Suusatamise juured püsivad maal

Ei taha küll nii üheselt maad ega linna vastandada, aga ega me suusatamise, aga miks mitte ka paljude muude spordialade puhul pääse üle tõdemusest, et see pealkirjas öeldud mõte on sageli paika pidanud. Näiteid selle kohta leiab päris piisavalt, kas või viimaste aastate aasta parimate – Nabi ja Kanteri näol. Et aga  asjadele kinnitust saada, tasub alati veel n.ö. kindlate allikate juurde pöörduda ja mul oli selleks hea põhjus kõne Võrru, legendaarsele suusatreenerile Laur Lukinile võtta. Mida arvad, Laur, sellest mõttest ? 

„Eks ta kipu nii olema küll, eriti veel kui pikemalt aastate taha vaatan. Nüüdseks on maa ja linna mõisted ähmastumas ning igat sorti tsentraliseerimised paigapealset huvi ja võimalusi ikka ahtamaks tõmbamas“ võtab Laur oma pika kogemuse põhjalt asjade käigu kokku. „Minulgi, siin Võrus ja Haanjas on palju häid ja andekaid maalapsi silma jäänud, aga mis teha - kõige tavalisemad elumured kipuvad vahel kõigest üle käima. Laste sportimisvaimustust ei suuda aga ka kõige raskemad olud kustutada ja eriti ei tohiks me seda väiksemas maakohas sündida lasta. Olemegi üritanud ühiselt siiski kõigi raskuste kiuste siin Võrumaal hakkama saada, sest suusatamine on üks meie kandi alasid olnud ja loodan, et saab ka edaspidi olema“ sõnab ta lõpetuseks. Kui aga Laurilt veel linnalaste kohta pärin, on tal faktiline seletus valmis - mida need Tallinna suusatajad siis  muud on kui pooleldi haanja omad, aastas on nad ju üsna suure aja siin treeninud… Nii et kui tahad ikka kõvaks saada, pead Kurgjärvel harjutama. 
Vaat siis seda - võrukeste  üldistust !

Lisaks pikaajalisele treeneritööle, suutis teenekas maameeste suusaspordi vedaja Laur Lukin oma kogemuste põhjal kokku panna ka äärmiselt sisuka ja põhjaliku noorte suusatajate treeningu kohta käiva raamatu. Siin annab ta ühe neist teisele tuntud mehele - Jõulumäe keskuse rajajale Enn Tasalainile / fotod : K. Zilmer

Aga ega kõne mõnesse teise Eestimaa otsa, kellelegi teisele innukale eestvedajale  andnuks mingit teistsugust tõdemust. Kutsumuse ja töösse pühendumusega maakohtade treenereid ja õpetajaid  õnneks praegu veel leiab, aga kerge neil pole. Taoliste entusiastlike inimeste aastatepikkusest tööst kodukandi lastega võiks imelugusid kokku kirjutada, aga kui siit mõned seda  tööd  kokku võtvad märksõnad leida , siis on nendeks ikka ja jälle – äärmiselt otsiv vaim, paikkonna võimaluste omapära oskuslik arvestamine ja minek vahel – kas või läbi halli kivi…

Parimad tippu, teistele aga

… sportlik hoiak ning harrastus kogu eluks. Selline tuntud mudel on toiminud suurel osal spordialadel lausa ajast aega. Ehkki sellele lisandus NL päevil veel päris suur, tippude tagune n.ö. poolproffide leeri elu. Kus päris tippu pürgimist enam ei nõutud ja üritatudki , samas sai sportimisele mõeldud eeliseid aga veel mõnd aega kasutada. Oma EPT-d või kolhoosi/sovhoosi  esindada, et siis tasapisi sobiv koht ka tööelus leida. Ega me saa salata, et vahepeal elati taolise, tippsportimise järellainetuse taustal ka päris lõbusat elu. Nauditi talonge ning „vihtasid ja vitamiine“ ( nagu tavatses nõutud vahendite kohta öelda toonane riiklik suusatreener Anti Levandi). 
Meie maameeste („Jõudi“) suusakoondis oli aga läbi aastate äärmiselt löögijõuline rusikas, et jälle ning korralikult „linnamehi“, näiteks kalevlastest vendi Kinkse või dünamolasi Valerkat (Zelentsovi), Jüri Voodlat ja paljusid teisi võita. Ses suhtes toimis maameeste ja spordiseltsi „Jõud“ korraldustöö hästi - Gagarini puiesteelt juhtis suusavägesid Helmuth (Muta) Meier, mingil aja ka  Rene Meimer ning hiljem juba  Aare Hallik. 

