Tartule pühendunud Vladimir Šokman : " Saatus ootas mind Abelite juures ... "
Tartu III Keskkooli kehalise õpetaja Aibel, kes oli ise küll sportvõimleja, tegi mulle ühel, ilmselt 1959 aasta kevadpäeval vastuvaidlemist mittevõimaldaval toonil ettepaneku minna treeningutele Abelite juurde. Ajendiks oli minu koolitunnistusele ilmunud mitterahuldav hinne kehalises kasvatuses. Oli selge, et on vaja midagi tõsisemat ette võtta.
Nimelt olin ma algkooli ajal üsna kehvakene oma tihti korduvate mitmesuguste haigustega. Oli siiski väike lootusekiir - võhma oli mul üle „keskmise“. Võisin ka vanemate poistega võidu joosta. Eks on selles oma osa Uueveski kandil oma nõlvadega, kus veetsin suurema osa oma vabast ajast Viljandis elades. Aga muu kehalise poole pealt oli asi väga mage. Siiski - orienteerumine meeldis mulle väga ja nagu ehk veidi hiljem selgus, et sobis ka. Nii et minu suunamine Abelite käe alla oli igati loogiline, sest orienteerumine oli seal suure au sees. Orienteerumise klubisid ju veel ei olnud.
Nimelt olin ma algkooli ajal üsna kehvakene oma tihti korduvate mitmesuguste haigustega. Oli siiski väike lootusekiir - võhma oli mul üle „keskmise“. Võisin ka vanemate poistega võidu joosta. Eks on selles oma osa Uueveski kandil oma nõlvadega, kus veetsin suurema osa oma vabast ajast Viljandis elades. Aga muu kehalise poole pealt oli asi väga mage. Siiski - orienteerumine meeldis mulle väga ja nagu ehk veidi hiljem selgus, et sobis ka. Nii et minu suunamine Abelite käe alla oli igati loogiline, sest orienteerumine oli seal suure au sees. Orienteerumise klubisid ju veel ei olnud.
Abelite suusatajad tegid siis orienteerumises vahel puhta töö, nii et trobikond tüdrukuid ( Erika Valdson, Kaie Vainer, Tiiu Noodla, Juta Karulaas , Ene Märtin jt.) on lausa Eesti esindamist ja ka uhke dressi kandmist väärivad, seda koos treener Erna Abeliga (pildil paremal) 1966.aastal Balti matkajate kokkutulekul Trakais / ESM arhiivifoto
Loo autori VŠ ( suusatajate endi keskel Sokuks kutsutu ) trennikaaslase Erika Valdsoni imestav pilk uurib, et palju neile poistele võib ikka seda toitu sisse mahtuda / foto : VŠ eraarhiivist
Nii ma Oa tänavale läksingi. Selgus, et seal oli teisigi kolmanda kooli õpilasi. Olevaid ja endisi. Sealhulgas Agnes Nopasson, ehk Aki, täpsemalt Väike Aki, kes treenis ise vanemas grupis ja oli ühtlasi treener laste grupile. Sellel ajal käis sinna minu mäletamist mööda kokku üsna suur ja kirju seltskond. Oli noori ja vanu, poisse ja tüdrukuid, mehi ja naisi., suusatajaid, „poole kohaga“ sõudjaid ja aerutajaid jne.
Elu kees täiega. Kedagi ära ei aetud. Minu arust. Kui ma nii mäletan, siis küllap oli mul kusagil ka hirm, et mine tea, kas ikka võetaksegi. Muidugi oli seal selliseidki, kes ka grupist ära kadusid –nad kas ei talunud väga suuri koormusi ja kõike sellega kaasnevat, esmajoones täielikku pühendumist või veel midagi. Muidugi ei saanud ju kõik pühenduda täielikult ainult suusatamisele või ka mitte ainult spordile. Minu jaoks oli see uus võimalus, uues „maailmas“. Ja orienteerumise kaudu neelas see mind endasse täielikult. Küllap oligi see minu saatus.
Abelite elu oli nende õpilased.
