EPA (praeguse Maaülikooli) suusapordi hing Tõnu Luik : "Mõned meenutused ühistest aastatest ..."
Üks Abelite õpilasi oli Harri Neem - Võrumaa (suusa) spordi suuri eestvedajaid / foto : erakogu
Veel enne II maailmasõda , varsti vaat et juba 80 aastat tagasi, kui Erna ja Herbi olid Urvaste kooliõpetajad, käis nende kandiski hoogne kultuurielu ning tehti innukalt sporti. Eks ikka tõeliste eestvedajate õhutusel, kelle hulgas olid loomulikult ka need kaks noort õpetajat. Mida kõike selle käigus küll ette ei võetud - Uhtjärve kaldale ehitati Herbi eestvedamisel 25 – meetrine suusahüppemägi, kooli juurde palliplatsid ja hüppekast. Aga samad lapsed , kes sportisid, lõid kaasa ka näitemängudes, võimlemisesinemistes ja igas muuski ettevõtmises – nagu väiksemates kohtades ikka kombeks…
Poisikestena oli meil muidugi huvitav selles kõiges kaasa lüüa või siis kõiki asju vaatamas käia. Ka siis, kui peeti Urvaste ja Kooraste valdadevahelist suusavõistlust. On meeles, et pealtvaatajad imestasid suusameeste tugevate käte üle, mis võimsate paaristõugetega bambusest suusakeppe lausa looka vajutasid. Igatahes oli uudistajaid rohkesti ja suusatamine kui üks peamisi talviseid spordialasid oli Urvastes siis igati populaarne.
Ja häid spordimehi meie kandis jätkus. Neid võis näha ikka kõiksugustel võistlustel. Nii korraldati igal augustikuul naabervallas Sangastes spordipäev, kus kergejõustikus võidutses hilisem tuntud spordiajakirjanik Erlend Teemägi. Restus aga esinesid oma demaonstratsioonmatšiga isegi selle aja Eesti kuulsaimad maadlejad Kristjan Palusalu ja Johannes Kotkas…
Nii et elu käis ja igalt alal tuli aina uusi harjutajaid juurde. Suusatajate eest hoolt kandnud Erna ja Herbi eetvedamisel kasvasid Urvastest välja sellised tuntud suusatajad nagu Harri Neem, siis veel ka vennad Mõttused – August, Osvald ja Heino. Lisaks vennastepaar Jeretite perest – Heino ja Ants ja mitmed mitmed teised. Urvastes elas ka Eesti meister suusatamises Mari Pallits ning pärast sõda ka äärmiselt innukas ja tuntud rattamees Herbert Rand…
Poisikestena oli meil muidugi huvitav selles kõiges kaasa lüüa või siis kõiki asju vaatamas käia. Ka siis, kui peeti Urvaste ja Kooraste valdadevahelist suusavõistlust. On meeles, et pealtvaatajad imestasid suusameeste tugevate käte üle, mis võimsate paaristõugetega bambusest suusakeppe lausa looka vajutasid. Igatahes oli uudistajaid rohkesti ja suusatamine kui üks peamisi talviseid spordialasid oli Urvastes siis igati populaarne.
