Veerpalu klassikaline
Klassikalise 15 km eraldistart– ajalooline maiuspala
Kui seatakse end taas suusatamise MM-i või OM ülekandeid vaatama ja kuulama, siis oodatakse ikka võistlusprogrammi üht traditsioonilisemaid ala – 15 km suusatamise klassikalise tehnika eraldistarti...
Suusatamise sünnimaal Norras on näiteks suhtumine klassikalisse suusatehnikasse erinevalt muust maailmast uskumatult lai ja austust vääriv. Siin on ju sisuliselt tehtud klassikalise suusatamise ajalugu. Alguspäevadest peale ja pole maailmas tippsuusatajat, kes just selle suusasammuga Holmenkolleni nõlvasid poleks mõõtnud. Uskuge või mitte, aga Norras on piirkondi, kus suusatamise all mõeldakse ikka sedasama vana ja tuntut ning toimub totaalne uisusõitmise eiramine. Või kui kasutada suusalegend Juha Mieto väljendit – siis see kreikalais-roomalaisttyyli (kreeka-rooma stiil) istub jäädavalt sees nii norralase hinges kui sajanditepikkuses suusakultuuris.
Traditsiooni leiab ka tänase võistlusmaa pikkuses, mis nüüdseks on 15 km peale jäänud. Oli aga pikka aega, kuni 1954. aastani 3 km võrra pikem – 18 km. Enamusel tiitlivõistlustel oli lihtne programm, esmalt suusasprindiks (!?) peetav lühem distants ja siis ka tõsisem katsumus – maratonidistants. Suusatamises oli selleks „mehemõõduks“ ikkagi 50 km ja Norras – just Holmenkollenis sõidetud poolsada.
Nii et klassikatehnika on ise end klassikaks teinud ja tema au ja uhkust ei suuda röövida mistahes suusamaailma sisse murdnud uuendused, olgu selleks siis uisusamm, suusavahetussõit, sprintimine eraldi või suuremas parves.
Klassika – see on lihtsus !?
Et sellest, spordi olupoliitika hetkeseisust pisut kõrgemale tõusta, siis seetõttu tahaks rääkida oma arutluses hoopis klassikast kui nähtusest, sest meil Eestis on ju häid ja erinevate elualade klassikamehi. Alates suurimast - Pärdist, lõpetades tipptegijatega spordi juures - tõeliselt klassikalise (lausa antiikse) nähtuse – kettaheite ja Kanteriga ning läbi aegade inglaslikku klassikanormi järgiva (lausa – akadeemilise!) sõudmisega. Lõpetuseks siiski, kui lubate, tooks sinna seltskonda ka suusatamise – just tema klassikalise esitlusvariandi.
Kui Eesti suurimate klassikavaramu, muusika juurde korraks veel põigata, siis on näiteks Pärt ja tema „Spiegel im Spiegel“ ju ülimalt lihtsal helikeelel põhinev, aga samas iga minutiga sind enam ja enam lummav meistriteos. Seda kuulates mõistad, et taolises lihtsuses avaldubki selle muusikateose suurus. Kus iga mängitud noot ja tekitatud heli on just see, mida kuulata tahad...
Saab ju samasugust ilmingut ka spordis leida, sest vähemalt välise pildi põhjal pole ka sõudmine ega klassikaline suusatamine kuigi keerukad. Ja suurte meistrite Jaansoni või Veerpalu minek on samuti masselummav. Meil on kahjuks taolisi, tõeliselt suuri meistreid vähe, kes iga sammu või tõmbe olemust ülimalt hästi tunnetavad ja selle kaudu ka teistele vaid naudingut pakuvad.
Laskumata võhikuna veelgi pikemalt muusika või akadeemilise sõudmise süvaanalüüsi, püüaksin järgnevalt lahti harutada suusaklassikat ja Andruse oskusi selle interpreteerimisel.
Mis siis on klassikatehnika A ja O?
Eks klassikaline suusatehnika lähtub esmalt inimese loomulikematest liigutustest - käigust ja jooksust, kus meis toimiv n.ö. ristkoordinatsioon ei lase kuidagi liikuda põhimõttel – sama käsi – sama jalg. Proovige järgi – astuge nii, et korraga liiguks ette samapoolne käsi ja jalg ning kohe te tunnete, et see on midagi võõrast või ebaloomulikku. Samuti ei kõnni keegi jalgu ette – kõrvale ning pöidasid väljapoole asetades, nagu seda uisutehnika tarvis tuleb teha. Nii et klassika põhiloomus on tulnud meie kõige algelisematest liigutustest, kuskilt sealt, kust kahele jalale tõusime.
