Noortesari on kasvatanud mitmeid suusatajate põlvkondi
Kui taas ETV/ERR - i suusaajakirja vaatad, siis on ülimalt hea meel, et vaatamata suhteliselt kesistele talvedele oleme suutnud noortesarjade kaudu suusatamise üht meeldivamat traditsiooni jätkata. Ikka jätkub lapsi nii suusarajale, hüppemäele kui mäesuusatamise erinevaid trikitamisi õppima.
Kuigi sportimine tervikuna on laste hulgas küllaltki soositud ja üsna suurel hulgal käib see ka regulaarsete treeningute tasandil, sureb vahel mõnegi ala võistlussari nagu iseenesest välja. Kas kaob entusiastist eestvedaja, lahtub spordialaliidu huvi või läheb kogu tegevuse majandamine nii kalliks, et vahendeid noortetööks pole lihtsalt kuskilt võtta. Kallinev saaliüür ja ujulavesi on teada asjad, aga et jätkub veel tasuta metsarada, siis osaliselt see meie ala päästabki. Eks uuem suusamall, saapad, kepid ja pisut moekam suusariietus nõua kulu, aga heal juhul jõuavad need ringiga ehk veel nooremate kätte ja nii saab ka sedasi kokku hoida. Odavamaks ei lähe ka sportimises midagi, nii et seda rohkem tuleb hinnata noortejuhendajate leidlikkust ja töötahet, kes selles kallinevas keskkonnas ikka ja jälle toime tulevad. Ei saa ju vahepealsele põlvkonnale öelda, et oodake – tulevad paremad ajad, küll me siis jätkame. Suusaharrastus, nagu paljud muudki on just neid raskusi trotsida püüdnud ja seetõttu püsinudki.
Samas tahaks kiita igat korraldajat, kes kõigest hoolimata sarja taas ja taas käima lükkavad. Ligi kolmveerandtuhande osalejaga võistluspäev korraldamine pole lihtsate killast ja seda veel tujukate talvedega. Aga sellel aastal tehakse noortesari tänu neile teoks juba 14. korda. Tubli, selles on juba traditsiooni ja meie ühiste tegemiste maiku man!
Kergejõustiklaste kogemus pani tegutsema
Suusaliidu noortesarja asjad hakkasid hargnema. 1995. aasta kevadel–suvel. Murdmaajuhi ametisse tulnud Eeri Tammik sai suusasarja käimalükkamise, korraldamise, abistamise ja koordineerimise enda kaela. Kui nüüd tagasi vaadata, siis läks see kergejõustikust eeskuju võtmise asi päris ladusalt toimima. Eripärasid muidugi nende kahe ala vahel on, aga põhimõte – kõigile soovijatele võistlemise võimaluse andmine – see pidi ka suusatamist teenima hakkama.
Suurima traditsiooniga – kergejõustiklaste „ETV 10 olümpiastardi“ kõrval olemegi nüüdseks suusatamise noortesarjaga ehk auväärsele teisele kohale suutnud asuda. Kergejõustikus käib mitmete alade sari ning selle tarvis hüppamist, jooksmist ja viskamist saab ikkagi mistahes paigas harjutada. Suusasarjas kaasalöömiseks peab aga leiduma kohapealne keskus suusatreeninguteks ja eriti määravaks kujunevad just talvised sõiduvõimalused. Muidugi on nii siin kui seal olulisimaks teguriks - harjutamise eestvedaja, ilma kelleta ei lähe asi üldse käima või soikub õigepea. Selleks juhtkujuks on paljudel juhtudel ikkagi kohalik kooliõpetaja või klubi / spordikooli treener. Aga suur tugi on ka innukatest vanematest, kellest paljudki tahavad, et laps läheks just välisoludes toimuvasse trenni. Nagu teistelgi aladel, tuleb ka suusatamisse osa lapsi oma isa–ema harrastuse ja eeskuju mõjul.