Abelite elu oligi minu meelest nende õpilased koos oma saatustega. Sellele pühendusid nad kogu hingest. Oma pühendumusega suunasid nad kõiki samal moel suhtuma asjadesse, mis ette võetud. Nad tõestasid oma õpilaste saavutuste kaudu, mida kõike võib saavutada, kui ikka väga – väga tahta ja selle nimel pingutada. Ei tulnud ju Abelite juurde kokku linna geeniused – pigem ikka tavalised tüdrukud – poisid Supilinnast, Tähtverest ja mujalt. Pikemaks pidama jäid kõige visamad. Need, kellel tekkisid tõesti sportlik saavutusnälg, eneseteostusvajadus jms.
Etteruttavalt - see jäi meid saatma kogu eluks. Paljudest said õpetajad, treenerid, teadlased, tunnustatud tööinimesed. Tublid inimesed said kõigist: analüüsivad, edasipüüdlikud, vastutustundlikud, kokkuhoidvad, meeskonnatööd hindavad inimesed.
Poisid „tüdrukute koolis“.
Minult on küsitud, et kuidas ma hindan poiste rolli Abelite treeningrühmas. Või kuidas nad üldse suhtusid poistesse.
Minule on jäänud mulje, et väga hästi – nad tegid, mis suutsid. Herbil lihtsalt ei jätkunudki aega ja võib-olla hiljem ka võhma, et poistega veel põhjalikumalt tegeleda. Ta sai väga hästi aru, et poistega tuleb tegeleda teistmoodi, kui tüdrukutega ja jõudu mööda ta seda ka tegi.
Aga kuna tal Ernast alates oli tüdrukute ja neidude treenimise kogemus suurem ja selles vallas ka edu saavutatud, siis on loomulik, et ta aktsendi sellele pani. Pealegi oli ju hea Erna abi kasutada või õigem oleks küll öelda, et Ernaga koos selle naiskonnaga töötada.
Ja see sujus. Tulemused kõnelevad ise enda eest …
Minu arust ei olnud tal poiste vastu midagi ja õpetust nii trenni, kui elu asjade korraldamiseks said kõik. Kõik, kes viitsisid kuulata ja kaasa mõelda ning analüüsida. Herbil lihtsalt ei jätnud aega kõigi poiste kõigi asjadega tegelemiseks. Poisid omandavad küll teatud tehnikaga seotud asju ehk kiiremini aga peavad samas palju rohkem aega saama oluliste „asjade“ „ära seedimiseks“ et selle kaudu need omandada. Poistel on ju miljon miksi, millised kõik peavad saama vastused, enne kui asi omaks võetakse. Aga selleks on vaja aega. Palju aega. Ja kui on palju poisse, siis on vaja väga palju aega.
Herbi teadis seda väga hästi – küllap juba enda pealt – seetõttu ei lasknud ta ju ühtegi hetke kaotsi – suu käis tal kogu aeg. Ta seletas pidevalt mida, kuidas ja miks on vaja teha. Mis on elus oluline ja mis vähemoluline. Kuidas nende vahel vahet teha. Kuidas eesmärke seada ja kuidas nende nimel töötada ning neid saavutada. Seletused saatsid kõiki tegevusi – olgu need trennis, söögilauas, suuskade määrimisel – igal pool – saunalava kaasa arvatud. Ja tegelikult me ju kuulasimegi. Kuigi see võis vahel ka „hulluks ajada“.
Õpetajana oskas ta väga hästi sõnaga „mängida“. Ta võis kõneleda väga vaiksel häälel, aga vajadusel ka kõuena kärada. Kohati viis see tüdrukute puhul pisarateni. Poiste puhul kõrvade „lukku löömiseni“ – kui ikka üldse see jutt peale ei läinud, siis lihtsalt lülitasid välja ennast. Selleks korraks.