Et suusatamine ei saa olla siiski kõnd ja astumine, vaid ikkagi tahetakse minna n.ö. astumiselt libisema, siis tekibki just selle etapi omandamisega suuri raskusi. Erinevate inimeste oskuste osas tekkivad siin väga suured vahed. Suusaõpetajana olengi „suurimad didaktikavõitlused“ pidanud maha pidama sellesama justkui pisinüansi – astumisest libisema saamise - pärast. Kui seda ei tule, siis on tore rajal ju liikuda ja kena talve nautida, aga suusatamise põhiolemus jääbki kätte saamata ning suusal libisemine lõpuni tunnetamata. Tekib vaid küsimus – miks mul üldse need segavad „lauad“ all on. Jah, mäest saan küll alla libiseda, aga kõik muu... käib ikka läbi astumise ja suusatajate keeles toimub n.ö. kahel suusal libisemine.
Tipptasandit ei tahaks ma siinkohal üldse riivata, sest ükski kehalise võimekuse näitaja ei korva oskust „suusk libisema„ saada. Võtke kas või Keenia suusataja Boit, kel on küll hea sõber Björn Daelie, aga ega temagi saa kedagi libisemist tunnetama õpetada. See tunnetuslik pool kas on või ei ole.
Miks ma nii pikalt seda üht ja justkui ainsamat suusasammu olemust kirjeldan, aga just selle oskamise, tunnetamise ja kasutamise meister on olnud ka meie Andrus Veerpalu. Just kuskilt neist oskustest on koorunud välja juba käibeväljendiks kujunenud „Veerpalu klassikaline“... See on olnud tema trump ja lausa firmamärk. Ei räägi sellest mitte ainult tehnikaspetsid, aga kuulsin kord Andruse sõidutehnikat kirjeldamas üht soliidset vanaprouat... ja mul jäi suu ammuli. Kui neid selgeid ja klassikatehnika põhiolemust tabavaid arvamusi kuulasin, siis oli mul ainult üks küsimus – Proua, te olete küll vist omaaegne kirglik suusataja olnud. „ Mis te nüüd, need tavalised sõidud Pääsküla rabas ei tee mind veel suusatajaks, aga teleri ääres olen lihtsalt tähele pannud, et rabeleda ei või ning iga liigutus peab täie ette minema“ sõnati mulle vastu. Vaat nii!
Mida Andruse klassikast siis silma hakkab?
Häid tehnikapilte leiab meie suusasangarist piisavalt. Enamalt ikka selliseid, mida kannataks mistahes õpetusraamatusse raiuda.
Siin pakutava pildiseeria sai valitud seetõttu, et tegu on nüüdseks ehk pisut ajaloolise kraamiga. Kaamerasse püüti see 22. jaanuaril 2011Tehvandil MK 15 km klassikadistantsil. Tore, et need sõiduhetked said üles võetud, sest nüüdseks on selge, et see start jäi Andruse viimaseks rahvusvaheliseks tippvõistluse sõiduks.
Mindi Tehvandil aga täie auruga ja välja kukkus üks hooaja tihedaim võistlus. Lisaks kihutas tagant veel armutu kaasaelamisega kodupublik, kes ei lubanud sammukski lõdvaks lasta.
Niisugusel täiskiirusel liikudes avaneb aga kogu tehnika ja liigutuste soorituse pool ning saab selge vastuse sellele - mida oskad ja kuidas suudad selle oskuse tulemuseks teha. Kui suusk on hästi ette valmistatud - saab tõugata ja libiseda, siis on kogu edasine juba suusatajas kinni. Ega siin enam midagi parandada või muuta saa - kogu sooritus kannab treenitu ja harjutatu pitserit.
Kas Andrus on ses osas ülima täiuslikkuseni jõudnud? Aga veenduge ise!
Kui seatakse end taas suusatamise MM-i või OM ülekandeid vaatama ja kuulama, siis oodatakse ikka võistlusprogrammi üht traditsioonilisemaid ala – 15 km suusatamise klassikalise tehnika eraldistarti...
Suusatamise sünnimaal Norras on näiteks suhtumine klassikalisse suusatehnikasse erinevalt muust maailmast uskumatult lai ja austust vääriv. Siin on ju sisuliselt tehtud klassikalise suusatamise ajalugu. Alguspäevadest peale ja pole maailmas tippsuusatajat, kes just selle suusasammuga Holmenkolleni nõlvasid poleks mõõtnud. Uskuge või mitte, aga Norras on piirkondi, kus suusatamise all mõeldakse ikka sedasama vana ja tuntut ning toimub totaalne uisusõitmise eiramine. Või kui kasutada suusalegend Juha Mieto väljendit – siis see kreikalais-roomalaisttyyli (kreeka-rooma stiil) istub jäädavalt sees nii norralase hinges kui sajanditepikkuses suusakultuuris.
