Spordimeditsiini Guru prof. Toomas Karu : Mälestusi Erna ja Herbert Abeli treeningutest
Kui ma ülikooli astusin 1956.aastal, oli valida, kas tuleb minna kohustuslikku kehalisse kasvatusse 2 tundi nädalas kusagil umbses võimlas või panna end kirja mingile sportlikule erialale. Loomulikult otsisin siis võimalust jätkata suusatamisega. Suusa eriala eest ülikoolis seisis hea suusaspordi kateeder. Kateedri juhataja oli Feliks Parre, veidi tüsedusele kalduv muhe ja asjalik mees. Õppejõududeks sel ajal olid veel Peeter Paris, Osvald Allikas, Heino Tidriksaar, Erna Abel ja Helga Sildmäe. Hiljem lisandusid Arne Kivistik, Jüri Kaljusto ja Kaarel Zilmer.
Feliks Parre, Heino Tidriksaar, Erna Abel, Osvald Allikas ei piirdunud mitte ainult õppetööga , vaid lõid oma esinemisnumbriga kaasa loomulikult ka Vana- Kääriku suusalaagrite lustlikel isetegevusõhtutel / foto T. Karu arhiivist
Ühe aasta olin Osvald Allika hoolealune, kuid mind tõmbas ikka ka mäesuusatamise poole. Nägin ära, et ma ei suuda leida piisavalt aega, et murdmaas paremaks minna. Mäesuusatamise poole peal oli aga vaid Erna Abel. Nii sattusin siis tema gruppi ja muidugi ka Herbert Abeli punti. Varsti olid minul domineerivad juba Herbi treeningud, kuigi alati koos Ernaga.
Herbi treeningu grupp oli väga heterogeenne, poisid ja tüdrukud, algajad ja edasijõudnud, üliõpilased ja tema naabrite lapsed Tartu Supilinnast. Herbi ei teinud kunagi minu meelest erilisi andekate otsinguid, kes ise tahtis ja vastu pidas, sellest Herbi tegi tubli suusataja. Herbi oli ise hea nii murdmaas kui slaalomis, ta surus Ernale ka peale, et hea suusataja peab nii murdmaad kui mäesõitu oskama. Nii need treeningud läbi aegade olidki alati mõlemat sorti. Selline kombinatsioon oli minule väga kontimööda ja seltskond väga huvitav.
Minu järgi tulid hiljem Herbi ja Erna hoole alla minu vennad Laur ja Jaak. Nende järel ka õde Ann. Kõik nad tegid murdmaa trenni ja sõitsid slaalomit. Kõik nad jõudsid vabariigi paremikku, Ann aga N Liidu ja Euroopa paremikku. Loodan, et Ann kirjutab oma ülevaate Abelitest ja oma treeningutest.
A-klassis 17-18 aastasena olin juba Eesti meister kahevõistluses ja slaalomis, teine rattasõidus, ülikooli ajal võistlesin rohkem mäesuusatamises, kuigi käisin Herbi trennis murdmaad tegemas edasi. Mäletan, et Herbi vedas oma mäesuusatamise grupi ka Kirovskisse NSVL kuni 23 aastaste esivõistlustele Hibiini mägedesse, mina olin ka Tartu võistkonnas. Sinna olid kokku aetud kõik tollased Noorsoo Spordikoolide mäesuusatamise ässad, arvult umbes 75.
Herbi treeningu grupp oli väga heterogeenne, poisid ja tüdrukud, algajad ja edasijõudnud, üliõpilased ja tema naabrite lapsed Tartu Supilinnast. Herbi ei teinud kunagi minu meelest erilisi andekate otsinguid, kes ise tahtis ja vastu pidas, sellest Herbi tegi tubli suusataja. Herbi oli ise hea nii murdmaas kui slaalomis, ta surus Ernale ka peale, et hea suusataja peab nii murdmaad kui mäesõitu oskama. Nii need treeningud läbi aegade olidki alati mõlemat sorti. Selline kombinatsioon oli minule väga kontimööda ja seltskond väga huvitav.
Minu järgi tulid hiljem Herbi ja Erna hoole alla minu vennad Laur ja Jaak. Nende järel ka õde Ann. Kõik nad tegid murdmaa trenni ja sõitsid slaalomit. Kõik nad jõudsid vabariigi paremikku, Ann aga N Liidu ja Euroopa paremikku. Loodan, et Ann kirjutab oma ülevaate Abelitest ja oma treeningutest.
