Füüsikadoktor Peeter Paris : "Herbi, Erna ja mina nende õpilasena"
Sissejuhatuseks tsiteerin meelevaldselt valitud lõike ühest Margus Laidre esseest: „kelle sõna valitseb maailma?“ 31. detsember 2015 „Postimehes“: vt artiklit: http://arvamus.postimees.ee/3449041/margus-laidre-essee-kelle-sona-valitseb-maailma
„…põhimõtteliselt taandub kõik peaküsimusele, kelle minevikuversioon läheb kirja ja kuulub säilitamisele? Inimesed «mäletavad» paljugi sellist, mida nad pole isiklikult üldse kogenudki. Seega võib mälu iseloomustada kui mineviku kollektiivset rekonstruktsiooni. Aga ikkagi ainult originaaliga ligilähedaselt sarnase koopia vormis, ei enamat.“
…Nelikümmend viis aastat mälu funktsioneerimist uurinud ameerika teadlane Elisabeth Loftus on jõudnud järeldusele, et mälule ei või loota. Inimese aju pole võimeline eristama valemälestusi õigetest. See, et mingi mälestus on kirgas ja detailne, ei kinnita veel, et see on tõene. Nii töödeldakse ja tehakse mälestusi ümber iga päev, ilma et me sellest arugi saaksime.“
Seega minu jutt Herbist ja Ernast on eelkõige minu enda isiklikud mälestused ajast, mil minust sai ja mil ma olin tema/nende õpilane mõjutatuna kõigest vahepeal olnust ja toimunust ning paljude teiste inimeste mälestustest.
Eellugu
Kuidas me üldse kohtusime ja kuidas minust sai Herbi ja ka Erna õpilane. Tegemist ei olnud valitsuse, s.t. minu vanemate ja Herbi vahelise salasepitsusega, vaid asjalood arenesid küllaltki loomulikku rada pidi. Olulisteks teguriteks said muidugi mu ema, toona Hilja-Liivia Jaska, õpingud Kehakultuuriteaduskonnas koos Erna ja Herbiga ning muidugi minu isa töö ülikooli suusaspordi kateedris. Omades selliseid taustajõudusid, kui kasutada Mati Alaveri väljendit, pandi mulle suusad alla üpris varakult. Tagantjärele arvet pidades võisin siis olla kolmene. Kuna eeskujudena mu kaks vanemat venda Jaan ja Andres olid selleks ajaks juba suuskadel, ei olnud minu poolt mingitki vastuseisu.
„…põhimõtteliselt taandub kõik peaküsimusele, kelle minevikuversioon läheb kirja ja kuulub säilitamisele? Inimesed «mäletavad» paljugi sellist, mida nad pole isiklikult üldse kogenudki. Seega võib mälu iseloomustada kui mineviku kollektiivset rekonstruktsiooni. Aga ikkagi ainult originaaliga ligilähedaselt sarnase koopia vormis, ei enamat.“
…Nelikümmend viis aastat mälu funktsioneerimist uurinud ameerika teadlane Elisabeth Loftus on jõudnud järeldusele, et mälule ei või loota. Inimese aju pole võimeline eristama valemälestusi õigetest. See, et mingi mälestus on kirgas ja detailne, ei kinnita veel, et see on tõene. Nii töödeldakse ja tehakse mälestusi ümber iga päev, ilma et me sellest arugi saaksime.“
Seega minu jutt Herbist ja Ernast on eelkõige minu enda isiklikud mälestused ajast, mil minust sai ja mil ma olin tema/nende õpilane mõjutatuna kõigest vahepeal olnust ja toimunust ning paljude teiste inimeste mälestustest.
Eellugu
Kuidas me üldse kohtusime ja kuidas minust sai Herbi ja ka Erna õpilane. Tegemist ei olnud valitsuse, s.t. minu vanemate ja Herbi vahelise salasepitsusega, vaid asjalood arenesid küllaltki loomulikku rada pidi. Olulisteks teguriteks said muidugi mu ema, toona Hilja-Liivia Jaska, õpingud Kehakultuuriteaduskonnas koos Erna ja Herbiga ning muidugi minu isa töö ülikooli suusaspordi kateedris. Omades selliseid taustajõudusid, kui kasutada Mati Alaveri väljendit, pandi mulle suusad alla üpris varakult. Tagantjärele arvet pidades võisin siis olla kolmene. Kuna eeskujudena mu kaks vanemat venda Jaan ja Andres olid selleks ajaks juba suuskadel, ei olnud minu poolt mingitki vastuseisu.
Ümbrus soodustas harrastamist – sõiduteede liivatamist polnud veel välja mõeldud, autosidki polnud eriti ja suusad sai alla panna maja välisuksest mõne sammu kaugusel Taara puiestee keskel puiestee alal, kust suusarajad suundusi üht haru pidi Tähtvere metsa ja teist teed Tähtvere parki ja õlletehase kõrvale nn. A le Coq’i nõlvadele. Tollal polnud need minusugusele muidugi suusatatavad, tegemist oli liiva või kruusakarjääriga, mis siluti lamedaks alles laululava ehituse käigus. Minu suurimad laskumised toimusid sellal praeguse spordipargi territooriumil asunud Tartu prügiluha (prügimäe) ebatasasustel. Kasvanud pisut, viisid suusasõidud laskumisharjutusi tegema sobivama profiiliga Valgeveski nõlvadele.
Suuskadest
Rasked sõjajärgsed aastad kestsid aastakümneid ja vähemalt lastele mõistlikku suusavarustust suure kodumaa laiades avarustes ega ka Eesti territooriumil ei valmistatud. Isa sai kuskilt, tagantjärele kahtlustan, et ülikoolist, murdunud suuski, ja kui allesjäänud ninaosa oli piisavalt pikk, hööveldas ta neist meile igati vahvad lastesuusad, mis ta ka tõrvas nii alt kui pealt kaunilt pruuniks. Suusasidemeteks olid algul ninarihmaga ja tagant kummiga metallklambrid, mis samuti olid kohandatud väikestele jalgadele. Selline side võimaldas suuski päris hästi juhtida, ei tulnud naljalt jalast ära, kuid loomulikult sellist kindlust nagu nn kukega sidemed ei taganud. Sellel oli ka oluline positiivne pool – kukkumisel või tugevamal tõmbel jalg siiski vabanes, ennetades väänamist või lausa murdumist. Hiljem tulid korralikud mustad Sverdlovskis valmistatud suusasaapad ja kukega sidemed.
Herbi õpilaseks
Kuidas ma siis ikka sattusin Herbi treeninggruppi? Kõiki tagamaid ma ei tea või ka ei mäleta, kuid minu vanem vend Jaan, kes on minust endiselt 5 aastat vanem, juba harjutas tõsiselt Herbi juures ning oli koolinoorte hulgas arvestatav tegija. Arvan mäletavat, et kord isa või emaga jalutades Tähtverest alla Supilinna poole, kohtasimegi Herbit või Ernat ja seal nad siis omavahel kokku leppisid, et ma võiksin hakata Herbi juures „trennis“ käima, mis pidi tähendama, et ma võiksin minna Herbi treeninggruppi. Otsustavaks oli vist saanud ka see, et ma hakkasin koolis käima hommikupoolses vahetuses ning pika vaba pealelõuna ja õhtupooliku mõistlikuks täitmiseks leiti, et see võiks olla täidetud spordiga. Nii ma siis sinna läksin. See pidi olema kolmanda klassi algus aastal 1963; sel juhul olin 10 aastane. Tähtvere kant ja Supilinna tänavad olid ühistest retkedest vendadega selged ja Oa tänava äärse viimase maja asukoht teada. Soovituslik korraldus käes, võtsin vapruse rindu ja asusin teele. Kui Herbi aia taha jõudsin, kuusehekk oli veel istutusjärgus- osa kuusekesi ei tahtnud kuidagi kasvama minna, nägin üle kõrge plangu hulgaliselt poisse ja tüdrukuid jooksmas- hüppamas, palli mängimas ja üht-teist askeldamas. Kilkeid ja hüüdeid oli parasjagu. Võttis tükk aega julguse kogumist, enne kui astusin otsustava sammu oma elus – väravast sisse Herbi-Erna valdustesse. Siitpeale sai seal käimine tavaliseks, aga mitte igapäevaseks, arvan, et me nooremad käisime sinna kokku ehk kolmel korral nädalas nii 1,5 tundi korraga. Tegevused aias olid mitmekesised. Ümber maja kulges teatud-tuntud saepuru rada, millel oli tõesti mugav, pehme joosta ja märja ning härmatisega ka suuskadega nühkida. Tollal oli peaaegu ainukeseks saadaolevaks suviseks spordijalanõuks kummitoodete tehases „Tegur“, mille järgi vähemalt üks tänav Tartus on nime saanud, valmistatud õhukese tallaga tennised. Need olid küll kaalult kerged, kuid ei pakkunud mingit põrutusevastast kaitset. Treeningraja pehmus sai ainsana tagada pikka sportlaskarjääri.
