Noortesari on kasvatanud mitmeid suusatajate põlvkondi
Kui murdmaasuusatamise noortesari, sedapuhku nüüd tiitlikandja ALEXELA nime kandes Haanja radadel sel laupäeval taas jätkab, siis on ülimalt hea meel, et vaatamata suhteliselt kesistele talvedele, aga ka pidevale toetajate otsimisele oleme suutnud noortesarjade kaudu suusatamise üht meeldivaimat traditsiooni siiski jätkata. Seda ikka seetõttu, et veel jätkub lapsi nii suusarajale, hüppemäele kui mäesuusatamise erinevaid trikitamisi õppima ning neile tuleb treenimise juurde siis ka võistlemise ja omavahelise võrdlemise hetki pakkuda. Ja sellega on suusasari alates 1995.aastast igati kenasti hakkama saanud...
Kuigi sportimisel on laste hulgas küllaltki suur osa regulaarsetel treeningutel ja ehkki vahel tahetakse sellele lisaks mingit võistlussarja algatada, aga peagi sureb see siiski nagu iseenesest välja. Kas kaob entusiastist eestvedaja tahe, lahtub spordialaliidu huvi või läheb kogu tegevuse majandamine nii kalliks, et vahendeid selliseks noortetööks pole lihtsalt kusagilt võtta.
Õnneks murdmaasarjaga nii ei läinud, pigem sai sellest kogu Eesti suusatamist haarav ettevõtmine.
Kallinev saaliüür ja ujulavesi on teada asjad, aga kuna meil sai siis peagi hoo sisse Eesti Terviseradade innukas arendustöö, siis just nende tasuta liikumis- ja suusaradade tekkimine on meie ala ja ka suusasarja päästnud. Eks uuem suusamark, paremad saapad, kepid ja pisut moekam suusariietus nõua kulu, aga heal juhul jõuavad need ringiga ehk veel nooremate kätte ja nii saab ka selle pealt pisut kokku hoida.
Kuna odavamaks ei lähe sportimises midagi, siis seda rohkem tuleb niisuguses olukorras hinnata suusatajate juhendajate leidlikkust ja töötahet, kes selles kallinevas keskkonnas ikka ja jälle kuidagi toime tulevad. Sest ei saa ju vahepealsele põlvkonnale öelda, et oodake – tulevad paremad ajad, küll me siis jätkame. Suusaharrastus, nagu paljud muudki on just neid raskusi trotsida püüdnud ja seetõttu püsinudki.
Samas tahaks kiita ka kõikvõimalikke korraldajaid, kes kõigest hoolimata on uue sarjatalve taas ja taas käima lükanud. Ikkagi - sadade suusatajatega võistluspäeva korraldamine pole lihtsate killast ja seda veel tujukate talvedega. Aga selgi aastal tehakse noortesarjaga algust Haanjas, kus kohalikku suusategevust juhib Antti Saarepuu, kunagine suusasarjades osalenu. Edasi viib mõõduvõtmiste rida Valgehobusemäele, Tehvandile, Tamsallu ja lõpuks Pannjärvele , mis kõik ju head ning tuntud kohad. Lisaks neile on ju rohkesti keskusi, mis erinevatel aastatel on samuti noori suusatajaid võõrustanud. Pakkunud välja omi üllatusi, head võistlushõngu , innustanud paigapealset abiväge parimat andma... Selline paigast paika liikumine algas juba päris sarja algusaastatel ja nii nagu kuskilt initsiatiivi tekkis, plaaniti järgmise aasta kalendris võistlus sinna.
Nagu kinnitab ka sarja koordineerinud Eeri Tammik, et eks mõneski paigas oli see ka korralikuks väljakutseks. Kui siis sajad suusalapsed kohale jõudsid, ägeda võistluse maha pidasid, veenduti ka ise, et ilmselt tasuks ka meie kandi ettevõtmistes ja keskuse arengutes järgmise sammu peale mõelda.
Tervikuna on need enam kui veerandsaja aasta noortevõistlused näidanud head ettevõtlikkust, millest on tekkinud kena traditsioon, koos hea ühistegevuse tunnetamisega. Mis peamine - me oleme oma suusalastele võistlemise ja ka võitlemise indu pakkunud, mis neid siis ka muudes tegevustes paremini toime tulla aidanud..
Kuigi sportimisel on laste hulgas küllaltki suur osa regulaarsetel treeningutel ja ehkki vahel tahetakse sellele lisaks mingit võistlussarja algatada, aga peagi sureb see siiski nagu iseenesest välja. Kas kaob entusiastist eestvedaja tahe, lahtub spordialaliidu huvi või läheb kogu tegevuse majandamine nii kalliks, et vahendeid selliseks noortetööks pole lihtsalt kusagilt võtta.
Õnneks murdmaasarjaga nii ei läinud, pigem sai sellest kogu Eesti suusatamist haarav ettevõtmine.