A-klassis 17-18 aastasena olin juba Eesti meister kahevõistluses ja slaalomis, teine rattasõidus, ülikooli ajal võistlesin rohkem mäesuusatamises, kuigi käisin Herbi trennis murdmaad tegemas edasi. Mäletan, et Herbi vedas oma mäesuusatamise grupi ka Kirovskisse NSVL kuni 23 aastaste esivõistlustele Hibiini mägedesse, mina olin ka Tartu võistkonnas. Sinna olid kokku aetud kõik tollased Noorsoo Spordikoolide mäesuusatamise ässad, arvult umbes 75.
Suvised mustamaatreeningud slaalomsuuskadel Kääriku nõlvadel andsid hea põhja võistlusteks ka NL suurtel mägedel / fotod: reprod T.Karu raamatust
|
|
Nagu Venemaal ikka, võistlusrada tuli enesel mäkke ülesminekuga sisse trampida. Stardist muide avanes vaade mäe all laiuvale tohutule mahajäetud vangilaagrile. Võisteldi gigantslaalomis, sest rada oli slaalomiks liiga pehme. Minul oli suhteliselt hea stardinumber, kusagil 10 -12 vahel. Rada oli aga väga hästi pandud ja minule pehme lumi suurepäraselt istus . Aeg tuli korralik ja sain 6nda koha, mis oli väga kõva tulemus. Herbi jäi ka väga rahule.
Herbert Abeli treeningutest
Herbert Abeli treeningutest võtsin osa kogu ülikooli aja ja veel enamgi. Seega see pidi olema aastad 1959-1980. Vahepeal 1961-1964 olin aga Moskvas aspirantuuris Kehakultuuri Teadusliku Uurimise Keskinstituudis.
Seega küllalt pika aja jooksul sain võtta osa Herbi ja Erna treeningutest.
Kui võtta kõige lühemalt kokku Herbert Abeli treeningmetoodika, siis võiks öelda, et see oli entusiastlik, eksperimentaal - mitmekülgne suusaspordialane tegevus.
Herbert Abeli treeningutest
Herbert Abeli treeningutest võtsin osa kogu ülikooli aja ja veel enamgi. Seega see pidi olema aastad 1959-1980. Vahepeal 1961-1964 olin aga Moskvas aspirantuuris Kehakultuuri Teadusliku Uurimise Keskinstituudis.
Seega küllalt pika aja jooksul sain võtta osa Herbi ja Erna treeningutest.
Kui võtta kõige lühemalt kokku Herbert Abeli treeningmetoodika, siis võiks öelda, et see oli entusiastlik, eksperimentaal - mitmekülgne suusaspordialane tegevus.
Osa uuringuid sai tehtud isegi Abelite kodus, võttes siitsamast maha ümber treenivaid suusatajaid ja määrates nende seisu enne ja pärast treeninguid / foto : T. Karu arhiivist
Herbil oli tohutu töövõime ja sihikindlus. Oma treeneri karjääri algaastatel ta katsetas enese peal erinevaid treeninguvorme, pidas treeningupäevikuid ja analüüsis neid koos Ernaga. Nad olid saanud väga hea võimlemisalase ettevalmistuse, millest Herbi sõelus välja need harjutused, mida ta pidas oluliseks suusatajatele. Ta oli suur kangitreeningu vastane, mille kohta ta kasutas temale omapärast väljendit „ Kes kangiga loodab heaks saada, see on hävinenud mees“.
Neil olid Ernaga käibel mõisted „põhivõimlemine“ ja „sihtvõimlemine“. See tähendas mitmesuguseid harjutusi ainult oma keha jäsemete või kogu keha raskust kasutades. Erna oli ammendamatu uute harjutuste ja kombinatsioonide väljamõtleja, seda just treeningu käigus. Võimlemisharjutusi kasutati ka iga jooksutreeningu algul ja lõpus. Põhirõhk oli muidugi jooksul. Jooks on spordi alus, ükskõik mis alal. Jooksutreening nõuab aga baasi. Kui sa treenid üksi, lähed välja tavaliselt kodust ja tuled ka sinna tagasi. Kodus saad pesta ja riided vahetada. Kui sa oled treener ja sul on treeningu grupp, siis peab sul olema koht, kus kõik saaksid pesta ja riideid vahetada. Herbi nõudis kategooriliselt, et kõik end sooja veega pärast treeningut peseksid ja kohe riided vahetaksid. Ta sai aru, et vähimgi viivitus selles osas pärast treeningut võib kogu töö hävitada. Ta nägi pöörast vaeva just pesemisvõimaluste loomisega. Mingil ajal sai ta oma käsutusse Toome tennisemaja. Kohe ehitas ta sinna suure boileri ja pesuruumi. See võeti aga käest ära. Hädaga hakkas ta lõpuks omale Supilinna maja ehitama, et oleks sõltumatu pesuruum oma grupile ja mis lahendaks olukorra.