On üsna tuttav see jutt, et just maakohtades sobib suusatrenn suurepäraselt, aga selle kohta võib küll nii ja naa öelda. Kas maakohas on enam seda põhjaladumiseks sobivat tööd ja kas laps enam neid teha saab ja tohib. Nii et siin üht kindlat joont leida on üsna raske. Fakt on aga see, et suusarjaga on liitunud pea et poolsada keskust igast Eestimaa nurgast ja maakandist tuleb suusalapsi päris hästi. Pigem on muret teinud Tallinna olud, aga ka siin on asjad edasi läinud ja pealinn on taas oma positsioone võitmas – Nõmme suusalaste kõrvale hakkab tasapisi Piritalt Jaak Mae suusakooli omi tulema.
Kõige suurem magnet on võistlussari ise, mis kõik oma vanuse parimad kokku toob ja iga võistluspäeva pärastlõunaks juba arvutist näitab, kes seekord jälle peale jäi.
Kuigi sportimine tervikuna on laste hulgas küllaltki soositud ja üsna suurel hulgal käib see ka regulaarsete treeningute tasandil, sureb vahel mõnegi ala võistlussari nagu iseenesest välja. Kas kaob entusiastist eestvedaja, lahtub spordialaliidu huvi või läheb kogu tegevuse majandamine nii kalliks, et vahendeid noortetööks pole lihtsalt kuskilt võtta. Kallinev saaliüür ja ujulavesi on teada asjad, aga et jätkub veel tasuta metsarada, siis osaliselt see meie ala päästabki. Eks uuem suusamall, saapad, kepid ja pisut moekam suusariietus nõua kulu, aga heal juhul jõuavad need ringiga ehk veel nooremate kätte ja nii saab ka sedasi kokku hoida. Odavamaks ei lähe ka sportimises midagi, nii et seda rohkem tuleb hinnata noortejuhendajate leidlikkust ja töötahet, kes selles kallinevas keskkonnas ikka ja jälle toime tulevad. Ei saa ju vahepealsele põlvkonnale öelda, et oodake – tulevad paremad ajad, küll me siis jätkame. Suusaharrastus, nagu paljud muudki on just neid raskusi trotsida püüdnud ja seetõttu püsinudki.
Samas tahaks kiita igat korraldajat, kes kõigest hoolimata sarja taas ja taas käima lükkavad. Ligi kolmveerandtuhande osalejaga võistluspäev korraldamine pole lihtsate killast ja seda veel tujukate talvedega. Aga sellel aastal tehakse noortesari tänu neile teoks juba 14. korda. Tubli, selles on juba traditsiooni ja meie ühiste tegemiste maiku man!
Kergejõustiklaste kogemus pani tegutsema
Suusaliidu noortesarja asjad hakkasid hargnema. 1995. aasta kevadel–suvel. Murdmaajuhi ametisse tulnud Eeri Tammik sai suusasarja käimalükkamise, korraldamise, abistamise ja koordineerimise enda kaela. Kui nüüd tagasi vaadata, siis läks see kergejõustikust eeskuju võtmise asi päris ladusalt toimima. Eripärasid muidugi nende kahe ala vahel on, aga põhimõte – kõigile soovijatele võistlemise võimaluse andmine – see pidi ka suusatamist teenima hakkama.
Suurima traditsiooniga – kergejõustiklaste „ETV 10 olümpiastardi“ kõrval olemegi nüüdseks suusatamise noortesarjaga ehk auväärsele teisele kohale suutnud asuda. Kergejõustikus käib mitmete alade sari ning selle tarvis hüppamist, jooksmist ja viskamist saab ikkagi mistahes paigas harjutada. Suusasarjas kaasalöömiseks peab aga leiduma kohapealne keskus suusatreeninguteks ja eriti määravaks kujunevad just talvised sõiduvõimalused. Muidugi on nii siin kui seal olulisimaks teguriks - harjutamise eestvedaja, ilma kelleta ei lähe asi üldse käima või soikub õigepea. Selleks juhtkujuks on paljudel juhtudel ikkagi kohalik kooliõpetaja või klubi / spordikooli treener. Aga suur tugi on ka innukatest vanematest, kellest paljudki tahavad, et laps läheks just välisoludes toimuvasse trenni. Nagu teistelgi aladel, tuleb ka suusatamisse osa lapsi oma isa–ema harrastuse ja eeskuju mõjul.