Kordamine on tarkuse ema
See reegel oli Herbil suure au sees ja korraliku õpetajana kontrollis ta alati, kas „materjal“ on läbitud ja kuidas see on omandatud. Sellega tuli arvestada. Alati. Igal pool. Abiks tuli siin muidugi ka analüütiline meel, mis omakorda aitas teinekord õigeid vastuseid leiutada, kui varem mõni asi oli kõrvust mööda libisenud „kõrvad lukus“ perioodil. Ta võis korrata asju nii-öelda nõrkemiseni, sest , kellelgi ikka läks meelest ära, keegi puudus „tol korral“, aeg ajalt tuli ka uusi õpilasi juurde jne. Ta korrutas niikaua, kuni jõudis veendumusele, et ka päris „viimane“ on lõpuks aru saanud. Otse loomulikult ei seganud see teda varsti jälle sama teema juurde tagasi pöörduda. Järelkontrolliks. Kinnistamiseks. Teise nurga alt vaatlemiseks.
Tüdrukutega läksid paljud asjad ilmselt lihtsamalt. Kohati küll arvan, et ainult tema jaoks, sest suure töö tegi ära Erna. Küllap oli tüdrukutelgi omajagu küsimusi ja ilmselt oli just Erna see, kes Herbi räägitu tüdrukutele “ära tõlkis“ ja kõigile küsimustele vastused leidis. Meeskonnatöö ju.
Nii ma Oa tänavale läksingi. Selgus, et seal oli teisigi kolmanda kooli õpilasi. Olevaid ja endisi. Sealhulgas Agnes Nopasson, ehk Aki, täpsemalt Väike Aki, kes treenis ise vanemas grupis ja oli ühtlasi treener laste grupile. Sellel ajal käis sinna minu mäletamist mööda kokku üsna suur ja kirju seltskond. Oli noori ja vanu, poisse ja tüdrukuid, mehi ja naisi., suusatajaid, „poole kohaga“ sõudjaid ja aerutajaid jne.
Elu kees täiega. Kedagi ära ei aetud. Minu arust. Kui ma nii mäletan, siis küllap oli mul kusagil ka hirm, et mine tea, kas ikka võetaksegi. Muidugi oli seal selliseidki, kes ka grupist ära kadusid –nad kas ei talunud väga suuri koormusi ja kõike sellega kaasnevat, esmajoones täielikku pühendumist või veel midagi. Muidugi ei saanud ju kõik pühenduda täielikult ainult suusatamisele või ka mitte ainult spordile. Minu jaoks oli see uus võimalus, uues „maailmas“. Ja orienteerumise kaudu neelas see mind endasse täielikult. Küllap oligi see minu saatus.
Abelite elu oli nende õpilased.
Abelite elu oligi minu meelest nende õpilased koos oma saatustega. Sellele pühendusid nad kogu hingest. Oma pühendumusega suunasid nad kõiki samal moel suhtuma asjadesse, mis ette võetud. Nad tõestasid oma õpilaste saavutuste kaudu, mida kõike võib saavutada, kui ikka väga – väga tahta ja selle nimel pingutada. Ei tulnud ju Abelite juurde kokku linna geeniused – pigem ikka tavalised tüdrukud – poisid Supilinnast, Tähtverest ja mujalt. Pikemaks pidama jäid kõige visamad. Need, kellel tekkisid tõesti sportlik saavutusnälg, eneseteostusvajadus jms.
Etteruttavalt - see jäi meid saatma kogu eluks. Paljudest said õpetajad, treenerid, teadlased, tunnustatud tööinimesed. Tublid inimesed said kõigist: analüüsivad, edasipüüdlikud, vastutustundlikud, kokkuhoidvad, meeskonnatööd hindavad inimesed.
Poisid „tüdrukute koolis“.
Minult on küsitud, et kuidas ma hindan poiste rolli Abelite treeningrühmas. Või kuidas nad üldse suhtusid poistesse.
Minule on jäänud mulje, et väga hästi – nad tegid, mis suutsid. Herbil lihtsalt ei jätkunudki aega ja võib-olla hiljem ka võhma, et poistega veel põhjalikumalt tegeleda. Ta sai väga hästi aru, et poistega tuleb tegeleda teistmoodi, kui tüdrukutega ja jõudu mööda ta seda ka tegi.
