Slaalomi- ja hüppemägede spets MART EDUR : Hea, et poiss Abeli trenni võeti...
Kui teenekas suusaveteran Mart Edur treeningukaaslastelt enam kui 60 aastat tagasi saadud sünnipäevakinki - väikest fotoalbumit ja sinna tehtud pühendust silmitseb, on ta mõtted taas seal - Väikese-Munamäe slaalomirajal /foto : K. Zilmer
Olles oma kunagise kolleegi, kogenud suusaõpetaja, slaalomimägede ja hüppemägede rajaja Mart Eduriga kokku leppinud, kohtumegi tema praeguses töökohas “Põhjakotka” spordikooli majas Kadriorus. Tean juba ette , et Abelitest rääkides ei tohiks nüüd küll midagi hinnalist üles tähendamata jätta, nii et vajutan aga I –Talk’ i salvestusnupule…ning nii saabki Mardilt kuulda pea et tunnijagu põnevaid meenutusi, mida allpool siis lugeda pakume...
Kaarel Zilmer(KZ) : Mart, sinu meenutused Abelitest on nii pika ajavahemiku takka, et saad end nimetada nende õpilaseks lausa aastast 1953.
Mart Edur (ME) : Seda küll, eks just siis sai nendega kohtutud ja mida aastad edasi, seda üha põhjalikumalt. Kuid esmalt tahaks ehk täpsustada seda, et mitmetes Herbert Abeli elulookirjeldustes räägitakse temast ikkagi kui vaid noortetreenerist, jättes kõrvale tema eelneva treeneritöö Tartu Riiklikus Ülikoolis ja Eesti Põllumajanduse Akadeemias. Peale ülikooli lõpetamist 1947. aastal töötaski ta kuni 1952.aastani ülikoolis . EPA-s aga kuni 1958.aastani , mil sinna tuli tööle värskelt ülikooli lõpetanud Tõnu Luik. Muidugi oli ta ka noorsoo spordikoolis ametis, aga seal treenis noorte asemel hoopis tudengeid nii ülikoolist Erna Abeli juurest - näiteks Selma Teesalu kui ka EPA poisse - Mitt ja Maala näiteks. Noortegruppi kui sellist Abelitel siis veel ei olnud.
1953.aastal tegin n.ö. “metsikuna” kaasa koolinoorte spartakiaadil Tartu oblastit esindades ja just seal tegi kohtunikuna tegutsenud isa juttu EPA treeneri Herbert Abeliga, et ehk äkki võtaks see tema poisi ka enda juurde trenni . Mis ta siin üksinda kolistab mööda mägesid...
Nii läksingi esialgu epakate punti…ja asusin Abelite käest nõu saama...
Noortega alustas Herbi ( nii me teda kõik kutsusime) tõsisemat tööd 1954.a. kevadel, kui ta rääkis mullegi kohe , et ma kutsuksin suusatrenni ka oma klassikaaslasi. Tuligi poisse ja tüdrukuid nii minu kui paralleelklassist - kuskil 8 õpilast. Esialgu Aino Paali käe all ülikooli spordikoolis harjutanud Agnes Adamson , Maie Tennison ,Helle Ritsing , Inge Kepp tulid samuti 1954.aastal pärast Paali lahkumist Viljandisse ka Herbert Abeli rühma. Poistest kuulusid sinna Arvi Oks, Indrek Tuul, Jaan Jaanus, Jaan Vähi ja Arvo Asu, Heino Raadla, Arvo Kurss, Rein Kuku, Jossa Michelson ...
EPA- ga jäid Herbil aga soojad suhted, sest sealt sai veoautot, et sellega Otepääle laagritesse sõita ning üht sellist võimalust kasutati ka 1954.a. sügisel, kui otsustasime minna appi sinna slaalommäge tegema, kus juba 1955.a. veebruaris toimusid Eesti meistrivõistlused....