Kallinev saaliüür ja ujulavesi on teada asjad, aga kuna meil sai siis peagi hoo sisse Eesti Terviseradade innukas arendustöö, siis just nende tasuta liikumis- ja suusaradade tekkimine on meie ala ja ka suusasarja päästnud. Eks uuem suusamark, paremad saapad, kepid ja pisut moekam suusariietus nõua kulu, aga heal juhul jõuavad need ringiga ehk veel nooremate kätte ja nii saab ka selle pealt pisut kokku hoida.
Kuna odavamaks ei lähe sportimises midagi, siis seda rohkem tuleb niisuguses olukorras hinnata suusatajate juhendajate leidlikkust ja töötahet, kes selles kallinevas keskkonnas ikka ja jälle kuidagi toime tulevad. Sest ei saa ju vahepealsele põlvkonnale öelda, et oodake – tulevad paremad ajad, küll me siis jätkame. Suusaharrastus, nagu paljud muudki on just neid raskusi trotsida püüdnud ja seetõttu püsinudki.
Samas tahaks kiita ka kõikvõimalikke korraldajaid, kes kõigest hoolimata on uue sarjatalve taas ja taas käima lükanud. Ikkagi - sadade suusatajatega võistluspäeva korraldamine pole lihtsate killast ja seda veel tujukate talvedega. Aga selgi aastal tehakse noortesarjaga algust Haanjas, kus kohalikku suusategevust juhib Antti Saarepuu, kunagine suusasarjades osalenu. Edasi viib mõõduvõtmiste rida Valgehobusemäele, Tehvandile, Tamsallu ja lõpuks Pannjärvele , mis kõik ju head ning tuntud kohad. Lisaks neile on ju rohkesti keskusi, mis erinevatel aastatel on samuti noori suusatajaid võõrustanud. Pakkunud välja omi üllatusi, head võistlushõngu , innustanud paigapealset abiväge parimat andma... Selline paigast paika liikumine algas juba päris sarja algusaastatel ja nii nagu kuskilt initsiatiivi tekkis, plaaniti järgmise aasta kalendris võistlus sinna.
Nagu kinnitab ka sarja koordineerinud Eeri Tammik, et eks mõneski paigas oli see ka korralikuks väljakutseks. Kui siis sajad suusalapsed kohale jõudsid, ägeda võistluse maha pidasid, veenduti ka ise, et ilmselt tasuks ka meie kandi ettevõtmistes ja keskuse arengutes järgmise sammu peale mõelda.
Tervikuna on need enam kui veerandsaja aasta noortevõistlused näidanud head ettevõtlikkust, millest on tekkinud kena traditsioon, koos hea ühistegevuse tunnetamisega. Mis peamine - me oleme oma suusalastele võistlemise ja ka võitlemise indu pakkunud, mis neid siis ka muudes tegevustes paremini toime tulla aidanud..
Tasakaalukalt ja järjekindlalt asju ajades ning eri keskuste tegijaid innustades sai Eeri Tammik suusatamise noortesarja kenasti toimima
Põhjamaade eeskujul ja Uba toetusel
Suusaliidu noortesarja asjad hakkasid hargnema 1995. aasta kevadel–suvel. Murdmaajuhi ametisse asunud Eeri Tammik sai suusasarja käimalükkamise, korraldamise, abistamise ja koordineerimise enda üheks suureks töölõiguks. Suusaliit pidas Mati Alaveri eestvedamisel läbirääkimisi ja sõlmis peagi lepingud ETV-ga ( Tooma Uba ) , Fortuna Loto ( Kalev Vesi) ja Visuga ( Tooma Matvere) ning selle käivitamise taha asus kogu suusaliidu tegevseltskond , pluss muidugi kogu Eesti suusatreenerite, aktivistide kogukond...
Ega meil polnud vaja mallivõtmiseks kaugele vaadata, sest juba 1989.aastal käima läinud Tartu-Vuokatti treenerite koolituse käigus saime igat sorti eeskuju soomlaste lastesarjast Hopeasompa, kus oli priima eesmärk – kõigile soovi avaldavatele lastele võistlemise võimaluse andmine. Ubaga seda kõike arutledes täitus ka meie teine soov - pääsesime võrdväärselt kergejõustikuga ka ETV telepilti. Lausa omaette saatesarjaga, mida asus innukalt vedama Lembitu Kuuse...ja mida vaadati kodudes lausa "ribadeks"...
Seega jõudsime kergejõustiklaste „ETV 10 olümpiastardi“ kõrval suusatamise noortesarjaga igati tähelepanu paeluvale kohale. Kui kergejõustikus avastati kohti, kus hüppamist, jooksmist ja viskamist sai harjutada ka mõnes tagasihoidlikus koolisaalis või mänguplatsil, siis suusatamiseks pidime leidma tunduvalt spetsiifilisemaid paiku , kus määravaks kujunesid just talvised sõiduvõimalused. Muidugi said sellises uues ettevõtmises olulisimaks teguriks ka - suusaelu ja treeningute eestvedajad, ilma kelleta ei lähe asi üldse käima või soikub õigepea. Selliseks juhtkujuks sai paljudel juhtudel eelkõige kohalik kooliõpetaja või klubi / spordikooli treener. Suur abi tuli ka innukatelt vanematelt, kellest paljudki tahtsid, et laps läheks just välisoludes toimuvasse trenni. Nagu teistelgi aladel, tuli ka suusatamisse osa lapsi oma isa–ema harrastuse ja eeskuju mõjul. Neil rasketel aegadel, kui bensiini sai napilt, siis on teada palju peresid, kes panid selle viimase kanistripõhja autosse ja sõitsid lastega suusavõistlustele...
