Tavaline eesti suusailm
Fotod : K. Zilmer
|
|
|
Kummalisest nähtusest ja tuntud mõistest- TAVALISEST EESTI SUUSAILMAST - kirjutab ilma asjatundja Ain Kallis. Mees, kes on näinud igasugust ilma, nagu enamus suusatajaidki, aga teab samas läbi oma hea huumorisoone sellele müstilisele ilmaimele veel palju- palju lisada... Kui temalt möödunud juubeli puhul küsiti, et mida ta veel sooviks, siis vastus oli ehtkallislik - Tahaks tornaadot näha- see on mu elu unistus !
P.S. AK on olnud elu aeg partei Parem Ilm liige |
Ain Kallis keerukat ilmaaparaati Burromeeter demonstreerimas / Foto : Wikipedia
|
Suusailmadest klimatoloogi pilguga...
Eestlased on väga suur suusarahvas. Kogu aasta igatsetakse aina suusailma, aastaaegade väärtust hinnatakse selle järgi, kui tihti saaks lumisele rajale minna.
Eesti kliima iseloomustus selle kriteeriumi järgi oleks taoline:
„Meie kodumaal on 9 kuud talve ja 3 kuud kehva suusailma!“ (ajakiri 60pluss), „9 kuud kehva suusailma ja 3 kuud pikka kevadet“ (Keila kooli õpilased), „9 kuud kehva rannailma ja 3 kuud kehva suusailma“ (www.geopeitus.ee), „8 kuud kehva suusailma“ (www.toidutegu.wordpress.com) jne, jne.
Eesti elektri- ja suusajuht Sandor Liive võtab asja olu kokku järgmiselt: „Loogiline, kui suusatamisest läbi aasta räägitakse, sest mis see Eesti suvi muud on, kui paar kuud kehva suusailma“ (2011 november, Delfi).
Mõnede teiste spordialade inimesed arvavad veidi teisiti: „See [Eesti] ilm on pigem suusatamiseks või iglude ehitamiseks“. Nii kurtis Tartu jalgpalliklubi Tammeka peatreener Uwe Erkenbrecher mängude ajal, mida peeti lumisel väljakul.
Suusatamine on meie maal raskendatud, nagu eespool toodust lugeda võisite, päris mitmel kuul. Nõndanimetatud suvekuudel peame leppima vaid rull- või veesuusatamisega.
Talvisel poolaastal pole asi nõnda hull, kuigi mitmete kliimastsenaariumite kohaselt peaks Läänemere kandis tõusma nii aasta kui ka kevad- ja talvekuude keskmised õhutemperatuurid.
Aga meenutagem Tartu maratoni ilmaolusid.
Kuigi loeme Eestit põhjamaade hulka, on alates 1960. aastast on nimetatud matkad või võistlused pea poolel aastatel peetud ideaalse ilmaga. Kaheteistkümnel korral on aga meie spordi tippüritus jäänudki vaid unistuseks – lund on nappinud. Ja mitte ainult lund, vaid ka külmakraade jääb sageli vajaka: viiel-kuuel aastal lõpetati sõit suure sula või vihma käes. 2004. aastal kirus Arula kandis maratoni viimaseid meetreid läbiv veesuuskur: “Järgmine kord võtan lestad kaasa!”.
Meenutagem, et 1965. aastal katkestas iga viies, sest puusuusad keeldusid lobjakas libisemast, aasta hiljem jõudsid Tartust Otepääle vaid pooled startinuist. 1998. aasta maraton algas 6-kraadise külmaga, lõppes aga poolepügalases soojuses.
Pole midagi parata: talispordialad on üldse vist kõige ilmatundlikumad. Sankt Moritzi OMil katkestati kiiruisutamise võistlused sula tõttu, järgmistel mängudel suusahüppajad lausa plärtsatasid vette, suusamaraton käis sõna otseses mõttes üle kivide ja kändude. Lumepuuduse ning sooja ilma tõttu on ära jäänud mitmeid mäesuusatamise MM võistlusi. Albertville’i olümpial tuli laskesuusatajail võistelda käsnmärjal rajal, lisaks häiris veel tihe udu (Urmas Kaldvee kommentaar: Panin umbes!). Ka soolajärvelinnas Salt Lake Citys tegi olümpiailm, eriti tuul, aeg-ajalt korraldajaile peavalu.
Kas muuta Tartu maratoni aega?