Mart Edur (ME) : Seda küll, eks just siis sai nendega kohtutud ja mida aastad edasi, seda üha põhjalikumalt. Kuid esmalt tahaks ehk täpsustada seda, et mitmetes Herbert Abeli elulookirjeldustes räägitakse temast ikkagi kui vaid noortetreenerist, jättes kõrvale tema eelneva treeneritöö Tartu Riiklikus Ülikoolis ja Eesti Põllumajanduse Akadeemias. Peale ülikooli lõpetamist 1947. aastal töötaski ta kuni 1952.aastani ülikoolis . EPA-s aga kuni 1958.aastani , mil sinna tuli tööle värskelt ülikooli lõpetanud Tõnu Luik. Muidugi oli ta ka noorsoo spordikoolis ametis, aga seal treenis noorte asemel hoopis tudengeid nii ülikoolist Erna Abeli juurest - näiteks Selma Teesalu kui ka EPA poisse - Mitt ja Maala näiteks. Noortegruppi kui sellist Abelitel siis veel ei olnud.
1953.aastal tegin n.ö. “metsikuna” kaasa koolinoorte spartakiaadil Tartu oblastit esindades ja just seal tegi kohtunikuna tegutsenud isa juttu EPA treeneri Herbert Abeliga, et ehk äkki võtaks see tema poisi ka enda juurde trenni . Mis ta siin üksinda kolistab mööda mägesid...
Nii läksingi esialgu epakate punti…ja asusin Abelite käest nõu saama...
Noortega alustas Herbi ( nii me teda kõik kutsusime) tõsisemat tööd 1954.a. kevadel, kui ta rääkis mullegi kohe , et ma kutsuksin suusatrenni ka oma klassikaaslasi. Tuligi poisse ja tüdrukuid nii minu kui paralleelklassist - kuskil 8 õpilast. Esialgu Aino Paali käe all ülikooli spordikoolis harjutanud Agnes Adamson , Maie Tennison ,Helle Ritsing , Inge Kepp tulid samuti 1954.aastal pärast Paali lahkumist Viljandisse ka Herbert Abeli rühma. Poistest kuulusid sinna Arvi Oks, Indrek Tuul, Jaan Jaanus, Jaan Vähi ja Arvo Asu, Heino Raadla, Arvo Kurss, Rein Kuku, Jossa Michelson ...
EPA- ga jäid Herbil aga soojad suhted, sest sealt sai veoautot, et sellega Otepääle laagritesse sõita ning üht sellist võimalust kasutati ka 1954.a. sügisel, kui otsustasime minna appi sinna slaalommäge tegema, kus juba 1955.a. veebruaris toimusid Eesti meistrivõistlused....
Siin on meie "treeningpundi" allkirjad kõik reas ja neist noortest sai peagi kuulda kogu Eesti spordiüldsus/repro M. Eduri materjalidest
KZ: Mäesuusatamise ja murdmaa vahekord sel ajal. Kuidas said need alad nii tihedalt koos tegutseda ja Abeli omade puhul oli ju nii, et enamus kasvandikke olid kõvad mõlemis.
ME : Eks sel ajal oli seda kergem ka olla. Ja algas kõik neist endist. Erna ja Herbi olid tõelised universaalid, nad olid väga hea ja laialdase kehalise ettevalmistusega, mille olid nad paljuski saanud ülikoolis õppides ja erinevaid spordialasid harrastades. Ja need kaks suusaala olid neil lihtsalt veres. Erna oli juba tulnud üleliidulise ametiühingute meistriks, Herbi 1947.aastal ka Eesti meistriks. Nii tegutsesid nad kahel rindel eriti innukalt ja mõlemit ala soosivalt ka nende õpilaste puhul, kel oli need alad samuti veres. Ning rahvast neil jagus - Ernal ülikooli omad ja Herbil EPA tudengid võtta. Sealt tuli ju kogu aeg täiendust ning pidevalt suurenes ka Tartu noorte hulgast tulnute hulk. Siis nad arutasid kogu plaanitava koos läbi ja igaühele leiti ka sobiv tegevus ( ala ).