On üsna tuttav see jutt, et just maakohtades sobib suusatrenn suurepäraselt, aga selle kohta võib küll nii ja naa öelda. Kas maakohas on enam seda põhjaladumiseks sobivat tööd ja kas laps enam neid teha saab ja tohib. Nii et siin üht kindlat joont leida on üsna raske. Fakt on aga see, et suusarjaga on liitunud pea et poolsada keskust igast Eestimaa nurgast ja maakandist tuleb suusalapsi päris hästi. Pigem on muret teinud Tallinna olud, aga ka siin on asjad edasi läinud ja pealinn on taas oma positsioone võitmas – Nõmme suusalaste kõrvale hakkab tasapisi Piritalt Jaak Mae suusakooli omi tulema.
Kõige suurem magnet on võistlussari ise, mis kõik oma vanuse parimad kokku toob ja iga võistluspäeva pärastlõunaks juba arvutist näitab, kes seekord jälle peale jäi.
Kui siis, tõesti juba pea et 20 aastat tagasi, seda pisut suuremat flaierit kavandama hakkasime, tahtsime, et selle saaks iga laps. See oleks nagu omamoodi osalustunnistus, kuhu ta siis oma käega iga võistluse reale oma tulemuse sisse kirjutaks. Küllap on see kollasepõhjaline paber paljudel osalejatel kusagil alles. Tollastel võistlejatel endil on nüüdseks aastaid üle kahekümne ja palju asju korda saadetud, aga kui nad selle tagasihoidliku paberi üles otsiks – käib neil kindlasti soe tunne südamest läbi. Kui te ka ei leia seda kodus enam üles, siis vaadake seda siin suusaportaali lehel ja kui tahate, võite ka maha laadida...
Nüüdseks juba rariteediks muutunud miniplakati tegemiseks tuli esmalt paar pildikarpi läbi sorida ja leidsingi sealt selle, mis kujundaja käe alt lõpuks taoliseks suusatunnistuseks vormus. Paberi keskele seadsime legendaarse Jüri Kruusi pildi, Uhtna sportimise ja eriti just suusatamise innukaima eestvedaja. Ma ei läinud täpsustama, kes on see noor suusataja seal enne starti veel tema sooja kasuka all, aga pildistamise aeg ja koht on täpselt meeles - see oli Kääriku suusastaadionil, päris krõbeda ilmaga.
Eriti võlus aga selles pildis see treener Jüri isalik ja kindel olemine – sellise treeneri käe alla antakse heameelega laps treenima ning õppima. Uhtna kandis teatakse läbi aegade, et Jüri juures on see kõige õigem koht.
Aga leidsin ka muud pildid sinna ümberringi ja neis tunnete Haanja suusavõistluse kindlasti ära! Imeline märtsikuu, rohke haanjamaise lume, kõva võidusõitmise ja fantastilise meeleoluga. Nagu noortesarja lõpus ikka – läheb viimaks tähelepanu ometigi autasutamislaua juurde. Haanjaski rändas suur lauatäis karikaid taas parimate kätte, aga ikka sellel põhimõttel, et mida rohkem vanuseklassis võistlejaid, seda rohkem poisse-tüdrukuid said tunnustatud. Nii et vahel sai lausa kümnenda koha poiss ka auhinna.