Aga kuna tal Ernast alates oli tüdrukute ja neidude treenimise kogemus suurem ja selles vallas ka edu saavutatud, siis on loomulik, et ta aktsendi sellele pani. Pealegi oli ju hea Erna abi kasutada või õigem oleks küll öelda, et Ernaga koos selle naiskonnaga töötada.
Ja see sujus. Tulemused kõnelevad ise enda eest …
Minu arust ei olnud tal poiste vastu midagi ja õpetust nii trenni, kui elu asjade korraldamiseks said kõik. Kõik, kes viitsisid kuulata ja kaasa mõelda ning analüüsida. Herbil lihtsalt ei jätnud aega kõigi poiste kõigi asjadega tegelemiseks. Poisid omandavad küll teatud tehnikaga seotud asju ehk kiiremini aga peavad samas palju rohkem aega saama oluliste „asjade“ „ära seedimiseks“ et selle kaudu need omandada. Poistel on ju miljon miksi, millised kõik peavad saama vastused, enne kui asi omaks võetakse. Aga selleks on vaja aega. Palju aega. Ja kui on palju poisse, siis on vaja väga palju aega.
Herbi teadis seda väga hästi – küllap juba enda pealt – seetõttu ei lasknud ta ju ühtegi hetke kaotsi – suu käis tal kogu aeg. Ta seletas pidevalt mida, kuidas ja miks on vaja teha. Mis on elus oluline ja mis vähemoluline. Kuidas nende vahel vahet teha. Kuidas eesmärke seada ja kuidas nende nimel töötada ning neid saavutada. Seletused saatsid kõiki tegevusi – olgu need trennis, söögilauas, suuskade määrimisel – igal pool – saunalava kaasa arvatud. Ja tegelikult me ju kuulasimegi. Kuigi see võis vahel ka „hulluks ajada“.
Õpetajana oskas ta väga hästi sõnaga „mängida“. Ta võis kõneleda väga vaiksel häälel, aga vajadusel ka kõuena kärada. Kohati viis see tüdrukute puhul pisarateni. Poiste puhul kõrvade „lukku löömiseni“ – kui ikka üldse see jutt peale ei läinud, siis lihtsalt lülitasid välja ennast. Selleks korraks.
Kordamine on tarkuse ema
See reegel oli Herbil suure au sees ja korraliku õpetajana kontrollis ta alati, kas „materjal“ on läbitud ja kuidas see on omandatud. Sellega tuli arvestada. Alati. Igal pool. Abiks tuli siin muidugi ka analüütiline meel, mis omakorda aitas teinekord õigeid vastuseid leiutada, kui varem mõni asi oli kõrvust mööda libisenud „kõrvad lukus“ perioodil. Ta võis korrata asju nii-öelda nõrkemiseni, sest , kellelgi ikka läks meelest ära, keegi puudus „tol korral“, aeg ajalt tuli ka uusi õpilasi juurde jne. Ta korrutas niikaua, kuni jõudis veendumusele, et ka päris „viimane“ on lõpuks aru saanud. Otse loomulikult ei seganud see teda varsti jälle sama teema juurde tagasi pöörduda. Järelkontrolliks. Kinnistamiseks. Teise nurga alt vaatlemiseks.
Tüdrukutega läksid paljud asjad ilmselt lihtsamalt. Kohati küll arvan, et ainult tema jaoks, sest suure töö tegi ära Erna. Küllap oli tüdrukutelgi omajagu küsimusi ja ilmselt oli just Erna see, kes Herbi räägitu tüdrukutele “ära tõlkis“ ja kõigile küsimustele vastused leidis. Meeskonnatöö ju.
Juba see pilt ütleb, et selleaegset Abelite trenni sai nauditud / foto: K. Zilmer
Kuna Herbi sai aru, et ta ei saa täielikult pühenduda kahele erinevale kontingendile, siis tegigi ta esimese panuse tüdrukutele. Poistele jäi võimalus saada omale ülejäänud tähelepanu ja omandada teadmisi ka tüdrukutele antud selgituse iseendale „äratõlkimise“ ja analüüsimise kaudu. Kuidagi omandasime ka selle oskuse.