On üsna tuttav see jutt, et just maakohtades sobivat suusatrenn suurepäraselt, aga selle kohta võib küll nii ja naa öelda. Kas maakohas on enam seda põhjaladumiseks sobivat kehalist tööd ja kas laps enam neid teha saab ja tohibki. Nii et siin üht kindlat joont leida on üsna raske. Fakt on aga see, et suusarjaga on liitunud siiski pea et poolsada keskust igast Eestimaa nurgast ja maakandistki tuleb suusalapsi päris hästi. Pigem tegid muret Tallinna olud, aga ka siin on asjad edasi läinud ja pealinn on taas üha rohkem positsioone võitmas – Nõmme suusalaste kõrvale hakkab üha enam Piritalt ja kõrvalvallast Viimsist Jaak Mae suusakooli omi tulema.
Kõige suurem magnet on muidugi võistlussari kõigi oma etappidega, mis kõik oma vanuse parimad kokku toob ja iga võistluspäeva pärastlõunaks juba arvutist näitab, kes seekord jälle peale jäi ja kuidas sarja üldseis üldseis välja näeb...
Suusaliidu noortesarja asjad hakkasid hargnema 1995. aasta kevadel–suvel. Murdmaajuhi ametisse asunud Eeri Tammik sai suusasarja käimalükkamise, korraldamise, abistamise ja koordineerimise enda üheks suureks töölõiguks. Suusaliit pidas Mati Alaveri eestvedamisel läbirääkimisi ja sõlmis peagi lepingud ETV-ga ( Tooma Uba ) , Fortuna Loto ( Kalev Vesi) ja Visuga ( Tooma Matvere) ning selle käivitamise taha asus kogu suusaliidu tegevseltskond , pluss muidugi kogu Eesti suusatreenerite, aktivistide kogukond...
Ega meil polnud vaja mallivõtmiseks kaugele vaadata, sest juba 1989.aastal käima läinud Tartu-Vuokatti treenerite koolituse käigus saime igat sorti eeskuju soomlaste lastesarjast Hopeasompa, kus oli priima eesmärk – kõigile soovi avaldavatele lastele võistlemise võimaluse andmine. Ubaga seda kõike arutledes täitus ka meie teine soov - pääsesime võrdväärselt kergejõustikuga ka ETV telepilti. Lausa omaette saatesarjaga, mida asus innukalt vedama Lembitu Kuuse...ja mida vaadati kodudes lausa "ribadeks"...
Seega jõudsime kergejõustiklaste „ETV 10 olümpiastardi“ kõrval suusatamise noortesarjaga igati tähelepanu paeluvale kohale. Kui kergejõustikus avastati kohti, kus hüppamist, jooksmist ja viskamist sai harjutada ka mõnes tagasihoidlikus koolisaalis või mänguplatsil, siis suusatamiseks pidime leidma tunduvalt spetsiifilisemaid paiku , kus määravaks kujunesid just talvised sõiduvõimalused. Muidugi said sellises uues ettevõtmises olulisimaks teguriks ka - suusaelu ja treeningute eestvedajad, ilma kelleta ei lähe asi üldse käima või soikub õigepea. Selliseks juhtkujuks sai paljudel juhtudel eelkõige kohalik kooliõpetaja või klubi / spordikooli treener. Suur abi tuli ka innukatelt vanematelt, kellest paljudki tahtsid, et laps läheks just välisoludes toimuvasse trenni. Nagu teistelgi aladel, tuli ka suusatamisse osa lapsi oma isa–ema harrastuse ja eeskuju mõjul. Neil rasketel aegadel, kui bensiini sai napilt, siis on teada palju peresid, kes panid selle viimase kanistripõhja autosse ja sõitsid lastega suusavõistlustele...
On üsna tuttav see jutt, et just maakohtades sobivat suusatrenn suurepäraselt, aga selle kohta võib küll nii ja naa öelda. Kas maakohas on enam seda põhjaladumiseks sobivat kehalist tööd ja kas laps enam neid teha saab ja tohibki. Nii et siin üht kindlat joont leida on üsna raske. Fakt on aga see, et suusarjaga on liitunud siiski pea et poolsada keskust igast Eestimaa nurgast ja maakandistki tuleb suusalapsi päris hästi. Pigem tegid muret Tallinna olud, aga ka siin on asjad edasi läinud ja pealinn on taas üha rohkem positsioone võitmas – Nõmme suusalaste kõrvale hakkab üha enam Piritalt ja kõrvalvallast Viimsist Jaak Mae suusakooli omi tulema.
