Reedaga - Birkenist...
Kui mõnusate ja asjalike suusamuljete kuulmise võimalus on su tööpaigast vaid paari toa kaugusel, siis tuleb neid ka uurima minna. Veelgi enam - kui saad asjaosalise ka midagi kirja panema keelitada, siis saab seda tema lahkel loal nüüd veebi kaudu ka teistele jagada...
"Pikkadele pingutustele" pühendunud kolleeg Reeda Tuula, kelle nimi meie spordi- ning liikumisringkondades pikemat tutvustamist ei vaja, oli taas ühelt emotsionaalselt suusasõidult, Norras peetavalt BIRKEBEINERRENNETILT (54 km/KL) tulnud ja palusingi tal minu mõnede pärimiste kaudu sellest üks postitus tekitada...Täna see tuligi! Ehtreedalik värk !
Nagu peagi veendute, ei tule pelgalt juttu mitte ainult punktist A ( sedapuhku Renast ) punkti B (Lillehammerisse) läbisuusatamisest, vaid Reeda tähelepanekutes leiavad koha ka mõned muud hetked, mis lähtuvad kindlasti tema praegusest erialasest ( TLÜ rekreatsioonikorralduse õppekava juhi ) tööst. Samamoodi annavad need mingil määral vastuse ka küsimustele - miks sinna Birkenile ikkagi minnakse ja mispärast võiks mõni lugejagi tulevikus ka sama plaani pidada...
Veel sai Reeda kirjutisele lisatud rida pilte, mis on võetud kuvatõmmistena nende maratoniseltskonna imekaunist videost. Nii et siinkohal tänu ka videomeister Margus Meriväljale!
"Pikkadele pingutustele" pühendunud kolleeg Reeda Tuula, kelle nimi meie spordi- ning liikumisringkondades pikemat tutvustamist ei vaja, oli taas ühelt emotsionaalselt suusasõidult, Norras peetavalt BIRKEBEINERRENNETILT (54 km/KL) tulnud ja palusingi tal minu mõnede pärimiste kaudu sellest üks postitus tekitada...Täna see tuligi! Ehtreedalik värk !
Nagu peagi veendute, ei tule pelgalt juttu mitte ainult punktist A ( sedapuhku Renast ) punkti B (Lillehammerisse) läbisuusatamisest, vaid Reeda tähelepanekutes leiavad koha ka mõned muud hetked, mis lähtuvad kindlasti tema praegusest erialasest ( TLÜ rekreatsioonikorralduse õppekava juhi ) tööst. Samamoodi annavad need mingil määral vastuse ka küsimustele - miks sinna Birkenile ikkagi minnakse ja mispärast võiks mõni lugejagi tulevikus ka sama plaani pidada...
Veel sai Reeda kirjutisele lisatud rida pilte, mis on võetud kuvatõmmistena nende maratoniseltskonna imekaunist videost. Nii et siinkohal tänu ka videomeister Margus Meriväljale!
KZ :Kas see oli Su esmakordne Birken ja miks valisid nüüd just selle sõidu ?
1998.aastal, kui Estoloppet oli esimest korda, siis sarja võitjana sain auhinnaks osalemise sellel samal maratonil. Mäletasin sellest vaid paari asja. Et lennuga jäi suusakott toppama, mis jõudis päev hiljem kohale. Sõidu ajaks selga võetav kott pidi olema vähemalt kolm kilo ja mina toppisin selle hotellist võetud nuge täis, teipisin need omavahel kokku ja surusin koti põhja, lisasin veel kileka ka juurde. Raja alguses oli jube pikk tõus ning üleval platool muutus ilm märkimisväärselt, seda just külmemaks ja tuulisemaks. Finišis ei leidnud ma veel ka riiete kotti üles. Kuid muu oli kõik ununenud, ka seal kogetud “valu”.
Kuna Vasat on juba niimitu korda sõidetud, siis tuli valida uus, vääriline klassikalises stiilis maraton – milleks Birken kindlasti ka osutus. No ja et ka seesama tore suusasõpradest reisiseltskond oli otsustanud Birkeni kasuks, siis oli see ka minule õnnelikeim lahendus. Niimoodi see kindel otsus siis tuligi...