Suuskadest
Rasked sõjajärgsed aastad kestsid aastakümneid ja vähemalt lastele mõistlikku suusavarustust suure kodumaa laiades avarustes ega ka Eesti territooriumil ei valmistatud. Isa sai kuskilt, tagantjärele kahtlustan, et ülikoolist, murdunud suuski, ja kui allesjäänud ninaosa oli piisavalt pikk, hööveldas ta neist meile igati vahvad lastesuusad, mis ta ka tõrvas nii alt kui pealt kaunilt pruuniks. Suusasidemeteks olid algul ninarihmaga ja tagant kummiga metallklambrid, mis samuti olid kohandatud väikestele jalgadele. Selline side võimaldas suuski päris hästi juhtida, ei tulnud naljalt jalast ära, kuid loomulikult sellist kindlust nagu nn kukega sidemed ei taganud. Sellel oli ka oluline positiivne pool – kukkumisel või tugevamal tõmbel jalg siiski vabanes, ennetades väänamist või lausa murdumist. Hiljem tulid korralikud mustad Sverdlovskis valmistatud suusasaapad ja kukega sidemed.
Herbi õpilaseks
Kuidas ma siis ikka sattusin Herbi treeninggruppi? Kõiki tagamaid ma ei tea või ka ei mäleta, kuid minu vanem vend Jaan, kes on minust endiselt 5 aastat vanem, juba harjutas tõsiselt Herbi juures ning oli koolinoorte hulgas arvestatav tegija. Arvan mäletavat, et kord isa või emaga jalutades Tähtverest alla Supilinna poole, kohtasimegi Herbit või Ernat ja seal nad siis omavahel kokku leppisid, et ma võiksin hakata Herbi juures „trennis“ käima, mis pidi tähendama, et ma võiksin minna Herbi treeninggruppi. Otsustavaks oli vist saanud ka see, et ma hakkasin koolis käima hommikupoolses vahetuses ning pika vaba pealelõuna ja õhtupooliku mõistlikuks täitmiseks leiti, et see võiks olla täidetud spordiga. Nii ma siis sinna läksin. See pidi olema kolmanda klassi algus aastal 1963; sel juhul olin 10 aastane. Tähtvere kant ja Supilinna tänavad olid ühistest retkedest vendadega selged ja Oa tänava äärse viimase maja asukoht teada. Soovituslik korraldus käes, võtsin vapruse rindu ja asusin teele. Kui Herbi aia taha jõudsin, kuusehekk oli veel istutusjärgus- osa kuusekesi ei tahtnud kuidagi kasvama minna, nägin üle kõrge plangu hulgaliselt poisse ja tüdrukuid jooksmas- hüppamas, palli mängimas ja üht-teist askeldamas. Kilkeid ja hüüdeid oli parasjagu. Võttis tükk aega julguse kogumist, enne kui astusin otsustava sammu oma elus – väravast sisse Herbi-Erna valdustesse. Siitpeale sai seal käimine tavaliseks, aga mitte igapäevaseks, arvan, et me nooremad käisime sinna kokku ehk kolmel korral nädalas nii 1,5 tundi korraga. Tegevused aias olid mitmekesised. Ümber maja kulges teatud-tuntud saepuru rada, millel oli tõesti mugav, pehme joosta ja märja ning härmatisega ka suuskadega nühkida. Tollal oli peaaegu ainukeseks saadaolevaks suviseks spordijalanõuks kummitoodete tehases „Tegur“, mille järgi vähemalt üks tänav Tartus on nime saanud, valmistatud õhukese tallaga tennised. Need olid küll kaalult kerged, kuid ei pakkunud mingit põrutusevastast kaitset. Treeningraja pehmus sai ainsana tagada pikka sportlaskarjääri.
Mida siis veel kõike tehti selles Oa tänava aias! Esimesed muljed olid muidugi kõige eredamad, hilisem on vajunud suhteliselt ühtlasse rutiinsuse hägusse ja suudan korrata põhiliselt sama, mida paljud teisedki. Kindlasti oli sel ajal aias ka rööbaspuud ja võimlemiskang, millel laste põhiharjutuseks sai tireltõus. See oskus tuli mul hiljem kasuks ka kooli kehalise kasvatuse tunnis. Huvitav leiutis oli slaalomi treeninguks mõeldud plaatkonstruktsioon, mis kuulidel või ratastel lubas kummidega pingutatud tagumisel poolel kahele poole liikuda. Sellel siis hüpati suvisel ajal slaalomsuuskades-saabastes kahele poole imiteerides talvist tegevust slaalomrajal. Kindlasti treenis see tugevalt jalalihaseid ja aitas arendada tasakaalutunnet. Milline mõju oli sellisel treeningul sõidutehnikale pole teada, kuid esimesena mäletan seal hoovis sel viisil treenimas Inge Tiiki (kasutan siin perenimesid, mida inimesed parasjagu kandsid), kellel oli peagi mäesuusatamises Eesti noorteklassis ette näidata häid tulemusi. Ja paljud lapsed kutsusid Herbit pisut teisiti: „Ärbiks“. Minu edasises pöördumistes Herbi poole põhjustas see teatud ebalust, kuid jäin ikka „Herbi“ juurde.
Ja muidugi saun ja pesemine. See oli ülioluline. Treeningujärgsed pesemisvõimalused loodi kõikjal: Oa tänava õues, kuhu tuli ise Emajõest ämbritega vett tassida, Ruusal, Käärikul ja kõikjal, kuhu võistlusreisidel sattusime. Ühest küljest aitas see hoida külmetumast, samas vähemalt teismelistele poistele kasvatas omaseks puhtuse ja hügieeninõuete täitmise. Suvise soojaga mindi Oa tänava hoovist otse risti üle palliplatsi Emajõkke – puudus küll liivane rannariba, kuid vesi oli ujumiseks sama, mis ametlikus ujulas.
Hilisemad treeningud toimusid meil/mul enamasti Aki (Agnes Nopassoni) juhendamisel, kuid ikka oli kõrvalt tunda Herbi kõva kätt. Lumevabal ajal toimusid treeningud tollase Noorsoo spordikooli võimlas tollases Võimla tänavas, kus peamiseks oli kaks tegevust – korvpall, mida selles madala laega ruumis ei tohiks õieti korvpalliks nimetada ja akrobaatikaelementidega treening. See kujutas eelkõige mitmesuguseid tireleid ja hüppeid hoolaualt ja ilma, pea ees üle kitse ja muu sarnane. Selline treening oli väga emotsionaalne, ei muutunud lastele tüütavaks ja andis hea kehatunnetuse eriti mäesuusatamiseks.
