NB! Jätkuvalt päevakohane lugemissoovitus
HARJUTAMISEST TREENIMISENI
See rubriik sai suvis-sügisese tegevuse tõttu ettepoole tõstetud ja siia jõudes leiad materjale tavalisest harjutamisest, mis kannab esmalt eesmärki - mingi õpitu või omandatu selgemaks saamiseks. Kuskil seal tekib ju sageli soov, et võiks sellele tasemele jõudnuna ka regulaarselt treenima hakata. Kas siis selleks, et oma kehalist seisundit tõsta, milleski osaleda vms. Valik on igaühe enda teha ja ei tasu väga lasta mõjutada teistest, sest igasuguse liikumistegevuse suurimaks motivatsiooniteguriks on ENDA VABA TAHE. Kuni tahad just vabast tahtest liikuda , ka suusatada, on kõik kõige paremas korras... On see aga kadunud, pead mõtlema, kuidas edasi toimetada...
Aga kõige selle kinnituseks tahaks anda lugeda üht kirjutist, mida saab siduda esmalt aga alloleva pildi vaatamisega. Peakirjastasin loo nimetusega - " Viru kapsas" ning pühendan selle ühele oma õpetajatest - professor Atko Virule... Miks just kapsas, aga vaadake korra veel seda raamatute pilti ! Ainult hea ja vajalik raamat võib sagedase lugemisega niisuguse "kohtlemise " osaks langeda ! Ning räägib harjutamise ja treenimise põhitõdedest...
Aga kõige selle kinnituseks tahaks anda lugeda üht kirjutist, mida saab siduda esmalt aga alloleva pildi vaatamisega. Peakirjastasin loo nimetusega - " Viru kapsas" ning pühendan selle ühele oma õpetajatest - professor Atko Virule... Miks just kapsas, aga vaadake korra veel seda raamatute pilti ! Ainult hea ja vajalik raamat võib sagedase lugemisega niisuguse "kohtlemise " osaks langeda ! Ning räägib harjutamise ja treenimise põhitõdedest...
See professor Atko Viru raamat " Sportlik treening" on käinud käest - kätte ... Foto K. Zilmer
VIRU KAPSAS
Kõige ehtsama ja vahetuma raamatutarkuse tagaajamine omab praeguselgi ajal iga vähetigi põhjalikuma õppimise korral päris tähtsat kohta. Muidugi liigub üha enam teadmisi ka igat sorti portaalides, kust on seda kõike muidugi siis mistahes ajal ja mistahes kohas tunduvalt käepärasem võtta.
Ent siiski, häädesse raamatutesse talletatu ei paista oma osa minetavat, vähemalt käib see eriti põhjalike ja sisukate üllitiste kohta, nagu on see pildil olev kollaste kaantega, mis on loetud lausa „kapsaks“. Ei saa öelda, et sellistes alati just põnevust ja seiklusi sees oleks - pigem saaks neid iseloomustada hoopis teistpidi - on parajalt keerukaid asju ka, aga kui on tahtmist, saab asjad küllaltki selgeks...
Üks kõige närusemaks loetud välimusega „ohver“ hakkas silma mitmeid aastad tagasi Pirital , Tallinna Ülikooli spordiraamatukogus. Olen ka ise kodus seda autori pühendusega kollasekaanelist „menukit“ üsna sageli tudeerinud, aga et ta siin, spordiraamatute Mekas sagedasest pruukimisest nii hiirekõrvuliseks oli kulunud, siis oli see vaid märk raamatu headusest ja vajadusest. Raamatukogu usin perenaine Viive Roomere tunnistas selle tõesti kõige laenatumaks raamatuks, mille elushoidmiseks pidi ta osal kaanekinnitused uuendama, sest tõele au andes ei tohtinuks sellises seisus raamat üldse siin riiulil seista. Kõige „põduramad“ raamatukesed oligi ta tagatuppa toimetanud ja kui üht neist lappasin, siis see oli lausa omamoodi rariteet. Küljest kukkuvatest kaantest oli juba juttu, aga kui lõin lahti näiteks lehekülje 57, siis sai selle teose käekäik täie selguse – ta oli aastakümneid sadu ja sadu üliõpilasi teeninud. Teda oli vahel küll padja all ja panni kõrval hoitud, spordikotti ketside ja ehk ka märgade dresside kõrvale kaasa pandud. Enne eksamit pea et ööpäev läbi leht - lehelt lapatud. Ja mis veel unikaalsem – iga kasutaja oli oma märke jätnud – küll on seal allajoonimisi, hüüumärke ja muud sellist, mis pidi raamatutarkuse kindla väljatöötatud süsteemiga ajusoppidesse talletama. Leidus seal nii harilikku pliiatsit kui igat värvi pastakasirgeldusi. Paljudes kohtades oli teksti juurde isegi kordamisküsimuste number lisatud, et siis enne vastama minemist kiiresti veel õige koht leida ja see viimane tarkusesõõm võtta.