1998.aastal, kui Estoloppet oli esimest korda, siis sarja võitjana sain auhinnaks osalemise sellel samal maratonil. Mäletasin sellest vaid paari asja. Et lennuga jäi suusakott toppama, mis jõudis päev hiljem kohale. Sõidu ajaks selga võetav kott pidi olema vähemalt kolm kilo ja mina toppisin selle hotellist võetud nuge täis, teipisin need omavahel kokku ja surusin koti põhja, lisasin veel kileka ka juurde. Raja alguses oli jube pikk tõus ning üleval platool muutus ilm märkimisväärselt, seda just külmemaks ja tuulisemaks. Finišis ei leidnud ma veel ka riiete kotti üles. Kuid muu oli kõik ununenud, ka seal kogetud “valu”.
Kuna Vasat on juba niimitu korda sõidetud, siis tuli valida uus, vääriline klassikalises stiilis maraton – milleks Birken kindlasti ka osutus. No ja et ka seesama tore suusasõpradest reisiseltskond oli otsustanud Birkeni kasuks, siis oli see ka minule õnnelikeim lahendus. Niimoodi see kindel otsus siis tuligi...
See on Birkeni "mängumaa"
Esmamulje kokkupuutest norralaste ühisuusatamisega
Kui keegi on suusarahvas, talviste liikumisvormidega elustiili viljeleja, siis on kahtlusteta selleks - norralased. Ja pole klišee seegi, et “nad sünnivad suuskadel”. Kui rohkesti oli seal neid suuskadel liikuvaid peresid, kes järelveetavas suusakärus, kes ise suuskadel, kes raja kõrval muude talvemõnude kaudu kaasa elamas. Ka koeri oli nii rajal kui raja ääres, kuid nad käitusid väga distsiplineeritult. Ma ei ole kahjuks käinud Norras pikemal reisil, et selle rahva muid võimalusi ja kogemusi hoomata, aga isegi selle vähese aja pealt võis tunnetada, et nad mitte ei tegele rekreatsiooniga, vaid see on osa nende elustiilist, mis kannab nimetust - Friluftsliv ja võiks eestikeelsena tähendada - Vaba Õhu Elu. See kõik pole samas mingi kampaania, pigem loomulik olemine ja tundub, et ka üsna meelepärane osa nende elust...
Kui keegi on suusarahvas, talviste liikumisvormidega elustiili viljeleja, siis on kahtlusteta selleks - norralased. Ja pole klišee seegi, et “nad sünnivad suuskadel”. Kui rohkesti oli seal neid suuskadel liikuvaid peresid, kes järelveetavas suusakärus, kes ise suuskadel, kes raja kõrval muude talvemõnude kaudu kaasa elamas. Ka koeri oli nii rajal kui raja ääres, kuid nad käitusid väga distsiplineeritult. Ma ei ole kahjuks käinud Norras pikemal reisil, et selle rahva muid võimalusi ja kogemusi hoomata, aga isegi selle vähese aja pealt võis tunnetada, et nad mitte ei tegele rekreatsiooniga, vaid see on osa nende elustiilist, mis kannab nimetust - Friluftsliv ja võiks eestikeelsena tähendada - Vaba Õhu Elu. See kõik pole samas mingi kampaania, pigem loomulik olemine ja tundub, et ka üsna meelepärane osa nende elust...
Friluftslivi üks vorme - Birken, kus jagub nii vabadust, õhku kui elu...
Kuidas suhtusid ja suhtud pärast Birkenit sellisesse – pisut rakenduslik- retrolikku varianti ( lisaraskus seljas) ?
Teadsin selle seljakoti loo tagamaid. Legendi kungingapojast, keda veeti-päästeti suuskadel üle mägede minnes, seda juba 13 sajandi alguses. Et vaatasin ära ka selle kohta tehtud filmi, mida ka meie kinodes näidati - “Birkebeineren” (2016/ Last King ) , siis ei kerkinud seljakotiga sõitmine üldsegi teemaks. Selle raskus aga küll. Nimelt, sel korral kotti pakkides, tuli ikkagi järgida võistluste korraldajate täpset juhist, et mida sinna tuleks panna. Tuulekindel kilekas ja püksid, buff ja müts, varukindad, sokid ning midagi ampsamiseks. Ja kokku mitte vähem kui 3,5 kilo. Varem Birkenil käinud suusasõbrad teadsid rääkida, et ka keset sõitu võidakse söögipunktides seda raskust kontrollida, pannes käe koti alla ja seda tõstes. Finišijoone ületades seda tehtigi. Eks sai katsetatud üht ja teist, et ikka vajalik kaal täis saada. Käes katsudes tundus see kott ikka vägagi raske, tekitas isegi kergelt muret. Aga sõidupäeval, kui kott sai selga heidetud, siis ausalt öeldes ei märganudki seda enam. Isegi rajal, ja just sellel pikal tõusul oli see kott tõesti kõige väiksem mure.
