Ajaloolasest sporditöötaja Mai Luik: " 44-aastasest kaasteeliseks olemisest "
Erna ja Herbert Abeli tegemiste “jälgi ajades” on tänuväärset töö teinud nende endine õpilane Mai Pruun- Luik, kes kunagi noore ajalootudengina sattus Abelite juurde lausa juhuse, isegi äärmise hädaolukorra läbi. Sellest aga sai alguse 44-aasta pikkune kaasteeliseks olemine, millest Mai allpool pisut pikemalt räägib
Ründel Erna Abel, kaitses Mai Pruun - Luik / foto : ESM Abeli arhiiv
Sattusin jah Abelitega kokku, kui nii võib öelda pisut hilisemas sportimiseas. 20- aastase ajalootudengina, kui olin jõudnud tõeliselt täbarasse olukorda. Nimelt pidi ülikoolis sel ajal kahe esimese õppeaasta jooksul iganädalaselt vähemalt kaks korda ka kehalise kasvatuse tundises (trennides) käima. Olin Tapalt tulnud koolitüdruk, kes oli küll kõigega tegelenud, aga Tartus ei mahtunud ma muidugi ju toonastesse Naaritsa korvpallitrennidesse, ega jagunud paika ka kergejõustikus. Ainukeseks alaks, kus paistis veel vabu kohti olevat, osutus suusatamine. Seadsingi siis sammud suusakateedrisse, kus paljude õppejõudude hulgast tegi minuga lõpuks juttu Erna Abel. Kurtsin oma muret, et mul on poolteise kuu osas puudumised kirjas ja et ehk annab suusatundides oma kehalise võlgnevus tasa teha. Erna jutt oli lühike ja soovitas vaid, et tulgu ma pühapäeval Toomemäele, kus toimub traditsiooniline jooksuvõistlus…
Läksingi kohale, kus oli rohkesti rahvast . Ega ma kedagi tundnud, kuid paistis, et siin oli igasuguseid kujusid, osa neist ka treeninglaagrites käinud ja ilmselt kõvad tegijad. Kui võistlus lahti läks, jooksin nii kuidas jalad kandsid. Tulin enam kui 30 naise hulgast 12.kohale. Erna uuris kohe tulemusi ja kinnitas, et olin ülikooli suusatajatest parim olnud… Arvasin nüüd, et eks sain oma tundide asjad korda ning lootsin, et küll ma siis lume tulles lähen käin suusatamas ka veel. Kui siis aga paar nädalat hiljem Ernaga ülikooli kohvikus kohtusin, uuris ta kohe, et miks ma trennis ei käi. Oli ta ju mulle treeninguajad andnud.
Ega mul õnnestunudki temast lahti saada ning kehalis arvestust tahtsin ka saada. Trenngi paistis mulle huvitav olevat, sest kuulsin Ernalt, et homme olla suusatajatel treeninguks – korvpall, mis mulle ju igatpidi meele järgi.
Läksingi kohale, kus oli rohkesti rahvast . Ega ma kedagi tundnud, kuid paistis, et siin oli igasuguseid kujusid, osa neist ka treeninglaagrites käinud ja ilmselt kõvad tegijad. Kui võistlus lahti läks, jooksin nii kuidas jalad kandsid. Tulin enam kui 30 naise hulgast 12.kohale. Erna uuris kohe tulemusi ja kinnitas, et olin ülikooli suusatajatest parim olnud… Arvasin nüüd, et eks sain oma tundide asjad korda ning lootsin, et küll ma siis lume tulles lähen käin suusatamas ka veel. Kui siis aga paar nädalat hiljem Ernaga ülikooli kohvikus kohtusin, uuris ta kohe, et miks ma trennis ei käi. Oli ta ju mulle treeninguajad andnud.
Ega mul õnnestunudki temast lahti saada ning kehalis arvestust tahtsin ka saada. Trenngi paistis mulle huvitav olevat, sest kuulsin Ernalt, et homme olla suusatajatel treeninguks – korvpall, mis mulle ju igatpidi meele järgi.
See sihvakas ajalootudeng Mai viidi Abelite poolt peagi vabariigi tippu
/ foto : ESM Abelite arhiiv
Selle trenni järel pidi aga saepururajal treenitama, millest mul polnud muidugi vähimatki aimu. Edasi viis treening Raadi kruusaauku, kus pikkade nahkrihmade abil suusad alla seoti ja pidin siis nii slaalomhüppeid sooritama kui hiljem ka laskumisi tegema. Nende treeningute käigus sain teada sedagi, et see mees, kes koos Ernaga toimetas olla suusatreener Herbert Abel.
Mind võlus nende suusatrennide juures eriti see, et tegeleti väga erinevate asjadega, kus Herbi osutus imeheaks praktikuks, aga Erna uuris selleks veel erinevate treeningute tagapõhju – lugedes igat sorti kättesaadavat erialast kirjandust. Siis koostas ta nende põhjal äärmiselt põhjalikke tunni plaankospekte, kus kõik oli detailideni paigas. Nii et kõik oli Ernal-Herbil põhjalikult läbi mõeldud ja paika pandud…
Pikapeale tundsin Abelite juures treenides, et kuna Herbi hellitas minu suusatamisvõimete osas teatud lootusi, siis püüdsin olla nii hea kui võimalik. Vastupidavust mul jagus, aga käed jäidki nõrgaks, nii et eks see minu suusatamine kaldus ikka sinna suuskadel jooksmise kanti. Koos teiste toonaste Tartu naistega olime aga siiski pidevalt vabariigi parimad…
Niimoodi läksidki sportimisaastad ja peagi leidsin peale aastast ajalooõpetaja tööd Otepää Internaatkoolis end taas Tartus. Astusin kehakultuuri kaugõppesse, asusin tööle linna lastespordikooli ja tegutsesin lisaks veel ka Erna kolleegina ülikooli alpinistidele üldkehalisi trenne tehes. Ka nendegagi oli just Erna see, kes otsis alpinistidele sobivaid harjutusi, nii et mul oli temalt igas tunnis midagi õppida. Kartsin muidugi ka, et äkki pean mõnikord üksinda tunde tegema, nii et hakkasin ka ise tema kõrval tasapisi oma tunde korralikumalt ette valmistama. Sellest kõigest oli kasu nii spordikoolis töötades, kui hiljem ka spordijuhina tegutsedes, kuna suutsin nii enda kui ka oma treenerite tegemisi analüüsida.