Ei siis polnud veel praegust uhket Haanjamaa suusakeskust, küll aga saalis pidevalt ringi Haanja kandi kõige legendaarsem suusamees – lausa maskott – Neeme Harry ning kohalik koolidirektor Urmas Veeroja oli uhke, et Haanjal õnnestus tulijatele nii kaunis päev pakkuda. Aga ka vallavanem Juri Gotmans oli alati kohal ja küllap kuskil sel ajal (ametisse asus ta just 1996. aastal!) rändasid tema peas need mõtted, et peaks siia midagi uhket ja vajalikku ehitama... ja nüüd on Haanja juba rahvusvahelist tuntust nautimas...
Ei meenu päris täpselt, kas just siis, aga korra ühe talve lõpus tekkis just sealsamas Haanjas treenerite hulgas lausa spontaanne idee – kuulge, sari saab sellega siin nüüd otsa, aga lund on ju roppu moodi, teeks ehk ühe etapi veel. Kui ennist kiitsin meie eeskuju – kergejõustiku noortesarja, siis usun, et vaat see temp on neil tegemata, et nad veel kuskil lisaetapi teinud oleks... Noh, et staadion seisab niisama tühjalt, äkki teeks veel ühe... Vähemalt kuulda pole olnud.
Ja nii see lisaetapp tehtigi, talv ju kestis ja laste suusarõõm sai sellise üllatusjätku!
Haanja ja Otepää ees, teised täie hooga järel
Haanja on noortesarjale ikka nagu lõputu pelgupaik olnud – just sealne lumi on aidanud paljud murelikud seisud välja vedada, küll talve alguses, küll lõpus. Nagu algusaastate korraldusega parajat vatti saanud, tollane suusaliidu murdmaajuht Eeri Tammik kinnitab, oli põhieesmärk, et ükski etapp ära ei jääks ja ega jäänudki. Muudkui võeti aga Laur Lukinile kõne, uuriti lumeolude seisu, siis räägiti ka Veerojaga üle ning sageli seati nina ikka Haanja poole.
Tuleb tõdeda, et paraku oli Haanjasse alati isegi kindlam minna kui Otepääle. Viimases oli noortesari üsna sageli pisut vaese sugulase rollis ja rajadki kippusid ikka siin liiga rasked olema. Nüüdseks on küll Otepää seisud muutunud ja just oma lumetootmise ning MK garantiiga tuleb ta igas olukorras ikka ja jälle noortesarjadele appi.
Aastatega on sari läbi käinud väga erinevaid ja huvitavaid suusakeskusi, kus rajad ei võta noortelt seda viimast ja on neile igati sobivad. Ka suusatajatel endil on huvitav uusi võistluspaiku proovida. Iga sellise võistluse korraldada võtmine on muidugi kohalikele entusiastidele parajaks proovikiviks. Aga on üsna kindel kohale minna, kui Mammastes juhtis korraldusvägesid vallavanem Arne Tilk ja Valgehobusemäel tema Albu ametikaaslane Kalju Kertsmik, kes panevad suure hulga vallarahvast noortevõistluse nimel pingutama. Jõulumäele minnes aga teatakse, et seal annab alati oma parima Tasalain – Team. Seda valdade tasandilt tulevat abi kogeb aga mujalgi, sest taolise suurvõistluse korraldamine on ka teatud piirkonna visiitkaart. Nagu ütles alles eile suusaliidu murdmaajuht Paavo Nael, on näiteks uueks ja ülimalt meeldivaks võistluspaigaks kujunenud Pannjärve keskus. Nii et taoliselt see tuntus ja tunnustus arenebki.
Nüüdseks juba rariteediks muutunud miniplakati tegemiseks tuli esmalt paar pildikarpi läbi sorida ja leidsingi sealt selle, mis kujundaja käe alt lõpuks taoliseks suusatunnistuseks vormus. Paberi keskele seadsime legendaarse Jüri Kruusi pildi, Uhtna sportimise ja eriti just suusatamise innukaima eestvedaja. Ma ei läinud täpsustama, kes on see noor suusataja seal enne starti veel tema sooja kasuka all, aga pildistamise aeg ja koht on täpselt meeles - see oli Kääriku suusastaadionil, päris krõbeda ilmaga.