Hiljem sai isegi veidi naljatades arutletud, et tänu raskusele sai selle võrra mäest ehk kiiremini allagi, nii et mõnelgi tuli lausa oma pidurdusoskused käiku võtta ...
Teadsin selle seljakoti loo tagamaid. Legendi kungingapojast, keda veeti-päästeti suuskadel üle mägede minnes, seda juba 13 sajandi alguses. Et vaatasin ära ka selle kohta tehtud filmi, mida ka meie kinodes näidati - “Birkebeineren” (2016/ Last King ) , siis ei kerkinud seljakotiga sõitmine üldsegi teemaks. Selle raskus aga küll. Nimelt, sel korral kotti pakkides, tuli ikkagi järgida võistluste korraldajate täpset juhist, et mida sinna tuleks panna. Tuulekindel kilekas ja püksid, buff ja müts, varukindad, sokid ning midagi ampsamiseks. Ja kokku mitte vähem kui 3,5 kilo. Varem Birkenil käinud suusasõbrad teadsid rääkida, et ka keset sõitu võidakse söögipunktides seda raskust kontrollida, pannes käe koti alla ja seda tõstes. Finišijoone ületades seda tehtigi. Eks sai katsetatud üht ja teist, et ikka vajalik kaal täis saada. Käes katsudes tundus see kott ikka vägagi raske, tekitas isegi kergelt muret. Aga sõidupäeval, kui kott sai selga heidetud, siis ausalt öeldes ei märganudki seda enam. Isegi rajal, ja just sellel pikal tõusul oli see kott tõesti kõige väiksem mure.
Hiljem sai isegi veidi naljatades arutletud, et tänu raskusele sai selle võrra mäest ehk kiiremini allagi, nii et mõnelgi tuli lausa oma pidurdusoskused käiku võtta ...
Siin peab ennast + 3,5 kilo veel vastumäge punnima
Kogemus rajast, selle profiilist jmt.
Rada oli tegelikult ju fantastiline, väga emotsionaalne oma loodusvaadete poolest, aga profiilist lähtuvalt igati ka kehaliselt tunnetatav. Eelneval päeval käisime ja tegime sõidu platoo sellel osal, kust olevast söögipunktist oli finišisse veel 18 km ning tõdesime tõsiasja, et tõesti - kuni selle punktini tuleb ju ainult ülesmäge minna. Tegin endalegi järelduse, et sinnamaani tuleks rahulikult liikuda, tunnetada lihtsalt kehas toimuvat, sest mingit varasemat samalaadset kogemust polnud ju mul kuskilt võtta. Ja kuna ilm oli fantastiline, ütleme siis et ideaalne postkaardi talv, mida kodused tingimused pole ammu võimaldanud, siis lihtsalt otsustasime mitmekesi ka finišini sõita. Et kogeda - puhast suusarõõmu. Selles kogemusest tuli aga ka teadmine, millised on viimased 18 km, ja kuidas seal toimetada. Raja kvaliteet oli reedel perfektne ja ega ta maratoni päevalgi väga alla jäänud. Lihtsalt tuli aru anda, et rajal on vähemalt 8000 inimest. See, mis rajal olles kaugustest vastu paistma hakkas, oli lihtsas kõnekeeles öelduna “kuradima ilus noh”. Ja siis mõtled vahepeal, et no ma olen vist ikka valesse kohta sündinud...
Rada oli tegelikult ju fantastiline, väga emotsionaalne oma loodusvaadete poolest, aga profiilist lähtuvalt igati ka kehaliselt tunnetatav. Eelneval päeval käisime ja tegime sõidu platoo sellel osal, kust olevast söögipunktist oli finišisse veel 18 km ning tõdesime tõsiasja, et tõesti - kuni selle punktini tuleb ju ainult ülesmäge minna. Tegin endalegi järelduse, et sinnamaani tuleks rahulikult liikuda, tunnetada lihtsalt kehas toimuvat, sest mingit varasemat samalaadset kogemust polnud ju mul kuskilt võtta. Ja kuna ilm oli fantastiline, ütleme siis et ideaalne postkaardi talv, mida kodused tingimused pole ammu võimaldanud, siis lihtsalt otsustasime mitmekesi ka finišini sõita. Et kogeda - puhast suusarõõmu. Selles kogemusest tuli aga ka teadmine, millised on viimased 18 km, ja kuidas seal toimetada. Raja kvaliteet oli reedel perfektne ja ega ta maratoni päevalgi väga alla jäänud. Lihtsalt tuli aru anda, et rajal on vähemalt 8000 inimest. See, mis rajal olles kaugustest vastu paistma hakkas, oli lihtsas kõnekeeles öelduna “kuradima ilus noh”. Ja siis mõtled vahepeal, et no ma olen vist ikka valesse kohta sündinud...
