Akadeemik Jüri Martin: Abelid ja alpinism
Nagu paljudest meenutuslugudest juba välja koorunud, olid Erna ja Herbert Abelil väga tihedad suhted orienteerujatega, kuid ka toonase aja alpinistid meenutavad neid parimate sõnadega. Tunnustatud teadlase, akadeemik Jüri Martini poole pöördudes oli tal nende kokkusaamiste kohta vaid parimat öelda. Veelgi enam, Tartu Ülikoolis tärganud alpinismihuvi sai nii Abelitelt kui ka suusaspordi kateedrist igati toetust ja nii laoti enne mägedesse minemist just nende nõuandmisel ( ja ka suusatajate ning orienteerujatega "sõbrustades" ) korralik üldkehaline põhi alla... Mis pidi kestma ka kõige raskemates oludes.
Järgnevalt meenutabki akadeemik Martin just neid alpinistide tegemisi ...
Järgnevalt meenutabki akadeemik Martin just neid alpinistide tegemisi ...
Selline "isiklik varustus" tuli ka loo autoril JM-l mägedesse vedada / foto: klubi Firn arhiivist
Suusatreenerid ABELID -100 ja pool sajandit Tartu alpinismi
Tulin Tartusse ülikooli 1959. aastal. Tollel aastal oli teisigi noori, kes Tallinnast ülikooli tulid ja olid eelmisel aastal osa võtnud alpinismiõppustest ja Baltimaade alpiniaadist Elbruse alpilaagris. 1958. aastal olin lõpetanud alpinismiinstruktorite kooli Kaukasuses Džan –tugani alpinismilaagris. Nii kujunes esialgu väike rühm juba kogemustega alpiniste ja peale kuulutust ülikooli lehes kasvas huviliste ring nii suureks, et tekkis tahtmine asutada alpinismisektsioon. Samal ajal tegutses ülikoolis rühm matkajaid (eesotsas hilisem professor, õppejõud klimatoloog Ants Raik), kes olid teinud raskeid talviseid matku Koolale) ja sai alguse orienteerumissport. Niisiis kogunesime kord keemiahoone suurde auditooriumisse, et asutada ühinee organisatsioon OMA –orienteerujad, matkajad ja alpinistid. Ühisest asjast asja ei saanud ja nii jäime kõik tegutsema omaette. Alpinistid vajasid ronimistreeninguid. Leidsime „kaljuseina“, sealtsamast keemiahoone auditooriumi aknast paistis hästi ära Püssirohukeldri sein, mis tollel ajal oli osaliselt lagunenud ja andis võimaluse kaljuronimist harjutada. Loomulikult oli vaja vastupidavuse treeninguid ja selleks oli päris hea jooks Toomemäel, algul väiksema rühmaga, hiljem mitu korda nädalas, isegi kaks korda päevas, kas hommikul või õhtul.
Tulin Tartusse ülikooli 1959. aastal. Tollel aastal oli teisigi noori, kes Tallinnast ülikooli tulid ja olid eelmisel aastal osa võtnud alpinismiõppustest ja Baltimaade alpiniaadist Elbruse alpilaagris. 1958. aastal olin lõpetanud alpinismiinstruktorite kooli Kaukasuses Džan –tugani alpinismilaagris. Nii kujunes esialgu väike rühm juba kogemustega alpiniste ja peale kuulutust ülikooli lehes kasvas huviliste ring nii suureks, et tekkis tahtmine asutada alpinismisektsioon. Samal ajal tegutses ülikoolis rühm matkajaid (eesotsas hilisem professor, õppejõud klimatoloog Ants Raik), kes olid teinud raskeid talviseid matku Koolale) ja sai alguse orienteerumissport. Niisiis kogunesime kord keemiahoone suurde auditooriumisse, et asutada ühinee organisatsioon OMA –orienteerujad, matkajad ja alpinistid. Ühisest asjast asja ei saanud ja nii jäime kõik tegutsema omaette. Alpinistid vajasid ronimistreeninguid. Leidsime „kaljuseina“, sealtsamast keemiahoone auditooriumi aknast paistis hästi ära Püssirohukeldri sein, mis tollel ajal oli osaliselt lagunenud ja andis võimaluse kaljuronimist harjutada. Loomulikult oli vaja vastupidavuse treeninguid ja selleks oli päris hea jooks Toomemäel, algul väiksema rühmaga, hiljem mitu korda nädalas, isegi kaks korda päevas, kas hommikul või õhtul.