Erna ja Herbi olid selles mõttes ju kuni lõpuni parimal moel ja ühiselt tegutsevad, olles aga samas loomult päris erinevad inimesed. Herbi, tema oli n.ö. lühikese süütenööriga tüüp, kel kergema plahvatuse tekitamiseni ei võtnud eriti pikka aega. Erna omakorda tõmbas kiirete asjade puhul pisut hoo maha ning koduses arutelus leiti vähetigi sobivam lahendus. Ja see nende esimene kodu ! Ükskord kutsusid nad lähemaid õpilasi oma Tähtvere tänava poolkeldrikorrusel olevasse elamisse sünnipäevale. See tuba , kus nad elasid oli nii pisike, et ega me seal istuma mahtunud. Nüüd oli selge, et kogu nende hingestatud töö ja elu jäi väljapoole seda nappi ulualust, kuuludes jäägitult sadade õpilaste tegemistele- toimetamistele…
KZ: Kui palju sinusugused niisuguste suurkujude kõrval ka sõnaõigust said ja mis asjus ?
ME : Eks põhilised seisukohad tulid ikka neilt, aga samas oli neil mõlemil ka üks äärmiselt positiivse joon. See, et nad hindasid ka neid oskusi, mida vahel oli tekkinud osadel trennis käijatel, eriti just üliõpilastel rohkem kui nendel. Muidugi tuli neil kui treeneritel oma autoriteeti hoida, aga kui oli kellelgi kõrvalt midagi õpetlikku juurde lisada, siis anti jutustajale vaba voli kõigest sellest ka rääkida. Ka ise tõin näiteks üleliidulistest laagritest tähelepanekuid mäesõidutehnika asjus , mida ka Erna erialatunnis justkui ei teadnud ning siis lasi ta tunnis mul oma teadmisi ja kogemusi teistelegi rääkida. Aga see on ju ikkagi selliste avatud inimeste ja muidugi ka tõeliste õpetajate joon. Kes end üleliia ei tähtsusta, vaid ka oma õpilaste arvamuste kaudu midagi juurde õppida tahavad. Niimoodi õpilasi austades, hinnates ja arendades...
Erna oli muidugi erialatundides ikka kogu õppetegevuse juht , aga ta lasi pidevalt ka üliõpilasel rääkida, näiteid tuua, asju lahti seletada. Herbil oli treeneritöös samas vahel oma ning karmim joon ja nimetaksin ehk nii, et mõneski kriitilisemas situatsioonis oli tal lihtsalt – liiga lühike süütenöör ... Nagu pisut hiljem selgus, ei olnud pomm selles otsas just eriti laastava toimega ja kui teadsid selleks valmis olla, "jäid ellu" . Kes teda rohkem ei tundnud, selle ehmatas alguses see kohatine ründav stiil ikka ära küll…
KZ : Mäletan minagi, et eks see kohutas mõnesid inimesi ( eriti igasuguseid spordiametnikke) päris ära , aga mõnega polevat ta kunagi saanud päris normaalset asju arutadagi...
ME : See oli tõesti nii , et mõne mehega, ei hakka siin nimesid enam nimetama, ei saanud ta mõnel koosolekul teineteisele lähemale istuda kui et 5 tooli vahele ei jäänud. Aga kui asjale tõsisemalt tagasi vaadata, siis võideldi ikka – suusaspordi nimel. Ja konkurents ning võitlemine oli erinevate keskuste ja ettevõtmiste vahel parajalt nii tihe, et paljudel juhtudel sõltus kõigest sellest ka kogu oma treeningtöö edasine käekäik.
ME : Eks sel ajal oli seda kergem ka olla. Ja algas kõik neist endist. Erna ja Herbi olid tõelised universaalid, nad olid väga hea ja laialdase kehalise ettevalmistusega, mille olid nad paljuski saanud ülikoolis õppides ja erinevaid spordialasid harrastades. Ja need kaks suusaala olid neil lihtsalt veres. Erna oli juba tulnud üleliidulise ametiühingute meistriks, Herbi 1947.aastal ka Eesti meistriks. Nii tegutsesid nad kahel rindel eriti innukalt ja mõlemit ala soosivalt ka nende õpilaste puhul, kel oli need alad samuti veres. Ning rahvast neil jagus - Ernal ülikooli omad ja Herbil EPA tudengid võtta. Sealt tuli ju kogu aeg täiendust ning pidevalt suurenes ka Tartu noorte hulgast tulnute hulk. Siis nad arutasid kogu plaanitava koos läbi ja igaühele leiti ka sobiv tegevus ( ala ).
