Uisutehnika iseärasusi

Klassikalisest suusatehnikast ei erine uus mitte oma tsüklilise iseloomu, ega üldise liigutuspildi poolest, vaid tavakohase liikumise juurde, kus oskuslikult ühendatakse käte ja jalgade töö, on lisandunud täiesti omapärseid, senisest liigutustegevusest erinevaid mehhanisme.

S u u s k a d e  k ä ä r n e  l i b i s e m i n e. Selline libisemissuund on omane ainult uisutehnikale. Kui klassikalise suusatehnika puhul dikteerib liigutuste suunda suusarada ja suusatõugete ning hooliigutuste diagonaalsuunaline sooritus on tõsiseks veaks, siis uisutehnikas on kogu liigutuste süsteem just sellele n.ö. k o l m a n d a l e   l i i k u m i s s u u n a l i s e l e  üles ehitatud.

Ilmekas pilt uisutehnikas toimuvatest liikumissuundadest. Parema suusa jäljest on näha, kuidas libisemise alguses on suusk lapiti, mida ilmestab suusasoone jäljend. Kui aga minnakse teisesuunalisele liikumisele (vasakul suusal), siis pöörab parem ( libisev tõukesuusk) sisekandile ja kaob ka soone jäljend / foto : K. Zilmer

Esialgsel vaatlemisel tundub selline külgsuunaline liikumine olevat lausa ebaõkonoomne, kuna suusataja lõppeesmärk on siiski otsesuunaline liikumine. Täpsemad uuringud näitavad aga, et u i s u s a m m u  k a s u t a v a l  s u u s a t a  j a l   on  r e s u l t a n t k i i r u s   s u u r e m. kui sama lõiku sõitval klassika tehnika kasutajal. Tuleneb see aga sellest, et suusataja on uisusammu kasutades pidevalt libisemises s.t. puuduvad suusa n.ö. paigalseisu perioodid, mis klassikalises tehnikas moodustavad just tõusudel väga suure osa. Uisusammus viib suusatajat edasi diagonaalsuunaline libisemine, mis vähenedes kriitilise piirini läheb üle vastaspoolsesle libisemisele. Ja seda ka üsna järskudel tõusudel. Põhjalikumalt käsitleme neid mehhanisme konkreetsete sõidu- ja tõusuviiside puhul.

K e h a r a s k u s e  ü l e k a n n e. Uisutehnikas on omapärane ka keharaskuse ülekanne suusalt suusale. Kui klassikalises suusatamises toimus see üle sirgeneva tugijala ette, siis uisutehnikas näeme oluliseks tõusvat just raskuse d i a g o n a a l s e t  ülekannet.: nagu märgib Norra suusatehnika spetsialist Halldor Skard, on ilma keharaskuse õige ülekandeta võimatu hästi uisutada. Seda vallates loob suusataja aga endale parima põhja, millele rajada kogu liikumine. Seega on niisugune küljelt - küljele liikumine - libisemine just selleks teguriks, mis tagab libikiiruse vähenemise. Jalgade tööle on vaja liita käte hoo- või tõukeliigutused ning seda tuleb teha aktsenteeritult ja rütmikalt.

S u u s a t õ u g e. Võrreldes kahe erineva suusatehnika suusatõuke mehhanismi, tuleb lähtuda eelkõige tingimustest, milles tõuge sooritatakse. Need on   k o n t r a s t s e l t   e r i n e v a d. Klassikalises tehnikas tuleb suusatõukeks suruda suusa pidamismäärdega keskosa vastu lund, saavutades sellega vajalik suusa ja lume haakumine (ühtlasi tõukeks vajalik toetuspunkt). Uisutehnikas  saab suusatõuget sooritada ka libisevalt suusalt, kuna see asetseb käärselt ja on tõuke suunaga risti. Tõuge ise toimub olenevalt suusa käärsest asendist kas vähem või rohkem kanditud suusalt ja sisuliselt tõugatakse kogu suusaga.

