Käik lätete juurde ...
Suvine aeg ei pane mitte ainult kehaliselt rohkem liikuma, aga ka ringi sõitma. Minnakse ikka sinna, kuhu kiirematel aegadel lihtsalt ei jõua, aga kuhu hing sageli ihkab ja kus siis kohale tulles - rahu ning isegi nostalgiahõngu tunnetad. Mõtlen siinkohal just arvukaid kokkutulekuid ja muid trehvamisi, mida igas Eestimaa nurgas , enamasti ikka suvistel nädalavahetustel teoks saab. Ega ma juhtumisi seda teemat üles võtnud, sest just eelmisel laupäeval, 7.juunil sai külastatud oma kodukanti Valgat ja osaletud auväärse ja läbi aegade toimeka gümnaasiumi 95. aastapäeval. Seekord oli veelgi suurem põhjus sinna minna, sest just pool sajandit tagasi anti siinsest "Valgest majast" lõputunnistus pihku ning seejärel sai suund Tartu Riikliku Ülikooli kehakultuuriõpingutele võetud...
Valga tuntuim ja soliidsem ehitus n.ö. "Valge maja" on vaieldamatult nii hariduse kui harituse väärikas märk
Foto : VG koduleheküljelt
Pole vist ühtki kooli kokkutulekut, kust tusase või pettununa tagasi tullakse, sest on ju see ikkagi tagasivaade oma noorusaega, olgu see sinnani jääv vahemaa kuitahes pikk. Ning lisaks on alati saatmas neid käimisi teatud võrdlusmoment - mis oli ikkagi siis ja kuidas tänane seis välja näeb. Mitte ainult minul ja Valgas, vaid igaühel teist, kes neid ridu loevad. Oma kunagisest koolist, õpingutest ja kodukohast. Seega on see ju lausa ülemaalised tunnetepuhangud, mida kodukandi koolikülastused endaga kaasa toovad ja mida me, tõele au andes - igati vajame. Nagu vajab seda ka kool , et anda praegustele õppijatelegi kindlust - näete, kes täna siin kõik ei ole ja kes meie kooli suurde perre on kuulunud. Kas või korraks, kas või üheks vilistlaspäevakski...
Kui siinsetel suusalehekülgedel on palju juttu ikka just kehalistest tegevustest, liikumisest ning harrastamisest , siis kirjutades minekust kodukooli, kannab see esmajoones ikkagi mõõtmatut emotsionaalset laengut, teatavat lätete juurde tagasimineku momenti. Aga alati jagub selles kõiges ka koolis valitsenud sportimisvaimu meeldetuletamist, kunagiste võistlushetkede meenutamist ning imestamist, nagu nüüd Valgas oligi, et näe - Savi Mardi ja Tera Peetri kunagised kergejõustikurekordid seisavad ikka veel löömata, ehkki neist hetkist on juba üle poole sajandi mööda läinud
Läkitades selle aasta jaanuaris oma vaba suusalehekülje linki www.suusatades.weebly.com Valka ja paludes selle ka praegusele koolirahvale kasutamiseks üles panna, lisasin sinna saatesõnaks, et pühendan selle oma endisele koolile, kust said alguse ka minu sportimisind ning lõpuks isegi elukutsevalik, mille mõjul on nüüdseks juba poolsajandi pikkune töötegemise tee läbi käidud. Tänud koolirahvale, et saadetis kohe VG-s ka käiku läks, aga usun küll, et see talv tegi ka Valgas suusatamisele tõelise karuteene, nii et peab kõike kirjapandut uue talve tulles kasutama, aga lugeda kannatab teda ka aasta ringi. Seda enam, et ega siis seal ainult suusatamisest ei räägita, nagu ka selles loos
Kui siinsetel suusalehekülgedel on palju juttu ikka just kehalistest tegevustest, liikumisest ning harrastamisest , siis kirjutades minekust kodukooli, kannab see esmajoones ikkagi mõõtmatut emotsionaalset laengut, teatavat lätete juurde tagasimineku momenti. Aga alati jagub selles kõiges ka koolis valitsenud sportimisvaimu meeldetuletamist, kunagiste võistlushetkede meenutamist ning imestamist, nagu nüüd Valgas oligi, et näe - Savi Mardi ja Tera Peetri kunagised kergejõustikurekordid seisavad ikka veel löömata, ehkki neist hetkist on juba üle poole sajandi mööda läinud