Erna ja Herbi olid selles mõttes ju kuni lõpuni parimal moel ja ühiselt tegutsevad, olles aga samas loomult päris erinevad inimesed. Herbi, tema oli n.ö. lühikese süütenööriga tüüp, kel kergema plahvatuse tekitamiseni ei võtnud eriti pikka aega. Erna omakorda tõmbas kiirete asjade puhul pisut hoo maha ning koduses arutelus leiti vähetigi sobivam lahendus. Ja see nende esimene kodu ! Ükskord kutsusid nad lähemaid õpilasi oma Tähtvere tänava poolkeldrikorrusel olevasse elamisse sünnipäevale. See tuba , kus nad elasid oli nii pisike, et ega me seal istuma mahtunud. Nüüd oli selge, et kogu nende hingestatud töö ja elu jäi väljapoole seda nappi ulualust, kuuludes jäägitult sadade õpilaste tegemistele- toimetamistele…
KZ: Kui palju sinusugused niisuguste suurkujude kõrval ka sõnaõigust said ja mis asjus ?
ME : Eks põhilised seisukohad tulid ikka neilt, aga samas oli neil mõlemil ka üks äärmiselt positiivse joon. See, et nad hindasid ka neid oskusi, mida vahel oli tekkinud osadel trennis käijatel, eriti just üliõpilastel rohkem kui nendel. Muidugi tuli neil kui treeneritel oma autoriteeti hoida, aga kui oli kellelgi kõrvalt midagi õpetlikku juurde lisada, siis anti jutustajale vaba voli kõigest sellest ka rääkida. Ka ise tõin näiteks üleliidulistest laagritest tähelepanekuid mäesõidutehnika asjus , mida ka Erna erialatunnis justkui ei teadnud ning siis lasi ta tunnis mul oma teadmisi ja kogemusi teistelegi rääkida. Aga see on ju ikkagi selliste avatud inimeste ja muidugi ka tõeliste õpetajate joon. Kes end üleliia ei tähtsusta, vaid ka oma õpilaste arvamuste kaudu midagi juurde õppida tahavad. Niimoodi õpilasi austades, hinnates ja arendades...
Erna oli muidugi erialatundides ikka kogu õppetegevuse juht , aga ta lasi pidevalt ka üliõpilasel rääkida, näiteid tuua, asju lahti seletada. Herbil oli treeneritöös samas vahel oma ning karmim joon ja nimetaksin ehk nii, et mõneski kriitilisemas situatsioonis oli tal lihtsalt – liiga lühike süütenöör ... Nagu pisut hiljem selgus, ei olnud pomm selles otsas just eriti laastava toimega ja kui teadsid selleks valmis olla, "jäid ellu" . Kes teda rohkem ei tundnud, selle ehmatas alguses see kohatine ründav stiil ikka ära küll…
KZ : Mäletan minagi, et eks see kohutas mõnesid inimesi ( eriti igasuguseid spordiametnikke) päris ära , aga mõnega polevat ta kunagi saanud päris normaalset asju arutadagi...
ME : See oli tõesti nii , et mõne mehega, ei hakka siin nimesid enam nimetama, ei saanud ta mõnel koosolekul teineteisele lähemale istuda kui et 5 tooli vahele ei jäänud. Aga kui asjale tõsisemalt tagasi vaadata, siis võideldi ikka – suusaspordi nimel. Ja konkurents ning võitlemine oli erinevate keskuste ja ettevõtmiste vahel parajalt nii tihe, et paljudel juhtudel sõltus kõigest sellest ka kogu oma treeningtöö edasine käekäik.