Klassikalises suusatamises on väga oluline suusatõuke tunnetamine ja iga ebaõige tõukenurk või suusa pidamistingimuste väärarvestus viib suusa tagasilipsamiseni, rikkudes nii selle libisammu kui ka mitme järgneva rütmi. Ei saa samas väita, et uisusammus nõuaks suusatõuge vähem tunnetamist või poleks vaja arvestada tõuke suunda ja jõu rakendumise mehhanisme. Pigem on vajalik arvestada ikal selliseid momente, mida klassikaline tehnika nii väga ei nõudnudki. Nendeks oleksid :

-       hea dünaamiline tasakaal libiseval suusal

-       suusa libikiiruse kahanemise tunnetamine

-       käärasendisse liikuva suusa õige liikumissuuna valik olenevalt libisemistingimustest ja raja profiilist

-       tõukesuusa õigeaegne kantimine

-       keharaskuse ülekande ja tõukeliigutuste omavaheline seostamine

-       suusatõuke ühitamine kepitõugete ja üldse kõigi teiste suusataja liigutustega.

Kõik nimetatud tegurid mõjustavad suusatõuget tema erinevates osades ja ehkki     uisutehnika puhul tundub, et tõugataks nagu kännu tagant, on vaja väga head suusatunnetust.

Olulised erinevused on ka klassikalise ja uisutehnika  suusatehnika ajalistes kestustes. Kõige suurema üldistusena võib märkida, et uisusammul on suusatõukel rakendatava jõud suuruselt väiksem, aga tema rakendusaeg on pikem. Seega on selline libisevalt toelt (suusalt) sooritatav suusatõuge nagu sujuvam. Klassikalises suusatehnikas tuleb suusatõuge sooritada vastupidiselt uisutehnikaga kiirelt ja tugevalt. See tendents tuli just plastiksuusa kasutuselevõtuga, aga on vajalik ka hellalt pidavate suuskade puhul, kus suusk tuleb toetuspunkti saamiseks kiirelt vastu lund suruda. Uisusammul on seesama toetuspunkt käärselt asetseva suusa puhul kogu aeg olemas ja kiire tõukeliigutus kahandaks kiiresti tugisuusa libisemist, mis hakkab hõõrdejõu või tõusul ka rajakalde tõttu nagunii vähenema.

Tuleb märkida, et uisutehnikat analüüsides ilmneb jõunäitajates väga individuaalseid suurusi.Seda tingivad nii suusatajate endi kehalised võimed, aga  ka liigutuste sagedus, sõidurütm ja mitmed muudki  tegurid. Kas või see, kas suusataja kasutab uisutehnikas rohkem jalgade tööd või rõhutab enam kere ja kätega sooritatavat. Aga siit ongi hea võtta vaatluse alla käte ja kere töö uisutehnikas.

 Käte ja kere töö

    Juba suusatõugete analüüsil võis tõdeda, et olulist tähtsust omab suusa- ja kepitõugete omavaheline seostatus. Nii nagu klassikalises nii ka uisutehnikas on vajalik nende kahe põhitegevuse hea kooskõla.
Käte töös on uisutehnika omapäraks keppide diagonaalsuunaline liikumine. Seda      just keppide etteviimisel, kuna paaristõuke enda sooritamisele liiguvad kepid enam-vähem otsesuunalisse asendisse, sest ka suusataja raskuskese on selleks ajaks liikunud raja telgjoone kohale. Erinevate uisusammu variantide puhul on käte liikumised ja muidugi ka kepitõuke sooritused erinevad, aga neid käsitleme juba konkreetsetes alalõikudes.
Diagonaalsuunaline hooliigutus koos keppide liikumise ja kere püstumisega aitab suusatajal liikuda paremini libisevale suusale, eriti siis kui selline keharaskuse ülekanne toimub samaaegselt tugijala sirgenemisega.
Kepitõuge algab uisutehnikas võimalikult täpse keppide mahasetamisega (löögiga) lumme. Kui klassikalise tehnika  tehnika sõiduviisides on kepitõuke algusmoment samuti tähtis, siis uisutehnikas tuleb sooritada tunduvalt keerukam tegevus- alustada keppide diagonaalsuunalise tõukega ja muuta see otsesuunaliseks ja efektiivseks kepitõukeks. Sellise paariskepitõuke sooritamisel tuleb silmas pidada neid nõuandeid, mida H.Gross on esitanud klassikalise paaristõukelise suusatehnika juures . Nimelt seda, et kepitõukel tuleb luua käte ja kere n.ö. jäik süsteem, kus kerelihaste suurem jõupotentsiaal kantakse üle kätele ja lõpptulemusena kere ei vaju n.ö. kätest läbi ja kogu jõud siirdub kepitõukesse. 