Eriti võlus aga selles pildis see treener Jüri isalik ja kindel olemine – sellise treeneri käe alla antakse heameelega laps treenima ning õppima. Uhtna kandis teatakse läbi aegade, et Jüri juures on see kõige õigem koht.
Aga leidsin ka muud pildid sinna ümberringi ja neis tunnete Haanja suusavõistluse kindlasti ära! Imeline märtsikuu, rohke haanjamaise lume, kõva võidusõitmise ja fantastilise meeleoluga. Nagu noortesarja lõpus ikka – läheb viimaks tähelepanu ometigi autasutamislaua juurde. Haanjaski rändas suur lauatäis karikaid taas parimate kätte, aga ikka sellel põhimõttel, et mida rohkem vanuseklassis võistlejaid, seda rohkem poisse-tüdrukuid said tunnustatud. Nii et vahel sai lausa kümnenda koha poiss ka auhinna.
Ei siis polnud veel praegust uhket Haanjamaa suusakeskust, küll aga saalis pidevalt ringi Haanja kandi kõige legendaarsem suusamees – lausa maskott – Neeme Harry ning kohalik koolidirektor Urmas Veeroja oli uhke, et Haanjal õnnestus tulijatele nii kaunis päev pakkuda. Aga ka vallavanem Juri Gotmans oli alati kohal ja küllap kuskil sel ajal (ametisse asus ta just 1996. aastal!) rändasid tema peas need mõtted, et peaks siia midagi uhket ja vajalikku ehitama... ja nüüd on Haanja juba rahvusvahelist tuntust nautimas...
Ei meenu päris täpselt, kas just siis, aga korra ühe talve lõpus tekkis just sealsamas Haanjas treenerite hulgas lausa spontaanne idee – kuulge, sari saab sellega siin nüüd otsa, aga lund on ju roppu moodi, teeks ehk ühe etapi veel. Kui ennist kiitsin meie eeskuju – kergejõustiku noortesarja, siis usun, et vaat see temp on neil tegemata, et nad veel kuskil lisaetapi teinud oleks... Noh, et staadion seisab niisama tühjalt, äkki teeks veel ühe... Vähemalt kuulda pole olnud.
Ja nii see lisaetapp tehtigi, talv ju kestis ja laste suusarõõm sai sellise üllatusjätku!
Haanja ja Otepää ees, teised täie hooga järel
Haanja on noortesarjale ikka nagu lõputu pelgupaik olnud – just sealne lumi on aidanud paljud murelikud seisud välja vedada, küll talve alguses, küll lõpus. Nagu algusaastate korraldusega parajat vatti saanud, tollane suusaliidu murdmaajuht Eeri Tammik kinnitab, oli põhieesmärk, et ükski etapp ära ei jääks ja ega jäänudki. Muudkui võeti aga Laur Lukinile kõne, uuriti lumeolude seisu, siis räägiti ka Veerojaga üle ning sageli seati nina ikka Haanja poole.
Tuleb tõdeda, et paraku oli Haanjasse alati isegi kindlam minna kui Otepääle. Viimases oli noortesari üsna sageli pisut vaese sugulase rollis ja rajadki kippusid ikka siin liiga rasked olema. Nüüdseks on küll Otepää seisud muutunud ja just oma lumetootmise ning MK garantiiga tuleb ta igas olukorras ikka ja jälle noortesarjadele appi.
