kuu aega hiljem on meeletu MM - mängude kaskaad lõppemas ja homme ootab ees siis finaal ...Saksamaa versus Argentiina , Euroopa versus L-Ameerika
Eks ole ikka ülimalt häid mänge ja dramaatilisi momente nähtud. Peoperemeeeste suur kaotus oli aga ikkagi kõige suurim neist. Mis , nagu kirjutas keegi BRA-s viibiv eestlane, on see seal ehk suurim 8-aastaste poiste depressiooni põhjustanud nähtus... Eks nemad ole tõesti need kõige kiindunumad fännid, kelle iidolid nende oma kodus nüüd kahjuks põrmu langesid... Kuid kust tuleb see justkui kirjutamata reegel, et kodus peab kindlasti võitma ja teine tõdemus, et just BRA peab võitma. Ei pea alati ja ei saagi, sest pall ise võib näiteks posti vaid paari sentimeetri jagu sissepoole põrgates seisu muuta jne.jne...
Seega ei saa üks mäng iialgi väljuda mängulisuse raamidest,
nagu nüüd pea et kuu aja jooksul järjekordselt näinud oleme. Kui oleks kõik vaid reitingute põhjal paika saanud, milleks siis enam kui kuu aega heidelda... Nii et ülimalt tore, et tulid lausa üllatavad võidud, aga ka kaotused, mida igaüks omal moel ja võimalusel nautis ning mille kulgemisele kaasa võis elada.
Ikka seda igavest (jalgpalli)mängu võlu ja ka valu tundes ...
12.juulil 2014
Eks ole ikka ülimalt häid mänge ja dramaatilisi momente nähtud. Peoperemeeeste suur kaotus oli aga ikkagi kõige suurim neist. Mis , nagu kirjutas keegi BRA-s viibiv eestlane, on see seal ehk suurim 8-aastaste poiste depressiooni põhjustanud nähtus... Eks nemad ole tõesti need kõige kiindunumad fännid, kelle iidolid nende oma kodus nüüd kahjuks põrmu langesid... Kuid kust tuleb see justkui kirjutamata reegel, et kodus peab kindlasti võitma ja teine tõdemus, et just BRA peab võitma. Ei pea alati ja ei saagi, sest pall ise võib näiteks posti vaid paari sentimeetri jagu sissepoole põrgates seisu muuta jne.jne...
Seega ei saa üks mäng iialgi väljuda mängulisuse raamidest,
nagu nüüd pea et kuu aja jooksul järjekordselt näinud oleme. Kui oleks kõik vaid reitingute põhjal paika saanud, milleks siis enam kui kuu aega heidelda... Nii et ülimalt tore, et tulid lausa üllatavad võidud, aga ka kaotused, mida igaüks omal moel ja võimalusel nautis ning mille kulgemisele kaasa võis elada.
Ikka seda igavest (jalgpalli)mängu võlu ja ka valu tundes ...
12.juulil 2014