Kuna jutt läks juba mäesuusatamisele, siis jätkaks sellega. Kääriku laagrites, kus muidu igapäevaselt toimusid tavaliselt murdmaatreeningud, peeti ka nn puhkepäevi, milleks oli slaalom Kääriku mäel. Tõstukeid-trosse polnud, nii mäest üles saada oli võimalik ainult külg ees, rasked slaalomsuusad jalas, treppsammul ronides. Peale sellist puhkust olid jalad üpris tuimad, kuid ega see noorte inimeste elu ei seganud. Treeningplaanid nägid enne murdmaavõistlusi ette puhkepäeva – väiksema koormusega harjutama. Kui nüüd slaalomiharrastajad tegid tõelise „puhkepäeva“ mäel, siis järgnenud võistlustulemuste põhjal selgus, et nad olid raisanud aega slaalomile ja vähe murdmaad treeninud. Hiljem tegi Herbi sellise „puhkuse“ osas korrektiive.
Meie slaalomsuuskadel olid ninast ja kannast jäigalt kinni olevad pikarihma sidemed, madalad saapad ulatusid vaevu pahkluuni. Võistlustel võis nii Rakvere kui Tallinna noortel näha ohutumaid, jalaluid säästvaid, tugevama väände korral ninast avanevaid („Marker“) sidemeid, mis rakendusid ka siis, kui suusanina rajalipu taha pisut takerdus ning nii pidid meie suurimad konkurendid tihtipeale võistluse katkestama. Iga selline juhtum oli lisaargumendiks, miks meie selliseid suusasidemeid ei peaks kasutama.
Neil, kes meie seast olid läbinud vähemalt osaliseltki mäesuusatamise koolituse, ei valmistanud hiljem ka raskete keeruliste laskumistega murdmaarajad probleeme ja aitasid tänu omandatud oskustele võita sekundeid. Meenub, et millalgi läksid moodi pargivõistlused linnades – suurepärane viis spordiala propageerimiseks. Suuresti Herbi algatusel korraldati ühel sügistalvel pargivõistlus ka Tartu Toomemäel. Herbilt küsiti, kes noortest võidab, kihlvedusid suurtele panustele siiski vist ei sõlmitud. Poiste osas pani Herbi panuse minu venna, Jaani peale, kuigi võis arvata, et Tõnu Kinks on märksa tugevam. Võistlusring Toomel oli paljude väikeste pöörakute, ebatasasuste ja muu sellisega, mis nõudis eeskujulikku suusavalitsemist. Herbi ennustus täitus ja põhjendas seda just Jaani olulisemalt parema mäesuusa oskusega. Halb suusavalitsemine viis aga aastaid hiljem Ingrid Mägari sportlaskarjääri katkemisele. Suusatamises pole ebaolulisi elemente, Herbi mõistis seda suurepäraselt, kuid mäesuusatamine oma võludega oli võimeline röövima andekaid noori murdmaasuusatamiselt.
Neil aastatel oli Tartu noorsuusatajate hulgas õige tihe konkurents. Tugevad suusagrupid olid Tartu 7. Keskkoolis Erene ja Hans Puki juhendamisel, 11. kaheksaklassilises koolis Vaino Hussari käe all, Mai Luige grupp Laste spordikoolis. Arvestatavaid tegijaid leidus kõigis neis gruppides, kuid Herbi Noorsoo spordikoolis ülekaalukalt kõige rohkem. Mis siis tagas selle edu? Juba eespoolt selgub, et kindlasti tegevuste mitmekülgsus. Kui raske töö osavasti ühendada mänguga, siis ei muutu see tüütavaks. Siit hea üldfüüsiline tase ning tegemisrõõm, mida toetas tugevalt Herbi entusiasm. Ta vedas lapsi suvel matkadele, orienteerumisvõistlustele, kasutades abivahendina sageli oma sinakasrohelist „Pobedat“, kuhu mahtus kindlasti üle kümne lapse. Pikematel matkadel toimus autosõit vahetustega. Sel ajal kui üks ports sõitis autos, teine osa sörkis, siis jälle vahetati. Oma vaimustust toredatest üritustest, milleks oli näiteks matkajate kokkutulek Nidal, jagas ta valjuhäälselt, kasutades sageli sõna „vahva“. Alles hiljem ilmus Astrid Lindgreni tuntud lasteraamat Karlssonist eesti keeles, kes kasutas vaimustunult samu sõnu: „Vahva, mis, proovime veelkord“ või midagi sarnast kaasates oma tegevustesse Väikevenna.
Talvised treeningud algasid tavaliselt Spordikooli ruumest, kus keldris oli suusabaas. Talvisel ajal sai suusad alla panna otse üle tee Toomemäe nõlva all, lumeta ajal mindi samast kas jooksma või tõusutreeningutele Toome orgu. Keppidega imitatsioon Toome nõlvadel andis tugeva koormuse. Suusasõit viis sageli Vorbusele või ka ainult Toomele, kus kullimäng suuskadel sundis äkilistele kiirendustele ja kaelamurdvate laskumistele. Hiljem toimusid väljasõidud kord nädalas „Kalevi“ bussiga ning veelgi hiljem Spordikooli bussiga Vooremäele, kus rajad kulgesid kaunis männimetsas üles-alla. Sarnase veelgi järsumate nõlvadega raja kujundas Herbi Ruusale, Kondimäele.
Kui meenutada, kellega koos ma olen treeninud või kes on samas grupis olnud, siis juba mainitud Heiki Rästale oli seal Supilinna poiss Udo Rehemaa, igati tugev ja tubli nii slaalomis kui murdmaasuusatamises. Samuti Tõnis Sildmäe, minust aasta noorem ja väga usin ja kohusetruu Tartu 2. Keskkooli õpilane. Teatud aja käis ka mulle juba 5. Keskkooli päevilt tuttav olnud Rein Kilk, kes suusatamises küll erilisi tulemusi ei näidanud, kuid kes mõned aastad hiljem oli keskmaa jooksudes päris tugev. Grupi naljanumber oli Viktor Vassiljev, füüsiliselt nõrk, kuid hea suuvärgiga. Oma naljaetteasteid pole ta lõpetanud ka nüüd rüütliseisuses Riigikogu liikmena.
Laagrid
Eredamalt meenuvad ikka esimesed laagrid, kus emotsionaalne taust oli teravaim. Enim sai talvevaheaegadel oldud Käärikul, millest allpool pisut pikemalt, aga kustumatuid elamusi pakkus ka üks suvelaager Ahjal, kus olime koos kõigi spordikooli erialade esindajatega. Eriliselt jäid meelde viievõistlejad, kes moodustasid hästi elurõõmsa, sõbraliku, aktiivse ja muidu vahva seltskonna. Herbi korraldas enda juhtimisel seal pikema jooksumatka Valgemetsa pioneerilaagrisse, kus toimusid ka mõned sportlikud kohtumised. Võisteldi põhiliselt pioneerilaagri aladel agu lauatennis ja mõned muud pallimängud. Vähemalt ping-pongis said spordikooli noored pioneeride käest hävitavalt lüüa. Tagasi Ahjale sörkisime väikeste gruppidena juba ilma teejuhita. Õnneks suuremaid teelt eksimisi siiski ette ei tulnud. Teine suvine laager toimus Vana-Otepääl, Veskil, Kaarna järve ääres, kuhu spordikool oli just ostnud rajatavaks baasiks hooned. Tegemist oli tavalise talukohaga, kus väike elamu ja kõrvalhooned: küünid-laudad-kuurid. Neis laagrilastele eluruumi ei jagunud ja meie elasime kõrval oleval künkal telkides. Herbil oli ilmselt pikemaajalise telklaagri kogemusi ja ta oli varunud kuskilt vana korvpalliplatsi laudpõrandast plaate, mida sai telkidele alla panna, nii et ka suuremad vihmad poleks küljealust märjaks teinud. Mina elasin suures neljanurgelises sõjaväetelgis koos umbes 8 kaaslasega, kus plaatidest kõva laudpõrand all ja suure eelisena oli võimalik vabalt püsti seista. Söömine toimus maja juures õues ja ei mäleta, et oleks kordagi tulnud vihma tõttu kuhugi varju alla kolida. Milline päikseline suvi! Kauni järve kallastel oli suvila tuntud suusaprofessoril Hans Grossil. Järve vastaskaldal oli Tallinna Pedagoogilise Instituudi spordibaas. Siingi toimusid matkad-avastusretked ümbrusesse.
