Muusik Peeter Rööp : “Urvastest alanud ja Herbi poolt toetatud suusahuvi on pakkunud nii naudingut kui teraapiat…”
Pärastsõjaaegses Urvastes oli Erna ja Herbi poolt ellu kutsutud suusavaimustus jätkuvalt meie põhiliseks talviseks tegevuseks. Kogu kool oli suuskadel ja nagu tollal tavaline, käidi ka koolis suuskadel. Kaugemad lapsed tulid suisa terveks nädalaks, elasid internaadis ja said siis ka kooli ümbruses pidevalt suusatamas käia.
Rajooni võistlusteks pidime ikka ise rajad sisse ajama, sest mingeid rajamasinaid ju polnud. Ise sain esimeste suuskadena ikka sellised – saapaninast üle käiva rihmaga suusad, mis aga ei tahtnud all püsida…aga päev-päevalt läks suusasõit aina paremaks.
Nagu ütlesin, olid Abelid juba Urvastest lahkunud, aga paljud mäletasid ikka seda, kuidas Herbert oli päikesepaistelistel kevadpäevadel palja ülakehaga suusatanud. Kuna sellist asja polnud keegi ealeski näinud, siis seisis nähtu ikka rahva meeles, kuna teist sama tempu järgi tegevat meest enam ju ei leidunud. Muidu leidus meie kandist toona igati kõvasid suusatajaid, kerkis järjest uusi nimesid ja hiljem isegi meistersportlase tasemeni jõudnuid. Abelitest endist rääkimata, kellest aga just Ernast sai edaspidi lausa Eesti suusaspordi üks absoluutseid tippe.
Rajooni võistlusteks pidime ikka ise rajad sisse ajama, sest mingeid rajamasinaid ju polnud. Ise sain esimeste suuskadena ikka sellised – saapaninast üle käiva rihmaga suusad, mis aga ei tahtnud all püsida…aga päev-päevalt läks suusasõit aina paremaks.
Nagu ütlesin, olid Abelid juba Urvastest lahkunud, aga paljud mäletasid ikka seda, kuidas Herbert oli päikesepaistelistel kevadpäevadel palja ülakehaga suusatanud. Kuna sellist asja polnud keegi ealeski näinud, siis seisis nähtu ikka rahva meeles, kuna teist sama tempu järgi tegevat meest enam ju ei leidunud. Muidu leidus meie kandist toona igati kõvasid suusatajaid, kerkis järjest uusi nimesid ja hiljem isegi meistersportlase tasemeni jõudnuid. Abelitest endist rääkimata, kellest aga just Ernast sai edaspidi lausa Eesti suusaspordi üks absoluutseid tippe.
Enne kui võis siiasamma kõrvale Toomemäele või Supilinna Abelite juurde suusatrenni minna, tuli Lätte tänava koolimajas oma "muusikatükid" selgeks teha /
foto : H. Elleri nim TMK kodulehekülg
Muusika ja suusatamine
Kui 1958. aastal läksin oma peretraditsioone järgides Tartu muusikakooli õppima, siis otsisin peagi üles ka Abelid. Nii et minust sai Herbert Abeli treeningrühma liige. Tegin kaasa kõiges, mida tegid teised ning ehkki hing ihkas tõsisemalt treenida, siis muusikaõpingud nõudsid oma aja. Nii ei saanud alati koos teistega harjutada ja tuli endale individuaalsed võimalused leida, kuid seejuures ikka Abelite juhtnööre järgides. Põhi oli mul maapoisina hea ja eriti kõva füüsise lõin endale just suvel heinatöö, puude saagimise ning lõhkumisega. Igat sorti kolhoositööd – linakitkumised, viljakottide tõstmine – kõik seegi läks treeningu ette. Kui aga tahtsin pikemat vastupidavustreeningut teha, siis võtsin mööda kruusast maanteed ette rattasõidu Urvastest Tartusse. Nii et sellist mitmekülgset poolt ei tahtnud ma muusikaõpingute kõrval kuidagi käest lasta…
Herbi andis mulle igasugust nõu, aga eks ta oli vahel päris kriitiline ja ka emotsionaalne. Kui siis juhtusin korra temalt pärima, et kuidas see minu suusatehnika ka on, siis haaras ta laualt ajalehe “Edasi” ja kirjutas sinna servale suurte tähtedega : VÄHE TREENINUD INIMENE EI SAA TEHNILISELT HÄSTI SÕITA ! Ega ta teadnud jah kui palju ma olin kodus üldkehalist teinud ja tööd rabanud , kuid minu kohal käidud tunde ei saanud muusikale pühendatud aja tõttu tõesti teistega võrrelda...