Kõige suurem magnet on muidugi võistlussari kõigi oma etappidega, mis kõik oma vanuse parimad kokku toob ja iga võistluspäeva pärastlõunaks juba arvutist näitab, kes seekord jälle peale jäi ja kuidas sarja üldseis üldseis välja näeb...
Tulla võis igaüks !
Kui siis, tõesti juba veerandsada aastat tagasi - 1996/97 hooajaks seda pisut suuremat allpool olevat flaierit kavandama hakkasime, tahtsime, et sellise saaks iga suusasarjas kaasa lööv laps.
Sinna sai suurelt kirjutatud sarja põhimõte - TULLA VÕIB IGAÜKS !
See flaier pidi olema nagu omamoodi osalustunnistus, kuhu siis iga suusataja oma käega iga võistluse reale oma tulemuse sisse kirjutada sai. Küllap on see kollasepõhjaline paber paljudel kunagistel osalejatel kusagil alles. Tollastel võistlejatel endil on nüüdseks aastaid juba neljakümne või enamagi kanti ja palju asju korda saadetud, aga kui nad selle tagasihoidliku paberi üles otsiks – käiks neil kindlasti soe tunne südamest läbi. Kui te ka ei leia seda kodus enam üles, siis vaadake seda siin suusaportaali lehel ja kui tahate, võite selle mälestuseks ka maha laadida...ja oma arhiivi panna
Kui siis, tõesti juba veerandsada aastat tagasi - 1996/97 hooajaks seda pisut suuremat allpool olevat flaierit kavandama hakkasime, tahtsime, et sellise saaks iga suusasarjas kaasa lööv laps.
Sinna sai suurelt kirjutatud sarja põhimõte - TULLA VÕIB IGAÜKS !
See flaier pidi olema nagu omamoodi osalustunnistus, kuhu siis iga suusataja oma käega iga võistluse reale oma tulemuse sisse kirjutada sai. Küllap on see kollasepõhjaline paber paljudel kunagistel osalejatel kusagil alles. Tollastel võistlejatel endil on nüüdseks aastaid juba neljakümne või enamagi kanti ja palju asju korda saadetud, aga kui nad selle tagasihoidliku paberi üles otsiks – käiks neil kindlasti soe tunne südamest läbi. Kui te ka ei leia seda kodus enam üles, siis vaadake seda siin suusaportaali lehel ja kui tahate, võite selle mälestuseks ka maha laadida...ja oma arhiivi panna
Mammaste kaunil võistluspäeval on startijate rivi tavakohaselt pikk
Nüüdseks juba rariteediks muutunud miniplakati tegemiseks tuli esmalt paar pildikarpi läbi sorida ja leidsingi sealt selle, mis kujundaja käe alt lõpuks taoliseks suusatunnistuseks vormus. Paberi keskele seadsime legendaarse Jüri Kruusi pildi, Uhtna sportimise ja eriti just suusatamise innukaima eestvedaja. Täpsustamisel selgus, et see noor suusataja seal enne starti veel tema sooja kasuka all on tema enda poeg. Selle pildistamise aeg ja koht on täpselt meeles - see oli Kääriku suusastaadionil, päris krõbeda ilmaga.
Eriti võlus aga selles pildis see treener Jüri isalik ja kindel olemine – sellise treeneri käe alla antakse heameelega laps treenima ning õppima. Uhtna kandis teatakse läbi aegade, et Jüri juures oli see kõige õigem koht.
Aga leidsin ka muud pildid sinna ümberringi ja neis tunnete Haanja suusavõistluse kindlasti ära! Imeline märtsikuu, rohke haanjamaise lume, kõva võidusõitmise ja fantastilise meeleoluga. Nagu noortesarja lõpus ikka – läheb viimaks tähelepanu ometigi autasutamislaua juurde. Haanjaski rändas suur lauatäis karikaid taas parimate kätte, aga ikka sellel põhimõttel, et mida rohkem vanuseklassis võistlejaid, seda rohkem poisse-tüdrukuid said tunnustatud. Nii et vahel sai lausa kümnenda koha poiss ka auhinna.
Ei, siis polnud veel praegust uhket Haanjamaa suusakeskust, küll aga saalis pidevalt ringi Haanja kandi kõige legendaarsem suusamees – lausa maskott – Neeme Harry ning kohalik koolidirektor Urmas Veeroja oli uhke, et Haanjal õnnestus tulijatele nii kaunis päev pakkuda. Aga ka vallavanem Juri Gotmans oli alati kohal ja küllap kuskil sel ajal (ametisse asus ta just 1996. aastal!) rändasid tema peas need mõtted, et peaks siia midagi uhket ja vajalikku ehitama... ja nüüd on Haanja juba rahvusvahelist tuntust nautimas...
Ei meenu päris täpselt, kas just siis, aga korra ühe talve lõpus tekkis just sealsamas Haanjas treenerite hulgas lausa spontaanne idee – Kuulge, sari saab sellega siin nüüd otsa, aga lund on ju roppu moodi, teeks ehk ühe etapi veel. Kui ennist kiitsin ka kergejõustiku noortesarja, siis usun, et vaat see temp on neil tegemata, et nad veel kuskil lisaetapi teinud oleks... Noh, et staadion seisab niisama tühjalt, äkki teeks veel ühe... Vähemalt kuulda pole olnud.