Herbil oli komme panna uusi kohanimesid. Veski baasi paistis üks mäehari, mis tundus teistest kõrgem, suurem ja muidu vägevam, kuna tema tagant enam midagi ei paistnud. Selle ristis Herbi eemalt vaadates Tšomolungmaks. Käisime seal ka avastusretkel, ei tea kas sel oli ka oma kohalik nimi, kuid eemalt kättesaamatu ja võimas, ei kandnud lähedalt ta oma võsastunud laugete nõlvadega antud uhket nime kuidagi välja. Vägev paistis ta eelkõige seetõttu, et seal hakkas Otepää kõrgustik otsa saama. Palju vägevam kõrgustiku teises servas on aga Harimägi. Ristimistalgud käisid ka Harimäel ja sinna viiva Hirveoru raja äärtes. Eks sealgi oli suur osa Herbi algatusel. Väikestel iseloomulikel kohtadel, millel kohalikud nimed puuduvad, on selline ristimine ja tähistamine igati teretulnud ja võimaldab teadjatel end täpselt lokaliseerida. Õnnestunud nimedeks olid kindlasti Hirvehari ja Hirveauk, mis ühelt poolt määrasid ligikaudse asukoha Hirveoru lähistel, kuid tähistasid täpsustavalt Hirveoru piirkondi. Mulle jäi pikalt mõistatuseks „Karu kausi“ päritolu. Meenus vene muinasjutt Aljonuškast ja kolmest karust, kelle kaussidest ta sõi. Aastaid hiljem sain teada, et selle nõlva kõrvale oli oma suvila püstitanud Toomas Karu. Õnneks tähistati ristimiste ja sildistamiste käigus ka mitmed kohalikud olemasolevad kohanimed, mis muidu võinuks vajuda unustusehõlma.
Koolilapsele oli eriti oluline talvisel koolivaheajal toimuv laager Käärikul pikema suusasõiduga hommikul ja lühemaga pealelõunasel ajal. Esimene kord, olin siis vist 9-10-aastane, igatahes tollases „E“ vanuseklassis (9-10) ja vist veel järgminegi aasta sain võistelda samas vanuseklassis. Kuna ka vend Jaan oli laagris, elasin koos suuremate poistega ühes toas, milleks oli vana Kääriku keskmise maja hiiglasliku ahjuga klubiruum. Väga suuri mugavusi polnud, elasime rohkem kui kümnekesi koos, kusjuures kõik olid minust vähemalt 5 aastat vanemad. Juhtus, et külmematel öödel olid toanurgas poiste tekid seina külge külmunud. Kemmerg oli loomulikult õues.
Minu esimese suusalaagri esi- ja meistrivõistlused võitsin omas vanuseklassis selge ülekaaluga. Ega neid minuvanuseid võistlejaid just palju polnud, kuid suuremad poisid rääkisid, et kui mingi vanamees poleks haigeks jäänud ja kohal olnud, siis ta oleks kõiki pika puuga loputanud. Kunagi peale laagrit, kui tulin juba väsinult suuskadega Vorbuselt Tähtvere metsa sihti pidi, tuiskas mulle vastu umbes minuvanune poiss, kellega vanemad poisid üritasid sammu pidada. Hiljem sain teada, et tema oligi see hüüdnimega „vanamees“ – Heiki Rästa, samuti Herbi õpilane ja minu hilisem treeningkaaslane. Edaspidi, tuleb tunnistada, pidingi talle korduvalt alla vanduma.
Kääriku laagrites toimus ka süstemaatiline kasvatustöö. Üks trikk, mida Herbi mitmel korral kasutas, oli kortsutatud paberitüki sööklasse sissekäigu juurde põrandale poetamine ja siis toimuva jälgimine. Söögikorra lõpetuseks toimus kasvatuslik loeng. Paberitüki üleskorjanud ja prügikasti visanud (Inge Tiik) sai loomulikult preemia, aga Herbi loetles üles ka kõik tegelased, kes paberist lihtsalt üle jooksid ja mõned, kes kogunisti seda jalaga lõid. Usun, et sellised korduvad võtted panid noori edaspidi pisutki korda ja puhtust pidama. Söökla oli sobiv koht õpetlikeks ja kasvatuslikeks loenguteks, eriti peale õhtusööki, mil ühine aktiivne tegevus puudus. Tavaliselt Herbi tõstatas probleemi ja toimus arutelu, kus pidi oma seisukohti argumenteerima. Nii mõnigi kord pidas Herbi selliseid vestlusõhtuid pisut piiratumale seltskonnale suuremates tubades. Mäletan, et Erna oli see, kes tõi Herbi poolt püsti pandud n.ö. must-valgesse vaidlusse erinevaid toone, mis sundisid rohkem mõtlema ja mõistma, et maailm polegi kahepolaarne, vaid esineb palju teisi vaatenurki, põhjendusi, milleks on vaja teada asjade olemust. Eks oli ka asju, millega ei saanud lõpuni nõustuda, kuid alati teenisid nad eesmärki: kasvatada tublimaid sportlasi ja loodetavasti ka paremaid inimesi. Näiteks ühel mitte väga kenal sombusel päeval, mil lumi maapinnal ja ühtlaselt hall taevas praktiliselt kokku sulasid, aeti laagrirahvaga Harimäel suusarada sisse. Ühest servast läks rada üles Harimäe torni juurde ja teist servast laskus tagasi. Sellel heledal taustal paistsid teises servas vaid suusatajate tumedad kontuurid ning keegi laps märkas, et need sarnanevad lastejoonistustele tüüpiliste nn kriipsujukudega. Eks igaüks joonista neid omamoodi: kes sirgete jalgade otsas, mõnel on need aga ka kõigi liigeste ja võib-olla veelgi enamaga. Erna võttiski sööklas asja üles liigendita jalgadest lähtuva teemana, et suusatades tuleb ikka põlvest alla lasta. Jutt jumala õige ja märkus suusatehnika õpetamise tunnis igati asjakohane ja sellisena ta lõppkokkuvõttes ka toimis, kuid neil kriipsujukudel seal Harimäel olid põlveliigesed täiesti olemas ja üle põlve sügavas lumes sumpamisel tehniliselt väga head sõitu pole oodata, aga pole ka võimalik jalgu põlvist kõverdamata edasi liikuda.
Herbil oli elunähtuste ja eriti treeningute kohta mitmesuguseid teooriaid, mida ta sageli üritas ka katseliselt ellu viia. Kord algatas Herbi saunalaval diskusiooni teemal, et tugev leilisaun asendab treeningut. Koormus südamele pidi olema võrreldav. Küllap see oleks ühe treeningu asendamiseks igati asjakohane. Kõiki üles nopitud või pähe tulnud ideid ta siiski katseliselt ei hakanud kontrollima.
Kuigi meiega, pisut noorema grupi ja slalomistidega tegeles põhiliselt Aki, siis suusavarustus käis põhiliselt Herbi kaudu. Kui tahtsid uusi suuski saada, tuli minna Herbi jutule ja eks ta siis vaatas tagajärgede ja treenituse järgi, millist suuska ta kellelegi andis või ei andnud üldse. Tollal ei mõistnud ma teda õieti, kui ta valjuhäälselt kuulutas: „Lõhkuge suuski, siis saate uusi!“. Mina sain küsimatagi ühel sügistalvel uued suusad – polnud selliseid ammu näinud. Minu meelest olid nad tehtud ühest tükist nagu liimpuidu valmistamine oleks ununenud ja põhjamaterjal oli eriti pehmest puust. Arvan, et see oli haab, millest muidu tehakse saunalava laudu, et pehmem istuda oleks, teravat pindu ei annaks ja ei kõrvetaks. Proovisin igati, aga ega ma neid suuski libisema ei saanudki. Mida reha? Läksime siis kord Käärikult kambaga Tornimäe suunas ja sealt läks kena laskumine, mis polnud liiga järsk ega ohtlik. Pealelõunasel ajal kiskus juba hämaraks ja miskipärast kippusin teistest maha jääma. Sealt Tornimäe laskumiselt lükkasin hoo sisse, ega silm seda suusarada hästi enam seletanud, suusadki kiskusidki rajalt pisut välja ja leidsin end üsna laskumise alguses pehmes lumes pikali. Suur oli minu üllatus, kui selgus, et sellest väikesest kõrvalepõikest on ühel suusal murdunud nina. Mõne aja pärast muutus see üllatus omamoodi rõõmuks: ma ei peagi enam nende vastikute suuskadega sõitma. See oli minu elu esimene murdmine. Ega see uute suuskade küsimine sellegipoolest olnud kergete killast ülesanne. Igal juhul tuli ära kuulata kõvahäälne sõim ja ka siis polnud kindlust, et järgmine antud suusapaar pole veelgi hullem.