Traditsiooni leiab ka tänase võistlusmaa pikkuses, mis nüüdseks on 15 km peale jäänud. Oli aga pikka aega, kuni 1954. aastani 3 km võrra pikem – 18 km. Enamusel tiitlivõistlustel oli lihtne programm, esmalt suusasprindiks (!?) peetav lühem distants ja siis ka tõsisem katsumus – maratonidistants. Suusatamises oli selleks „mehemõõduks“ ikkagi 50 km ja Norras – just Holmenkollenis sõidetud poolsada.
Nii et klassikatehnika on ise end klassikaks teinud ja tema au ja uhkust ei suuda röövida mistahes suusamaailma sisse murdnud uuendused, olgu selleks siis uisusamm, suusavahetussõit, sprintimine eraldi või suuremas parves.
Klassika – see on lihtsus !?
Et sellest, spordi olupoliitika hetkeseisust pisut kõrgemale tõusta, siis seetõttu tahaks rääkida oma arutluses hoopis klassikast kui nähtusest, sest meil Eestis on ju häid ja erinevate elualade klassikamehi. Alates suurimast - Pärdist, lõpetades tipptegijatega spordi juures - tõeliselt klassikalise (lausa antiikse) nähtuse – kettaheite ja Kanteriga ning läbi aegade inglaslikku klassikanormi järgiva (lausa – akadeemilise!) sõudmisega. Lõpetuseks siiski, kui lubate, tooks sinna seltskonda ka suusatamise – just tema klassikalise esitlusvariandi.
Kui Eesti suurimate klassikavaramu, muusika juurde korraks veel põigata, siis on näiteks Pärt ja tema „Spiegel im Spiegel“ ju ülimalt lihtsal helikeelel põhinev, aga samas iga minutiga sind enam ja enam lummav meistriteos. Seda kuulates mõistad, et taolises lihtsuses avaldubki selle muusikateose suurus. Kus iga mängitud noot ja tekitatud heli on just see, mida kuulata tahad...
Saab ju samasugust ilmingut ka spordis leida, sest vähemalt välise pildi põhjal pole ka sõudmine ega klassikaline suusatamine kuigi keerukad. Ja suurte meistrite Jaansoni või Veerpalu minek on samuti masselummav. Meil on kahjuks taolisi, tõeliselt suuri meistreid vähe, kes iga sammu või tõmbe olemust ülimalt hästi tunnetavad ja selle kaudu ka teistele vaid naudingut pakuvad.
Laskumata võhikuna veelgi pikemalt muusika või akadeemilise sõudmise süvaanalüüsi, püüaksin järgnevalt lahti harutada suusaklassikat ja Andruse oskusi selle interpreteerimisel.
Mis siis on klassikatehnika A ja O?
Eks klassikaline suusatehnika lähtub esmalt inimese loomulikematest liigutustest - käigust ja jooksust, kus meis toimiv n.ö. ristkoordinatsioon ei lase kuidagi liikuda põhimõttel – sama käsi – sama jalg. Proovige järgi – astuge nii, et korraga liiguks ette samapoolne käsi ja jalg ning kohe te tunnete, et see on midagi võõrast või ebaloomulikku. Samuti ei kõnni keegi jalgu ette – kõrvale ning pöidasid väljapoole asetades, nagu seda uisutehnika tarvis tuleb teha. Nii et klassika põhiloomus on tulnud meie kõige algelisematest liigutustest, kuskilt sealt, kust kahele jalale tõusime.
Et suusatamine ei saa olla siiski kõnd ja astumine, vaid ikkagi tahetakse minna n.ö. astumiselt libisema, siis tekibki just selle etapi omandamisega suuri raskusi. Erinevate inimeste oskuste osas tekkivad siin väga suured vahed. Suusaõpetajana olengi „suurimad didaktikavõitlused“ pidanud maha pidama sellesama justkui pisinüansi – astumisest libisema saamise - pärast. Kui seda ei tule, siis on tore rajal ju liikuda ja kena talve nautida, aga suusatamise põhiolemus jääbki kätte saamata ning suusal libisemine lõpuni tunnetamata. Tekib vaid küsimus – miks mul üldse need segavad „lauad“ all on. Jah, mäest saan küll alla libiseda, aga kõik muu... käib ikka läbi astumise ja suusatajate keeles toimub n.ö. kahel suusal libisemine.
Tipptasandit ei tahaks ma siinkohal üldse riivata, sest ükski kehalise võimekuse näitaja ei korva oskust „suusk libisema„ saada. Võtke kas või Keenia suusataja Boit, kel on küll hea sõber Björn Daelie, aga ega temagi saa kedagi libisemist tunnetama õpetada. See tunnetuslik pool kas on või ei ole.