Lummavaid vaateid jagus iga nuki otsa jõudes
Ühissuusatamise võrdlus Birkenil ja mujal
Birkeni puhul võib kindlasti rääkida kõrgeimast suusakultuurist, mida mõistetakse sõnadeta ja sõidu pealt. Eks osalejate hulgas oli ka suur norralaste ülekaal, mis selle toimivust veelgi esile tõi. Samas toetasid ka olud seda, et kõigile oli ruumi, igas mõttes. Kui nüüd võrrelda Marcialongaga, siis juba näiteks raja/lumeolud mõjutavad seda ühissõiduga saadavat kogemust omajagu. Ühtmoodi pingevaba ja emotsionaalselt positiivse atmosfääriga on aga senini olnud kõik mu välismaratonid.
Birkeni puhul võib kindlasti rääkida kõrgeimast suusakultuurist, mida mõistetakse sõnadeta ja sõidu pealt. Eks osalejate hulgas oli ka suur norralaste ülekaal, mis selle toimivust veelgi esile tõi. Samas toetasid ka olud seda, et kõigile oli ruumi, igas mõttes. Kui nüüd võrrelda Marcialongaga, siis juba näiteks raja/lumeolud mõjutavad seda ühissõiduga saadavat kogemust omajagu. Ühtmoodi pingevaba ja emotsionaalselt positiivse atmosfääriga on aga senini olnud kõik mu välismaratonid.
Mingi täiesti omapärane, ainuomane detail, mida veel seal kogesid
Liikluses – need norralased on ikka piinlikult liikluskuulekad küll. Kui tohib sõita 70-ga, siis nemad sõidavad 65-ga). 35-40 km enne Lillehammerit, kus küll veel sellist lund polnud, mis andnuks lootust igati headeks sõidutingimusteks, siis , mida liiklusmärk ikka näitab, siis selle järgi ka minnakse...
Ja muidugi see imetabane mäeahelik ja platoo. Veel - suusarajal hakkas silma väga hea jõudlusega vanem generatsioon. No ja kindlasti see elustiilselt elamise viis.
Kiitsid sealset ehedat talve ja olusid. Kokkuvõtvaid mõtteid veel
Mu usk postkaardi sarnastesse ideaalsetesse talveoludesse ei ole veel kadunud. Ja nii on varavõitu suusatamist ka hääbuva spordiala sildi alla panna. Ja kuigi selle aasta motivatsioon suusatamiseks kahanes minulgi lausa iga nädalaga, siis pärast Birkenit julgen endale ka järgmiseks aastaks suusahooaega lubada. Eesmärgiks - nautida TALVEVÕLUSID JA SUUSARÕÕMU, seni kui seda maamunale ikka antud on.
Liikluses – need norralased on ikka piinlikult liikluskuulekad küll. Kui tohib sõita 70-ga, siis nemad sõidavad 65-ga). 35-40 km enne Lillehammerit, kus küll veel sellist lund polnud, mis andnuks lootust igati headeks sõidutingimusteks, siis , mida liiklusmärk ikka näitab, siis selle järgi ka minnakse...
Ja muidugi see imetabane mäeahelik ja platoo. Veel - suusarajal hakkas silma väga hea jõudlusega vanem generatsioon. No ja kindlasti see elustiilselt elamise viis.
Kiitsid sealset ehedat talve ja olusid. Kokkuvõtvaid mõtteid veel
Mu usk postkaardi sarnastesse ideaalsetesse talveoludesse ei ole veel kadunud. Ja nii on varavõitu suusatamist ka hääbuva spordiala sildi alla panna. Ja kuigi selle aasta motivatsioon suusatamiseks kahanes minulgi lausa iga nädalaga, siis pärast Birkenit julgen endale ka järgmiseks aastaks suusahooaega lubada. Eesmärgiks - nautida TALVEVÕLUSID JA SUUSARÕÕMU, seni kui seda maamunale ikka antud on.