Ja häid spordimehi meie kandis jätkus. Neid võis näha ikka kõiksugustel võistlustel. Nii korraldati igal augustikuul naabervallas Sangastes spordipäev, kus kergejõustikus võidutses hilisem tuntud spordiajakirjanik Erlend Teemägi. Restus aga esinesid oma demaonstratsioonmatšiga isegi selle aja Eesti kuulsaimad maadlejad Kristjan Palusalu ja Johannes Kotkas…
Nii et elu käis ja igalt alal tuli aina uusi harjutajaid juurde. Suusatajate eest hoolt kandnud Erna ja Herbi eetvedamisel kasvasid Urvastest välja sellised tuntud suusatajad nagu Harri Neem, siis veel ka vennad Mõttused – August, Osvald ja Heino. Lisaks vennastepaar Jeretite perest – Heino ja Ants ja mitmed mitmed teised. Urvastes elas ka Eesti meister suusatamises Mari Pallits ning pärast sõda ka äärmiselt innukas ja tuntud rattamees Herbert Rand…
Urvastes saadud suusapisik viis TL Tartusse ülikooli ja edasi EPA-sse õppejõuks ja treeneriks /foto : ESM arhiiv
Kes teab, aga eks ikka vist Urvastest saadud spordipisiku tõttu asusin ise 1954.aastal õppima Tartu Ülikooli kehakultuuri. Ja sattusin kohe väga kõva suusategevuse manu, sest suusaelu käis sel ajal nii ülikoolis kui EPA-s, “Dünamos” ja ka Noorsoo Spordikoolis. EPA-s tegid toona treeneritööd Aino Paal naistega ja Herbert Abel meestega. Kui mõlemad sealt 1956.aastal lahkusid, siis oli vaja sinna asendajat ja just Herbi soovitusel võtsin selle pakkumise vastu. Nagu edasine elu näitas, kujunes see minu töökohaks lausa 40 aastaks. Oma endise kooli nimel tegi Herbi kaasa veel viimase võistluse 23. jaanuaril 1956. aastal Tallinnas, sõites EPA teatevõistkonna eest viimast vahetust. Sealt edasi algas aga tema tihe töö juba Noorsoo Spordikoolis ja ega edu lasknud end kaua oodata, varsti oldi vabariigi parimad kõikides vanuseklassides.
Eks treenerite headust näita tema õpilaste saavutused ja neid kogunes Abelite suusapere kontosse aina rohkem. Arvan, et selle taga oli eelkõige järjepidev suurte koormustega harjutamine, kus näiteks hooaja järel nn. üleminekuperioodi asemel läksid Abelite õpilased tavaliselt siis üle hoopis uute treeningvahenditele – koliti saalidesse , kus läksid lahti võimlemine, pallimängud, mille lisandusid võimalusel ka ujumine ning kogu aeg treeningplaanis olev – jooks. Nii et just mitmekülgsus oli nende treeningu üheks peamiseks nurgakiviks.
Eks treenerite headust näita tema õpilaste saavutused ja neid kogunes Abelite suusapere kontosse aina rohkem. Arvan, et selle taga oli eelkõige järjepidev suurte koormustega harjutamine, kus näiteks hooaja järel nn. üleminekuperioodi asemel läksid Abelite õpilased tavaliselt siis üle hoopis uute treeningvahenditele – koliti saalidesse , kus läksid lahti võimlemine, pallimängud, mille lisandusid võimalusel ka ujumine ning kogu aeg treeningplaanis olev – jooks. Nii et just mitmekülgsus oli nende treeningu üheks peamiseks nurgakiviks.
EPA tudeng Eha Abel sai nõu nii oma lihaselt onult Herbilt kui kooli treenerilt Tõnu Luigelt / foto : ESM arhiiv
Palju ja äärmiselt soojalt on räägitud juba Abelite Oa tänava kodust, aga sellest ei saa ka mina mööda minna. Selline pidev võimalus sinna tulla ja erinevaid alasid teha oli nii koolilastele kui tudengitele pingelise koolitöö kõrval ideaalseks variandiks. Kõik käis samas Erna- Herbi valvsa pilgu ning õpetuse saatel ning lõppes korraliku pesemisega, millest polnud kellelgi pääsu.