Üks mees, kellega Herbi üsna tihti "ragistas", oli ka pikaaegne Eesti Spordikomitee suusajuht Anti Levandi. Kuid jagus rohkesti ka neid hetki, kus tuli tulihingelisele treenerile siirast tunnustustki jagada / foto: Jüri Jõepera
Algul möllasid Herbi- Erna nii mäesuusatamise kui murdmaaga, kuid siis jättis just Herbi mäesuusatamise aastateks tahaplaanile. Talle oli mäesuusatamise tähtsus küll selge, aga selge oli ka see, et lihtsalt ei jätkunud murdmaa kõrvalt enam sellist aega….
Kuid siiski, kui hakkasid kasvama Šmigunid ja kogu see uus põlvkond, tuli mäesuusk Herbi treeningutesse omal moel tagasi. Olin siis TPedI õppejõud ja Vana- Otepääl oli mul klaas omaette varustus , pluss korralik nõlv koos tõstukiga Tehvandil. Kui meil tudengite laager lõppes, siis tuli Herbi minu juurde selge palvega - tahaks oma tüdrukutele mäesuusatamist teha , ole hea anna laste koolivaheajaks 15 paari varustust kasutada. Nii nad siis sealt ära läksidki - auto suuski - saapaid täis ja Tehvandi tõstukimaja võti taskus. Mida nad seal 10 päeva tegid, pole mul teada, aga eks ta ta sai aru, et see kõik viib need lapsed kindlasti uuele tasandile...
Kõige tihedamad seosed olid mul nendega aastatel 53 – 57, hästi (ilma süütenööri süttimiseta ) saime läbi aga eluaeg. Süda sai rahuldust ka siis veel, kui kuskil 90-ndatel , pärast Herbi infarkti, tuli ta Tartus, kus töötasin siis spordikomitees, ühe palvega, et äkki leiaks raha , et teha Kondimäe slaalommägi korda. Tundsin, et siin on koht ja aeg, kus saan veel oma õpetajaid aidata ja ütlesin - ole rahulik , teeme Asu Artsiga selle korda. Saimegi KEK-ist metalli, keevitasime uued tõstuki aluste pukid , lõhkusime vana tõstuki maha ja nii sai Herbi seal jällegi tegutseda. Tunnistan - see oli mul küllap viimane ja südant soojendav panus temale, oma esimesele õpetajale ...
KZ.: Üks asi, millest oskad kindlasti rääkida, oleks kõik see Herbi - Erna meeletu korralduslik töö, lausa majanduslik ettevõtmine, tänu millele olid alati kõik asjad korras. Kõik oli treenimiseks loodud - majutused , toit, sõitmised jpm. Igaüks nende õpilastest võis tulla, sest kõik oli olemas või tehti siis ühiselt korda...
ME : Mõistan, mida sa selle alla mõtled ja kinnitan , et tõesti oli Abelite puhul kõik just nii. Sellega oli ka tol ajal muidugi märksa lihtsam. Sest kui sa näiteks Otepääl 5 aastat liikusid, siis olid nagu kellamehe kirju koer, keda kõik tundsid ja kui vähetigi said, siis ka aitasid. Kui said , aitasid siis millegagi ka enda poolt. Olen Otepääl seda ise tundnud ja eks nii oli ka Herbiga.
54.aastal magasime laagris olles näiteks Andsu esimeses talus , 55. aasta koolivahejal keskkooli ühiselamus. Nii et kogu aeg pidi otsima ja lahendusi leidma. Ja seda Erna - Herbi ka oskasid ning neid lausa taheti ka aidata..
Ühe näite tooksin 54. aasta suvest. Ühel päeval rääkis Herbi Tartu ujulas trenni järel (trenniks oli 2 tundi 11x11 väravpalli , siis tund ujumist ja siis veel 2 tundi väravpalli ), et äkki läheks sel korral suvelaagrisse Käärikule. Sealsest sööklast saaks süüa ja laagri lööks üles kohe sinna lähedale järve kaldale. Kes tulla tahtvat, olgu homme hommikul Võru maantee alguses. Igaüks hankigu endale ratas ja siis sõidame koos. Käärikule. Seltskond sai äge, ka rattaid oli igat sorti, toonane viimase kursuse arstitudeng oli tulnud isegi pisut suurema lasteratta "Orljonokiga ", aga hoolimata meie sõiduvahendeist, olime õhtupoolel kõik juba Käärikul.