Helmuth ( Muta ) Meier -kõige legendaarsem maameeste suusajuht, kes tundis mitte ainult oma "Jõudis" , vaid ka Eesti spordis kõiki ja kõike... / Repro raamatust " Suusatamine"

 ETKVL- i süsteemi kaudu suudeti muretseda tolle aja kohta haruldast, peamiselt soome päritolu varustust. Laur Lukinile-sugusele mehele oli ülesandeks vaid andekaid suusatajaid  leida ja neid siis nii tippu viia kui vähegi võimalik. Ainuüksi Võrumaa andis aastatekaupa uusi, andekaid ning andunuid  tüüpe – Arne Sirelist alates ja Karin Lainega lõpetades. 

"Sirrel joba tulõ ! " hõikasid Haanjamaa mehed raja ääres ja sealt ta tuligi - võimsalt ja lõdvalt. Võrumaa kuulsaima suusataja Arne Sireli sõidutehnikas hakkas selgelt silma, et energiaga võis ta päris pillavalt ringi käia .../ arhiivifoto

Niimoodi tegutsedes oli  maameestega üle kogu NL rinda pistes   Eesti värvid ( siis küll rohelise- valge kombinatsioonina ) pidevalt pildis. Seda Eestisse toodud medalite rodu annab ikka kokku arvata, aga et tegemist oli ikkagi maailma juhtiva suusamaaga, siis paremate hulka jõudmine sellises konkurentsis polnud naljaasi. Mis aga kõige juures siiski puudu jäi, oli pääs laia suusamaailma. Kui mitte päris MM-i või OM-i tasandile heitlema, siis vähemalt mingit maailma suusamaratoni sõitma või sõpruskanti võistlema… oleks võinud küll pääseda. Ega suusarahvas seda teistest aladest erinevalt läbi elanud, aga sellise suletuse rüppe kadus rohkesti andeid ja pikapeale ka naiste-meeste treeningulust.

Tamsalu ees, teised järel

Tulihingelisemat (suusa)spordi eestvedajat kui elupõline Tamsalu ettevõttejuht Ants Arukuusk on Eestis raske leida / foto: eraarhiiv

Et suusatamine hõivas tavakohaselt päris korraliku koha ka firmade ja ettevõtete igasugustel spartakiaadidel ja mängudel, siis tuli igal endast vähegi lugupidaval firmal ka  n.ö. „omad hobused“ leida, kes nii talvel kui suvel taas karikad ja medalid kodukontori kappidesse tooks. Veel pole unustusse vajunud üks tuntum - Tamsalu fenomen, kus kohaliku EPT juhtide ja eelkõige entusiastliku eestvedaja Ants Arukuuse poolt leiti nii oma noorte kui ka mujalt otsitute hulgast asjalikke spordiinimesi. Taolise toetamise läbi sai parima jätku aga uskumatult paljude  noorte  sporditee. Veelgi enam, ka tööasjad suudeti selle kõrvale tuua, nii et ehkki vennad Kullid, Are Roonet,  Arvo Orupõld, Johannes Osar ja paljud teised kujundasid aastaid Tamsalu tolleaegset spordimainet,  teadsid nad päris hästi,  mida peamiselt just suvine raske töömurdmine tähendas. 