Herbi kasutas oma töös kasvandikega tõesti igat koosolemise hetke. Kas või kuskilt võistlustelt koju sõites toimus ikka tema eestvedamisel päris põhjalik analüüs. Ei olnud seal kuulda mingit vastaste alahindamist. Pigem käis omade tunnustamine ja ergutamine, kuhu lendas vahele ka päris otseseid pärimisi – kuidas sa oskasid ikkagi talle selle sekundiga kaotada jne. Nii et sedasi toimus päris korralik psühholoogiline häälestamine, seda juba järgmiseks treeninguks või võistluseks…
Eks omad vitsad saime sageli kätte ka määrimisega, mis kiiresti muutuvates ilmastikutingimustes kujunes vahel äärmiselt keerukaks. Kui oldi väljas veel suure võistkonnaga, siis lihtsalt ei jätkunud aega, ega ka määrdeid, et kõik selle parima variandi alla saaks. Herbi tõmbus siis alati vaikseks ja määrdekorkki liikus tavalisest suurema hooga. Eks tüdrukud leppisid ikka selle määrdevariandiga, mis alla said, kuid poisid läksid vahel ikka sõprade juurest ka abi otsima. Vahel said seda, aga vahel mitte. Sel viimasel juhul tuli Herbilt siis päris krõbedaid sõnu, sest ta ei sallinud selliseid “kahe kuhja vahel” sõelujaid…
Karsked eluviisid, igapäevane liikumine looduses andsid Ernale - Herbile suure töövõime kõrge eani. Seejuures peavad ju treenerid ja eriti veel suusatamises töötama iga ilmaga ja alati mitte just kõige parema tervise juures olles. Olen isegi näinud Herbit võistluse lõpus läbikülmununa … ja viimaseid õpilasi rajalt ootamas. Tal oli sellises seisus lausa rääkimisega raskusi, sest lõug oli külmast kangeks jäänud. Aga siis pidi ta kohe sooja sauna saama ning, nagu ta ise kinnitas - olla kõik jälle korras…
Herbi kasutas oma töös kasvandikega tõesti igat koosolemise hetke. Kas või kuskilt võistlustelt koju sõites toimus ikka tema eestvedamisel päris põhjalik analüüs. Ei olnud seal kuulda mingit vastaste alahindamist. Pigem käis omade tunnustamine ja ergutamine, kuhu lendas vahele ka päris otseseid pärimisi – kuidas sa oskasid ikkagi talle selle sekundiga kaotada jne. Nii et sedasi toimus päris korralik psühholoogiline häälestamine, seda juba järgmiseks treeninguks või võistluseks…
Eks omad vitsad saime sageli kätte ka määrimisega, mis kiiresti muutuvates ilmastikutingimustes kujunes vahel äärmiselt keerukaks. Kui oldi väljas veel suure võistkonnaga, siis lihtsalt ei jätkunud aega, ega ka määrdeid, et kõik selle parima variandi alla saaks. Herbi tõmbus siis alati vaikseks ja määrdekorkki liikus tavalisest suurema hooga. Eks tüdrukud leppisid ikka selle määrdevariandiga, mis alla said, kuid poisid läksid vahel ikka sõprade juurest ka abi otsima. Vahel said seda, aga vahel mitte. Sel viimasel juhul tuli Herbilt siis päris krõbedaid sõnu, sest ta ei sallinud selliseid “kahe kuhja vahel” sõelujaid…
Karsked eluviisid, igapäevane liikumine looduses andsid Ernale - Herbile suure töövõime kõrge eani. Seejuures peavad ju treenerid ja eriti veel suusatamises töötama iga ilmaga ja alati mitte just kõige parema tervise juures olles. Olen isegi näinud Herbit võistluse lõpus läbikülmununa … ja viimaseid õpilasi rajalt ootamas. Tal oli sellises seisus lausa rääkimisega raskusi, sest lõug oli külmast kangeks jäänud. Aga siis pidi ta kohe sooja sauna saama ning, nagu ta ise kinnitas - olla kõik jälle korras…
Tõsisem tervisehäda aga ei lasknud siiski oodata… See raske tagasilöök tuli kevadel pärast raskeid korrastustöid Ruusal ja mootorsaaniga radade tegemist. Siis õhtul lõigi Herbile äkki selline omapärane valu õlvarde ja ise ta arvas, et eks see lähe hommikuks üle, kuid ei läinud. Hommikul ütleski ta Ernale, et peaks vist kiirabi kutsuma. Ja oligi infarkt ning haiglasse sõit. Augustis, kui ta haiglast välja sai, sõnas Herbi teda ravinud arstile, kes oli ka Tartu maratoni sõitnud suusataja, et kohtume siis uue talve maratonil! Arst sõnas vastu, et – mina küll sõidan, aga sina mitte ! Kui siis maratoni ajal Elva finišialas omadel vastas olin, nägin Herbit lõpetamas. Ta märkas mind, tuli otsejoones minu juurde ja ütles pisut võidurõõmsalt : “ Mu tohter peaks seal kuskil tagapool tulema !”