Läkitades selle aasta jaanuaris oma vaba suusalehekülje linki www.suusatades.weebly.com Valka ja paludes selle ka praegusele koolirahvale kasutamiseks üles panna, lisasin sinna saatesõnaks, et pühendan selle oma endisele koolile, kust said alguse ka minu sportimisind ning lõpuks isegi elukutsevalik, mille mõjul on nüüdseks juba poolsajandi pikkune töötegemise tee läbi käidud. Tänud koolirahvale, et saadetis kohe VG-s ka käiku läks, aga usun küll, et see talv tegi ka Valgas suusatamisele tõelise karuteene, nii et peab kõike kirjapandut uue talve tulles kasutama, aga lugeda kannatab teda ka aasta ringi. Seda enam, et ega siis seal ainult suusatamisest ei räägita, nagu ka selles loos
Kuid mitte ainult seda spordipisikut, aga ka kõike muud saime Valgast kaasa. Näiteks kas või enda mõtete kirjapanemise oskuse, seda võimalikult talutavas emakeeles, millele sain ise küll hea põhja just Valgest majast, eesti keele õpetajatelt Ellen Kasesalult ja omal ajal kuulsa Westholmi Gümnaasiumi inspektori kohalt Valka tulnud Henn Sirgult. Kui kohe, kooli järel osutus sügisel võimalikuks Tartus, toonase "Edasi" aurast osa saada ja isegi mõni spordinupp läbi keeletoimetaja Helju Valsi "tsensuuri" trükki toimetada, siis oli seegi - Valgas tekkinu reaalne edasiarendus. Siinkohal teeksin küll liiga ajalehe "Valgamaalane" eelkäijale "Valga Kommunistile" , kus just Kalju Jullise abil said koolipoisi ( enamuses ikka) spordilood esmakordselt lugemiskõbuliseks ka laiemale ringile...
Eks igaüks meist sai ning võttis koolist oma ja nii sirgus näiteks TPI-sse läinud poiste seast Eesti otsustavate aegade tegijate hulka isegi üks peaministreid - Tiit Vähi, koolipäevil tõelise mitmekülgsusega hiilanud spordipoiss. Aga seda peab küll ütlema, et igal suvel said Eesti ülikoolid, akadeemiad ja instituudid siit Läti piiri äärest - Valgast " väärt ja noort " kraami, keda oli hea üheks või teiseks ametimeheks koolitada... sest teadmisi ja tarmukust neil jagus.
Kui nüüd taas spordi ja liikumise poole minna, siis oli ja on ka praegu VG üks hoiakuid, et just kooli ajaga peab igaüks siit ka liikumisõpetuse tõed ja oskused kaasa saama. Et see tekiks ja püsiks, mine sa sellega siis kuhu maailma otsa või mistahes ametisse tahes. Sportlik hoiak on sageli see, mis sind kuskil hätta ei jäta. Aga kuidas saabki koolis mõtteviis teine olla, kui juba aastaid juhib valga vägesid direktorina kooli vilistlane, omaaegne kibe keskmaajooksja ja hilisem treener Raimond Luts. Ja ehkki tal tuleb näha oma tegemistes kooli ja miks mitte kogu Valga laiemat arengut, on sportlik ja aktiivne hoiak just niimoodi, kõige kõrgemal ( direktori) tasandilgi tähtsustatud.
Eks igaüks meist sai ning võttis koolist oma ja nii sirgus näiteks TPI-sse läinud poiste seast Eesti otsustavate aegade tegijate hulka isegi üks peaministreid - Tiit Vähi, koolipäevil tõelise mitmekülgsusega hiilanud spordipoiss. Aga seda peab küll ütlema, et igal suvel said Eesti ülikoolid, akadeemiad ja instituudid siit Läti piiri äärest - Valgast " väärt ja noort " kraami, keda oli hea üheks või teiseks ametimeheks koolitada... sest teadmisi ja tarmukust neil jagus.
Kui nüüd taas spordi ja liikumise poole minna, siis oli ja on ka praegu VG üks hoiakuid, et just kooli ajaga peab igaüks siit ka liikumisõpetuse tõed ja oskused kaasa saama. Et see tekiks ja püsiks, mine sa sellega siis kuhu maailma otsa või mistahes ametisse tahes. Sportlik hoiak on sageli see, mis sind kuskil hätta ei jäta. Aga kuidas saabki koolis mõtteviis teine olla, kui juba aastaid juhib valga vägesid direktorina kooli vilistlane, omaaegne kibe keskmaajooksja ja hilisem treener Raimond Luts. Ja ehkki tal tuleb näha oma tegemistes kooli ja miks mitte kogu Valga laiemat arengut, on sportlik ja aktiivne hoiak just niimoodi, kõige kõrgemal ( direktori) tasandilgi tähtsustatud.