Selline oli maaspordi reaalsus, milles toimetasid nii tippsport kui lai harrastustasand, kust lähtunud sportimisharrastuse harud isegi tänapäeva ulatuvad. Jätkates  sedasi  oma isade-emade, isegi vanaemade-vanaisade (suusa)spordiinnustust. Miks ma julgen seda nii kindlalt väita, aga vaadake korraks praeguste noortesarjade  nimekirjasid ja sealt jookseb läbi väga palju  tuntud spordiperede nimesid. Nii et midagi on neist tegemistest kandunud põlvest põlve.

Oma rada

Kui eelpool oli juttu suusarahvast kui innukatest tegijatest ja seda kõige erinevatel tasanditel, siis nüüd põikaks korra ka olemasolevate võimaluste - radade ja keskuste maile. Just sinna, kus parajalt higi valatud ja  võrratuid sõite tehtud. 

Vaadates suusaspordi arengulugu, peab küll tõdema, et olulisem osa sellest on  teoks saanud tõesti , sõna otseses mõttes metsade – mägede rüpes. Või siis äärmisel juhul linnade rohealasse sobitunult , nagu seda Pirital, Nõmmel, Tähtveres näha saab. Kui hakata aga veel reaalsetest radadest rääkima, siis  taasiseseisvumise käigus  toimus läbi aegade ägedaim maaomandite määratlemine ning ega siis  seal sellist vaba suusa- või liikumisrajaks sobivat maad tahtnud palju enam jääda. Seega on olude sunnil valdav osa suusaradade võrgustikust ikka riigimaadele jäämas, aga samas on igati vastutulelikke eraomanikke, kes lasevad oma maadelt vähemalt talvise suusaraja läbi ajada. Arutades  nii pika suusaraja kulgemise üle, nagu on seda Tartu maratoni oma, kinnitas maratoni tegevjuht Indrek Kelk, et nemad peavad tänama eramaade omanikke, kuna maratonirada käib ca 70 % ulatuses üle nende maa. Äärmiselt meeldiv, et selline suusasõidu luba neilt on saadud ja üks maailma tunnustatumaid suursuusatamisi teoks saab. Samas käib Tallinna maratoni rada enamuses vaid Kõrvemaa metsades ja jääb 95 % ulatuses RMK valdustesse.

Eks omamoodi patiseisud on tekkinud vahel ka looduskaitse küsimustes. Ikka seal, kus on teatud kaitsealad, piirangud, aga samas imeliselt kaunid ja sobivad suusamaastikud. Eks seal ole püütud selliseid lahendusi otsida, kus midagi jäädavalt ei kaoks ega häiritud saaks. Kui täiesti kontrollimatu tegevuse kõrvale saab ikkagi kontrollitud ja vastutust võtva partneri leida, sünnivad just eelkõige kohalikule  kasutajaskonnale sobivad lahendused.

Praeguseks on Eesti suusarajad SA Eesti Terviserajad (ETR) koordineerimisel enam kui 100 terviseraja näol suure ja positiivse muutuse läbi teinud. Et leheruum ei lase seda suurt tööd pikemalt tutvustada, siis siirduge vaid nende kodulehele ja näete, et Eesti kaart on rajamärgistusi täis. Kui ainult lund annaks, siis nende keskuste taha suusamõnu juba ei jää – neil on kogemust, oskust, tehnikat ja ettevõtlikkust. Et oleks kellel tahes koht, kuhu minna ja oma sõidud teha. Kui aasta tagasi anti ETR –le üle Rahvusvahelise Olümpiakomitee tunnustus ja pange tähele - just sportimise ja keskkonna nominatsioonina, siis on see äärmiselt märkimisväärne hinnang. Mis laiemalt seletades tähendab, et me pole suures erastamise ja muutuste tuhinas kandnud hooletult maha meie traditsioonilisi spordikeskusi ja radasid. Pigem vastupidi – neid elus püüdnud hoida ja kasutajasõbralikuks teinud. Ega poleks mingi ime olnud, kui Jõulumäe tervisekeskuses võinuks Enn Tasalain rasketel üleminekuaastatel käed püsti tõsta ja asjadel minna lasta. Õnneks ei saa Ennu puhul asjad kunagi nii minna ja nüüd me naudime sinna sattudes äärmiselt mitmekülgset sportimiskeskust, tänapäevast Jõulumäed.