Lumme mattunud postkaardimaastik
Sinu soovitusi ka teistele, neile, kes pole veel sinna jõudnud
Kindlasti tuleks ära käia, kui erinevaid maratone juba valida. Jah, see Birken on vahest isegi raskem kui Vasa, aga…..kindlasti huvitavam, mitmekülgsem. Ja ei tasu väga peljata seda, et pole saanud piisavalt harjutada tõuse vms. Ega pea ju kiirustama, tuleb eelkõige mõistusega kulgeda. Kõik on eelkõige meie peades kinni, sest kogu ülejäänu on ju teoreetiliselt/tehniliselt korraldatav.
Kui lubate, siis siia lõppu võiks lisada Marguse videost veel mõned tõelised suusanaudingu momendid ...
Kindlasti tuleks ära käia, kui erinevaid maratone juba valida. Jah, see Birken on vahest isegi raskem kui Vasa, aga…..kindlasti huvitavam, mitmekülgsem. Ja ei tasu väga peljata seda, et pole saanud piisavalt harjutada tõuse vms. Ega pea ju kiirustama, tuleb eelkõige mõistusega kulgeda. Kõik on eelkõige meie peades kinni, sest kogu ülejäänu on ju teoreetiliselt/tehniliselt korraldatav.
Kui lubate, siis siia lõppu võiks lisada Marguse videost veel mõned tõelised suusanaudingu momendid ...
---------------------------------------------------------
Tänud, Reeda ja mulle tundub, et Sul on pilk juba mingile uuele, põnevale ja kindlasti piisavalt pikale suusasõidule visatud, ehkki see Birken istub Sinu ja Su reisikaaslaste hinges veel päris pikalt sees... Või kipute ehk sinna veelkord tagasi ???
23.märtsil 2017
Tänud, Reeda ja mulle tundub, et Sul on pilk juba mingile uuele, põnevale ja kindlasti piisavalt pikale suusasõidule visatud, ehkki see Birken istub Sinu ja Su reisikaaslaste hinges veel päris pikalt sees... Või kipute ehk sinna veelkord tagasi ???
23.märtsil 2017
---------------------------------------------------
P.S. Tänaseks , 25.märtsiks on see kirjutis üleval olnud pea et 48 tundi. Selle jooksul on on selgunud kaks tõsiasja :
1) Selles loos jutuks olnud maratoonaritest reisiseltskond ongi teinud valmis uue aasta plaani - tahetakse minna ja osaleda 50. Engadini maratonil. Ma ei läinud täiendavalt uurima, aga küllap tehakse kaasa ka üks pisut ümmargusema numbriga ja kodune sõit - 45.Tartu Maraton...
2) Birkeni loo ilmumise päeval tehti siia veebi päris "massivisiit", mille järellainetus kestab tänaseni. Suur tänu käimast, sest mida oskan ma muud veel sellise päris rekordilise "virtuaallennu" peale öelda. Numbrid olid sellised, nii et - Polnud paha päev, ega nädal...
P.S. Tänaseks , 25.märtsiks on see kirjutis üleval olnud pea et 48 tundi. Selle jooksul on on selgunud kaks tõsiasja :
1) Selles loos jutuks olnud maratoonaritest reisiseltskond ongi teinud valmis uue aasta plaani - tahetakse minna ja osaleda 50. Engadini maratonil. Ma ei läinud täiendavalt uurima, aga küllap tehakse kaasa ka üks pisut ümmargusema numbriga ja kodune sõit - 45.Tartu Maraton...
2) Birkeni loo ilmumise päeval tehti siia veebi päris "massivisiit", mille järellainetus kestab tänaseni. Suur tänu käimast, sest mida oskan ma muud veel sellise päris rekordilise "virtuaallennu" peale öelda. Numbrid olid sellised, nii et - Polnud paha päev, ega nädal...
12. nädala külastused
|
Külastajate arv 23.03.2017
|
Külastuste arv
|
Kolmandaks aga tahan lisada, et kui siin "jalutades" tekib teil mingi huvitav mõte, seisab ilmutamist ootav kirjutis või leidub teie meelest päris hää pilt saata, siis andke aga tulla, sest siin on ju veeb nimetusega - LEHEKÜLJED KÕIGILE ... Ja tahan veebihoidjana ilmutada just selliseid asju, millest n.ö peavoolumedia suures kaares mööda läheb
Ikka parimate soovidega
Teie KZ
suusaõpetaja
Ikka parimate soovidega
Teie KZ
suusaõpetaja