Fotod ( Scanpix) Marit Björgeni uisutehnikast näitavad ilmekalt kere ja käte töö osatähtsust, kus sisuliselt "tiritakse" end libisevale suusale

Uisusammu nende variantide juures, kus kepitõuke ajal sooritatakse pea et mõlemad uisusammud, on keppitõukel eriti suur osa, sest ainult nii suudetakse hoida suuskade libikiirust ja tagada ka hea ning kiire kereraskuse ülekanne.

Uisutehnika tõi alguses kaasa ka pikemate suusakeppide kasutamise. Sellega kaasnes muidugi paaristõuke efektiivsuse tõus, kuid mitte alati. Probleemiks kujunes keppide optimaalse pikkuse leidmine. Ilmnes, et liiga pikkade keppidega sõites tekkis tõukejõu ebaefektiivne rakendamine, häirus käte ja jalgade omavaheline koordinatsioon, tavaliselt langes ka liigutuste sagedus ja sõidutempo. Eriti torkas see silma tõusudel, kus ajavahemik keppide lõõgist lumme kuni optimaalsesse asendisse jõudmiseni pikeneb sedavõrd, et kepitõuge ei suuda vajalikult toetada suusatõuget ja suusataja kiirus langeb. 
  Liiga lühikeste keppidega sõites ei saa suusataja aga kasutada paaristõuke efektiivsust ja sõidukiirus väheneb just tasastel lõikudel ja laugetel tõusudel. 
  Nii et iga suusataja peab leidma endale optimaalse pikkusega kepid, arvestades seejuures kindlasti enda kere- ja kätelihaste jõudu. Praktika on näidanud, et uisutehnikas on selleks optimaalseks pikkuseks lõua - kõrvalestani ulatuvad kepid.Aga ikkagi jäägu see iga suusataja enda otsustada!

Kokkuvõtteks. Uisutehnika iseärasused tuginevad liigutuste üldistele seaduspärasustele ja neid püüame analüüsida ka erinevate uisutehnika variantide juures. Tahaks vaid koondhinnangus märkida uisutehnika suhteliselt suuremat ökonoomsust. Tehtud uuringud kinnitavad samuti seda , aga uisutehnika suuremat kiirust võib tunda igaüks, kusjuures organismi kurnatus on seejuures väiksem. Samuti suudetakse uisutehnikat kasutada tunduvalt pikemat aega, kuigi klassikalise tehnikaga võrreldes ilmneb just lokaalsete lihasrühmade väsimus. Kuigi uisutehnika tundub teatud vahemaa katmiseks efektiivsem , vajab ta siiski omandamist ja teatud kohanemist erinevates tingimustes.

Aivar Rehemaa 28.detsembril Tour de Ski 2013/14 proloogil. Suurepärane tehniline sooritus - tõuked nii keppide kui suusaga on läinud ilusasti ette - libisevale tugisuusale. Temaga pea et sünkroonselt liigub ka norralane Niklas Durhaug / Foto : NordicFocus

Näide massiuisklemisest Engadini maratonil. Ruumi peab sellele laialt olema ! Foto : Engadin WL Race /SUI