Nii et mõne samas riiulis seisva – kas või kirjastuse X (iks) klantskaanelise, kuid üsna harva spordikotti jõudva iluduse kõrval oli see rubla kolmekümnene „kapsas“, eriti väljanägemisega justkui äraeksinud Tuhkatriinu. Õnneks olid tudengid siiski taas ja taas just tema- selle õige üles leidnud. Või ütleme nii nagu see raamatu leidmine tegelikult käib – ikka olid õppejõudude Tiiu Olmi,Karin Baskini, Toivo Rande, Kristjan Pordi, aga kindlasti ka Rein Haljandi ja ehk mu endagi nõudmisel - soovitusel just seda otsima tuldud. Eks võis mõni noor tudeng alul sellist
„ ajast arust“ välimusega raamatut nähes ehk pisut eelarvamust tunda, aga see läks vist mööda – kui jätkus tõelist huvi ja tahtmist raamatusse kaevuda „Minul läheb seda raamatut ikka ja jälle vaja kui millelegi tahan kinnitust saada” on sõnanud mitmed Eesti tipptreenerid, kui neilt raamatu kohta küsisin. „Kes teeb sealkirjutatu endale selgeks, võib maailma mistahes sporditippu treenida“on nad lisanud.
Et nende isiklik raamat on nende koduses varamus, siis ei saa sinna sisse kiigata ja uurida - mida õppuritena on nad sinna töö käigus märkinud. Küll tundus aga, et toonastes Pirita ( nüüdse TLÜ akadeemilise raamatukogu) raamatutes on kindlasti osa tekstimärkusi nii mõnegi praeguse tunnustatud treeneri, õpetaja näputöö. Aga anname neile andeks – patutegu läks asja ette ja usun, et autorgi ei pahandanuks. Pigem tundnuks ta oma räbalaks õpitud raamatukesi nähes siirast rõõmu, et kunagi kirja panduga on niivõrd innukalt ringi käidud.
Kui nüüd keegi tahab seda parimat ja kuulsamat raamatut - Atko Viru „kapsast“ otsima minna, siis astuge aga Tallinna Ülikooli Akadeemilisse raamatukogusse sisse ja seal raamatukogus vasakut kätt pikas riiulitereas ta seisab – Atko Viru „Sportlik treening „ilmumisaasta 1988, kirjastuseks „ Eesti Raamat“ ja paksuseks 232 sisukat lehekülge. Tõeline Eesti treenimisõpetuse Piibel.
Raamat, mis pole oma sisus kuidagi aegunud ja aitab vähegi tõsisema huvi puhul kedatahes harjutamise ja treenimise olemusest selgelt ja piisavalt põhjalikult sotti saada...
--------------------------------------------------------------------------------------
Aitäh, Atko – õpetaja, kolleeg, kaasteeline selle “kapsa” eest !
Kõige ehtsama ja vahetuma raamatutarkuse tagaajamine omab praeguselgi ajal iga vähetigi põhjalikuma õppimise korral päris tähtsat kohta. Muidugi liigub üha enam teadmisi ka igat sorti portaalides, kust on seda kõike muidugi siis mistahes ajal ja mistahes kohas tunduvalt käepärasem võtta.
Ent siiski, häädesse raamatutesse talletatu ei paista oma osa minetavat, vähemalt käib see eriti põhjalike ja sisukate üllitiste kohta, nagu on see pildil olev kollaste kaantega, mis on loetud lausa „kapsaks“. Ei saa öelda, et sellistes alati just põnevust ja seiklusi sees oleks - pigem saaks neid iseloomustada hoopis teistpidi - on parajalt keerukaid asju ka, aga kui on tahtmist, saab asjad küllaltki selgeks...