3 - nädalase laagri jaoks lõime üles ja kujundasime oma telklaagri, kus elasid ka meie noored ( siis alla 40 aasta) treenerid (pildil keset õpilasi). Kõik läks hästi kuni teise nädalani, kus järjekordselt treeningult tulles oli meie laagri tagumise rea telgid maha võetud ja buldooserid olid juba uue staadioni jaoks pinnast tasaseks lükkamas... Panime need uuesti uude kohta üles ja laager jätkus...
Just selliste laagritega sai Abeli omade treeningud korraliku põhja alla, rääkimata muidugi põnevatest ettevõtmistest, nagu laagrite elus ikka tavaks … Oli lusti ja tulemusedki läksid aiva ülesmäge…
KZ :Mart, need on nii kenad meenutused , kuid mida tahaksid veel nagu üldistavalt oma õpetajate kohta öelda. Milliseid asju neilt kaasa said ja oled isegi tahtmatult järginud ?
ME : Eks minuski , nagu teisteski nende õpilastes "pesitse" ikkagi paras tükk nende eluviisist. Mida kõike ei saanud selle aja jooksul kogetud ja õpitud. Tegema erinevaid asju ja ikka korralikult. Noh, minust sai Abelite pundis näiteks üsna usalduslik ja oskuslik saunamees. Sest saun pidi alati treeningute lõppedes valmis olema, sest see kandis taastamise ja miks mitte ka ühiste koosolemiste rolli. Ja nii edasi ja edasi - Herbi leidis ikka ülesandeid ja kui keegi ei osanud midagi, siis ta tuli ja õpetas mõne uue asja selgeks. Õppisime sedasi igat sorti asju tegema. Aga saime ka talle abiks olla ja mitte ainult temale...isiklikult. Aga selle kohta toon ühe toonase näite...
1957.a. sügisel kutsus ta mind enda juurde ja rääkis , et on saanud Oa tänavale majakrundi, lisaks ostnud Jõgevalt ka metsa, mis oleks vaja nüüd Tartusse vedada. Kas saaks tugevamaid poisse kokku, et see töö ära teha. Otsisin siis kehakultuurist poisse, tuli ka üks asjalik suusatreener Artur Unt, ning nii me siis kaheksakesi rassisime päev läbi ning õhtuks oli kuskil 6 järelkäruga palgikoormat Tartus. Nii läks nende uue kodu ehitus käima, millest sai tegelikult aga tema treeningrühma lastele tõeline kodune treeningkeskus. Ise said nad esialgu ühe toa ja köögi valmis, kuid tähtsam oli õuele kerkiv saun koos pesemisvõimalustega pärast trenni. Garaazist tegi Herbi õigepea varustuse hoidmise koha... Eks see oli ilmekaks näiteks , kuidas tuli oma treeningute jaoks tingimusi luua ja selle hilisemaks tõestuseks kujunes ju ka kuulus Ruusa suusabaas, mis teenis Abelite eestvedamisel ja õpilaste kaasalöömisel teatud aastatel täielikult Eesti suusatamist...
KZ :Mart, need on nii kenad meenutused , kuid mida tahaksid veel nagu üldistavalt oma õpetajate kohta öelda. Milliseid asju neilt kaasa said ja oled isegi tahtmatult järginud ?
ME : Eks minuski , nagu teisteski nende õpilastes "pesitse" ikkagi paras tükk nende eluviisist. Mida kõike ei saanud selle aja jooksul kogetud ja õpitud. Tegema erinevaid asju ja ikka korralikult. Noh, minust sai Abelite pundis näiteks üsna usalduslik ja oskuslik saunamees. Sest saun pidi alati treeningute lõppedes valmis olema, sest see kandis taastamise ja miks mitte ka ühiste koosolemiste rolli. Ja nii edasi ja edasi - Herbi leidis ikka ülesandeid ja kui keegi ei osanud midagi, siis ta tuli ja õpetas mõne uue asja selgeks. Õppisime sedasi igat sorti asju tegema. Aga saime ka talle abiks olla ja mitte ainult temale...isiklikult. Aga selle kohta toon ühe toonase näite...