Siinsel pildil teeb Jüri Martin tempot lausa "tõelistele " suusatajatele Laur Karule (201 ) ja Arvi Oksale (216) / foto : A. Kivistik
Ei mäletagi täpselt kuidas ja millal, aga otsisime tuge suusakateedris ja saimegi. Meiega, alpinistidega, nähes, et oleme entusiastlikud isetegijad, hakkasid tegelema Erna Abel ja Arne Kivistik. Kõrvuti jooksu- ja suusatreeningutega võimaldati meile aega võimlas ning auditooriume loenguteks ning paktilisteks õppusteks. Siin meenub üks seik, kus Erna Abel ei lubanud võimlasse harjutama kohvikust “lõhnaga“ tulnud tudengeid. See oli muidugi üks ja ainuke kord. Seepärast ongi siiani meeles. Peamiseks treeninguks tasasel maal olid muidugi jooks ja suusatamine. Abelite juures olime koos kõrgklassi suusatajatega ja see andis palju, kuigi keegi meist, alpinistidest, päris suusatajaks ei saanud. Erandiks oli Kalju Valgus. Võtsime osa Kääriku maratonidest.
Meenub, et kord olime raja tegijad,see on, et sõitsime esimestena rada sisse.
Väga heaks treeninguviisiks olid orienteerumisjooksu võistlused mida juhendas Arne Kivistik. See arendas vastupidavuse kõrval ka teatud oskusi. Alpinistile oli see igati kasulik.
Meenub, et kord olime raja tegijad,see on, et sõitsime esimestena rada sisse.
Väga heaks treeninguviisiks olid orienteerumisjooksu võistlused mida juhendas Arne Kivistik. See arendas vastupidavuse kõrval ka teatud oskusi. Alpinistile oli see igati kasulik.
Alpinism leidis huvilisi ja kaasategijaid niipalju, et juba 1959. aastal asutasime alpinismiklubi „Firn“. Muidugi, see ei olnud esialgu päris ametlik klubi, sest sellel ajal nii ei saanud olla. Klubi tegutseb siiamaani, millest saab lugeda internetilehkülgedel kui ka alpinismi ajalookirjutistes.
Oleme Tartu alpinistidena tänu võlgu Abelite entusiastlikult arusaavale suhtumisele ja tõhusale toetusele alpinistidele ja alpinismile, eriti selle spordiala algpäevil.
Akadeemik Jüri Martin
Alpiklubi „Firn“ esimene president
praegune auliige alpinismiinstruktor
Autorist : Jüri Martin
Euroülikooli rektor, akadeemik
Sünniaeg: 29. sept. 1940, Tallinnas
Haridus: Kõrgem, Tartu Riiklik Ülikool, 1964
Teenistuskäik: 1959-64 TRÜ üliõpilane, 1964-69 NL TA Uurali Filiaali Taimede ja Loomade Ökoloogia Instituudi aspirant, nooremteadur, 1969-1992, ENSV TA Tallinna Botaanikaaia vanemteadur, teadussekretär, teadusdirektor, direktor, alates 1992 Rahvusvahelise Keskkonnabioloogia Keskuse direktor, Euroülikooli rektor, 1997.
Akadeemilised kraadid: Bioloogiakandidaat botaanika erialal - 1968, ; bioloogiadoktor ökoloogia erialal -1988, , Eesti Teaduste Akadeemia akadeemik-1990; Academia Ecologica Universalis liige ja Euroopa osakonna kaaspresident -1989.
Tunnustused: H. Fordi Euroopa looduskaitse preemia 1998, Eesti Poksiföderatsiooni autasu -1998, Suur looduskaitse märk -1990, Unesco MAB medal -1988, spordiühingu "Kalev" autasu alpinismi arendamise eest, K.E.v. Baeri medal- 1986.
Teadustöö põhisuunad: Üldine ökoloogia, biogeokeemia, samblike ökoloogia, keskkonna- ja looduskaitse.
Juhendamisel kaitstud väitekirjad: 12 kandidaadi väitekirja (viimased 1996 ja 1997), 1 doktoriväitekiri.