Mõningaid ilusaid võidusõitmisi ikka tuli ...
Eks see minu tegelik võimekus tuli välja siis ikka mõnel võistlustel. Mäletan, et kord sõitsin spordikooli eest B- vanuserühma teates viimast vahetust ja viimasel tõusul sain kätte veel ülikooli võistkonna ankrumehe Aadu Pinna ja läksin möödagi… Usun, et see meie III koht ja minu pingutamine ei jäänud Herbilgi märkamata…
1962.aastal Eesti keskeriõppeasutuste ( muusikakool kuulus ka nende hulka) meistrivõistlustel suusatamises Viljandi lähedal Loodil sündis aga tõeline sensatsioon – pjedestaalile hõigati kõvade tegijate kõrvale Tartu muusikakooli õpilased - mina ja Vello Pütsep ( praeguse profiratturi Erki Pütsepa isa)…
Kui 1958. aastal läksin oma peretraditsioone järgides Tartu muusikakooli õppima, siis otsisin peagi üles ka Abelid. Nii et minust sai Herbert Abeli treeningrühma liige. Tegin kaasa kõiges, mida tegid teised ning ehkki hing ihkas tõsisemalt treenida, siis muusikaõpingud nõudsid oma aja. Nii ei saanud alati koos teistega harjutada ja tuli endale individuaalsed võimalused leida, kuid seejuures ikka Abelite juhtnööre järgides. Põhi oli mul maapoisina hea ja eriti kõva füüsise lõin endale just suvel heinatöö, puude saagimise ning lõhkumisega. Igat sorti kolhoositööd – linakitkumised, viljakottide tõstmine – kõik seegi läks treeningu ette. Kui aga tahtsin pikemat vastupidavustreeningut teha, siis võtsin mööda kruusast maanteed ette rattasõidu Urvastest Tartusse. Nii et sellist mitmekülgset poolt ei tahtnud ma muusikaõpingute kõrval kuidagi käest lasta…
Herbi andis mulle igasugust nõu, aga eks ta oli vahel päris kriitiline ja ka emotsionaalne. Kui siis juhtusin korra temalt pärima, et kuidas see minu suusatehnika ka on, siis haaras ta laualt ajalehe “Edasi” ja kirjutas sinna servale suurte tähtedega : VÄHE TREENINUD INIMENE EI SAA TEHNILISELT HÄSTI SÕITA ! Ega ta teadnud jah kui palju ma olin kodus üldkehalist teinud ja tööd rabanud , kuid minu kohal käidud tunde ei saanud muusikale pühendatud aja tõttu tõesti teistega võrrelda...
Mõningaid ilusaid võidusõitmisi ikka tuli ...