Veebruari keskpaik peaks kliimaandmeil olema maratoniks parim aeg nii lumerohkuselt kui külmakraadidelt. Lumikatet on Eesti ilmajaamades mõõdetud alates 1891/1892. a. talvest. Lumepäevade arv näitab selget kahanemise tendentsi. Valge maaga pikad talved, (maikuuni välja!) esinesid enamasti möödunud sajandi esimesel poolel, viimati olid kena lumega 2010. ja 2011. aastate maratonipäevad, kui kogu raja ulatuses oli 40 kuni 60 cm lund. Parimad suusatalved olevat aga 80.-aastate keskpaika jäänud, siis jätkus nii lund kui võistlejaid.
Poolsajandi jooksul on veebruarikuu keskmine õhutemperatuur tõusnud Tartumaal 2,9 kraadi. Ühtede hinnangute (mudelarvutuste) järgi saab viiekümne aasta pärast suusatada Eestis vaid kõrgustikel. Teiste alusel pole asi veel nii hull: lumikatte näitajatel eksisteerivad 13 kuni 17-aastase perioodiga võnkumised.
Tartu maratoni korraldaja Alar Arukuusk nentis, et kõige parem oleks muidugi valida suursõidu aeg iga talv vastavalt ilmale, mis on aga võimatu: võistlus peab toimuma veebruari teisel nädalavahetusel. Pealegi on Eesti ilmastik teatavasti muutlik. Väga soojade veebruaride, nagu näiteks oli 1995. aastal, naabruses esines väga külmi küünlakuid (1994, 1996 jne).
Või muuta kohta?
On tehtud ettepanekuid valmistada ette kaks varurada, üks Haanjas ja teine Aegviidus. Ka väga lumevaesel 1991/1992. a. talvel, kui Võrus oli maa põhiliselt paljas, püsis vaid kümnekonna kilomeetri kaugusel “kõrgmägedes” lumi pea märtsi lõpuni! Nullilähedaste temperatuuride korral loeb ju iga poolsada meetrit üle merepinna: teatavasti langeb õhutemperatuur keskmiselt 0,6 kraadi iga saja meetri kohta. 1995. aasta talvel tuli grupp välissportlasi – suusaorienteerujaid Haanjasse võistlema. Nähes Põhja-Eesti poolpaljast maad (see oli märtsi algus), keeldusid nad kaugemale sõitmast, eriti kui kuulsid, et meie mäed on vaid 300 m kõrgused: “Siis pole ka seal mingit lund!” Aga Haanjas oli ning võistlused said peetud. Mõnel talvel, kui lõunas valitseb lumenappus, on jälle Pandivere kõrgustikul head suusaolud.
Proovida võiks muidugi veel iidset rahvatarkust: luiged läinud, lumi maas. Kui ikka ajada talvituvad laisad luiged jõgedelt, järvedelt minema Egiptimaale, küll siis tulevad ka talve moodi talved tagasi.
Ain Kallis
2013.a.jõulukuul
Eestlased on väga suur suusarahvas. Kogu aasta igatsetakse aina suusailma, aastaaegade väärtust hinnatakse selle järgi, kui tihti saaks lumisele rajale minna.
Eesti kliima iseloomustus selle kriteeriumi järgi oleks taoline:
„Meie kodumaal on 9 kuud talve ja 3 kuud kehva suusailma!“ (ajakiri 60pluss), „9 kuud kehva suusailma ja 3 kuud pikka kevadet“ (Keila kooli õpilased), „9 kuud kehva rannailma ja 3 kuud kehva suusailma“ (www.geopeitus.ee), „8 kuud kehva suusailma“ (www.toidutegu.wordpress.com) jne, jne.
Eesti elektri- ja suusajuht Sandor Liive võtab asja olu kokku järgmiselt: „Loogiline, kui suusatamisest läbi aasta räägitakse, sest mis see Eesti suvi muud on, kui paar kuud kehva suusailma“ (2011 november, Delfi).
Mõnede teiste spordialade inimesed arvavad veidi teisiti: „See [Eesti] ilm on pigem suusatamiseks või iglude ehitamiseks“. Nii kurtis Tartu jalgpalliklubi Tammeka peatreener Uwe Erkenbrecher mängude ajal, mida peeti lumisel väljakul.
Suusatamine on meie maal raskendatud, nagu eespool toodust lugeda võisite, päris mitmel kuul. Nõndanimetatud suvekuudel peame leppima vaid rull- või veesuusatamisega.
Talvisel poolaastal pole asi nõnda hull, kuigi mitmete kliimastsenaariumite kohaselt peaks Läänemere kandis tõusma nii aasta kui ka kevad- ja talvekuude keskmised õhutemperatuurid.
Aga meenutagem Tartu maratoni ilmaolusid.