Ekspeditsioonid: Kaukasus, Tjan-Shan, Pamiir - 1958-63; Polaar-Uural - 1965-1967, 1978, 1992; Lääne-Siber - 1968; Taimõr - 1970, 1971, 1990; Antarktika -1971-72; Spitsbergen - 1986, 1989; Kaug-Ida ja Lõuna-Siber - 1990; Alaska - 1991; Koola - 1992; Kreeka, Keenia, Seishellid, Mauritius, Madagaskar, Sri-Lanka, India, Singapur, Malediivid, Sokotra -1982; Pennsylvania (USA) - 1993,1995; Great Smoky Mountains Rahvuspark (USA) -1988-97.
Külalisteadlane: Lääne-Washingtoni Osariigi Kolledzh (Bellingham), Gonzaga Ülikool (Spokane), Arizona Ülikool (Tempe), California Ülikool, Riverside, Oak-Ridge Rahvuslikud Laboratooriumid (Tennessee), Ohio Ülikool (Wooster), Bowling Greeni Ülikool (Bowling Green, Ohio), Vermonti Ülikool, Michigani Tehnoloogiaülikool (Houghton), Põhja-Carolina Ülikool (Raleigh), EPA Keskkonnauuringute Laboratoorium (Corvallis), Oregoni Ülikool (Corvallis), US Metsateenistuse Laboratoorium (Asheville, Põhja Carolina)
Euroülikooli rektor, akadeemik
Sünniaeg: 29. sept. 1940, Tallinnas
Haridus: Kõrgem, Tartu Riiklik Ülikool, 1964
Teenistuskäik: 1959-64 TRÜ üliõpilane, 1964-69 NL TA Uurali Filiaali Taimede ja Loomade Ökoloogia Instituudi aspirant, nooremteadur, 1969-1992, ENSV TA Tallinna Botaanikaaia vanemteadur, teadussekretär, teadusdirektor, direktor, alates 1992 Rahvusvahelise Keskkonnabioloogia Keskuse direktor, Euroülikooli rektor, 1997.
Akadeemilised kraadid: Bioloogiakandidaat botaanika erialal - 1968, ; bioloogiadoktor ökoloogia erialal -1988, , Eesti Teaduste Akadeemia akadeemik-1990; Academia Ecologica Universalis liige ja Euroopa osakonna kaaspresident -1989.
Tunnustused: H. Fordi Euroopa looduskaitse preemia 1998, Eesti Poksiföderatsiooni autasu -1998, Suur looduskaitse märk -1990, Unesco MAB medal -1988, spordiühingu "Kalev" autasu alpinismi arendamise eest, K.E.v. Baeri medal- 1986.
Teadustöö põhisuunad: Üldine ökoloogia, biogeokeemia, samblike ökoloogia, keskkonna- ja looduskaitse.
Juhendamisel kaitstud väitekirjad: 12 kandidaadi väitekirja (viimased 1996 ja 1997), 1 doktoriväitekiri.
Ekspeditsioonid: Kaukasus, Tjan-Shan, Pamiir - 1958-63; Polaar-Uural - 1965-1967, 1978, 1992; Lääne-Siber - 1968; Taimõr - 1970, 1971, 1990; Antarktika -1971-72; Spitsbergen - 1986, 1989; Kaug-Ida ja Lõuna-Siber - 1990; Alaska - 1991; Koola - 1992; Kreeka, Keenia, Seishellid, Mauritius, Madagaskar, Sri-Lanka, India, Singapur, Malediivid, Sokotra -1982; Pennsylvania (USA) - 1993,1995; Great Smoky Mountains Rahvuspark (USA) -1988-97.
Külalisteadlane: Lääne-Washingtoni Osariigi Kolledzh (Bellingham), Gonzaga Ülikool (Spokane), Arizona Ülikool (Tempe), California Ülikool, Riverside, Oak-Ridge Rahvuslikud Laboratooriumid (Tennessee), Ohio Ülikool (Wooster), Bowling Greeni Ülikool (Bowling Green, Ohio), Vermonti Ülikool, Michigani Tehnoloogiaülikool (Houghton), Põhja-Carolina Ülikool (Raleigh), EPA Keskkonnauuringute Laboratoorium (Corvallis), Oregoni Ülikool (Corvallis), US Metsateenistuse Laboratoorium (Asheville, Põhja Carolina)