HA muljeid uurivad Toomas Uba , Hans Roosipuu. Taamal kuulab ülikooli õppejõud Erich Kukk, samuti kirglik maratonisõitja / foto E. Säde
Selline ta oli , ning selline oli temale omane usk ja tegutsemine …
Ning lõpetuseks veel üks seik. Olin Abelite pool külas, kui trenni tulid väikesed Kristina ja Katrin. Võtsid suusad ja läksid saepururingile sõitma. Herbi läks ka kaasa. Mõne aja pärast läksin neid sinna vaatama. Tüdrukud suusatasid ja Herbi jälgis neid, kasukas seljas, suusasaapad jalas. Aga näen, et sokke jalas pole ! Küsisin, et kuidas sa siis niimoodi, ilma sokkideta … “Mul on jalad paistes ja sokkidega ei lähe saapad enam jalga… “ sõnas Herbi vastu ja jätkas trenni…
Nagu ta ise alati kinnitas, ei tohtivat kunagi lapsi omapäi harjutama jätta.
Ning lõpetuseks veel üks seik. Olin Abelite pool külas, kui trenni tulid väikesed Kristina ja Katrin. Võtsid suusad ja läksid saepururingile sõitma. Herbi läks ka kaasa. Mõne aja pärast läksin neid sinna vaatama. Tüdrukud suusatasid ja Herbi jälgis neid, kasukas seljas, suusasaapad jalas. Aga näen, et sokke jalas pole ! Küsisin, et kuidas sa siis niimoodi, ilma sokkideta … “Mul on jalad paistes ja sokkidega ei lähe saapad enam jalga… “ sõnas Herbi vastu ja jätkas trenni…
Nagu ta ise alati kinnitas, ei tohtivat kunagi lapsi omapäi harjutama jätta.
Lapsed peaks peagi trenni jõudma, Herbi on neid ootamas oma Oa tänava koduses võimlemislinnakus /foto: ESM arhiiv
Ning selles oli tal tuline õigus ja küllap oli selline põhimõte ka üks Erna - Herbi eduka elutöö pante.
Austusega meenutades
Tõnu Luik
Austusega meenutades
Tõnu Luik
Autorist :
LUIK, Tõnu (9. VII 1936 Antsla), suusataja ja spordipedagoog, Aino L-e (*Sillaots) vend, olnud abielus Mai L-ga. 183 cm, 82 kg. Lõpetas 1954 Antsla kk-i ja 1958 TRÜ KKT. Alustas sportimist 1951 Aksel Kersna juhendamisel, a-st 1954 oli tema treener Osvald Allikas. Võitnud 1958–65 Eesti mv-tel teatesuusatamises 5 hõbedat ja 1 pronksi. Msp (1963). Kergejõustikus saanud Eesti mv-tel 1959–66 pikamaajooksudes 2 hõbedat ja 2 pronksi ning sõudmises 1955–57 kaheksapaadil 2 kulda ja 1 hõbeda. Olnud Kalevi ja Jõu liige. Töötanud a-st 1958 kuni pensionile jäämiseni EPA/EMÜ kehalise kasvatuse ja spordi kateedri õppejõuna ning ühtlasi suusatreenerina. Tartu suusamaratoni algatajaid (1960). Õpilasi: Tiina Rosenfeldt-Idavain, Lea Gross-Uueni.
Allikas : ESB leksikon
LUIK, Tõnu (9. VII 1936 Antsla), suusataja ja spordipedagoog, Aino L-e (*Sillaots) vend, olnud abielus Mai L-ga. 183 cm, 82 kg. Lõpetas 1954 Antsla kk-i ja 1958 TRÜ KKT. Alustas sportimist 1951 Aksel Kersna juhendamisel, a-st 1954 oli tema treener Osvald Allikas. Võitnud 1958–65 Eesti mv-tel teatesuusatamises 5 hõbedat ja 1 pronksi. Msp (1963). Kergejõustikus saanud Eesti mv-tel 1959–66 pikamaajooksudes 2 hõbedat ja 2 pronksi ning sõudmises 1955–57 kaheksapaadil 2 kulda ja 1 hõbeda. Olnud Kalevi ja Jõu liige. Töötanud a-st 1958 kuni pensionile jäämiseni EPA/EMÜ kehalise kasvatuse ja spordi kateedri õppejõuna ning ühtlasi suusatreenerina. Tartu suusamaratoni algatajaid (1960). Õpilasi: Tiina Rosenfeldt-Idavain, Lea Gross-Uueni.
Allikas : ESB leksikon