1957.a. sügisel kutsus ta mind enda juurde ja rääkis , et on saanud Oa tänavale majakrundi, lisaks ostnud Jõgevalt ka metsa, mis oleks vaja nüüd Tartusse vedada. Kas saaks tugevamaid poisse kokku, et see töö ära teha. Otsisin siis kehakultuurist poisse, tuli ka üks asjalik suusatreener Artur Unt, ning nii me siis kaheksakesi rassisime päev läbi ning õhtuks oli kuskil 6 järelkäruga palgikoormat Tartus. Nii läks nende uue kodu ehitus käima, millest sai tegelikult aga tema treeningrühma lastele tõeline kodune treeningkeskus. Ise said nad esialgu ühe toa ja köögi valmis, kuid tähtsam oli õuele kerkiv saun koos pesemisvõimalustega pärast trenni. Garaazist tegi Herbi õigepea varustuse hoidmise koha... Eks see oli ilmekaks näiteks , kuidas tuli oma treeningute jaoks tingimusi luua ja selle hilisemaks tõestuseks kujunes ju ka kuulus Ruusa suusabaas, mis teenis Abelite eestvedamisel ja õpilaste kaasalöömisel teatud aastatel täielikult Eesti suusatamist...
H E R B I - ideede ja teostuste mees / repro filmist " Otsin luiteid"
Või siis Toomemäel toimunu. Tartu suusatamine oli head tõusuhoogu kogumas ja õigepea sai Herbile selgeks, et just sealsed erineva iseloomuga kordustreeningud on suurepäraseks vahendiks. Võeti kasutusele kõik trepid, jalgrajad ja ka muruplatsid. Veelgi enam - uue anatoomikumi juurest tulev kurviline tänav pandi 3 korda nädalas kinni, et suusatajad saaks seal rulluiskudega sõita. Mis on praeguses oludes ju lausa ettekujutlematu! Toomemägi oli muidugi mingil määral vajalik ka seetõttu, et seal oli ehk ainuke valgustatud piirkond, nagu ka tuntud "professoritõusul", mis oli ideaalseks mäesuusatamise õppimise kohaks.
Mind, aga nagu paljusid teisigi paelus just see Abelite otsiv vaim, mis püüdis kogu aeg uusi treeningkohti otsida, et neis siis vajalikke tingimusi luua...
Puutudes hiljem ka ise kokku paljude spordirajatiste loomise ja nende käigushoidmisega, veendusin, et kõik see , mis noorele tudengile tundus Abelitele nagu "mängult kätte tulevana", on tegelikult raske ja pühendumist nõudev tegevus.
Mind, aga nagu paljusid teisigi paelus just see Abelite otsiv vaim, mis püüdis kogu aeg uusi treeningkohti otsida, et neis siis vajalikke tingimusi luua...
Puutudes hiljem ka ise kokku paljude spordirajatiste loomise ja nende käigushoidmisega, veendusin, et kõik see , mis noorele tudengile tundus Abelitele nagu "mängult kätte tulevana", on tegelikult raske ja pühendumist nõudev tegevus.
FIS-i hüppemägede "peaarhitekti" Wolfgang Happle (mõõduriistaga) valvsa silma all mõõdeti Tehvandi mägi üle ja Mart Eduri näpunäidete järgi renoveeritud Tehvandi vana mägi sai paari päeva pärast sertifikaadi ning tõi suvel kohale kogu maailma kahevõistluse paremiku/ foto : K. Zilmer
Aga kui kõike seda pole, ei tasu ka sportlikke tulemusi oodata... Nii et taolist hoiakut sain neilt küll piisavalt, lausa iga päev...
Aastate jooksul kogunes palju - mida sai neilt õppida ja järgida... Nagu see ikka heade õpetajate ning eeskujude puhul käib ...
Tänud meenutamast, Mart !
Kadriorus, oktoober 2015
Aastate jooksul kogunes palju - mida sai neilt õppida ja järgida... Nagu see ikka heade õpetajate ning eeskujude puhul käib ...