Eks see minu tegelik võimekus tuli välja siis ikka mõnel võistlustel. Mäletan, et kord sõitsin spordikooli eest B- vanuserühma teates viimast vahetust ja viimasel tõusul sain kätte veel ülikooli võistkonna ankrumehe Aadu Pinna ja läksin möödagi… Usun, et see meie III koht ja minu pingutamine ei jäänud Herbilgi märkamata…
1962.aastal Eesti keskeriõppeasutuste ( muusikakool kuulus ka nende hulka) meistrivõistlustel suusatamises Viljandi lähedal Loodil sündis aga tõeline sensatsioon – pjedestaalile hõigati kõvade tegijate kõrvale Tartu muusikakooli õpilased - mina ja Vello Pütsep ( praeguse profiratturi Erki Pütsepa isa)…
Teenekas flöödimängija ja innukas suusataja Peeter Rööp Valga kirikus Mozartit esitamas / foto: internet
Eks sealt jõudsid uudised ka Abeliteni, sest nad jälgisid pidevalt kõigi oma õpilaste käekäiku. Herbi isegi nii põhjalikult, et agiteeris ilmselt ka minu tulemusi hinnates ikka – no nüüd tule ja astu peale muusikakooli küll ülikooli kehakultuuri õppima. 1962. aastal valisin siiski oma edasiseks - siiski muusiku tee ja astusin Tallinna Riiklikku Konservatooritumi. Kuid suusatamist ei jätnud ma ka Tallinnas , asusin treenima David Klassi ja Kalju Valguse rühmas…
Harjutasin seal seni, kuni edasi viis tee Nõukogude armeesse, kolmeks aastaks tööpatti ( tööpataljoni, kus armeeoskuste arendamise kõrval oli peamine siiski töö tegemine), milles tuli vähemalt 8 tundi tööd teha ja peamiseks toiduks oli tatrapuder…
Kuid pääsesin kõige kiuste ka seal suusatama, osaledes nii Moskva “Dünamo” kui ka “Trudi” meistrivõistlustel, kus oli stardis isegi NL koondislasi. 1967.a. Trudi omadel suusatasin eraisikuna aga mingi lennukitehase võistkonnas. Kevadine, jäise kõva lumega rada, kus peamine oli paaristõugete ladumine ja lõpuks kuulus mulle 15 km distantsil – II koht. Diplomil oli kirjas isegi selline märge – Master Sporta Sovetskovo Sojuza , mis tähendas ilmselt meistersportlase normi ka . Uskumatu ! Igatahes hakkasid mingid funktsionäärid kohe agiteerima, et kui saan teeenistuse läbi, võiksin neile tehasesse tööle tulla. Tol ajal peeti asutustes ikka
“oma tiiva all“ nii sportlasi kui kultuuriinimesi, keda oli vajadusel siis alati hea kuskil "meie töökollektiivi tubli liikmena" ette lükata…
Kohtumised maratonirajal ja Urvastes
Edasi , Eestisse tagasi jõudes jäi suusatamine juba harrastaja tasandile ja nagu 80-ndatel õigele Eesti mehele kohane, tuli nahkpintsaku ja tuttava soomlase kõrvale veel ka Tartu maratoni lõpetamist tunnistavat paberit omada. Mul polnud Urvastes alanud suusahuvi ja Abeli õpetussõnade tõttu selle - maratonikatsumusega kunagi raskusi ja nagu ikka, sain maratonil kokku ka oma õpetaja ja treeneri Herbiga…
1983.aastal sõidangi taas maratoni ning silma hakkab pika sammuga rühkiv suusataja. Tuttav stiil … ja muidugi on see ju Herbi… Suusatame mõnuga päris pikka aega koos , räägime maast ja ilmast ning siis äkki ütleb Herbi : “ Olen juba 67 ja mul on olnud kolm infarkti, aga sellest hoolimata tahan ma neile arstidele näidata, et …. “
Aastaid hiljem toimub Urvastes mingisugune kooli juubeliüritus. Käin Otepääl, kohtun Erna ja Herbiga ning kutsun neid sellele üritusele. On meelde jäänud, et Herbi pidas seal muljetavaldava kõne ning oli näha, et ta nautis seda üritust täiega. Üldse võib öelda, et ta jälgis ülimalt innukalt kogu Eestis toimuvat ning pani tähele ka väga erinevaid kultuurielu sündmusi…
See kohtumine Urvastes jäi paraku aga meie viimaseks ja nüüd saab vaid rääkida sellest, millist mõju ma neilt innukatelt suusatajatelt , oma ala suurkujudelt sain.