Jooksutreeningule läksime tavaliselt ikka siis Herbi maja juurest. Teada oli kellaaeg millal välja mindi, ikka Emajõe äärt mööda Kvissentali ja tagasi. Kaldarada võimaldas käia kuni rauteesillani, ligi 10 km, tagasi samapalju. See oligi linnas põhiline treeningupaik, samuti Kvissentali nõlvad ja Tähtvere metsa rajad. Nõlvadel tehti tõusul imitatsiooniga suusasammu.
Korraga Herbil tuli mõte, et Toomemägi on hea suuusatajale jõuvastupidavuse arendamiseks. Ta valis oma raja mööda Toome treppe üles- alla ja seda me nühkisime paar aastat. Lõpuks olime võimelised täie jooksuga üle kahe astme nii üles kui allamäge paar tundi harjutama.
Siis tuli tal mõte, et suvel tuleb ka suusasõitu harjutada. Maja ümber tegi ta saepuru raja, seda nühkisime samuti mitu aastat. Siis avastas ta rulluisud. Uisu ninna kruviti suur mutter, see võimaldas uisu ninaga tõugata nagu suusaga.Treening ülesmäge käis muidugi keppidega vahelduvtõukelise suusaviisiga. Parim koht selliseks treeninguks oli Vallikraavi tänav tenniseväljakute juures. See oli paraja kallakuga nii mäest üles kui allasõiduks. Herbi suutis linnavalitsusega saada kokkuleppele, et see tänava lõik treeningute ajal autodele suletakse. No autosid oli tol ajal õnneks vähe, praegu liigub seda tänavat mööda pidev autovool.
Seda uisutreeningut tegime ka paar aastat. Selle häda oli aga asjaolu, et uiskudega otse tõugates uisusaapad hõõrusid hirmsasti jalad villi. Vend Laur ükspäev ütles, et tema ei jõua neid ville enam plaasterdada, et ta kleebib lihtsalt süljega ajalehe paberit katkistele kohtadele.Lugesin ära, et tema kummalgi jalal oli 12 villi.
Siis tulid rullsuusad. Algul suurte ratastega, millega sai ka kruusamaanteel sõita, hiljem juba suusarollerid. Viimaseid on aegade jooksu täiustatud ja need on jäänud suusatajatele üheks põhiliseks suviseks treeninguvahendiks kuni käesoleva ajani.
Ühel suvepäeval avastas Herbi Tartus Raadi kruusaaugu järsud kaldad. Ta nägi, kuidas poisikesed seal paljaste jalgade peal liugu lasevad. Tal tekkis mõte, et see on hea slalomtreening suvel. Proovisime seda teha vanade slalom saabstega, hakkas meeldima. Kasutasime seda kohta aastaid ja sellest oli palju kasu.
Siis avastas Herbi Ruusa talu. See oli 1966.aastal. Oli selline kummaline aeg, millal Eestis tekkisid mahajäetud talud. Neid sai osta väga odava hinna eest. Herbi mõte otsis omale suusabaasi. Kuna ta tundis Kääriku ümbrust hästi ja selle suusaradu ja kui ta kuulis, et sealkandis on Ruusa talu müügis, ostis ta selle 100.- rubla eest ära. See tehe pani tegelikult aluse Abelite suusakoolile, sest sellega koos sai ta juurdepääsu võrratule Kääriku ümbrusele ja suusaradadele. Talu oli suhteliselt halvas seisus, kuid Herbi ja tema trenni tüdrukud- poisid kohendasid selle oma teiseks koduks. Kuidas see käis , seda teab paremini minu õde Ann Karu, praeguse nimega Tamm, kes kogu selle elu seal kaasa tegi. Herbi ja tema tüdrukud rajasid sinna ka kuulsa Ruusa ringi, mida nad kasutasid enda ülestöötamiseks. Sel ringil võistlesid ka N Liidu kuulsad suusanaised ja Eesti koondise liikmed kontrollpäevadel. Herbi rajas sinna ka muidugi slaalomi mäe, mis tõsi küll, sai väheke järsk aga selle eest oli kodu lähedal.