Mitmekülgsus kui sportliku pikaealisuse alus.
Mitmekesisus oli Herbi saladus, tuleks öelda tänapäeval. See kindlustas mitmekülgse arengu ja andis kindluse ka sporditraumadest hoidumiseks. Mida kõike ta meile ei õpetanud lisaks jooksmisele ja suusatamisele. Meie repertuaari kuulusid akrobaatika ja sportvõimlemine, mis andis kehakooli ja õpetas ohutut kukkumist. Raskuste tõstmine ja kummide venitamine andsid jõudu õlavööle ja kätele. Korvpall ja käsipall õpetasid osavust ja meeskonnatööd. Vahel mängisime mingit ragbi moodi mängu, mille käigus õpetati lisaks muule ka vastasest lugupidamist – teravad liigutused, mis võisid traumadeni viia olid keelatud. Kusjuures mängus osalesid ka tüdrukud. Samas jalgpalli pidas ta liiga ohtlikuks jalgadele. Ujumine. Sõudmine. Katsetused veesuuskadega, süstadega, rulluiskudega ja hiljem rullsuuskadega. Mäesuusatamine. Jooks keppidega ja ronimine „mõrtsuk“tõusudel. Jooks ja hüpped liivaluidetel. Orienteerumine. Jooks palja jalu. Talutööd. Kännu või oksaliste pakkude raiumine. Eriti tüdrukutele. Jne Jne. Tema fantaasiatel ei olnud piire. See kõik andis nii mitmekülgse ettevalmistuse, et me ei teadnud, mis on sporditraumad.
Mitmekülgsus kui sportliku pikaealisuse alus.
Mitmekesisus oli Herbi saladus, tuleks öelda tänapäeval. See kindlustas mitmekülgse arengu ja andis kindluse ka sporditraumadest hoidumiseks. Mida kõike ta meile ei õpetanud lisaks jooksmisele ja suusatamisele. Meie repertuaari kuulusid akrobaatika ja sportvõimlemine, mis andis kehakooli ja õpetas ohutut kukkumist. Raskuste tõstmine ja kummide venitamine andsid jõudu õlavööle ja kätele. Korvpall ja käsipall õpetasid osavust ja meeskonnatööd. Vahel mängisime mingit ragbi moodi mängu, mille käigus õpetati lisaks muule ka vastasest lugupidamist – teravad liigutused, mis võisid traumadeni viia olid keelatud. Kusjuures mängus osalesid ka tüdrukud. Samas jalgpalli pidas ta liiga ohtlikuks jalgadele. Ujumine. Sõudmine. Katsetused veesuuskadega, süstadega, rulluiskudega ja hiljem rullsuuskadega. Mäesuusatamine. Jooks keppidega ja ronimine „mõrtsuk“tõusudel. Jooks ja hüpped liivaluidetel. Orienteerumine. Jooks palja jalu. Talutööd. Kännu või oksaliste pakkude raiumine. Eriti tüdrukutele. Jne Jne. Tema fantaasiatel ei olnud piire. See kõik andis nii mitmekülgse ettevalmistuse, et me ei teadnud, mis on sporditraumad.
1967.aastal Gorkis sõidetud a/ü spartakiaadi segateatesõit pani Abelite tüdrukud ja poisid ( Erika Valdsoni, Ingrid Mägari , Tõnu Kinksi ja Vladimir Šokmani) ühiselt pingutama. Sealne kolmas koht näitas, et Oa täna kandist on tormi oodata ! /foto: ESM arhiiv
„Paremaks saad ikka selles, mida rohkem treenid“.
Vahel mindi liialt hoogu mõne treeningprotsessi rikastava meetmega. Vahel oli selleks lauatennis, vahel jäähoki jne. Samas neile, kes ennast „kõrvalaladele“ teinekord unustas, armastas ta toonitada, et see mida treenid, selles ka paremaks lähed. Ehk siis suusatamises paremaks saamiseks on vaja ikka esmajoones suusatamist harjutada.