Teenekas koolijuht (alates 1992.aastast) ja kogemustega spordimees Raimond Luts Valga Gümnaasiumi 95.aastapäeva kõnetoolis / foto : VG kodulehelt
Kuid polnud see teisiti ka siis, kas või 50 aastat tagasi, kui kooli juhtisid hoopis teiste erialadega mehed, nagu TPI lõpetanud Vater Malm või pikki aastaid (kokku 34) õppealajuhatajana tegutsenud Vikki Pennonen. Just Pennonen oli musternäide, kuidas kaks asja - ajalugu ja sportimine kokku viia. Hea tehnikaga korvpallimängija, sitke suusataja ja üldseüldse väleda ja reipa olemisega mees - selline oli see meie ajalooõpetaja. Kui takkajärgi üldistada - siis ta hindas sportimist, aga ei teinud sellest mingit privileegi ajaloo tunnis, pigem andis parajal hetkel mõista, et paljast sportimisest jääb elus pisut väheks. Kui sellele elufilosoofiale lisada veel meie matemaatikaõpetaja ( ka klassijuhataja) - Hilli Pennoneni ( Vikki abikaasa) roll, siis tundsime ka ise, et ega me siit mõne "hea kaugushüppetulemuse või võidetud suusasõiduga" kergemalt pääse. Mis aga veelgi rohkem "asju paika pani", oli see, et vaid kaks klassi eespool oli meilegi selge eeskuju - Mart Savi . Vabariigi parim noor kuuli- ja kettamees, kes lõpetas kooli hõbemedaliga. Pisut kirkama medali - "kullaga" lõpetas 1980.aastal aga Marek Kaleta, kelle õpinguid saatis muidugi hiilgav odamehe karjäär, millele järgnes ka hilisem Audentese kooli juhtimine...Nii et spordimehed on Valgas küll igati tooni andnud, innustades niimoodi ka teisi igal pool kaasa lööma. Oma roll oli ka paarkümmend aastat (1955-74) Valgas töötanud kergejõustikutreeneril Meinhard Kuklil, kes õhutas tagant oma kasvandikel nii võimu, aga alati ikka vaimu ka...Ning muidugi n.ö. kehka õpetajad Henno Teibak, Kalju Arbeiter, Lehte Rand ja hiljem juba teisedki... Nad teadsid väga hästi, mis meiega teha ja kuidas liikumine ja sport meie hinge istutada...
Valga I keskkooli suusavõistkond on Restusse suusavõistlustele saabunud, aasta on kuskil kuuekümnendate alguses / foto : KZ isiklik arhiiv
VG-s oli ja paistab, et on ka praegu kõik paigas - nii õppimine kui harrastused, mille mõlemi tasakaalus pidamine on lasknud ka kõige kiirematel ja keerulisematel aegadel koolil toime tulla...ja üle Eestigi pildil olla.
Kui siia lõppu midagi ka Valga Gümnaasiumis mittekäinutele lisada, siis küllap on igaühel teilgi oma kodukool ja sellega seotud kogemused. Kuidas me ka kõiki järgnevaid perioode( nii ülikoolide kui töökohtade omi ) ei tähtsustaks, on see - esmalätete (koolide ) kaudu tulnu aluseks kõigele edasisele...Üle Eesti on teada ju erinevate koolide sporditraditsioonid, mille üleslugemine läheks siinkohal äärmiselt pikaks. Ja see kõik pole ju mitte ainult tippe teeninud, vaid ka laiemalt oma kooli tegemisi näidanud, nagu hea laulukoor, tantsurühm või kuulsust kogunud bänd.
Kui vaid korraks mõelda, siis - mille kõigega küll meiegi kooli ajal ei tegelenud ja eks selletõttu kogesime eluski, et vajalikul hetkel - iga kant lõikas, nagu Lõuna- Eestis tavatseti öelda.
Mis aga selliste ( sageli ikka suviste) käikude, koolikülastuste kohta kehtib, on just see, et enamal juhtudel - just "lätete juures " olles saaksime nagu sõõmu värsket ja kosutavat, aga äärmiselt kodust ning tuttavat õhku... Et edasi toimetada, aga sageli seejuures ka mõelda - kuidas saaksin oma kodukoolile tema tegemistes senisest kasulikum olla.
Juba sinna minemine on märgiks, et meie kool meile midagi tähendab, aga neid võimalusi on tõsiselt arutledes veel küll ja küll. Nagu ka Valgas jutuks tuli ...
--------------------------------------
P.S. Veel üks soovitus, eriti just noorematele ja keskikka jõudnud harrastajatele, kes üha enam enda füüsise pärast muret tunnevad. Minge ja otsige suvisel, vabamal ajal üles oma endine kehalise õpetaja või ka treener. Las ta "vaatab teid üle " ja annab nõu. Usun , et paljudel on see võimalus ja ka tahtmine see käik ette võtta. Lisaks enda "inventuurile" saaks ka muud juttu ajada. Meil, minuealistel kahjuks seda võimalust pole, sest meie õpetajate ja treenerite põlvkond on vaid meie parimates mälestustes, nii et tuleb endaga ise hakkama saada...