Miskil ajal tabas Herbit orienteerumisvaimustus. Herbi ja kõik tema õpilased pidid hakkama käima neljapäevakutel.
Neil olid Ernaga käibel mõisted „põhivõimlemine“ ja „sihtvõimlemine“. See tähendas mitmesuguseid harjutusi ainult oma keha jäsemete või kogu keha raskust kasutades. Erna oli ammendamatu uute harjutuste ja kombinatsioonide väljamõtleja, seda just treeningu käigus. Võimlemisharjutusi kasutati ka iga jooksutreeningu algul ja lõpus. Põhirõhk oli muidugi jooksul. Jooks on spordi alus, ükskõik mis alal. Jooksutreening nõuab aga baasi. Kui sa treenid üksi, lähed välja tavaliselt kodust ja tuled ka sinna tagasi. Kodus saad pesta ja riided vahetada. Kui sa oled treener ja sul on treeningu grupp, siis peab sul olema koht, kus kõik saaksid pesta ja riideid vahetada. Herbi nõudis kategooriliselt, et kõik end sooja veega pärast treeningut peseksid ja kohe riided vahetaksid. Ta sai aru, et vähimgi viivitus selles osas pärast treeningut võib kogu töö hävitada. Ta nägi pöörast vaeva just pesemisvõimaluste loomisega. Mingil ajal sai ta oma käsutusse Toome tennisemaja. Kohe ehitas ta sinna suure boileri ja pesuruumi. See võeti aga käest ära. Hädaga hakkas ta lõpuks omale Supilinna maja ehitama, et oleks sõltumatu pesuruum oma grupile ja mis lahendaks olukorra.
Jooksutreeningule läksime tavaliselt ikka siis Herbi maja juurest. Teada oli kellaaeg millal välja mindi, ikka Emajõe äärt mööda Kvissentali ja tagasi. Kaldarada võimaldas käia kuni rauteesillani, ligi 10 km, tagasi samapalju. See oligi linnas põhiline treeningupaik, samuti Kvissentali nõlvad ja Tähtvere metsa rajad. Nõlvadel tehti tõusul imitatsiooniga suusasammu.
Korraga Herbil tuli mõte, et Toomemägi on hea suuusatajale jõuvastupidavuse arendamiseks. Ta valis oma raja mööda Toome treppe üles- alla ja seda me nühkisime paar aastat. Lõpuks olime võimelised täie jooksuga üle kahe astme nii üles kui allamäge paar tundi harjutama.
Siis tuli tal mõte, et suvel tuleb ka suusasõitu harjutada. Maja ümber tegi ta saepuru raja, seda nühkisime samuti mitu aastat. Siis avastas ta rulluisud. Uisu ninna kruviti suur mutter, see võimaldas uisu ninaga tõugata nagu suusaga.Treening ülesmäge käis muidugi keppidega vahelduvtõukelise suusaviisiga. Parim koht selliseks treeninguks oli Vallikraavi tänav tenniseväljakute juures. See oli paraja kallakuga nii mäest üles kui allasõiduks. Herbi suutis linnavalitsusega saada kokkuleppele, et see tänava lõik treeningute ajal autodele suletakse. No autosid oli tol ajal õnneks vähe, praegu liigub seda tänavat mööda pidev autovool.
Seda uisutreeningut tegime ka paar aastat. Selle häda oli aga asjaolu, et uiskudega otse tõugates uisusaapad hõõrusid hirmsasti jalad villi. Vend Laur ükspäev ütles, et tema ei jõua neid ville enam plaasterdada, et ta kleebib lihtsalt süljega ajalehe paberit katkistele kohtadele.Lugesin ära, et tema kummalgi jalal oli 12 villi.
Siis tulid rullsuusad. Algul suurte ratastega, millega sai ka kruusamaanteel sõita, hiljem juba suusarollerid. Viimaseid on aegade jooksu täiustatud ja need on jäänud suusatajatele üheks põhiliseks suviseks treeninguvahendiks kuni käesoleva ajani.