Tänud meenutamast, Mart !
Kadriorus, oktoober 2015
Aastaks siis oli viiskümmend neli
Autorist
EDUR, Mart (8. I 1939 Tartu), sporditegelane ja -pedagoog, Maria ja Adolf E-i poeg. Lõpetas 1957 Tartu 3. kk-i ja 1961 TRÜ KKT. Alustas treeninguid 1951 Spartakis Erich Lukini käe all ning jätkas Hugo Kelderi ja Herbert Abeli juhendamisel. Võitis Eesti mv-tel slaalomis 1965 hõbeda ja 1958 pronksi ning kombineeritud kahevõistluses 1960 hõbeda. Töötanud 1961–65, 1975–85 ja 1990–93 TPedI/TPÜ õppejõuna, prodekaanina ja haldusprorektorina. Olnud 1965–66 ENSV Spordikomitees suusaspordi riiklik treener, 1965–68 ENSV SOL-i ja 1969–71 ENSV Spordikomitee õppespordivalitsuse, 1971–75 Eesti Jahimeeste Seltsi laskeosakonna ja 1985–86 Vab Laskespordibaasi juhataja, 1987–90 Tartu spordikomitee aseesimees, 1993–95 Rkl Spordiameti ja 1996–2000 Kultuuriministeeriumi spordiosakonna nõunik ning a-st 2000 Põhjakotka SK direktor. Kuulunud a-st 2000 spordiseltsi Põhjakotkas juhatusse, olnud 2010–11 juhatuse esimees. Kuulunud ENSV SOL-i presiidiumi ja ENSV Spordikomitee kolleegiumi, tegutsenud Kalevi vab suusaspordisektsiooni esimehena, olnud Männiku jahilasketiiru, TPedI Vana-Otepää spordibaasi ja Tehvandi suusahüppemäe ehitajaid. Projekteerinud ühiskondlikus korras suusahüppetrampliine Käärikule, Otepääle, Otepää Apteekrimäele, Paliverre, Rakkesse, Rakverre ja Tallinna.
Allikas : ESB leksikon
EDUR, Mart (8. I 1939 Tartu), sporditegelane ja -pedagoog, Maria ja Adolf E-i poeg. Lõpetas 1957 Tartu 3. kk-i ja 1961 TRÜ KKT. Alustas treeninguid 1951 Spartakis Erich Lukini käe all ning jätkas Hugo Kelderi ja Herbert Abeli juhendamisel. Võitis Eesti mv-tel slaalomis 1965 hõbeda ja 1958 pronksi ning kombineeritud kahevõistluses 1960 hõbeda. Töötanud 1961–65, 1975–85 ja 1990–93 TPedI/TPÜ õppejõuna, prodekaanina ja haldusprorektorina. Olnud 1965–66 ENSV Spordikomitees suusaspordi riiklik treener, 1965–68 ENSV SOL-i ja 1969–71 ENSV Spordikomitee õppespordivalitsuse, 1971–75 Eesti Jahimeeste Seltsi laskeosakonna ja 1985–86 Vab Laskespordibaasi juhataja, 1987–90 Tartu spordikomitee aseesimees, 1993–95 Rkl Spordiameti ja 1996–2000 Kultuuriministeeriumi spordiosakonna nõunik ning a-st 2000 Põhjakotka SK direktor. Kuulunud a-st 2000 spordiseltsi Põhjakotkas juhatusse, olnud 2010–11 juhatuse esimees. Kuulunud ENSV SOL-i presiidiumi ja ENSV Spordikomitee kolleegiumi, tegutsenud Kalevi vab suusaspordisektsiooni esimehena, olnud Männiku jahilasketiiru, TPedI Vana-Otepää spordibaasi ja Tehvandi suusahüppemäe ehitajaid. Projekteerinud ühiskondlikus korras suusahüppetrampliine Käärikule, Otepääle, Otepää Apteekrimäele, Paliverre, Rakkesse, Rakverre ja Tallinna.
Allikas : ESB leksikon
