Lahkunud suusaõpetaja (Tidri ) mälestuseks...
Suusaõpetaja ja laagriülem Tidri Kääriku suusatunnis / foto : K. Zilmer
Kena maikuu alguse kolmas päev viis meie hulgast legendaarse (suusa) spordiõpetaja Tidri. Ametlikumalt ja ees- ning perekonnanime pidi välja öeldes - Heino Tidriksaare, keda aga valdav osa temaga kokku puutunud inimestest teadis ja tundis eelkõige just - TIDRINA...
HT pikk elutee algas 25.novembril 1918.aastal Sindis, kust siis kohaliku algkooli ja Pärnu progümnaasiumi järel viisid õpingud spordihimulise poisi ennesõjaaegsesse Sõjakooli Tondil. Sõda nii vene kui saksa poolel oli tolle aja tüüpiline noorte meeste saatuserida, millest pääsu polnud ka temal. Sõja lõppedes sai ta 1948.aastaks täita ühe oma suure soovi - omandada Tartu Ülikoolist kehalise kasvatuse ja spordiõpetaja kutse. Seal tuli ta siis ka aastail 1946–48 ÜSK meeskonnas Eesti veepallimeistriks, oli aastal 1946–50 (lausa õppimise ajal) TRÜ KKT õppejõud, 1951–53 Tartu spordikomitee instruktor, 1953–55 Jõgeva kk-i kehalise kasvatuse õpetaja. Aga enam kui kolmkümmend aastat ( 1955–87 ) kuulus ta süda jäägitult just tööle ja toimetamistele TRÜ suusaspordi kateedris (1961–64 kateedrijuhatajana ja 1964–80 vanemõpetajana), olles lisaks aastail 1966–69 ka TRÜ prodekaan. Innuka sporditegelasena kuulus HT Suusaspordiföderatsiooni presiidiumi, saades ka Kalevi auliikmeks (1974) ning tegutsedes aktiivse kohtunikuna, peamiselt just suusatamises.
Pika ülikoolitöö loomulikuks ja südamelähedasemaiks osaks kujunes Tidril aga just talviste suusatamise õppelaagrite juhtimine Käärikul, kus tema laagriülema roll sai aastatega üheks sealse tegevuse lahutamatuks saatjaks. Selles kõiges jagus tal aga nii parajalt ja detailideni minevat nõudlikkust kui ka laagrieluga kaasnevat lusti ja mitmekülgset ning nooruslikku hoiakut. Endise tudengi ja hiljem juba kolleegina tunnistan, et olen ka ise laagreid juhtides tahtnud temalt saadud kogemusi kasutada, kuid - Tidrit "kopeerida " pole olnud võimalik ...
Ja veelgi enam, tema spontaanne suhtlus kellega tahes Käärikule tulnuist oli omaette fenomen, oli tal vastas siis kes tahes. Näiteks tuleb silme ette kas või see arutelu Eesti teatri suurkuju Voldemar Pansoga, kus viimane rääkis oma järjekordsest suusaõidust Hirveoru radadel, millele Tidri samal heal tasemel omapoolseid küsimusi ja repliike lisas. Aga tervikuna kujunes läbi taoliste vahetute lävimiste Käärikul käinutel kogu siinsest olustikust ka omamoodi meeldiv ning soe kuvand, milles koloriitne laagriülem Tidri mängis üsna olulist ja meeldejäävat osa...
Ja nii - talvest talve, laagrist laagrini ja kursusest kursuseni kulgeski nüüdseks siis manalateele lahkunud teeneka õpetaja elutöö. Teadmisi, oskusi, muljeid ja mälestusi jättes , mis nüüd - Tidri lahkumise järel üle Eesti, äärmiselt paljudes inimestes oma parimates meenutustes esile kerkivad... Kõige vahetumas ja ehedamas - ehttidrilikumas võtmes...
Aitähh selle eest meil kõigilt , TIDRI !
06.mail 2016
HT pikk elutee algas 25.novembril 1918.aastal Sindis, kust siis kohaliku algkooli ja Pärnu progümnaasiumi järel viisid õpingud spordihimulise poisi ennesõjaaegsesse Sõjakooli Tondil. Sõda nii vene kui saksa poolel oli tolle aja tüüpiline noorte meeste saatuserida, millest pääsu polnud ka temal. Sõja lõppedes sai ta 1948.aastaks täita ühe oma suure soovi - omandada Tartu Ülikoolist kehalise kasvatuse ja spordiõpetaja kutse. Seal tuli ta siis ka aastail 1946–48 ÜSK meeskonnas Eesti veepallimeistriks, oli aastal 1946–50 (lausa õppimise ajal) TRÜ KKT õppejõud, 1951–53 Tartu spordikomitee instruktor, 1953–55 Jõgeva kk-i kehalise kasvatuse õpetaja. Aga enam kui kolmkümmend aastat ( 1955–87 ) kuulus ta süda jäägitult just tööle ja toimetamistele TRÜ suusaspordi kateedris (1961–64 kateedrijuhatajana ja 1964–80 vanemõpetajana), olles lisaks aastail 1966–69 ka TRÜ prodekaan. Innuka sporditegelasena kuulus HT Suusaspordiföderatsiooni presiidiumi, saades ka Kalevi auliikmeks (1974) ning tegutsedes aktiivse kohtunikuna, peamiselt just suusatamises.
Pika ülikoolitöö loomulikuks ja südamelähedasemaiks osaks kujunes Tidril aga just talviste suusatamise õppelaagrite juhtimine Käärikul, kus tema laagriülema roll sai aastatega üheks sealse tegevuse lahutamatuks saatjaks. Selles kõiges jagus tal aga nii parajalt ja detailideni minevat nõudlikkust kui ka laagrieluga kaasnevat lusti ja mitmekülgset ning nooruslikku hoiakut. Endise tudengi ja hiljem juba kolleegina tunnistan, et olen ka ise laagreid juhtides tahtnud temalt saadud kogemusi kasutada, kuid - Tidrit "kopeerida " pole olnud võimalik ...
Ja veelgi enam, tema spontaanne suhtlus kellega tahes Käärikule tulnuist oli omaette fenomen, oli tal vastas siis kes tahes. Näiteks tuleb silme ette kas või see arutelu Eesti teatri suurkuju Voldemar Pansoga, kus viimane rääkis oma järjekordsest suusaõidust Hirveoru radadel, millele Tidri samal heal tasemel omapoolseid küsimusi ja repliike lisas. Aga tervikuna kujunes läbi taoliste vahetute lävimiste Käärikul käinutel kogu siinsest olustikust ka omamoodi meeldiv ning soe kuvand, milles koloriitne laagriülem Tidri mängis üsna olulist ja meeldejäävat osa...
Ja nii - talvest talve, laagrist laagrini ja kursusest kursuseni kulgeski nüüdseks siis manalateele lahkunud teeneka õpetaja elutöö. Teadmisi, oskusi, muljeid ja mälestusi jättes , mis nüüd - Tidri lahkumise järel üle Eesti, äärmiselt paljudes inimestes oma parimates meenutustes esile kerkivad... Kõige vahetumas ja ehedamas - ehttidrilikumas võtmes...
Aitähh selle eest meil kõigilt , TIDRI !
06.mail 2016