Kuigi loeme Eestit põhjamaade hulka, on alates 1960. aastast on nimetatud matkad või võistlused pea poolel aastatel peetud ideaalse ilmaga. Kaheteistkümnel korral on aga meie spordi tippüritus jäänudki vaid unistuseks – lund on nappinud. Ja mitte ainult lund, vaid ka külmakraade jääb sageli vajaka: viiel-kuuel aastal lõpetati sõit suure sula või vihma käes. 2004. aastal kirus Arula kandis maratoni viimaseid meetreid läbiv veesuuskur: “Järgmine kord võtan lestad kaasa!”.
Meenutagem, et 1965. aastal katkestas iga viies, sest puusuusad keeldusid lobjakas libisemast, aasta hiljem jõudsid Tartust Otepääle vaid pooled startinuist. 1998. aasta maraton algas 6-kraadise külmaga, lõppes aga poolepügalases soojuses.
Pole midagi parata: talispordialad on üldse vist kõige ilmatundlikumad. Sankt Moritzi OMil katkestati kiiruisutamise võistlused sula tõttu, järgmistel mängudel suusahüppajad lausa plärtsatasid vette, suusamaraton käis sõna otseses mõttes üle kivide ja kändude. Lumepuuduse ning sooja ilma tõttu on ära jäänud mitmeid mäesuusatamise MM võistlusi. Albertville’i olümpial tuli laskesuusatajail võistelda käsnmärjal rajal, lisaks häiris veel tihe udu (Urmas Kaldvee kommentaar: Panin umbes!). Ka soolajärvelinnas Salt Lake Citys tegi olümpiailm, eriti tuul, aeg-ajalt korraldajaile peavalu.
Kas muuta Tartu maratoni aega?
Veebruari keskpaik peaks kliimaandmeil olema maratoniks parim aeg nii lumerohkuselt kui külmakraadidelt. Lumikatet on Eesti ilmajaamades mõõdetud alates 1891/1892. a. talvest. Lumepäevade arv näitab selget kahanemise tendentsi. Valge maaga pikad talved, (maikuuni välja!) esinesid enamasti möödunud sajandi esimesel poolel, viimati olid kena lumega 2010. ja 2011. aastate maratonipäevad, kui kogu raja ulatuses oli 40 kuni 60 cm lund. Parimad suusatalved olevat aga 80.-aastate keskpaika jäänud, siis jätkus nii lund kui võistlejaid.
Poolsajandi jooksul on veebruarikuu keskmine õhutemperatuur tõusnud Tartumaal 2,9 kraadi. Ühtede hinnangute (mudelarvutuste) järgi saab viiekümne aasta pärast suusatada Eestis vaid kõrgustikel. Teiste alusel pole asi veel nii hull: lumikatte näitajatel eksisteerivad 13 kuni 17-aastase perioodiga võnkumised.
Tartu maratoni korraldaja Alar Arukuusk nentis, et kõige parem oleks muidugi valida suursõidu aeg iga talv vastavalt ilmale, mis on aga võimatu: võistlus peab toimuma veebruari teisel nädalavahetusel. Pealegi on Eesti ilmastik teatavasti muutlik. Väga soojade veebruaride, nagu näiteks oli 1995. aastal, naabruses esines väga külmi küünlakuid (1994, 1996 jne).
Või muuta kohta?
On tehtud ettepanekuid valmistada ette kaks varurada, üks Haanjas ja teine Aegviidus. Ka väga lumevaesel 1991/1992. a. talvel, kui Võrus oli maa põhiliselt paljas, püsis vaid kümnekonna kilomeetri kaugusel “kõrgmägedes” lumi pea märtsi lõpuni! Nullilähedaste temperatuuride korral loeb ju iga poolsada meetrit üle merepinna: teatavasti langeb õhutemperatuur keskmiselt 0,6 kraadi iga saja meetri kohta. 1995. aasta talvel tuli grupp välissportlasi – suusaorienteerujaid Haanjasse võistlema. Nähes Põhja-Eesti poolpaljast maad (see oli märtsi algus), keeldusid nad kaugemale sõitmast, eriti kui kuulsid, et meie mäed on vaid 300 m kõrgused: “Siis pole ka seal mingit lund!” Aga Haanjas oli ning võistlused said peetud. Mõnel talvel, kui lõunas valitseb lumenappus, on jälle Pandivere kõrgustikul head suusaolud.
Proovida võiks muidugi veel iidset rahvatarkust: luiged läinud, lumi maas. Kui ikka ajada talvituvad laisad luiged jõgedelt, järvedelt minema Egiptimaale, küll siis tulevad ka talve moodi talved tagasi.
Ain Kallis
2013.a.jõulukuul