Segajad
Eks „pundi“ elus olnud palju muidki asjaolusid. Kõigil poistel ei olnud ju ka aega pidevalt trennis käia – igasugu muidki huvitavaid asju oli sõpradega vaja korda saata.
Kõigil ei jätkunud piisavalt“ kõrvu“, et õpetaja lõpuni ära kuulata ja endale asi selgeks saada.
Nii mõnelgi oli juba talve algul treenitus nii hea, et võidud koduõuel muudkui tulid ja loomulikult polnud siis vaja ju enam aega trennile raisata …
Ehk ongi ülaltoodus põhjused, miks tüdrukud ridamisi rahvusvahelise tasemeni tõusid, aga poistest vähesed. Nende egode mõjutamine otsustamaks vaid spordile pühenduda, nõudnuks ilmselt rohkem aega.
Looduse ürgne kutse. Poisid ja tüdrukud.
Mulle tundub, et Herbi rakendas täiesti teadlikult „treeningeesmärkide“ saavutamisele ära asjaolu, et juba inimese alateadvusesse on looduse poolt kodeeritud soov olla silmapaistev, sealhulgas vastassugupoolele ennast välja mängida parimana. Siin oli poisse hea kasutada teatud stimulaatorina tüdrukutele. Ja muidugi ka vastupidi.
Poisse oli loomulikult ka hea kasutada suusaradade sisseajamisel esimese jälje ajajatena – ei olnud ju sellel ajal veel ei suuri ega väikeseid rajatraktoreid. Kõik tehti oma ihu rammuga, suuskadel ja suuskadega. Kui vaja, siis trambiti tähtsamad kohad lausa külg ees, risti rajasuunaga tammudes sisse. Nii tehti radu muidugi kõik koos, aga esimene vagu oli ikka poiste ajada. Ja hea meelega tegime ju – kes siis veel. Meenuta eelmist lõiku.
Muidugi oli treeneril ka aeg-ajalt kombeks poisse tögada ja lasta neil põlvini lumes hullata rohkem, kui otseselt tarvis. Nimelt näitas ta teinekord lumeväljal ette mingi suurema kaare või trajektoori, kuhu jälg maastikul ajada ja kui poisid olid juba piisavalt „kaugel ees“, siis teatas otsusest see lõik teha hoopis teisiti – hoopis sealt ja sealt. Nii saavat palju parem. Ühtlasi sai ka poistele pisut suuremat koormust anda. Ja samas muidugi oli see temale ka „ meeste“ iseloomu kontrollimiseks ja ühtlasi selle kasvatamiseks. Seda ilmselt veel kõige rohkem.
Poisid olid ka näiteks tempojänesteks tüdrukutele. Muidugi said tüdrukud meiega koos treenides suhteliselt suurema koormuse. Aga polnud harvad ka juhtumid, kui tüdrukud kandu näitasid. Vahel näiteks lihtsalt juhtus, et just poistel oli selline „ebaõnnestunud“ määre saanud suuskade alla. Vigurimees oli Herbi kange. Ja väga mitmekihiline. Aga mitte midagi isiklikku, nagu tänapäeval öeldakse.
Probleemid tekkisid treeneritel kunagi „hiljem“, kui oli vaja libido, või mis see nüüd oligi, „purki tagasi saada“. Ja seda nii, et sportlik karjäär ei katkeks. Kas äkki kuskilt sellest tulenevad jutud „nunnakloostrist“? Aga seda teavad tüdrukud.
Vahel mindi liialt hoogu mõne treeningprotsessi rikastava meetmega. Vahel oli selleks lauatennis, vahel jäähoki jne. Samas neile, kes ennast „kõrvalaladele“ teinekord unustas, armastas ta toonitada, et see mida treenid, selles ka paremaks lähed. Ehk siis suusatamises paremaks saamiseks on vaja ikka esmajoones suusatamist harjutada.
Segajad
Eks „pundi“ elus olnud palju muidki asjaolusid. Kõigil poistel ei olnud ju ka aega pidevalt trennis käia – igasugu muidki huvitavaid asju oli sõpradega vaja korda saata.