Ja nii see lisaetapp tehtigi, talv ju kestis ja laste suusarõõm sai sellise üllatusjätku!
Haanja ja Otepää ees, teised täie hooga järel
Haanja on noortesarjale ikka nagu lõputu pelgupaik olnud – just sealne lumi on aidanud paljud murelikud seisud välja vedada, küll talve alguses, küll lõpus. Nagu algusaastate korraldusega parajat vatti saanud, tollane suusaliidu murdmaajuht Eeri Tammik kinnitab, oli põhieesmärk, et ükski etapp ära ei jääks ja ega jäänudki. Muudkui võeti aga Laur Lukinile kõne, uuriti lumeolude seisu, siis räägiti ka kohaliku koolidirektori Urmas Veerojaga üle ning päris sageli seati nina taas Haanja poole.
Tuleb tõdeda, et paraku oli sageli Haanjasse isegi kindlam minna kui Otepääle. Viimases oli noortesari tihti justkui "vaese sugulase" rollis ja rajadki kippusid siin pisut rasked olema. Nüüdseks on küll Otepää seisud muutunud ja just oma lumetootmise ning MK garantiiga tuleb ta igas olukorras ikka ja jälle noortesarjadele appi.
Aastatega on sari läbi käinud väga erinevaid ja huvitavaid suusakeskusi, kus rajad ei võta noortelt seda viimast ja on neile igati sobivad. Ka suusatajatel endil on huvitav uusi võistluspaiku proovida. Iga sellise võistluse korraldada võtmine on muidugi kohalikele entusiastidele parajaks proovikiviks. Aga on olnud üsna kindel kohale minna, kui Mammastes juhtis korraldust vallavanem Arne Tilk ja Valgehobusemäel tema Albu ametikaaslane Kalju Kertsmik, kes on pannud ka suure hulga vallarahvast noortevõistluse nimel pingutama. Jõulumäele minnes aga teatakse, et seal annab alati oma parima Tasalain – Team. Seda valdade tasandilt tulevat abi kogeb aga mujalgi, sest taolise suurvõistluse korraldamine on teatud mõttes lausa - piirkonna visiitkaart. Nagu kinnitab ka suusaliidu endine murdmaajuht Paavo Nael, kujunes pikapeale uueks ja ülimalt meeldivaks võistluspaigaks niimoodi näiteks Pannjärve keskus. Nii et taoliselt see tuntus ja tunnustus areneski...
Eriti võlus aga selles pildis see treener Jüri isalik ja kindel olemine – sellise treeneri käe alla antakse heameelega laps treenima ning õppima. Uhtna kandis teatakse läbi aegade, et Jüri juures oli see kõige õigem koht.
Aga leidsin ka muud pildid sinna ümberringi ja neis tunnete Haanja suusavõistluse kindlasti ära! Imeline märtsikuu, rohke haanjamaise lume, kõva võidusõitmise ja fantastilise meeleoluga. Nagu noortesarja lõpus ikka – läheb viimaks tähelepanu ometigi autasutamislaua juurde. Haanjaski rändas suur lauatäis karikaid taas parimate kätte, aga ikka sellel põhimõttel, et mida rohkem vanuseklassis võistlejaid, seda rohkem poisse-tüdrukuid said tunnustatud. Nii et vahel sai lausa kümnenda koha poiss ka auhinna.
Ei, siis polnud veel praegust uhket Haanjamaa suusakeskust, küll aga saalis pidevalt ringi Haanja kandi kõige legendaarsem suusamees – lausa maskott – Neeme Harry ning kohalik koolidirektor Urmas Veeroja oli uhke, et Haanjal õnnestus tulijatele nii kaunis päev pakkuda. Aga ka vallavanem Juri Gotmans oli alati kohal ja küllap kuskil sel ajal (ametisse asus ta just 1996. aastal!) rändasid tema peas need mõtted, et peaks siia midagi uhket ja vajalikku ehitama... ja nüüd on Haanja juba rahvusvahelist tuntust nautimas...
Ei meenu päris täpselt, kas just siis, aga korra ühe talve lõpus tekkis just sealsamas Haanjas treenerite hulgas lausa spontaanne idee – Kuulge, sari saab sellega siin nüüd otsa, aga lund on ju roppu moodi, teeks ehk ühe etapi veel. Kui ennist kiitsin ka kergejõustiku noortesarja, siis usun, et vaat see temp on neil tegemata, et nad veel kuskil lisaetapi teinud oleks... Noh, et staadion seisab niisama tühjalt, äkki teeks veel ühe... Vähemalt kuulda pole olnud.
Ja nii see lisaetapp tehtigi, talv ju kestis ja laste suusarõõm sai sellise üllatusjätku!