Harjutasin seal seni, kuni edasi viis tee Nõukogude armeesse, kolmeks aastaks tööpatti ( tööpataljoni, kus armeeoskuste arendamise kõrval oli peamine siiski töö tegemine), milles tuli vähemalt 8 tundi tööd teha ja peamiseks toiduks oli tatrapuder…
Kuid pääsesin kõige kiuste ka seal suusatama, osaledes nii Moskva “Dünamo” kui ka “Trudi” meistrivõistlustel, kus oli stardis isegi NL koondislasi. 1967.a. Trudi omadel suusatasin eraisikuna aga mingi lennukitehase võistkonnas. Kevadine, jäise kõva lumega rada, kus peamine oli paaristõugete ladumine ja lõpuks kuulus mulle 15 km distantsil – II koht. Diplomil oli kirjas isegi selline märge – Master Sporta Sovetskovo Sojuza , mis tähendas ilmselt meistersportlase normi ka . Uskumatu ! Igatahes hakkasid mingid funktsionäärid kohe agiteerima, et kui saan teeenistuse läbi, võiksin neile tehasesse tööle tulla. Tol ajal peeti asutustes ikka
“oma tiiva all“ nii sportlasi kui kultuuriinimesi, keda oli vajadusel siis alati hea kuskil "meie töökollektiivi tubli liikmena" ette lükata…
Kohtumised maratonirajal ja Urvastes
Edasi , Eestisse tagasi jõudes jäi suusatamine juba harrastaja tasandile ja nagu 80-ndatel õigele Eesti mehele kohane, tuli nahkpintsaku ja tuttava soomlase kõrvale veel ka Tartu maratoni lõpetamist tunnistavat paberit omada. Mul polnud Urvastes alanud suusahuvi ja Abeli õpetussõnade tõttu selle - maratonikatsumusega kunagi raskusi ja nagu ikka, sain maratonil kokku ka oma õpetaja ja treeneri Herbiga…
1983.aastal sõidangi taas maratoni ning silma hakkab pika sammuga rühkiv suusataja. Tuttav stiil … ja muidugi on see ju Herbi… Suusatame mõnuga päris pikka aega koos , räägime maast ja ilmast ning siis äkki ütleb Herbi : “ Olen juba 67 ja mul on olnud kolm infarkti, aga sellest hoolimata tahan ma neile arstidele näidata, et …. “
Aastaid hiljem toimub Urvastes mingisugune kooli juubeliüritus. Käin Otepääl, kohtun Erna ja Herbiga ning kutsun neid sellele üritusele. On meelde jäänud, et Herbi pidas seal muljetavaldava kõne ning oli näha, et ta nautis seda üritust täiega. Üldse võib öelda, et ta jälgis ülimalt innukalt kogu Eestis toimuvat ning pani tähele ka väga erinevaid kultuurielu sündmusi…
See kohtumine Urvastes jäi paraku aga meie viimaseks ja nüüd saab vaid rääkida sellest, millist mõju ma neilt innukatelt suusatajatelt , oma ala suurkujudelt sain.