Herbi treeningutest
Treeningmahu suurendamiseks alustas Herbi pikemate suusamatkadega, milledest üheks sobivaimaks osutus teekond Käärikult –Elvasse või ka vastupidi. Eks rongid käisid Tartu Elva vahet ja sealt edasi kenad metsateed Käärikule välja. Seda nii suvel jalgsi kui talvel suuskadel. Tugevamad startisid Käärikult, võtsid kerge eine Elva raudteejaama puhvetis ja tagasi Käärikule – igati sobilik 60 km. Olen kindel, et teatud sissetöötatud rajalõigud ja idee suuskadel ka Elvasse jõuda võttis Otepää-Elva Tartu maraton ja veel enne seda Matu-Elva Tartu maraton sealt üle. Ülikooli suusamatkad toimusid korduvalt just Elva-Kääriku marsruudil, kus pisut enne lõppu oli väsinud matkajaile magusaks rosinaks tõus Harimäele.
Varasemast ajast, kui olin veel liiga pisike, et läbida pikki maid, ajasid spordikoolide noored sisse maratoni rada Tartust Otepääle. Meie grupi valmistada oli mitmel korral lõik Tüki – Otepää. Minusugustele oli see raske treeningu eest. Rajaajamise käigus küll erilisi emotsioone polnud, oli küll vaheldus muudele treeningutele, kuid kohalesõit oli nõudnud varasemat ärkamist ja päev oli pikk. Tagantjärele hinnati see meie ettevalmistatud rajalõik maratoni parimaks ja see tekitas küll tõsiselt positiivse tunde. Eks meil vedas ka. Maastik on selles lõigus kõige vaheldusrikkam ja täpse marsruudi valis Herbi.
Ühe treeninguosana käsitles Herbi mitmesugust füüsilise töö tegemist. Millalgi oli selleks vikatiga heina niitmine. Minul tuli töötreeninguga kokku puutuda kord suvel, kui läksin Ruusale vaatama, mis seal toimub. Toimus puude saagimine, kütteks ja muidu ja treeninguks. Oli kahemehe saega ennegi saaginud ja suhteliselt palju. Võtsin siis sae otsast kinni, teisel pool Herbi, ja hakkasime pihta. Peale paari tõmmet ütles Herbi: „Sa ei oska üldse saagida!“ . Ega ma sel viisil ei osanudki nagu ta tahtis. Ütles, et nii võivad ainult metsamehed väga teravate saagidega saagida, suusatajale peab aga saagimine olema raske treening. Eks ma õpi mõnda asja kiiresti ja sealt edasi püüdsin omalt poolt takistada saagimist nii palju kui võimalik. Maadlesime kahel pool palki saega, kumb suudab teisele elu raskemaks teha, kuid teenisin selle eest tunnustust õige saagimise puhul.
Võistlustel
Kuidas üldse saada võistlusteks sobivat varustust? Võistlustel oli Herbi alati kaasas, tegeles määrdevaliku ja ka määrimisega, määre tuli korgiga siiski ise laiali ajada. Vähemalt kahel korral suurematel võistlustel olin tunnistajaks, kus määrde- ja sportlaste valik osutus oluliselt paremaks kui konkurentidel. Esimene kord 1967 a märtsi lõpupäevadel Kandalakšas https://fi.wikipedia.org/wiki/Kantalahti_%28kaupunki%29, kus toimusid Nõukogude Liidu noorte nn olümpialootuste võistlused.
Ja muidugi saun ja pesemine. See oli ülioluline. Treeningujärgsed pesemisvõimalused loodi kõikjal: Oa tänava õues, kuhu tuli ise Emajõest ämbritega vett tassida, Ruusal, Käärikul ja kõikjal, kuhu võistlusreisidel sattusime. Ühest küljest aitas see hoida külmetumast, samas vähemalt teismelistele poistele kasvatas omaseks puhtuse ja hügieeninõuete täitmise. Suvise soojaga mindi Oa tänava hoovist otse risti üle palliplatsi Emajõkke – puudus küll liivane rannariba, kuid vesi oli ujumiseks sama, mis ametlikus ujulas.
Hilisemad treeningud toimusid meil/mul enamasti Aki (Agnes Nopassoni) juhendamisel, kuid ikka oli kõrvalt tunda Herbi kõva kätt. Lumevabal ajal toimusid treeningud tollase Noorsoo spordikooli võimlas tollases Võimla tänavas, kus peamiseks oli kaks tegevust – korvpall, mida selles madala laega ruumis ei tohiks õieti korvpalliks nimetada ja akrobaatikaelementidega treening. See kujutas eelkõige mitmesuguseid tireleid ja hüppeid hoolaualt ja ilma, pea ees üle kitse ja muu sarnane. Selline treening oli väga emotsionaalne, ei muutunud lastele tüütavaks ja andis hea kehatunnetuse eriti mäesuusatamiseks.
Kuna jutt läks juba mäesuusatamisele, siis jätkaks sellega. Kääriku laagrites, kus muidu igapäevaselt toimusid tavaliselt murdmaatreeningud, peeti ka nn puhkepäevi, milleks oli slaalom Kääriku mäel. Tõstukeid-trosse polnud, nii mäest üles saada oli võimalik ainult külg ees, rasked slaalomsuusad jalas, treppsammul ronides. Peale sellist puhkust olid jalad üpris tuimad, kuid ega see noorte inimeste elu ei seganud. Treeningplaanid nägid enne murdmaavõistlusi ette puhkepäeva – väiksema koormusega harjutama. Kui nüüd slaalomiharrastajad tegid tõelise „puhkepäeva“ mäel, siis järgnenud võistlustulemuste põhjal selgus, et nad olid raisanud aega slaalomile ja vähe murdmaad treeninud. Hiljem tegi Herbi sellise „puhkuse“ osas korrektiive.
Meie slaalomsuuskadel olid ninast ja kannast jäigalt kinni olevad pikarihma sidemed, madalad saapad ulatusid vaevu pahkluuni. Võistlustel võis nii Rakvere kui Tallinna noortel näha ohutumaid, jalaluid säästvaid, tugevama väände korral ninast avanevaid („Marker“) sidemeid, mis rakendusid ka siis, kui suusanina rajalipu taha pisut takerdus ning nii pidid meie suurimad konkurendid tihtipeale võistluse katkestama. Iga selline juhtum oli lisaargumendiks, miks meie selliseid suusasidemeid ei peaks kasutama.
Neil, kes meie seast olid läbinud vähemalt osaliseltki mäesuusatamise koolituse, ei valmistanud hiljem ka raskete keeruliste laskumistega murdmaarajad probleeme ja aitasid tänu omandatud oskustele võita sekundeid. Meenub, et millalgi läksid moodi pargivõistlused linnades – suurepärane viis spordiala propageerimiseks. Suuresti Herbi algatusel korraldati ühel sügistalvel pargivõistlus ka Tartu Toomemäel. Herbilt küsiti, kes noortest võidab, kihlvedusid suurtele panustele siiski vist ei sõlmitud. Poiste osas pani Herbi panuse minu venna, Jaani peale, kuigi võis arvata, et Tõnu Kinks on märksa tugevam. Võistlusring Toomel oli paljude väikeste pöörakute, ebatasasuste ja muu sellisega, mis nõudis eeskujulikku suusavalitsemist. Herbi ennustus täitus ja põhjendas seda just Jaani olulisemalt parema mäesuusa oskusega. Halb suusavalitsemine viis aga aastaid hiljem Ingrid Mägari sportlaskarjääri katkemisele. Suusatamises pole ebaolulisi elemente, Herbi mõistis seda suurepäraselt, kuid mäesuusatamine oma võludega oli võimeline röövima andekaid noori murdmaasuusatamiselt.