Kõigil ei jätkunud piisavalt“ kõrvu“, et õpetaja lõpuni ära kuulata ja endale asi selgeks saada.
Nii mõnelgi oli juba talve algul treenitus nii hea, et võidud koduõuel muudkui tulid ja loomulikult polnud siis vaja ju enam aega trennile raisata …
Ehk ongi ülaltoodus põhjused, miks tüdrukud ridamisi rahvusvahelise tasemeni tõusid, aga poistest vähesed. Nende egode mõjutamine otsustamaks vaid spordile pühenduda, nõudnuks ilmselt rohkem aega.
Looduse ürgne kutse. Poisid ja tüdrukud.
Mulle tundub, et Herbi rakendas täiesti teadlikult „treeningeesmärkide“ saavutamisele ära asjaolu, et juba inimese alateadvusesse on looduse poolt kodeeritud soov olla silmapaistev, sealhulgas vastassugupoolele ennast välja mängida parimana. Siin oli poisse hea kasutada teatud stimulaatorina tüdrukutele. Ja muidugi ka vastupidi.
Poisse oli loomulikult ka hea kasutada suusaradade sisseajamisel esimese jälje ajajatena – ei olnud ju sellel ajal veel ei suuri ega väikeseid rajatraktoreid. Kõik tehti oma ihu rammuga, suuskadel ja suuskadega. Kui vaja, siis trambiti tähtsamad kohad lausa külg ees, risti rajasuunaga tammudes sisse. Nii tehti radu muidugi kõik koos, aga esimene vagu oli ikka poiste ajada. Ja hea meelega tegime ju – kes siis veel. Meenuta eelmist lõiku.
Muidugi oli treeneril ka aeg-ajalt kombeks poisse tögada ja lasta neil põlvini lumes hullata rohkem, kui otseselt tarvis. Nimelt näitas ta teinekord lumeväljal ette mingi suurema kaare või trajektoori, kuhu jälg maastikul ajada ja kui poisid olid juba piisavalt „kaugel ees“, siis teatas otsusest see lõik teha hoopis teisiti – hoopis sealt ja sealt. Nii saavat palju parem. Ühtlasi sai ka poistele pisut suuremat koormust anda. Ja samas muidugi oli see temale ka „ meeste“ iseloomu kontrollimiseks ja ühtlasi selle kasvatamiseks. Seda ilmselt veel kõige rohkem.
Poisid olid ka näiteks tempojänesteks tüdrukutele. Muidugi said tüdrukud meiega koos treenides suhteliselt suurema koormuse. Aga polnud harvad ka juhtumid, kui tüdrukud kandu näitasid. Vahel näiteks lihtsalt juhtus, et just poistel oli selline „ebaõnnestunud“ määre saanud suuskade alla. Vigurimees oli Herbi kange. Ja väga mitmekihiline. Aga mitte midagi isiklikku, nagu tänapäeval öeldakse.
Probleemid tekkisid treeneritel kunagi „hiljem“, kui oli vaja libido, või mis see nüüd oligi, „purki tagasi saada“. Ja seda nii, et sportlik karjäär ei katkeks. Kas äkki kuskilt sellest tulenevad jutud „nunnakloostrist“? Aga seda teavad tüdrukud.
Herbilt omandatud määrimiskunst püsib meis siiamaani ...
Toimetulekuõpetus
Iseendaga toimetulek, meeskonnatöö, üksteise aitamine, teineteisest hoolimine - need olid läbivad teemad kogu tsüklis, ehk kõiges. Majapidamistööd iseenda ja meeskonna heaolu kindlustamiseks ja parandamiseks olid iseenesest mõistetavad kogu aeg ja igal pool. Olgu see Oa tänaval, Veski, Ruusa või Kääriku baasi rajamisel, heakorrastamisel ja majandamisel, aga ka matkadel ning võistlusreisidel. Üks Herbi range nõue olime meile poistele aga selline, mida praegugi kasutada saab - Oma suusaga pead sa küll ise hakkama saama !