Ühel suvepäeval avastas Herbi Tartus Raadi kruusaaugu järsud kaldad. Ta nägi, kuidas poisikesed seal paljaste jalgade peal liugu lasevad. Tal tekkis mõte, et see on hea slalomtreening suvel. Proovisime seda teha vanade slalom saabstega, hakkas meeldima. Kasutasime seda kohta aastaid ja sellest oli palju kasu.
Siis avastas Herbi Ruusa talu. See oli 1966.aastal. Oli selline kummaline aeg, millal Eestis tekkisid mahajäetud talud. Neid sai osta väga odava hinna eest. Herbi mõte otsis omale suusabaasi. Kuna ta tundis Kääriku ümbrust hästi ja selle suusaradu ja kui ta kuulis, et sealkandis on Ruusa talu müügis, ostis ta selle 100.- rubla eest ära. See tehe pani tegelikult aluse Abelite suusakoolile, sest sellega koos sai ta juurdepääsu võrratule Kääriku ümbrusele ja suusaradadele. Talu oli suhteliselt halvas seisus, kuid Herbi ja tema trenni tüdrukud- poisid kohendasid selle oma teiseks koduks. Kuidas see käis , seda teab paremini minu õde Ann Karu, praeguse nimega Tamm, kes kogu selle elu seal kaasa tegi. Herbi ja tema tüdrukud rajasid sinna ka kuulsa Ruusa ringi, mida nad kasutasid enda ülestöötamiseks. Sel ringil võistlesid ka N Liidu kuulsad suusanaised ja Eesti koondise liikmed kontrollpäevadel. Herbi rajas sinna ka muidugi slaalomi mäe, mis tõsi küll, sai väheke järsk aga selle eest oli kodu lähedal.
Miskil ajal tabas Herbit orienteerumisvaimustus. Herbi ja kõik tema õpilased pidid hakkama käima neljapäevakutel.
Siin tuleb KP -sse orienteerumisse "nakatunud" Herbert Abel, aga kuskil siinsamas metsades peaksid olema ka sama tõve küüsi sattunud abikaasa Erna ja paljud nende õpilased / foto: Arne Kivistik
Sellised olid Rossignoli suusad aastast 1960 (n.ö. mustad kalverid"), mis tehti kuulsaks Emile Allais poolt. Kui vaid firma looja ABEL (!!!) ROSSIGNOL oleks teadnud, et kuskil NL-s, Tartus , raudse eesriide taga mässab mäesuusatamisega perekond ABEL , kas oleks siis ....
Orienteerumine oli sel ajal väga pop ja me kõik kasutasime iga võimalust selleks. Orienteerumise algaaastail oli raskusi kaartidega. Täpsed kaardid oli salastatud, korralike kompasse polnud saada. Minu kateedris oli ka orienteerumise entusiast , füüsik Jüri Vedru, kes aitas neljapäevakute kaarte täpsustada. Ta pidi kogu võistluspaiga kaardi enne kuu aega läbi jooksma, et kaart oleks enamvähem õige. Mäletan Eesti esimest öist orienteerumisvõistlust Kääriku ümbruses. See toimus ühisstardist. Kui stardipauk käis, panid kõik nagu pardikari igaüks ise suunda laiali, taskulambid käes. Võtsin ka sellest osa, arvasin et tunnen Kääriku ümbrust hästi. Kui olin 3 tundi ei tea kuhu jooksnud, katsusime vaid leida koduteed. Keegi nägi mingit tuld, arvasime , et see on mingi talu, lootsime, et vast juhatatakse kuspool Kääriku on. Selgus, et see oli stardipaik. Orienteerumispisik aga jäi meile kõigile kogu eluks.