Neil aastatel oli Tartu noorsuusatajate hulgas õige tihe konkurents. Tugevad suusagrupid olid Tartu 7. Keskkoolis Erene ja Hans Puki juhendamisel, 11. kaheksaklassilises koolis Vaino Hussari käe all, Mai Luige grupp Laste spordikoolis. Arvestatavaid tegijaid leidus kõigis neis gruppides, kuid Herbi Noorsoo spordikoolis ülekaalukalt kõige rohkem. Mis siis tagas selle edu? Juba eespoolt selgub, et kindlasti tegevuste mitmekülgsus. Kui raske töö osavasti ühendada mänguga, siis ei muutu see tüütavaks. Siit hea üldfüüsiline tase ning tegemisrõõm, mida toetas tugevalt Herbi entusiasm. Ta vedas lapsi suvel matkadele, orienteerumisvõistlustele, kasutades abivahendina sageli oma sinakasrohelist „Pobedat“, kuhu mahtus kindlasti üle kümne lapse. Pikematel matkadel toimus autosõit vahetustega. Sel ajal kui üks ports sõitis autos, teine osa sörkis, siis jälle vahetati. Oma vaimustust toredatest üritustest, milleks oli näiteks matkajate kokkutulek Nidal, jagas ta valjuhäälselt, kasutades sageli sõna „vahva“. Alles hiljem ilmus Astrid Lindgreni tuntud lasteraamat Karlssonist eesti keeles, kes kasutas vaimustunult samu sõnu: „Vahva, mis, proovime veelkord“ või midagi sarnast kaasates oma tegevustesse Väikevenna.
Talvised treeningud algasid tavaliselt Spordikooli ruumest, kus keldris oli suusabaas. Talvisel ajal sai suusad alla panna otse üle tee Toomemäe nõlva all, lumeta ajal mindi samast kas jooksma või tõusutreeningutele Toome orgu. Keppidega imitatsioon Toome nõlvadel andis tugeva koormuse. Suusasõit viis sageli Vorbusele või ka ainult Toomele, kus kullimäng suuskadel sundis äkilistele kiirendustele ja kaelamurdvate laskumistele. Hiljem toimusid väljasõidud kord nädalas „Kalevi“ bussiga ning veelgi hiljem Spordikooli bussiga Vooremäele, kus rajad kulgesid kaunis männimetsas üles-alla. Sarnase veelgi järsumate nõlvadega raja kujundas Herbi Ruusale, Kondimäele.
Kui meenutada, kellega koos ma olen treeninud või kes on samas grupis olnud, siis juba mainitud Heiki Rästale oli seal Supilinna poiss Udo Rehemaa, igati tugev ja tubli nii slaalomis kui murdmaasuusatamises. Samuti Tõnis Sildmäe, minust aasta noorem ja väga usin ja kohusetruu Tartu 2. Keskkooli õpilane. Teatud aja käis ka mulle juba 5. Keskkooli päevilt tuttav olnud Rein Kilk, kes suusatamises küll erilisi tulemusi ei näidanud, kuid kes mõned aastad hiljem oli keskmaa jooksudes päris tugev. Grupi naljanumber oli Viktor Vassiljev, füüsiliselt nõrk, kuid hea suuvärgiga. Oma naljaetteasteid pole ta lõpetanud ka nüüd rüütliseisuses Riigikogu liikmena.
Laagrid
Eredamalt meenuvad ikka esimesed laagrid, kus emotsionaalne taust oli teravaim. Enim sai talvevaheaegadel oldud Käärikul, millest allpool pisut pikemalt, aga kustumatuid elamusi pakkus ka üks suvelaager Ahjal, kus olime koos kõigi spordikooli erialade esindajatega. Eriliselt jäid meelde viievõistlejad, kes moodustasid hästi elurõõmsa, sõbraliku, aktiivse ja muidu vahva seltskonna. Herbi korraldas enda juhtimisel seal pikema jooksumatka Valgemetsa pioneerilaagrisse, kus toimusid ka mõned sportlikud kohtumised. Võisteldi põhiliselt pioneerilaagri aladel agu lauatennis ja mõned muud pallimängud. Vähemalt ping-pongis said spordikooli noored pioneeride käest hävitavalt lüüa. Tagasi Ahjale sörkisime väikeste gruppidena juba ilma teejuhita. Õnneks suuremaid teelt eksimisi siiski ette ei tulnud. Teine suvine laager toimus Vana-Otepääl, Veskil, Kaarna järve ääres, kuhu spordikool oli just ostnud rajatavaks baasiks hooned. Tegemist oli tavalise talukohaga, kus väike elamu ja kõrvalhooned: küünid-laudad-kuurid. Neis laagrilastele eluruumi ei jagunud ja meie elasime kõrval oleval künkal telkides. Herbil oli ilmselt pikemaajalise telklaagri kogemusi ja ta oli varunud kuskilt vana korvpalliplatsi laudpõrandast plaate, mida sai telkidele alla panna, nii et ka suuremad vihmad poleks küljealust märjaks teinud. Mina elasin suures neljanurgelises sõjaväetelgis koos umbes 8 kaaslasega, kus plaatidest kõva laudpõrand all ja suure eelisena oli võimalik vabalt püsti seista. Söömine toimus maja juures õues ja ei mäleta, et oleks kordagi tulnud vihma tõttu kuhugi varju alla kolida. Milline päikseline suvi! Kauni järve kallastel oli suvila tuntud suusaprofessoril Hans Grossil. Järve vastaskaldal oli Tallinna Pedagoogilise Instituudi spordibaas. Siingi toimusid matkad-avastusretked ümbrusesse.
Herbil oli komme panna uusi kohanimesid. Veski baasi paistis üks mäehari, mis tundus teistest kõrgem, suurem ja muidu vägevam, kuna tema tagant enam midagi ei paistnud. Selle ristis Herbi eemalt vaadates Tšomolungmaks. Käisime seal ka avastusretkel, ei tea kas sel oli ka oma kohalik nimi, kuid eemalt kättesaamatu ja võimas, ei kandnud lähedalt ta oma võsastunud laugete nõlvadega antud uhket nime kuidagi välja. Vägev paistis ta eelkõige seetõttu, et seal hakkas Otepää kõrgustik otsa saama. Palju vägevam kõrgustiku teises servas on aga Harimägi. Ristimistalgud käisid ka Harimäel ja sinna viiva Hirveoru raja äärtes. Eks sealgi oli suur osa Herbi algatusel. Väikestel iseloomulikel kohtadel, millel kohalikud nimed puuduvad, on selline ristimine ja tähistamine igati teretulnud ja võimaldab teadjatel end täpselt lokaliseerida. Õnnestunud nimedeks olid kindlasti Hirvehari ja Hirveauk, mis ühelt poolt määrasid ligikaudse asukoha Hirveoru lähistel, kuid tähistasid täpsustavalt Hirveoru piirkondi. Mulle jäi pikalt mõistatuseks „Karu kausi“ päritolu. Meenus vene muinasjutt Aljonuškast ja kolmest karust, kelle kaussidest ta sõi. Aastaid hiljem sain teada, et selle nõlva kõrvale oli oma suvila püstitanud Toomas Karu. Õnneks tähistati ristimiste ja sildistamiste käigus ka mitmed kohalikud olemasolevad kohanimed, mis muidu võinuks vajuda unustusehõlma.