Miks ma nii pikalt seda üht ja justkui ainsamat suusasammu olemust kirjeldan, aga just selle oskamise, tunnetamise ja kasutamise meister on olnud ka meie Andrus Veerpalu. Just kuskilt neist oskustest on koorunud välja juba käibeväljendiks kujunenud „Veerpalu klassikaline“... See on olnud tema trump ja lausa firmamärk. Ei räägi sellest mitte ainult tehnikaspetsid, aga kuulsin kord Andruse sõidutehnikat kirjeldamas üht soliidset vanaprouat... ja mul jäi suu ammuli. Kui neid selgeid ja klassikatehnika põhiolemust tabavaid arvamusi kuulasin, siis oli mul ainult üks küsimus – Proua, te olete küll vist omaaegne kirglik suusataja olnud. „ Mis te nüüd, need tavalised sõidud Pääsküla rabas ei tee mind veel suusatajaks, aga teleri ääres olen lihtsalt tähele pannud, et rabeleda ei või ning iga liigutus peab täie ette minema“ sõnati mulle vastu. Vaat nii!
Mida Andruse klassikast siis silma hakkab?
Häid tehnikapilte leiab meie suusasangarist piisavalt. Enamalt ikka selliseid, mida kannataks mistahes õpetusraamatusse raiuda.
Siin pakutava pildiseeria sai valitud seetõttu, et tegu on nüüdseks ehk pisut ajaloolise kraamiga. Kaamerasse püüti see 22. jaanuaril 2011Tehvandil MK 15 km klassikadistantsil. Tore, et need sõiduhetked said üles võetud, sest nüüdseks on selge, et see start jäi Andruse viimaseks rahvusvaheliseks tippvõistluse sõiduks.
Mindi Tehvandil aga täie auruga ja välja kukkus üks hooaja tihedaim võistlus. Lisaks kihutas tagant veel armutu kaasaelamisega kodupublik, kes ei lubanud sammukski lõdvaks lasta.
Niisugusel täiskiirusel liikudes avaneb aga kogu tehnika ja liigutuste soorituse pool ning saab selge vastuse sellele - mida oskad ja kuidas suudad selle oskuse tulemuseks teha. Kui suusk on hästi ette valmistatud - saab tõugata ja libiseda, siis on kogu edasine juba suusatajas kinni. Ega siin enam midagi parandada või muuta saa - kogu sooritus kannab treenitu ja harjutatu pitserit.
Kas Andrus on ses osas ülima täiuslikkuseni jõudnud? Aga veenduge ise!
Nagu see staadionilt tulekul tehtud pilt näitab, on täidetud klassikatehnika esimene ja olulisem nõue – käed ja ja jalad peavad kohtuma samaaegselt, et tõuke- ja hooliigutused oleks sünkroonis ja täiendaksid teineteist. Sellisest sünkroonsusest lähtuvad suusasammu kõik ülejäänud osad, säilib liigutuste sujuvus.
Sama võib näha ka külgvaates. Eriti aga just klassikasuusatamise teise põhinõude täitmist, kus sääred ja kere on paralleelsed, asend aga ülimalt aktiivses etteliikumises. Korralik tõukepaine (allaiste) paremal jalal on aluseks kogu järgnevale suusatõukele, mida toetavad kepitõuge vasaku käega ja lõdvestav hooliigutus paremaga
Kui eelpool sai selgitatud libisammu tähtsust, siis Andrus kasutab heast suusatõukest (just kiirest tõukest pöiaga) saadud libisemist, mida aitab säilitada või isegi suurendada tugev kepitõuge vasaku käega. Nagu eelmistelgi piltidel on siingi tähtsad (vasaku) vabajala ning – käe hoogne ja lõtv etteliikumine
Kui eelpool sai selgitatud libisammu tähtsust, siis Andrus kasutab heast suusatõukest (just kiirest tõukest pöiaga) saadud libisemist, mida aitab säilitada või isegi suurendada tugev kepitõuge vasaku käega. Nagu eelmistelgi piltidel on siingi tähtsad (vasaku) vabajala ning – käe hoogne ja lõtv etteliikumine
Kokkuvõtteks aga viimane pilt ja seda viimase tippvõistluse viimastest meetritest.
TÄNUD, Andrus !
Oled sõitnud selliselt, et see Sinu sõidutehnika pilt on väga paljudel silme ees... sest see on olnud tõeline klassika !
Oled sõitnud selliselt, et see Sinu sõidutehnika pilt on väga paljudel silme ees... sest see on olnud tõeline klassika !