1999.aasta 18.juuli "Lapin Kansa" rõõmustab omakandi lootustandva spordineiu pillimängu Soome meistritiitli üle / foto: MLM koduleheküljelt
Rovaniemi suusaradade nauding ja teraapia…
Tunnistan , et töötades ja elades aastatel 1992 -2009 Soomes ning sellest veel 14 aastat Rovaniemes , kogesin, et näe – saan oma noorpõlve suusatamisharrastust neis suurepärastes oludes taas jätkata. Suusatasin seal igal vabal võimalusel, aga kohtasin seal ka sellist sportlikku abielupaari, kel sai talve jooksul – härral 4000 ja proual isegi 6000 km suusatatud! Uskumatu – see tegi ju vähemalt 30 – 35 km päevas. Aga kui olid sellised imelised olud, pikad talved, siis polnud see ka mingi ime … Tunnistan, et iga suusasõit oli mulle ka justkui teraapia, mis lasi kodukandist eemal olles taas tasakaalu leida. Oli ilusaid sõite ja meeldivaid hetki. Kas või siis kui kohtasin Ounasvaara radadel vahel ka Soome paremaid – Sami Jauhojärvii , Pirjo Mannineni ja Mona Liisa Malvalehtot harjutamas. Kahe viimasega kohtusime aga ka muusikaradadel kui Lapin Musiikkiopistos pidin eksamikomisjoni esimehena hindama nende pillimängu oskusi. Pirjo mängis klarnetit ja Mona Liisa hanurit (akordeoni). Neil oli igati hea tase, nii et Mona Liisa tuli hiljem, juba Sibeliuse Muusikaakadeemia üliõpilasena võistumängimisel isegi Soome meistriks. Mul oli taolist sportimise ja muusikaharrastuse kokkusobitamist ja pühendumust mõlemil alal äärmiselt meeldiv näha… Sageli tuli meelde, kuidas sai seda omal ajal Tartus tehtud ja püütud meele järgi olla nii muusikaõpetajale kui suusatreener Herbile…
Tunnistan , et töötades ja elades aastatel 1992 -2009 Soomes ning sellest veel 14 aastat Rovaniemes , kogesin, et näe – saan oma noorpõlve suusatamisharrastust neis suurepärastes oludes taas jätkata. Suusatasin seal igal vabal võimalusel, aga kohtasin seal ka sellist sportlikku abielupaari, kel sai talve jooksul – härral 4000 ja proual isegi 6000 km suusatatud! Uskumatu – see tegi ju vähemalt 30 – 35 km päevas. Aga kui olid sellised imelised olud, pikad talved, siis polnud see ka mingi ime … Tunnistan, et iga suusasõit oli mulle ka justkui teraapia, mis lasi kodukandist eemal olles taas tasakaalu leida. Oli ilusaid sõite ja meeldivaid hetki. Kas või siis kui kohtasin Ounasvaara radadel vahel ka Soome paremaid – Sami Jauhojärvii , Pirjo Mannineni ja Mona Liisa Malvalehtot harjutamas. Kahe viimasega kohtusime aga ka muusikaradadel kui Lapin Musiikkiopistos pidin eksamikomisjoni esimehena hindama nende pillimängu oskusi. Pirjo mängis klarnetit ja Mona Liisa hanurit (akordeoni). Neil oli igati hea tase, nii et Mona Liisa tuli hiljem, juba Sibeliuse Muusikaakadeemia üliõpilasena võistumängimisel isegi Soome meistriks. Mul oli taolist sportimise ja muusikaharrastuse kokkusobitamist ja pühendumust mõlemil alal äärmiselt meeldiv näha… Sageli tuli meelde, kuidas sai seda omal ajal Tartus tehtud ja püütud meele järgi olla nii muusikaõpetajale kui suusatreener Herbile…
Olles nüüd taas mõelnud kohtumiste üle Erna ja Abeliga väga erinevatel aegadel, siis on saanud üha selgemaks ka see - meie igaühe roll ühistes tegevustes. Kuna meid ühendas just suusatamine, siis neile oli see - elutööks ja täielikuks pühendumuseks , mulle aga on see kahel “laual“ liuglemine pakkunud aga tõelist naudingut, võistlusrõõme ning pikki aastaid Soomes töötades lausa Lapimaiste suusaradade teraapilist toimet …
Tänud Teile, Erna ja Herbi - “rajal hoidmise” eest !
aprill 2016, Võrumaal
Tänud Teile, Erna ja Herbi - “rajal hoidmise” eest !
aprill 2016, Võrumaal