Nii me kasvasime ja treenisime igaüks iseennast ning kõik kõiki üheskoos. Jälgisime üksteise arengut väga ja elasime kaasa igaühele. Tegelikult hoidsime ikka väga kokku. Hoiame tänaseni.
Meie austusel Abelite õpetajaoskustele ei ole piire. Seda kõike ei olegi võimalik sõnadega kirjeldada.
Tänu ja austusega Erna ja Herbert Abelile !
Iseendaga toimetulek, meeskonnatöö, üksteise aitamine, teineteisest hoolimine - need olid läbivad teemad kogu tsüklis, ehk kõiges. Majapidamistööd iseenda ja meeskonna heaolu kindlustamiseks ja parandamiseks olid iseenesest mõistetavad kogu aeg ja igal pool. Olgu see Oa tänaval, Veski, Ruusa või Kääriku baasi rajamisel, heakorrastamisel ja majandamisel, aga ka matkadel ning võistlusreisidel. Üks Herbi range nõue olime meile poistele aga selline, mida praegugi kasutada saab - Oma suusaga pead sa küll ise hakkama saama !
Nii me kasvasime ja treenisime igaüks iseennast ning kõik kõiki üheskoos. Jälgisime üksteise arengut väga ja elasime kaasa igaühele. Tegelikult hoidsime ikka väga kokku. Hoiame tänaseni.
Meie austusel Abelite õpetajaoskustele ei ole piire. Seda kõike ei olegi võimalik sõnadega kirjeldada.
Tänu ja austusega Erna ja Herbert Abelile !
Tartu linna esindajana ja Abelite õpilasena mälestusürituste eestvedajana Abelid -100 näituse avamisel ESM- s 23.02. 2016
Autorist : Vladimir Šokman
Sünniaeg ja -koht
26. aprillil 1948 Võrus
Perekonnaseis
Abielus, täiskasvanud poeg ja tütar, viis lapselast
Haridus ja kvalifikatsioon
1974-1981 Tartu Riiklik Ülikool, psühholoogia erialal
1967-1971 Tartu Riiklik Ülikool, kehakultuuri ja spordi eriala
1966 Tartu 7. Keskkool
Töökogemus
2013–2015 Tartu abilinnapea
2011 Tartu Linnavolikogu esimees
2001–2011 Tartu abilinnapea
1983–2001 Tartu Tööstuskooli direktor
1978–1983 instruktor EKP Tartu Linnakomitees tervishoiu- ja spordiasutuste, asendajana ka haridus- ning kulutuuriasutuste valdkonnas
1973–1978 Tartu Reisi- ja Ekskursoioonibüroo orgosakonna juhataja; direktor
Ühiskondlik tegevus
Tartu Spordiveteranide Koondise juhatuse liige
Tartu Talisuplejate Seltsingu esimees
UBC sotsiaal- ja tervishoiukomisjoni liige
1999-2001 Tartu Linnavolikogu liige
Allikas : www.tartu.ee
Sünniaeg ja -koht
26. aprillil 1948 Võrus
Perekonnaseis
Abielus, täiskasvanud poeg ja tütar, viis lapselast
Haridus ja kvalifikatsioon
1974-1981 Tartu Riiklik Ülikool, psühholoogia erialal
1967-1971 Tartu Riiklik Ülikool, kehakultuuri ja spordi eriala
1966 Tartu 7. Keskkool
Töökogemus
2013–2015 Tartu abilinnapea
2011 Tartu Linnavolikogu esimees
2001–2011 Tartu abilinnapea
1983–2001 Tartu Tööstuskooli direktor
1978–1983 instruktor EKP Tartu Linnakomitees tervishoiu- ja spordiasutuste, asendajana ka haridus- ning kulutuuriasutuste valdkonnas
1973–1978 Tartu Reisi- ja Ekskursoioonibüroo orgosakonna juhataja; direktor
Ühiskondlik tegevus
Tartu Spordiveteranide Koondise juhatuse liige
Tartu Talisuplejate Seltsingu esimees
UBC sotsiaal- ja tervishoiukomisjoni liige
1999-2001 Tartu Linnavolikogu liige
Allikas : www.tartu.ee