Üks kõige närusemaks loetud välimusega „ohver“ hakkas silma mitmeid aastad tagasi Pirital , Tallinna Ülikooli spordiraamatukogus. Olen ka ise kodus seda autori pühendusega kollasekaanelist „menukit“ üsna sageli tudeerinud, aga et ta siin, spordiraamatute Mekas sagedasest pruukimisest nii hiirekõrvuliseks oli kulunud, siis oli see vaid märk raamatu headusest ja vajadusest. Raamatukogu usin perenaine Viive Roomere tunnistas selle tõesti kõige laenatumaks raamatuks, mille elushoidmiseks pidi ta osal kaanekinnitused uuendama, sest tõele au andes ei tohtinuks sellises seisus raamat üldse siin riiulil seista. Kõige „põduramad“ raamatukesed oligi ta tagatuppa toimetanud ja kui üht neist lappasin, siis see oli lausa omamoodi rariteet. Küljest kukkuvatest kaantest oli juba juttu, aga kui lõin lahti näiteks lehekülje 57, siis sai selle teose käekäik täie selguse – ta oli aastakümneid sadu ja sadu üliõpilasi teeninud. Teda oli vahel küll padja all ja panni kõrval hoitud, spordikotti ketside ja ehk ka märgade dresside kõrvale kaasa pandud. Enne eksamit pea et ööpäev läbi leht - lehelt lapatud. Ja mis veel unikaalsem – iga kasutaja oli oma märke jätnud – küll on seal allajoonimisi, hüüumärke ja muud sellist, mis pidi raamatutarkuse kindla väljatöötatud süsteemiga ajusoppidesse talletama. Leidus seal nii harilikku pliiatsit kui igat värvi pastakasirgeldusi. Paljudes kohtades oli teksti juurde isegi kordamisküsimuste number lisatud, et siis enne vastama minemist kiiresti veel õige koht leida ja see viimane tarkusesõõm võtta.
Nii et mõne samas riiulis seisva – kas või kirjastuse X (iks) klantskaanelise, kuid üsna harva spordikotti jõudva iluduse kõrval oli see rubla kolmekümnene „kapsas“, eriti väljanägemisega justkui äraeksinud Tuhkatriinu. Õnneks olid tudengid siiski taas ja taas just tema- selle õige üles leidnud. Või ütleme nii nagu see raamatu leidmine tegelikult käib – ikka olid õppejõudude Tiiu Olmi,Karin Baskini, Toivo Rande, Kristjan Pordi, aga kindlasti ka Rein Haljandi ja ehk mu endagi nõudmisel - soovitusel just seda otsima tuldud. Eks võis mõni noor tudeng alul sellist
„ ajast arust“ välimusega raamatut nähes ehk pisut eelarvamust tunda, aga see läks vist mööda – kui jätkus tõelist huvi ja tahtmist raamatusse kaevuda „Minul läheb seda raamatut ikka ja jälle vaja kui millelegi tahan kinnitust saada” on sõnanud mitmed Eesti tipptreenerid, kui neilt raamatu kohta küsisin. „Kes teeb sealkirjutatu endale selgeks, võib maailma mistahes sporditippu treenida“on nad lisanud.
Et nende isiklik raamat on nende koduses varamus, siis ei saa sinna sisse kiigata ja uurida - mida õppuritena on nad sinna töö käigus märkinud. Küll tundus aga, et toonastes Pirita ( nüüdse TLÜ akadeemilise raamatukogu) raamatutes on kindlasti osa tekstimärkusi nii mõnegi praeguse tunnustatud treeneri, õpetaja näputöö. Aga anname neile andeks – patutegu läks asja ette ja usun, et autorgi ei pahandanuks. Pigem tundnuks ta oma räbalaks õpitud raamatukesi nähes siirast rõõmu, et kunagi kirja panduga on niivõrd innukalt ringi käidud.