Aastatega on sari läbi käinud väga erinevaid ja huvitavaid suusakeskusi, kus rajad ei võta noortelt seda viimast ja on neile igati sobivad. Ka suusatajatel endil on huvitav uusi võistluspaiku proovida. Iga sellise võistluse korraldada võtmine on muidugi kohalikele entusiastidele parajaks proovikiviks. Aga on üsna kindel kohale minna, kui Mammastes juhtis korraldusvägesid vallavanem Arne Tilk ja Valgehobusemäel tema Albu ametikaaslane Kalju Kertsmik, kes panevad suure hulga vallarahvast noortevõistluse nimel pingutama. Jõulumäele minnes aga teatakse, et seal annab alati oma parima Tasalain – Team. Seda valdade tasandilt tulevat abi kogeb aga mujalgi, sest taolise suurvõistluse korraldamine on ka teatud piirkonna visiitkaart. Nagu ütles alles eile suusaliidu murdmaajuht Paavo Nael, on näiteks uueks ja ülimalt meeldivaks võistluspaigaks kujunenud Pannjärve keskus. Nii et taoliselt see tuntus ja tunnustus arenebki.
See on taas noortesarja ajaloo radadelt. Tehtud 2001. aastal Jõgevamaal, imelise Pala suusakeskuse võistluse ajal.
Pildi allkirjaks võiks ju sümboolselt panna – Jukust Juhaniks, sest nii on nende poistega ka läinud. Tollal oli Anti suveräänne juunioride klassi liider, noorematest kemplesid omavahel Kaspar Kokk ja Aivar Rehemaa. Et selle aasta toetajaks oli meil ka Eesti narkomaaniavastase võitluse programm, siis palusin tollaseid noori staare just selle projektilogo taha aset võtta. Asjal oli mitu eesmärki- esmalt sai sellise aruande - pildi programmi juhid. Teine aga jäi suusaajaloo tarbeks... Ei tea, kas sai siis just sõnatud, et teeme nüüd ühe ajaloolise pildi, aga eks ole nüüd hea vaadata...
Nii et selliselt see sari käib ja muudkui kergitab uusi nimesid, kes kuskil kümne aasta pärast omakorda Eesti suusatamise au ja väärikust aitavad edasi kanda. Kes aga sinna ei jõua, võtab kaasa hea harrastuse, meeldivad sõbrad ja sportlikku tahtejõudu...
Aga veel sestsamast Pala kandist. Tol korralgi oli imeilus talveilm ja mis eriti tore, suusarada algas kauni Pala kooli (muide, Miina Härma nimelise!) õuest. Kust siis veel? Ja pisikesele Palale oli see tõeline suurpäev, mida nad ka ise nautisid. Vaata pilti selle loo lõpust!
ETV-st ja muudest headest abilistest
Ehkki noortesarjad on olnud suusaliidu üsna tähtsad ettevõtmised, poleks me kunagi päris oma jõududega hakkama saanud. Nagu Eeri Tammik kinnitab, oli just Fortuuna Loto käimaminek ja sealt tulev abisumma algaastail üsna oluline. Kuidagi ei saa mõõta Visu suusavabriku tehtut, sest selle abi suurust teavad ainult Visu omaaegsed suusafanaatikud Toomas Matvere, Siim Talmar, Kalmer Jürimaa. Kui palju nii rahalist kui natuuras (suuskades, riietuses) tulevat tuge eesti suusatamisse pandi, ei oskaks ehk nemadki täpselt öelda, aga nii, nagu noortesari algas, olid mehed oma mikrobussitäie varustusega kohal. See suhteliselt odavalt või lauas ilma saadud kodumaine suusk oli sel raskel ajal üks meie suuremaid väljapääse.
Pikapeale tekkis ka oma - Visu Team ja ainult õige napp samm jäi astuda, et selliselt koos tööd tehes viia nii Eesti suusataja kui suusk suurde maailma. Paraku ei lahkunud Visu aegade möödudes mitte ainult noortesarja juurest, vaid pakkis ärihuvide virvarris lõplikult kokku kogu siinse suusategemise oskuse. Kahju muidugi, aga, mehed – suurimad tänud teile suusanoortele pühendatud aja eest!