Herbi ja slaalom
Herbil oli ka slaalomi pisik veres aga polnud õigeid suuski. Mina alustasin ka saksa sõjaväe suuskadega, mida pärast sõda Tallinnas lastele jagati. Need olid aga liiga pikad, nii et saagisin tagant lühemaks. Herbi otsustas aga ise slaalomsuuski tegema hakata. See tal ka osaliselt õnnestus Tartu Dünamo spordiriistade vabriku meeste kaasabil . Äärde freesiti sooned kuhu slaalomientusiast ja üks Eesti tolle aja paremaid suusatajaid Josef-Kive Michelson ehk Jossa, nagu teda kutsuti, valmistas kruvidega kinnitatavad kandid. Mõned paarid said päris head. Siis hakkas aga Karpaatides Mukatsevo suusavabrik ka slaalomsuuski valmistama. Need olid niipalju head, et kõik muretsesid need suusad ja Herbi jättis suusaehituse pooleli. Mukatsevo suuskadel oli aga põhi niivõrd krobeline, et kõik kasutasid küünelakki suusapõhja silumiseks. Müügil olid head pooleliitrised pudelid küünelakki. Sinna tõmmati siis veel muidugi määre peale.
Kõik need suusad oli aga väga jäigad ja pikad. Kui tahtsid pööret sooritada, pidid suusakannale tugevasti vajatama. Herbi seisis mäe peal ja muidugi karjus ainult „kannasurve, kannasurve“, „raskus välisjalale“, „jalad kokku , jalad kokku“.
Erna aga sõitis väga ilusat sujuvat sõitu.Ta töötas end üles üheks Eesti parimaks naismäesuusatajaks. Nad hakkasid Herbiga käima ka üleliidulistel võistlustel ja edukalt. Liikusid kuuldused, et Venemaa on ostnud sisse mingeid häid Prantsuse suuski. Oli teada, et mõnel vene tippmehel on Austria Kästle suusad. Aga siis juhtus ime. Herbi sõitis Venemaale võistustele, kõik andsid talle raha kaasa, et vast Liidu koondise mehed müüvad mõned paarid ära. Herbi tuli tagasi,10 paari superhäid Rossignoli suuski kaasas.Mina sain ka ühe paari. Nendega tegin siis juba oma parimad sõidud.
Herbi ja pikad otsad
Siis tulid need ajad, kui Herbi tüdrukud hakkasid kõrgeid tulemusi näitama. Need olid aastad 1968-1972. Milles võis olla nende tulemuste põhjus? Need olid ikka algul noorteklassi tulemused. Kas olid tüdrukud tehniliselt teistest üle? Vaevalt. Kuid nende tehnika oli kindlasti üks paremaid, sest nad kuulasid ka Hans Grossi õpetussõnu ja lihvisid suured vead välja. Kui aga Herbi lõi kokku aastase treeningtundide arvu ja kilometraazi, siis oli see kaugelt suurem kui konkurentidel, üle750 tunni aastas. Kui aga analüüsin Anne treeningpäevikut, siis sain tulemuseks ideaalsed treeningu intensiivsuse näitajad selle mahu juures. Suur töö sai tehtud nädala subjektiivse keskmise intensiivsusega 3,4-3,6 palli juures. 2 kuud enne suuremaid võistlusi oli see veel 3,8 ja kaks nädalat enne otsustavaid võistlusi 4,5. See treeningpäeviku vorm on esitatud ka minu elulooraamatus (Toomas Karu – spordi ja spordimeditsiiniga läbi elu, 2015.a).
Herbi ja slaalom
Herbil oli ka slaalomi pisik veres aga polnud õigeid suuski. Mina alustasin ka saksa sõjaväe suuskadega, mida pärast sõda Tallinnas lastele jagati. Need olid aga liiga pikad, nii et saagisin tagant lühemaks. Herbi otsustas aga ise slaalomsuuski tegema hakata. See tal ka osaliselt õnnestus Tartu Dünamo spordiriistade vabriku meeste kaasabil . Äärde freesiti sooned kuhu slaalomientusiast ja üks Eesti tolle aja paremaid suusatajaid Josef-Kive Michelson ehk Jossa, nagu teda kutsuti, valmistas kruvidega kinnitatavad kandid. Mõned paarid said päris head. Siis hakkas aga Karpaatides Mukatsevo suusavabrik ka slaalomsuuski valmistama. Need olid niipalju head, et kõik muretsesid need suusad ja Herbi jättis suusaehituse pooleli. Mukatsevo suuskadel oli aga põhi niivõrd krobeline, et kõik kasutasid küünelakki suusapõhja silumiseks. Müügil olid head pooleliitrised pudelid küünelakki. Sinna tõmmati siis veel muidugi määre peale.
Kõik need suusad oli aga väga jäigad ja pikad. Kui tahtsid pööret sooritada, pidid suusakannale tugevasti vajatama. Herbi seisis mäe peal ja muidugi karjus ainult „kannasurve, kannasurve“, „raskus välisjalale“, „jalad kokku , jalad kokku“.