Kui nüüd keegi tahab seda parimat ja kuulsamat raamatut - Atko Viru „kapsast“ otsima minna, siis astuge aga Tallinna Ülikooli Akadeemilisse raamatukogusse sisse ja seal raamatukogus vasakut kätt pikas riiulitereas ta seisab – Atko Viru „Sportlik treening „ilmumisaasta 1988, kirjastuseks „ Eesti Raamat“ ja paksuseks 232 sisukat lehekülge. Tõeline Eesti treenimisõpetuse Piibel.
Raamat, mis pole oma sisus kuidagi aegunud ja aitab vähegi tõsisema huvi puhul kedatahes harjutamise ja treenimise olemusest selgelt ja piisavalt põhjalikult sotti saada...
--------------------------------------------------------------------------------------
Aitäh, Atko – õpetaja, kolleeg, kaasteeline selle “kapsa” eest !
VIRU, Atko-Meeme (7. IX 1932 Tallinn – 21. X 2007 Tartu), korvpallur, sporditegelane, -pedagoog ja -teadlane, Mehis V. isa. 186 cm. Lõpetas 1951 Viljandi 2. kk-i ja 1955 TRÜ KKT. Bioloogiadr (1970). Hakkas korrapäraselt sportima 1945 Viljandis Elmar Ardma ja Heldur Tüütsi innustusel. Korvpallis suunasid teda koolivend Raoul Üksvärav, Heino Krevald ja Tartus Edgar Naarits. Eesti noortemeistreid 1949 ja 1950. Oli 1951 ÜSK/TRÜ ja Tartu Kalevi meeskonnas NL-i aü-te meistreid, NL-i mv-tel 1951 3., 1952 4. ja 1955 5. ning Eesti koondises NL-i sisemv-tel 1954 4. koha saajaid. Tuli 1952, 1956 ja 1958 Eesti meistriks, sai mv-tel 1953–55 ja 1957 hõbeda ning 1960 pronksi. Õpingute ajal (1949–51 Viljandis ja 1953–59 Tartus) tegutses spordikooli treenerina (õpilasi Avo Jans, Jüri Viigipuu), juhendas 1957 Tartu Kalevi meeskonda, kes tuli NL-i noortemeistriks. 1955–57 töötas Tartu 7. kk-i kehalise kasvatuse õpetajana. A-st 1959 TRÜ/TÜ KKT õppejõud, a-st 1974 prof. Oli 1967–71 spordimeditsiini- ja 1971–92 spordifüsioloogiakateedri juhataja, 1973–89 KKT dekaan, 1992–98 spordibioloogiainst-i spordifüsioloogiaprof, a-st 1998 emeriitprof. Avaldanud monograafiaid ja artikleid, esinenud rhv konverentsidel. New Yorgi TA liige (1985). ENSV tnl teadlane (1977). Kalevi auliige (1974). Oli 1989–2003 EOK liige (1989–2000 EOK täitevkomitee liige ja asepresident), a-st 2003 EOK auliige. 1989–2001 oli Olümpiaakadeemia president. Kuulus ENSV Spordikomitee kolleegiumi (1976–83), juhtis Spordikomitee teaduslik-metoodilist nõukogu (1967–80). Kultuurkapitali kehakultuuri ja spordi sihtkapitali nõukogu esimees (1996–98) ning Eesti Karskusühingu ja Karskusliidu president (1987–92). Kalevi kesknõukogu liige. Olnud ajakirjade Coaching and Sport Science Journal asetoimetaja ja Biology of Sport korrespondeeriv toimetaja, kuulunud ajakirjade International Journal of Sports Medicine; Sports Medicine, Training and Rehabilitation ja Kehakultuur toimetuskolleegiumi. ROK-i aastaauhind (1996). Eesti Punase Risti V klassi teenetemärk (2001) ja rkl spordi elutööpreemia (2001). Paul Kerese ausa mängu auhind Suur Mõõk (2002). Tartu linna aukodanik (2007). T: Rekordid ja kehalised võimed (1972, autoreid),Sport füsioloogi vaatevinklist (1975), Гормоны и спортивная работоспособность (1983), Гормональные механизмы адаптации и тренировки (1981), Hormones in Exercise I, II (1985), Sportlik treening (1988), Noorus, vanadus ja kehaline aktiivsus (1989), Adaption of Sport Training (1995, autoreid), Biologia dell’allenamento (1996, koos C. Boscoga).