Nii et aitajaid jätkus ja väga erinevaid – olgu üheks näiteks kas või mööblifirma ISKU lugu. Pärnu maantee kauplusse sponsoriotsingutele minnes oli sel käigul isegi pisut tagamõtet – olin Lahtis näinud ISKUT küll siin ja seal Soome suusaelu toetamas, miks ei võiks ta Eestis siis sama teha. Firmajuht Markku Laikka, ülimalt mõnusa olemisega mees, kes pikka juttu ei tahtnudki, ostis Eesti noorte suusatamise aitamise kaudu igat sorti väljundeid ja pakkus niimoodi sponsorina tegutsedes seda tuge õige mitmel hooajal.
Lõpuks ka partneritest, kes on olnud ja jäänud praegugi noortesarja pildile. Esmalt kindlasti Eesti Televisioon, kes on ilmselt ka kogu sarja story talletanud ja niimoodi mistahes kandi tüdruku või poisi taas ja taas teleri ette vedanud, sest... meie võistlust ju näidatakse. Kuid see pole mitte väike asi! Küll võib see aastatega kokku korjatud noortesarja materjal alles huvitav olla ja annab võimalusi aega tagasi kerida kui kellelgi kunagi päris tippsõidud teoksil. Nii et veelkord suured tänud, et mitte kunagi pole telemeeste kaamera saabumata jäänud, kuna nad on selle suusasarja suurimad patrioodid olnud... Hansapangana appi hakanud ja nüüd Swedbankina tegutsev suurtoetaja on paljude Eesti asjade abistamise kõrval võtnud suusatamise noortesarja omaks just tulevikuprojekti aspektist. Kui rahvuskoondise ja suurürituste kaudu on saanud Eestis suusatamises pangapoolset toetust kõige esinduslikum pool, siis sellele kõigele on vaja ka jätkuvust. Mis aga tagab seda veel paremini kui mitte innukas, toetatud ja toimiv noortetöö.
Sellised mõtteid on siis nende piltide ja kolmeteistkümne talve põhjal tekkinud, aga oleks tänamatu, kui siin ainult murdmaaasjadega lõpetaksime. Sama innukalt, vaid mõned - mõned aastad vähem on toiminud noorte suusahüppajate / kahevõistlejate sari ja oma ettevõtmised on olnud ka mäesuusatamises. Kuid need alad vajaks lausa omaette lugu ning loodame, et see saab õigepea ka teoks.
Siinkohal jäägu kõigi meie noorte tegutsemist ilmestama suusapiltide karbist leitud suusasarjade ajalooline koondpilt.
Pildi allkirjaks võiks ju sümboolselt panna – Jukust Juhaniks, sest nii on nende poistega ka läinud. Tollal oli Anti suveräänne juunioride klassi liider, noorematest kemplesid omavahel Kaspar Kokk ja Aivar Rehemaa. Et selle aasta toetajaks oli meil ka Eesti narkomaaniavastase võitluse programm, siis palusin tollaseid noori staare just selle projektilogo taha aset võtta. Asjal oli mitu eesmärki- esmalt sai sellise aruande - pildi programmi juhid. Teine aga jäi suusaajaloo tarbeks... Ei tea, kas sai siis just sõnatud, et teeme nüüd ühe ajaloolise pildi, aga eks ole nüüd hea vaadata...
Nii et selliselt see sari käib ja muudkui kergitab uusi nimesid, kes kuskil kümne aasta pärast omakorda Eesti suusatamise au ja väärikust aitavad edasi kanda. Kes aga sinna ei jõua, võtab kaasa hea harrastuse, meeldivad sõbrad ja sportlikku tahtejõudu...
Aga veel sestsamast Pala kandist. Tol korralgi oli imeilus talveilm ja mis eriti tore, suusarada algas kauni Pala kooli (muide, Miina Härma nimelise!) õuest. Kust siis veel? Ja pisikesele Palale oli see tõeline suurpäev, mida nad ka ise nautisid. Vaata pilti selle loo lõpust!