Erna aga sõitis väga ilusat sujuvat sõitu.Ta töötas end üles üheks Eesti parimaks naismäesuusatajaks. Nad hakkasid Herbiga käima ka üleliidulistel võistlustel ja edukalt. Liikusid kuuldused, et Venemaa on ostnud sisse mingeid häid Prantsuse suuski. Oli teada, et mõnel vene tippmehel on Austria Kästle suusad. Aga siis juhtus ime. Herbi sõitis Venemaale võistustele, kõik andsid talle raha kaasa, et vast Liidu koondise mehed müüvad mõned paarid ära. Herbi tuli tagasi,10 paari superhäid Rossignoli suuski kaasas.Mina sain ka ühe paari. Nendega tegin siis juba oma parimad sõidud.
Herbi ja pikad otsad
Siis tulid need ajad, kui Herbi tüdrukud hakkasid kõrgeid tulemusi näitama. Need olid aastad 1968-1972. Milles võis olla nende tulemuste põhjus? Need olid ikka algul noorteklassi tulemused. Kas olid tüdrukud tehniliselt teistest üle? Vaevalt. Kuid nende tehnika oli kindlasti üks paremaid, sest nad kuulasid ka Hans Grossi õpetussõnu ja lihvisid suured vead välja. Kui aga Herbi lõi kokku aastase treeningtundide arvu ja kilometraazi, siis oli see kaugelt suurem kui konkurentidel, üle750 tunni aastas. Kui aga analüüsin Anne treeningpäevikut, siis sain tulemuseks ideaalsed treeningu intensiivsuse näitajad selle mahu juures. Suur töö sai tehtud nädala subjektiivse keskmise intensiivsusega 3,4-3,6 palli juures. 2 kuud enne suuremaid võistlusi oli see veel 3,8 ja kaks nädalat enne otsustavaid võistlusi 4,5. See treeningpäeviku vorm on esitatud ka minu elulooraamatus (Toomas Karu – spordi ja spordimeditsiiniga läbi elu, 2015.a).
Lihtsad, arusaadavad ja kergesti kasutatavad enesekontrolli juhised leiabki T. Karu raamatu lehekülgedelt 106-107
Samamoodi muutus ka subjektiivne „vorm“ , olles võistluspäevadel 4,8-4,9.
Nädala lõikes „ vormi „ hinne pole ühesugune. Hea vormi korral satub nädalasse lihtsalt rohkem väga häid päevi. Kunst ongi selles, et võistluspäev satuks heale päevale ja hea päeva kõrval vältida vormi langust. See nõuab head aeroobset baasi, vastavat psühholoogilist atmosfääri ja häälestust kompromissitule võitlusele kõrge koha eest. Samas tuleb vältida lapsikuid vigu, näiteks juhuslikku külmetust. Herbi muretses kõigile lambanahksed kasukad, mis end õigustasid ka kõige külmemates tingimustes.
Herbi kui fotograaf
Herbi armastas pildistada. Paljud sportlased või treenerid ka pildistavad, kuid need pildid jäävad nende lauasahtlisse (praegu pildistaja fotoaparaadi või mobla mikrokiibile). Herbi ja Erna võtsid algusest peale õige hoiaku, et kõik pildid tuleb kleepida albumisse koos kuupäevade ja kommentaaridega.
Eesti Spordimuuseumis on hoiul kõik Abelite albumid, arvult ligi 30 suureformaadilist albumit. Need kajastavad hämmastava täpsusega Herbi ja Erna elutööd Eesti suusatamise arendamisel. Fotosid täiendavad võistluspäevade kajastused vabariigi meedias. Herbi oli pildistaja, Erna hoolitses tekstide eest. Kokku sai see kapitaalne töö vastava kajastuse, mis on osa meie suusaspordi ajaloo kuldvarast.
Spordimuuseum võiks neist teha koondraamatu järeltulevatele põlvedele. Üks Herbi ja Erna õpilasi, Mai Pruun-Luik, on koostanud registri kõigist Herbi ja Erna õpilastest koos nende sportlike saavutustega. Sama tähtsaks pidasid Herbi ja Erna ka seda, kuidas inimene elus toime tuleb. Võib väita, et selles registris olevad isikud on kõik andnud oma osa meie suusatamisele olulise arenguimpulsi tekitamiseks aastakümneteks...