Koolilapsele oli eriti oluline talvisel koolivaheajal toimuv laager Käärikul pikema suusasõiduga hommikul ja lühemaga pealelõunasel ajal. Esimene kord, olin siis vist 9-10-aastane, igatahes tollases „E“ vanuseklassis (9-10) ja vist veel järgminegi aasta sain võistelda samas vanuseklassis. Kuna ka vend Jaan oli laagris, elasin koos suuremate poistega ühes toas, milleks oli vana Kääriku keskmise maja hiiglasliku ahjuga klubiruum. Väga suuri mugavusi polnud, elasime rohkem kui kümnekesi koos, kusjuures kõik olid minust vähemalt 5 aastat vanemad. Juhtus, et külmematel öödel olid toanurgas poiste tekid seina külge külmunud. Kemmerg oli loomulikult õues.
Minu esimese suusalaagri esi- ja meistrivõistlused võitsin omas vanuseklassis selge ülekaaluga. Ega neid minuvanuseid võistlejaid just palju polnud, kuid suuremad poisid rääkisid, et kui mingi vanamees poleks haigeks jäänud ja kohal olnud, siis ta oleks kõiki pika puuga loputanud. Kunagi peale laagrit, kui tulin juba väsinult suuskadega Vorbuselt Tähtvere metsa sihti pidi, tuiskas mulle vastu umbes minuvanune poiss, kellega vanemad poisid üritasid sammu pidada. Hiljem sain teada, et tema oligi see hüüdnimega „vanamees“ – Heiki Rästa, samuti Herbi õpilane ja minu hilisem treeningkaaslane. Edaspidi, tuleb tunnistada, pidingi talle korduvalt alla vanduma.
Kääriku laagrites toimus ka süstemaatiline kasvatustöö. Üks trikk, mida Herbi mitmel korral kasutas, oli kortsutatud paberitüki sööklasse sissekäigu juurde põrandale poetamine ja siis toimuva jälgimine. Söögikorra lõpetuseks toimus kasvatuslik loeng. Paberitüki üleskorjanud ja prügikasti visanud (Inge Tiik) sai loomulikult preemia, aga Herbi loetles üles ka kõik tegelased, kes paberist lihtsalt üle jooksid ja mõned, kes kogunisti seda jalaga lõid. Usun, et sellised korduvad võtted panid noori edaspidi pisutki korda ja puhtust pidama. Söökla oli sobiv koht õpetlikeks ja kasvatuslikeks loenguteks, eriti peale õhtusööki, mil ühine aktiivne tegevus puudus. Tavaliselt Herbi tõstatas probleemi ja toimus arutelu, kus pidi oma seisukohti argumenteerima. Nii mõnigi kord pidas Herbi selliseid vestlusõhtuid pisut piiratumale seltskonnale suuremates tubades. Mäletan, et Erna oli see, kes tõi Herbi poolt püsti pandud n.ö. must-valgesse vaidlusse erinevaid toone, mis sundisid rohkem mõtlema ja mõistma, et maailm polegi kahepolaarne, vaid esineb palju teisi vaatenurki, põhjendusi, milleks on vaja teada asjade olemust. Eks oli ka asju, millega ei saanud lõpuni nõustuda, kuid alati teenisid nad eesmärki: kasvatada tublimaid sportlasi ja loodetavasti ka paremaid inimesi. Näiteks ühel mitte väga kenal sombusel päeval, mil lumi maapinnal ja ühtlaselt hall taevas praktiliselt kokku sulasid, aeti laagrirahvaga Harimäel suusarada sisse. Ühest servast läks rada üles Harimäe torni juurde ja teist servast laskus tagasi. Sellel heledal taustal paistsid teises servas vaid suusatajate tumedad kontuurid ning keegi laps märkas, et need sarnanevad lastejoonistustele tüüpiliste nn kriipsujukudega. Eks igaüks joonista neid omamoodi: kes sirgete jalgade otsas, mõnel on need aga ka kõigi liigeste ja võib-olla veelgi enamaga. Erna võttiski sööklas asja üles liigendita jalgadest lähtuva teemana, et suusatades tuleb ikka põlvest alla lasta. Jutt jumala õige ja märkus suusatehnika õpetamise tunnis igati asjakohane ja sellisena ta lõppkokkuvõttes ka toimis, kuid neil kriipsujukudel seal Harimäel olid põlveliigesed täiesti olemas ja üle põlve sügavas lumes sumpamisel tehniliselt väga head sõitu pole oodata, aga pole ka võimalik jalgu põlvist kõverdamata edasi liikuda.
Herbil oli elunähtuste ja eriti treeningute kohta mitmesuguseid teooriaid, mida ta sageli üritas ka katseliselt ellu viia. Kord algatas Herbi saunalaval diskusiooni teemal, et tugev leilisaun asendab treeningut. Koormus südamele pidi olema võrreldav. Küllap see oleks ühe treeningu asendamiseks igati asjakohane. Kõiki üles nopitud või pähe tulnud ideid ta siiski katseliselt ei hakanud kontrollima.
Kuigi meiega, pisut noorema grupi ja slalomistidega tegeles põhiliselt Aki, siis suusavarustus käis põhiliselt Herbi kaudu. Kui tahtsid uusi suuski saada, tuli minna Herbi jutule ja eks ta siis vaatas tagajärgede ja treenituse järgi, millist suuska ta kellelegi andis või ei andnud üldse. Tollal ei mõistnud ma teda õieti, kui ta valjuhäälselt kuulutas: „Lõhkuge suuski, siis saate uusi!“. Mina sain küsimatagi ühel sügistalvel uued suusad – polnud selliseid ammu näinud. Minu meelest olid nad tehtud ühest tükist nagu liimpuidu valmistamine oleks ununenud ja põhjamaterjal oli eriti pehmest puust. Arvan, et see oli haab, millest muidu tehakse saunalava laudu, et pehmem istuda oleks, teravat pindu ei annaks ja ei kõrvetaks. Proovisin igati, aga ega ma neid suuski libisema ei saanudki. Mida reha? Läksime siis kord Käärikult kambaga Tornimäe suunas ja sealt läks kena laskumine, mis polnud liiga järsk ega ohtlik. Pealelõunasel ajal kiskus juba hämaraks ja miskipärast kippusin teistest maha jääma. Sealt Tornimäe laskumiselt lükkasin hoo sisse, ega silm seda suusarada hästi enam seletanud, suusadki kiskusidki rajalt pisut välja ja leidsin end üsna laskumise alguses pehmes lumes pikali. Suur oli minu üllatus, kui selgus, et sellest väikesest kõrvalepõikest on ühel suusal murdunud nina. Mõne aja pärast muutus see üllatus omamoodi rõõmuks: ma ei peagi enam nende vastikute suuskadega sõitma. See oli minu elu esimene murdmine. Ega see uute suuskade küsimine sellegipoolest olnud kergete killast ülesanne. Igal juhul tuli ära kuulata kõvahäälne sõim ja ka siis polnud kindlust, et järgmine antud suusapaar pole veelgi hullem.
Herbi treeningutest
Treeningmahu suurendamiseks alustas Herbi pikemate suusamatkadega, milledest üheks sobivaimaks osutus teekond Käärikult –Elvasse või ka vastupidi. Eks rongid käisid Tartu Elva vahet ja sealt edasi kenad metsateed Käärikule välja. Seda nii suvel jalgsi kui talvel suuskadel. Tugevamad startisid Käärikult, võtsid kerge eine Elva raudteejaama puhvetis ja tagasi Käärikule – igati sobilik 60 km. Olen kindel, et teatud sissetöötatud rajalõigud ja idee suuskadel ka Elvasse jõuda võttis Otepää-Elva Tartu maraton ja veel enne seda Matu-Elva Tartu maraton sealt üle. Ülikooli suusamatkad toimusid korduvalt just Elva-Kääriku marsruudil, kus pisut enne lõppu oli väsinud matkajaile magusaks rosinaks tõus Harimäele.