Mul on oma erialase töö tõttu nii erinevate piirkondadega kokku puutuda tulnud, et justkui miski enam ei üllataks. Aga siiski – üllatun ikka ja jälle, kui näen just kohalike ( valdavalt maameeste) ettevõtlikkust oma kodukanti radu teha. Nagu ka nendel mainitud  terviseradadel oma tutvumisringi teinud Andrus Veerpalugi kinnitas, olid temale väga paljud paigad tõeliseks üllatuseks. Ja just see, et seal on kohalike  mõtted ja soovid reaalselt teoks tehtud ja sportimine ( suusatamine) käib täiel rindel.

Suusasõiduks kulunud aeg …

Omaette küsimus võib tekkida , kui palju maarahvas leiab aega ja ka tahtmist suuskadele jõuda. Ega seda üdpilti saa niisama mõne näite põhjal hinnata, aga kui kas või suuremate maratonide nimekirju vaadata, siis hakkab seal eri kantide maarahvast hulgaliselt silma. Sinna (maratoniprotokollidesse) lausa regulaarselt kuuluv , aga ka 2012. aasta põllumehe tiitliga pärjatud mehe Raivo Külasepaga vesteldes selgus, et oma töökoormuse püüab ta maandada tavaliselt ikka suusarajal, kus, nagu ta ütles … tasakaalustub päevane tööpinge ning tulevad pähe parimad mõtted. Saab siis tehtud see sõit koduradadel Ihastes, või kunstlumega Tähtveres või suurepärase maastikuga Vooremäel. Kui aga pikemalt ette planeerida, siis on kannatanud kiirete toimetuste kõrval ka maailma suurmaratone sõita. Viimastega on küll see häda, et loetud tundidega on online registreerimissüsteemis jooksva aasta stardikohad täis, mis kinnitab omakorda, kuivõrd populaarseks on pikamaasuusatamised  maailmas kujunemas. Kui aga sinna ei saa minna ja  ei mahu ka, on meil ju oma Estoloppeti sari ja valikuid selles osalemiseks saab teha nii ajast, treenitusest kui muudest asjaoludest lähtuvalt. 

Kui nüüd igapäevastele sõitmistele ning massisõitudele  juurde pannna igat sorti valdade mängud, ning traditsiooniliselt toimuvad maatalimängud, siis jagub maarahvale suusatamist küll ja küll. Ning kulub ka kallist aega. Seda tunnistavad aga kõik, et see aeg läheb täie ette…

Uurides kirglikult suusamehelt Kaul Nurmelt Eesti Talupidajate Keskliidust, et kas  suusarajal kohtab ikka neid, kellega ta tavalisi tööasju ajab, siis sõnas ta küll seal kohtavat rohkesti kolleege, seda  Saarest Harjuni välja. „ Aga seal, metsade vahel oleme kõik ühed tavalised suusatajad, kel siia tulles igapäevamured kõrvale heidetud ja meelisharrastuseks aeg maha võetud“ sõnas ta, lisaks veel ka oma suguvõsasisest suusanakkust tunnistades.

Kui selle kirjatükiga sai suusatamise ümber nagu omamoodi ja maakeskne ring läbi käidud, siis võime küll tõdeda et kust kandist ka ei alustaks, ikka jõuab suusatamises maa ja metsa, radade ja lumiste väljade juurde. Puhas maavärk , kui nii võiks öelda…

Oleks vaid korralikumaid talvi ja suusalund – küll me jääks seda kõike veelgi rohkem nautima…