ETV-st ja muudest headest abilistest
Ehkki noortesarjad on olnud suusaliidu üsna tähtsad ettevõtmised, poleks me kunagi päris oma jõududega hakkama saanud. Nagu Eeri Tammik kinnitab, oli just Fortuuna Loto käimaminek ja sealt tulev abisumma algaastail üsna oluline. Kuidagi ei saa mõõta Visu suusavabriku tehtut, sest selle abi suurust teavad ainult Visu omaaegsed suusafanaatikud Toomas Matvere, Siim Talmar, Kalmer Jürimaa. Kui palju nii rahalist kui natuuras (suuskades, riietuses) tulevat tuge eesti suusatamisse pandi, ei oskaks ehk nemadki täpselt öelda, aga nii, nagu noortesari algas, olid mehed oma mikrobussitäie varustusega kohal. See suhteliselt odavalt või lauas ilma saadud kodumaine suusk oli sel raskel ajal üks meie suuremaid väljapääse.
Pikapeale tekkis ka oma - Visu Team ja ainult õige napp samm jäi astuda, et selliselt koos tööd tehes viia nii Eesti suusataja kui suusk suurde maailma. Paraku ei lahkunud Visu aegade möödudes mitte ainult noortesarja juurest, vaid pakkis ärihuvide virvarris lõplikult kokku kogu siinse suusategemise oskuse. Kahju muidugi, aga, mehed – suurimad tänud teile suusanoortele pühendatud aja eest!
Nii et aitajaid jätkus ja väga erinevaid – olgu üheks näiteks kas või mööblifirma ISKU lugu. Pärnu maantee kauplusse sponsoriotsingutele minnes oli sel käigul isegi pisut tagamõtet – olin Lahtis näinud ISKUT küll siin ja seal Soome suusaelu toetamas, miks ei võiks ta Eestis siis sama teha. Firmajuht Markku Laikka, ülimalt mõnusa olemisega mees, kes pikka juttu ei tahtnudki, ostis Eesti noorte suusatamise aitamise kaudu igat sorti väljundeid ja pakkus niimoodi sponsorina tegutsedes seda tuge õige mitmel hooajal.
Lõpuks ka partneritest, kes on olnud ja jäänud praegugi noortesarja pildile. Esmalt kindlasti Eesti Televisioon, kes on ilmselt ka kogu sarja story talletanud ja niimoodi mistahes kandi tüdruku või poisi taas ja taas teleri ette vedanud, sest... meie võistlust ju näidatakse. Kuid see pole mitte väike asi! Küll võib see aastatega kokku korjatud noortesarja materjal alles huvitav olla ja annab võimalusi aega tagasi kerida kui kellelgi kunagi päris tippsõidud teoksil. Nii et veelkord suured tänud, et mitte kunagi pole telemeeste kaamera saabumata jäänud, kuna nad on selle suusasarja suurimad patrioodid olnud... Hansapangana appi hakanud ja nüüd Swedbankina tegutsev suurtoetaja on paljude Eesti asjade abistamise kõrval võtnud suusatamise noortesarja omaks just tulevikuprojekti aspektist. Kui rahvuskoondise ja suurürituste kaudu on saanud Eestis suusatamises pangapoolset toetust kõige esinduslikum pool, siis sellele kõigele on vaja ka jätkuvust. Mis aga tagab seda veel paremini kui mitte innukas, toetatud ja toimiv noortetöö.
Sellised mõtteid on siis nende piltide ja kolmeteistkümne talve põhjal tekkinud, aga oleks tänamatu, kui siin ainult murdmaaasjadega lõpetaksime. Sama innukalt, vaid mõned - mõned aastad vähem on toiminud noorte suusahüppajate / kahevõistlejate sari ja oma ettevõtmised on olnud ka mäesuusatamises. Kuid need alad vajaks lausa omaette lugu ning loodame, et see saab õigepea ka teoks.
Siinkohal jäägu kõigi meie noorte tegutsemist ilmestama suusapiltide karbist leitud suusasarjade ajalooline koondpilt.