Nädala lõikes „ vormi „ hinne pole ühesugune. Hea vormi korral satub nädalasse lihtsalt rohkem väga häid päevi. Kunst ongi selles, et võistluspäev satuks heale päevale ja hea päeva kõrval vältida vormi langust. See nõuab head aeroobset baasi, vastavat psühholoogilist atmosfääri ja häälestust kompromissitule võitlusele kõrge koha eest. Samas tuleb vältida lapsikuid vigu, näiteks juhuslikku külmetust. Herbi muretses kõigile lambanahksed kasukad, mis end õigustasid ka kõige külmemates tingimustes.
Herbi kui fotograaf
Herbi armastas pildistada. Paljud sportlased või treenerid ka pildistavad, kuid need pildid jäävad nende lauasahtlisse (praegu pildistaja fotoaparaadi või mobla mikrokiibile). Herbi ja Erna võtsid algusest peale õige hoiaku, et kõik pildid tuleb kleepida albumisse koos kuupäevade ja kommentaaridega.
Eesti Spordimuuseumis on hoiul kõik Abelite albumid, arvult ligi 30 suureformaadilist albumit. Need kajastavad hämmastava täpsusega Herbi ja Erna elutööd Eesti suusatamise arendamisel. Fotosid täiendavad võistluspäevade kajastused vabariigi meedias. Herbi oli pildistaja, Erna hoolitses tekstide eest. Kokku sai see kapitaalne töö vastava kajastuse, mis on osa meie suusaspordi ajaloo kuldvarast.
Spordimuuseum võiks neist teha koondraamatu järeltulevatele põlvedele. Üks Herbi ja Erna õpilasi, Mai Pruun-Luik, on koostanud registri kõigist Herbi ja Erna õpilastest koos nende sportlike saavutustega. Sama tähtsaks pidasid Herbi ja Erna ka seda, kuidas inimene elus toime tuleb. Võib väita, et selles registris olevad isikud on kõik andnud oma osa meie suusatamisele olulise arenguimpulsi tekitamiseks aastakümneteks...
TK 80.juubeliks ilmunud raamat on heaks ja ilmekalt kirjutatud meenutustemenukiks autori pikast teest nii spordi kui meditsiini rindel, kus on juttu muidugi ka suusatamisest ning oma õpetajatest Erna ja Herbert Abelist
|
Autorist
KARU, Toomas (22. VIII 1935 Tartu), spordiarst ja teadlane, Ann K. vend. Lõpetas 1953 Tartu 1. kk-i, 1959 TRÜ arstiteaduskonna raviosakonna ja 1964 spordimeditsiini erialal Moskvas KKKI aspirantuuri. Meditsiinidr (1977). Sportima innustas teda õpetaja Endel Arand. Olnud suusaaladel Eesti koolinoorte ja Kalevi meistreid, 1958 tuli mäesuusatamises NL-i noorsoomv-tel suurslaalomis kuuendaks ja võitis Eesti mv-tel slaalomis hõbeda. Veteranina võistelnud tennises. Olnud 1959–61 Tartu kehakultuuridispanseris spordiarst, 1964–92 TÜ spordimeditsiini ja ravikehakultuuri kateedri õppejõud (a-st 1979 prof; 1971–92 kateedrijuhataja), 1992–98 TÜ spordimeditsiini ja taastusravi kliiniku erakorraline prof, a-st 1998 emeriitprof. Korraldanud Eesti suusaspordi-, sõudmis-, ujumis-, jalgrattasõidu- ja kergejõustikukoondise liikmetega teadusuuringuid. Pidanud vab ja rhv konverentsidel ja kongressidel ettekandeid. Kuulunud Spordimeditsiiniföd-i juhatusse (auliige, 2015). Olnud Eesti Spordiarstide Seltsi esimees (1990–2008) ja aseesimees (1970–90) ning Balti Spordimeditsiini Assotsiatsiooni president. 2007 spordimeditsiinikeskuse Vomax spordiarst ja 2007–10 SA Järvamaa haigla taastusraviarst. Tegutsenud ka JK Tammeka spordiarstina. Teinud kaastööd spordiajakirjandusele. Leedu Olümpiakomitee medal (2015). Allikas : ESB leksikon |