Haanja ja Otepää ees, teised täie hooga järel
Haanja on noortesarjale ikka nagu lõputu pelgupaik olnud – just sealne lumi on aidanud paljud murelikud seisud välja vedada, küll talve alguses, küll lõpus. Nagu algusaastate korraldusega parajat vatti saanud, tollane suusaliidu murdmaajuht Eeri Tammik kinnitab, oli põhieesmärk, et ükski etapp ära ei jääks ja ega jäänudki. Muudkui võeti aga Laur Lukinile kõne, uuriti lumeolude seisu, siis räägiti ka kohaliku koolidirektori Urmas Veerojaga üle ning päris sageli seati nina taas Haanja poole.
Tuleb tõdeda, et paraku oli sageli Haanjasse isegi kindlam minna kui Otepääle. Viimases oli noortesari tihti justkui "vaese sugulase" rollis ja rajadki kippusid siin pisut rasked olema. Nüüdseks on küll Otepää seisud muutunud ja just oma lumetootmise ning MK garantiiga tuleb ta igas olukorras ikka ja jälle noortesarjadele appi.
Aastatega on sari läbi käinud väga erinevaid ja huvitavaid suusakeskusi, kus rajad ei võta noortelt seda viimast ja on neile igati sobivad. Ka suusatajatel endil on huvitav uusi võistluspaiku proovida. Iga sellise võistluse korraldada võtmine on muidugi kohalikele entusiastidele parajaks proovikiviks. Aga on olnud üsna kindel kohale minna, kui Mammastes juhtis korraldust vallavanem Arne Tilk ja Valgehobusemäel tema Albu ametikaaslane Kalju Kertsmik, kes on pannud ka suure hulga vallarahvast noortevõistluse nimel pingutama. Jõulumäele minnes aga teatakse, et seal annab alati oma parima Tasalain – Team. Seda valdade tasandilt tulevat abi kogeb aga mujalgi, sest taolise suurvõistluse korraldamine on teatud mõttes lausa - piirkonna visiitkaart. Nagu kinnitab ka suusaliidu endine murdmaajuht Paavo Nael, kujunes pikapeale uueks ja ülimalt meeldivaks võistluspaigaks niimoodi näiteks Pannjärve keskus. Nii et taoliselt see tuntus ja tunnustus areneski...
Legendaarse telemehe Lembitu Kuuse süda kuulus suusatamise noortesarjadele - JÄÄGITULT !
See ülevalpool olev pilt on taas noortesarja ajaloo radadelt. Tehtud 2001. aastal Jõgevamaal, imelise Pala kooli suusakeskuse võistluse ajal.
Pildi allkirjaks võiks ju sümboolselt panna – Jukust Juhaniks, sest nii on nende poistega ka läinud. Tollal oli Anti suveräänne juunioride klassi liider, noorematest kemplesid omavahel Kaspar Kokk ja Aivar Rehemaa ning kõik nad jõudsid ka Eesti koondisse ja meid rahvusvaheliselt esindama.
Et tolle aasta toetajana liitus meiega ka Eesti narkomaaniavastase võitluse programm, siis palusin tollaseid noori staare just selle projektilogo taha aset võtta. Asjal oli mitu eesmärki- esmalt sai niiviisi atraktiivse aruande - pildi. Teise tulemina jäi selline poiste noorpõlve pilt suusaajaloo tarbeks... Ei tea, kas sai siis just sõnatud, et teeme nüüd ühe ajaloolise pildi, aga eks ole nüüd hea vaadata...
Nii et selliselt on see sari käinud ja muudkui kergitanud igal aastal uusi ja uusi nimesid, kes kuskil kümne aasta pärast omakorda Eesti suusatamist aidanud edasi kanda. Kes aga sinna pole jõudnud, on võtnud kaasa hea harrastuse, meeldivad sõbrad ja sportliku tahtejõu...
Aga veel sestsamast Pala kandist. Tol korralgi oli imeilus talveilm ja mis eriti tore, suusarada algas kauni Pala kooli (muide, Miina Härma nimelise!) õuest. Kust siis veel! Ja pisikesele Palale oli see tõeline suurpäev, mida nad ka ise nautisid... Oli aga veel üks kurb taustalugu ka. Just eelmisel sügisel oli seal suur õnnetus, kus hukkus metsaveo autoga kokku põrganud bussis mitmeid lapsi... Arutasime pikalt, kas sellises olukorras sobib sinna suusavõistlust viia, aga lõpptulemusena lasi see kaunis võistluspäev hetkekski neist murehetkedest eemal olla... Meid kõiki saadeti Palalt koduteele lausa pisarsilmil... ja vaikse tänutundega... Oli hea suusapere tunne.