Mind võlus nende suusatrennide juures eriti see, et tegeleti väga erinevate asjadega, kus Herbi osutus imeheaks praktikuks, aga Erna uuris selleks veel erinevate treeningute tagapõhju – lugedes igat sorti kättesaadavat erialast kirjandust. Siis koostas ta nende põhjal äärmiselt põhjalikke tunni plaankospekte, kus kõik oli detailideni paigas. Nii et kõik oli Ernal-Herbil põhjalikult läbi mõeldud ja paika pandud…
Pikapeale tundsin Abelite juures treenides, et kuna Herbi hellitas minu suusatamisvõimete osas teatud lootusi, siis püüdsin olla nii hea kui võimalik. Vastupidavust mul jagus, aga käed jäidki nõrgaks, nii et eks see minu suusatamine kaldus ikka sinna suuskadel jooksmise kanti. Koos teiste toonaste Tartu naistega olime aga siiski pidevalt vabariigi parimad…
Niimoodi läksidki sportimisaastad ja peagi leidsin peale aastast ajalooõpetaja tööd Otepää Internaatkoolis end taas Tartus. Astusin kehakultuuri kaugõppesse, asusin tööle linna lastespordikooli ja tegutsesin lisaks veel ka Erna kolleegina ülikooli alpinistidele üldkehalisi trenne tehes. Ka nendegagi oli just Erna see, kes otsis alpinistidele sobivaid harjutusi, nii et mul oli temalt igas tunnis midagi õppida. Kartsin muidugi ka, et äkki pean mõnikord üksinda tunde tegema, nii et hakkasin ka ise tema kõrval tasapisi oma tunde korralikumalt ette valmistama. Sellest kõigest oli kasu nii spordikoolis töötades, kui hiljem ka spordijuhina tegutsedes, kuna suutsin nii enda kui ka oma treenerite tegemisi analüüsida.
Kui Herbi teeb skeeme ja analüüsib 70-ndatel meie tüdrukute - Anne, Ingridi, Ruti võimalusi NL tugevamate naiste vastu, siis...
... Erna on teinud enam kui 20 aastat varem oma kaunikäekirjalise ning detailse mäesuusatamise sisetunni
plaan-konspekti / reprod Abelite arhiivist
Sellesse kenasse , koos Selma Teesaluga koostatud mälestusraamatusse on Mai Luik otsinud välja erinevate põlvkodadesse kuulunud enam kui 200 Abelite õpilase kohta käiva info /repro
Kui Erna analüüsiv tegevus oli imetlusväärne, siis Herbi tegutses rohkem impulsiivselt. Ka temal olid muidugi “omad paberid” ja kaustad, millest hiljem uurides leidsin igausuguseid asjalikke ületähendusi, kiirmärkmeid ning rohkesti ka papile kleebitud ajalehe väljalõikeid. Tema paberite järgi oli aga näha, et natuurilt tahtis ta kohe midagi ära teha ja see tal innustunud treenerina ka õnnestus. Herbi sulest ilmus ka mitmeid artikleid, kuid võib arvata, et paljud “kastidest leitud” kirglikud suusakirjutised pole ilmselt kunagi trükki jõudnud. Kuid need ülestähendused näitavad ilmekalt seda mõttetööd, mis Herbil praktilise rahmeldamise kõrval käis. Ikka selle nimel, et harjutavad lapsed ja noored mitmekülgses tegevuses hoida ning niimoodi ka oma hästi toimiv ja mitmeid põlvkondi haaranud suusakoolkond üles ehitada.
Eks hiljem, kui Erna ülikoolist pensionile jäi, koondus kogu nende “paberimajandus” ja muu asjajamine just tema õlule. Pean lisama, et kui koostasin nende elutööd puudutavat raamatut “ Abelid - suusatamine kogu elu”, siis sai neid kunagisi materjali pisut põhjalikumalt loetud ja neist leiab väärtuslikku isegi tänapäeva treeningtöö tarbeks. Selle nende elutöö pärandiga läks aga nii, et kui Erna palus mul kogu see kraam läbi vaadata ja väärtuslikum spordimuuseumile anda, siis tegin talle ettepaneku, et ta võiks ju selle kõik raamatusse kirja panna. Tema otsus oli aga aboluutne – minu poolt jääb see tegemata! Sellest on aga ülimalt kahju…
Ei hakka salgama, aga eks see - ülikoolist kunagi saadud ajalooharidus koos päevast – päeva Abelitele kaasteeline olemine ei ole lubanud mul ühtki nendega seotud paberit ega dokumenti niisama ükskõikselt minema visata. Ja tunnistan, et lisaks muuseumi läinud materjalidele ootab veel mitmeid kastitäisi, mis vääriks põhjalikku ülevaatamist. Et avastada täiendavaid kilde sellest suurest kulgemisest, mida kujutas nende pühendunud elutöö…
Tartus,
9.novembril 2016