Varasemast ajast, kui olin veel liiga pisike, et läbida pikki maid, ajasid spordikoolide noored sisse maratoni rada Tartust Otepääle. Meie grupi valmistada oli mitmel korral lõik Tüki – Otepää. Minusugustele oli see raske treeningu eest. Rajaajamise käigus küll erilisi emotsioone polnud, oli küll vaheldus muudele treeningutele, kuid kohalesõit oli nõudnud varasemat ärkamist ja päev oli pikk. Tagantjärele hinnati see meie ettevalmistatud rajalõik maratoni parimaks ja see tekitas küll tõsiselt positiivse tunde. Eks meil vedas ka. Maastik on selles lõigus kõige vaheldusrikkam ja täpse marsruudi valis Herbi.
Ühe treeninguosana käsitles Herbi mitmesugust füüsilise töö tegemist. Millalgi oli selleks vikatiga heina niitmine. Minul tuli töötreeninguga kokku puutuda kord suvel, kui läksin Ruusale vaatama, mis seal toimub. Toimus puude saagimine, kütteks ja muidu ja treeninguks. Oli kahemehe saega ennegi saaginud ja suhteliselt palju. Võtsin siis sae otsast kinni, teisel pool Herbi, ja hakkasime pihta. Peale paari tõmmet ütles Herbi: „Sa ei oska üldse saagida!“ . Ega ma sel viisil ei osanudki nagu ta tahtis. Ütles, et nii võivad ainult metsamehed väga teravate saagidega saagida, suusatajale peab aga saagimine olema raske treening. Eks ma õpi mõnda asja kiiresti ja sealt edasi püüdsin omalt poolt takistada saagimist nii palju kui võimalik. Maadlesime kahel pool palki saega, kumb suudab teisele elu raskemaks teha, kuid teenisin selle eest tunnustust õige saagimise puhul.
Võistlustel
Kuidas üldse saada võistlusteks sobivat varustust? Võistlustel oli Herbi alati kaasas, tegeles määrdevaliku ja ka määrimisega, määre tuli korgiga siiski ise laiali ajada. Vähemalt kahel korral suurematel võistlustel olin tunnistajaks, kus määrde- ja sportlaste valik osutus oluliselt paremaks kui konkurentidel. Esimene kord 1967 a märtsi lõpupäevadel Kandalakšas https://fi.wikipedia.org/wiki/Kantalahti_%28kaupunki%29, kus toimusid Nõukogude Liidu noorte nn olümpialootuste võistlused.
Kaunis kevadpäike sulatas päeviti päiksepoolsetel nõlvadel lund, kuid karged ööd külmetasid rajad jäiseks. Eespool startijatel püsis hea libisemisega jäine rada distantsi lõpuni, tagapool olijatel oli kiiret lippamist ainult metsavahelistel varjulistel lõikudel. Vanemates vanusegruppides olid meilt väga edukad neidudest Ann Karu ja Erika Valdson ja teatesõidu võistkond. Määrdeks Eestis toodetud „Adux“ nr. 4, mis tagas pidamise nii jäisel kui sulalumel ja head libisemisomadused jäisel rajal. Sulalumegagi oli libisemine talutav. Nooremate poiste grupis esindasime Eestit koosseisus Heiki Rästa, Lembit Nöps ja mina. Selline oli ka umbkaudne stardijärjekord: Heiki nr 4, siis kuskil poolesaja piiril Lembit ja mina umbes teise saja keskel. Ma ei tea kas loosimine toimus tugevuse järgi gruppidesse, kuid lõpuprotokollis olime ka samas järjekorras Heiki esimene, siis Lembit teine ja mina kolmas umbes minutiliste vahedega. Ühes asjas usun tagantjärele, olin ka mina esimene. Arvan, et olin võistluste noorim osavõtja. Loosimisest teab täpsemalt rääkida Aki, kes enne starti andis paremate tulemuste tagamiseks oma suhteliselt korralikud suusakepid mulle kasutada. Kuidagi ei suuda uskuda, et tollasel suurel kodumaal polnud meist tugevamaid. Pean siiski tunnistama, et minu vorm kasvas alati kevadeks, kui olin Eestimaal talv läbi harjutanud ja võistelnud. Just korduvad võistlused tõstsid sportlikku võistlusvormi. Küllap jäi sarnastest kiirustreeningutest vajaka.
Mingil hetkel pühendus Herbi põhiliselt ainult tüdrukute treenimisele. Eks Lõuna-Eestist pärit teadis ja tundis ka rahvatarkust: „anna sitta sellele kapsale, mis kasvab“. Poiste treenimine oli peaaegu sama vähe tänuväärne kui noortekoori juhatamine. Kui noortekoor saab kooslaulmise peaaegu selgeks, siis koor kaob, sest lauljad pole enam noored. Poiste osas oli N Liidus konkurents oluliselt tihedam ja meie poistel paljudel puudus motivatsioon jätkata treenimist kõrgemal tasemel. Linnas oli ka palju ahvatlusi, millele järele anda. Tüdrukute osas saabusid motiveerivad tulemused varem ja neid oli ka lihtsam vaos hoida. Sellest pühendumusest tuli ka mitmeid kõrgeid tulemusi. Aki sabas sõitnud pisikeste mardikate rivist jõudsid paljud Herbi gruppi sealt suusatajate esirinda, seda vähemalt Eestis.
Usun, et eluks olulisi väärtushinnanguid, aktiivset ellusuhtumist ja häid noorusmälestusi said kõik Herbi õpilased, ka siis kui nad päris sportlasteel tippu ei jõudnud.
Peeter Paris jun.
aprill 2016
Usun, et eluks olulisi väärtushinnanguid, aktiivset ellusuhtumist ja häid noorusmälestusi said kõik Herbi õpilased, ka siis kui nad päris sportlasteel tippu ei jõudnud.
Peeter Paris jun.
aprill 2016
Autorist :
Peeter Paris (jun., tuntud TRÜ suusaõpetaja Peeter Parise noorim poeg ) s. 11.01.1953
Töökohad ja ametid
01.01.2008–... Tartu Ülikool, Loodus- ja tehnoloogiateaduskond, Tartu Ülikooli Füüsika Instituut, Gaaslahenduslabor, Vanemteadur (1,00)
1976 - 1988 Tartu Riiklik Ülikool, Üldfüüsika kateeder, insener.
1988 - 1993 Kaugõppe aspirantuur
1988 - 1989 Tartu Ülikooli Eksperimentaaltootmisbaasi sektorijuhataja
1989 - 1993 Tartu Ülikool, Rakendusoptika labori juhataja
01.09.2006–31.12.2007 Tartu Ülikool, Füüsika-keemiateaduskond, Eksperimentaalfüüsika ja tehnoloogia instituut, Optika ja spektroskoopia õppetool, Vanemteadur (1,00)
01.05.2006–31.08.2006 Tartu Ülikool, Füüsika-keemiateaduskond, Eksperimentaalfüüsika ja tehnoloogia instituut, Optika ja spektroskoopia õppetool, Erakorraline vanemteadur (1,00)
Jooksvad projektid :
Peeter Paris (jun., tuntud TRÜ suusaõpetaja Peeter Parise noorim poeg ) s. 11.01.1953
Töökohad ja ametid
01.01.2008–... Tartu Ülikool, Loodus- ja tehnoloogiateaduskond, Tartu Ülikooli Füüsika Instituut, Gaaslahenduslabor, Vanemteadur (1,00)
1976 - 1988 Tartu Riiklik Ülikool, Üldfüüsika kateeder, insener.
1988 - 1993 Kaugõppe aspirantuur
1988 - 1989 Tartu Ülikooli Eksperimentaaltootmisbaasi sektorijuhataja
1989 - 1993 Tartu Ülikool, Rakendusoptika labori juhataja
01.09.2006–31.12.2007 Tartu Ülikool, Füüsika-keemiateaduskond, Eksperimentaalfüüsika ja tehnoloogia instituut, Optika ja spektroskoopia õppetool, Vanemteadur (1,00)
01.05.2006–31.08.2006 Tartu Ülikool, Füüsika-keemiateaduskond, Eksperimentaalfüüsika ja tehnoloogia instituut, Optika ja spektroskoopia õppetool, Erakorraline vanemteadur (1,00)
Jooksvad projektid :