ETV-st ja muudest headest abilistest
Ehkki noortesarjad on olnud suusaliidu üsna tähtsad ettevõtmised, poleks me kunagi päris oma jõududega hakkama saanud. Nagu Eeri Tammik kinnitab, oli just Fortuuna Loto käimaminek ja sealt tulev abisumma algaastail üsna oluline. Kuidagi ei saa mõõta Visu suusavabriku tehtut, sest selle abi suurust teavad ainult Visu omaaegsed suusafanaatikud Toomas Matvere, Siim Talmar, Kalmer Jürimaa. Kui palju nii rahalist kui "natuuras" (suuskades, riietuses) tulevat tuge Eesti suusatamisse pandi, ei oskaks ehk nemadki täpselt öelda, aga nii, nagu noortesari algas, olid mehed oma mikrobussitäie varustusega kohal. See suhteliselt odavalt või lausa ilma saadud kodumaine suusk oli sel raskel ajal üks meie suuremaid väljapääse...
Pikapeale tekkis lausa oma - Visu Team ja ainult õige napp samm jäi astuda, et selliselt nendega koos tööd tehes viia nii Eesti suusatajaid kui ka suuski suurde maailma. Paraku ei lahkunud Visu aegade möödudes mitte ainult noortesarja juurest, vaid pakkis kummaliste ärihuvide virvarris lõplikult kokku kogu siinse suusategemise oskuse. Kahju muidugi, aga, mehed – suurimad tänud teile suusanoortele pühendatud aja eest!
Nii et aitajaid jätkus ja väga erinevaid – olgu üheks näiteks kas või mööblifirma ISKU lugu. Pärnu maantee kauplusse sponsoriotsingutele minnes oli sel käigul isegi pisut tagamõtet – olin Lahtis näinud ISKUT küll siin ja seal Soome suusaelu toetamas, miks ei võiks ta Eestis siis sama teha. Firmajuht Markku Laikka, ülimalt mõnusa olemisega mees, kes pikka juttu ei tahtnudki, ostis Eesti noorte suusatamise aitamise kaudu igat sorti väljundeid ja pakkus niimoodi sponsorina tegutsedes seda tuge õige mitmel hooajal.
Lõpuks ka partneritest, kes viisid noortesarja pildile. Esmalt kindlasti Eesti Televisioon, kes talletas kogu sarja story ja niimoodi mistahes kandi tüdruku või poisi taas ja taas teleri ette vedanud, sest... meie võistlust ju näidatakse. Kuid see pole mitte väike asi! Küll võib see aastatega kokku korjatud noortesarja materjal alles huvitav olla ja annab võimalusi aega tagasi kerida kui kellelgi kunagi päris tippsõidud teoksil. Nii et veelkord suured tänud, et mitte kunagi ei jäänud telemeeste punt (eesotsas Lembitu Kuusega) saabumata , muutudes niimoodi selle suusasarja suurimateks patriootideks.
Hansapangana appi hakanud ja nüüd Swedbankina tegutsev suurtoetaja oli paljude Eesti asjade abistamise kõrval võtnud ka suusatamise noortesarja omaks just tulevikuprojekti aspektist. Kui rahvuskoondise ja suurürituste kaudu sai Eestis suusatamises pangapoolset toetust kõige esinduslikum pool, siis sellele kõigele oli vaja ka jätkuvust. Mis aga tagab seda veel paremini kui mitte innukas, toetatud ja toimiv noortetöö.
Sellised mõtteid on siis nende piltide ja talvede põhjal tekkinud, aga oleks tänamatu, kui siin ainult murdmaaasjadega lõpetaksime. Sama innukalt, vaid mõned - mõned aastad vähem on toiminud noorte suusahüppajate / kahevõistlejate sari ja oma ettevõtmised on olnud ka mäesuusatamises. Kuid need alad vajaks lausa omaette lugu ning loodame, et seegi saab õigepea ka teoks.
Siinkohal jäägu kõigi meie noorte tegutsemist ilmestama suusapiltide karbist leitud suusasarjade ajalooline koondpilt.
Pildi allkirjaks võiks ju sümboolselt panna – Jukust Juhaniks, sest nii on nende poistega ka läinud. Tollal oli Anti suveräänne juunioride klassi liider, noorematest kemplesid omavahel Kaspar Kokk ja Aivar Rehemaa ning kõik nad jõudsid ka Eesti koondisse ja meid rahvusvaheliselt esindama.
Et tolle aasta toetajana liitus meiega ka Eesti narkomaaniavastase võitluse programm, siis palusin tollaseid noori staare just selle projektilogo taha aset võtta. Asjal oli mitu eesmärki- esmalt sai niiviisi atraktiivse aruande - pildi. Teise tulemina jäi selline poiste noorpõlve pilt suusaajaloo tarbeks... Ei tea, kas sai siis just sõnatud, et teeme nüüd ühe ajaloolise pildi, aga eks ole nüüd hea vaadata...
Nii et selliselt on see sari käinud ja muudkui kergitanud igal aastal uusi ja uusi nimesid, kes kuskil kümne aasta pärast omakorda Eesti suusatamist aidanud edasi kanda. Kes aga sinna pole jõudnud, on võtnud kaasa hea harrastuse, meeldivad sõbrad ja sportliku tahtejõu...
Aga veel sestsamast Pala kandist. Tol korralgi oli imeilus talveilm ja mis eriti tore, suusarada algas kauni Pala kooli (muide, Miina Härma nimelise!) õuest. Kust siis veel! Ja pisikesele Palale oli see tõeline suurpäev, mida nad ka ise nautisid... Oli aga veel üks kurb taustalugu ka. Just eelmisel sügisel oli seal suur õnnetus, kus hukkus metsaveo autoga kokku põrganud bussis mitmeid lapsi... Arutasime pikalt, kas sellises olukorras sobib sinna suusavõistlust viia, aga lõpptulemusena lasi see kaunis võistluspäev hetkekski neist murehetkedest eemal olla... Meid kõiki saadeti Palalt koduteele lausa pisarsilmil... ja vaikse tänutundega... Oli hea suusapere tunne.
ETV-st ja muudest headest abilistest
Ehkki noortesarjad on olnud suusaliidu üsna tähtsad ettevõtmised, poleks me kunagi päris oma jõududega hakkama saanud. Nagu Eeri Tammik kinnitab, oli just Fortuuna Loto käimaminek ja sealt tulev abisumma algaastail üsna oluline. Kuidagi ei saa mõõta Visu suusavabriku tehtut, sest selle abi suurust teavad ainult Visu omaaegsed suusafanaatikud Toomas Matvere, Siim Talmar, Kalmer Jürimaa. Kui palju nii rahalist kui "natuuras" (suuskades, riietuses) tulevat tuge Eesti suusatamisse pandi, ei oskaks ehk nemadki täpselt öelda, aga nii, nagu noortesari algas, olid mehed oma mikrobussitäie varustusega kohal. See suhteliselt odavalt või lausa ilma saadud kodumaine suusk oli sel raskel ajal üks meie suuremaid väljapääse...
Pikapeale tekkis lausa oma - Visu Team ja ainult õige napp samm jäi astuda, et selliselt nendega koos tööd tehes viia nii Eesti suusatajaid kui ka suuski suurde maailma. Paraku ei lahkunud Visu aegade möödudes mitte ainult noortesarja juurest, vaid pakkis kummaliste ärihuvide virvarris lõplikult kokku kogu siinse suusategemise oskuse. Kahju muidugi, aga, mehed – suurimad tänud teile suusanoortele pühendatud aja eest!
Nii et aitajaid jätkus ja väga erinevaid – olgu üheks näiteks kas või mööblifirma ISKU lugu. Pärnu maantee kauplusse sponsoriotsingutele minnes oli sel käigul isegi pisut tagamõtet – olin Lahtis näinud ISKUT küll siin ja seal Soome suusaelu toetamas, miks ei võiks ta Eestis siis sama teha. Firmajuht Markku Laikka, ülimalt mõnusa olemisega mees, kes pikka juttu ei tahtnudki, ostis Eesti noorte suusatamise aitamise kaudu igat sorti väljundeid ja pakkus niimoodi sponsorina tegutsedes seda tuge õige mitmel hooajal.
Lõpuks ka partneritest, kes viisid noortesarja pildile. Esmalt kindlasti Eesti Televisioon, kes talletas kogu sarja story ja niimoodi mistahes kandi tüdruku või poisi taas ja taas teleri ette vedanud, sest... meie võistlust ju näidatakse. Kuid see pole mitte väike asi! Küll võib see aastatega kokku korjatud noortesarja materjal alles huvitav olla ja annab võimalusi aega tagasi kerida kui kellelgi kunagi päris tippsõidud teoksil. Nii et veelkord suured tänud, et mitte kunagi ei jäänud telemeeste punt (eesotsas Lembitu Kuusega) saabumata , muutudes niimoodi selle suusasarja suurimateks patriootideks.
Hansapangana appi hakanud ja nüüd Swedbankina tegutsev suurtoetaja oli paljude Eesti asjade abistamise kõrval võtnud ka suusatamise noortesarja omaks just tulevikuprojekti aspektist. Kui rahvuskoondise ja suurürituste kaudu sai Eestis suusatamises pangapoolset toetust kõige esinduslikum pool, siis sellele kõigele oli vaja ka jätkuvust. Mis aga tagab seda veel paremini kui mitte innukas, toetatud ja toimiv noortetöö.
Sellised mõtteid on siis nende piltide ja talvede põhjal tekkinud, aga oleks tänamatu, kui siin ainult murdmaaasjadega lõpetaksime. Sama innukalt, vaid mõned - mõned aastad vähem on toiminud noorte suusahüppajate / kahevõistlejate sari ja oma ettevõtmised on olnud ka mäesuusatamises. Kuid need alad vajaks lausa omaette lugu ning loodame, et seegi saab õigepea ka teoks.
Siinkohal jäägu kõigi meie noorte tegutsemist ilmestama suusapiltide karbist leitud suusasarjade ajalooline koondpilt.
Tänu ja tunnustusega suusasarjadele pühendunud inimestele ning jaksu traditsioonide jätkamiseks !
Kaarel
sarja kaasteeline, ESL peasekretär 1995-2001
Meenutustega 15.detsembril 2021
Kaarel
sarja kaasteeline, ESL peasekretär 1995-2001
Meenutustega 15.detsembril 2021
