Aerud vette ... ja vett meil on !

Kui seda kirjatükki tegema asusin, saatsid mind kahesugused tunded – kas ma ikka tean piisavalt seda ala, ehkki mul on siiski üsna head praktilised kogemused sellest ülimalt mõnusast tegevusest. Samuti tabasin end juba pikemat aega mõttelt, miks oleme Eestis nii vähe siis sellest jutuks tulevast tegevusest – sõudmisest - rääkinud ja kirjutanud. Ehkki meil on ometigi taoliseks paeluvaks harrastuseks tegelikult tingimusi - jõgesid, järvi ja merd küll ja küll. Ning
veel üks küsimus - miks kasutame sõudmist üsna harva ka oma kehalise tubliduse tõstmiseks? Näiteks sobib ta ülimalt hästi ka suusatajate suviseks treeninguks, ehkki teda tahetakse justkui "augutäitena" võtta. Jah, ei vaidle vastu, eks ta ole taastava, rahuliku toimega, aga kui pisut tempot ja tõmbe tugevust tõsta, siis jagub koormust parasjagu...
Kui mõni arvab, et nüüd ma tahan hakata rääkima ühest üsna klassikalisest spordialast, mis meilegi läbi aegade kulda ja karda kokku toonud – akadeemilisest sõudmisest või võtan vaatluse alla sõudmise hoogsalt areneva „kaksikvenna „ – aerutamise, siis sedapuhku tuleb jutt hoopis kõige tavalisema paadiga sõudmisest. Matkaekspert Leho Tohva on toonud oma matkanõuannetes sisse väga hea käsitluse, millega ta selgelt kirjedab, mida miski vee peal liikudes tähendab:

Aerutamise ja sõudmise vahel on märgatavad erinevused:

Sõitja asend. Sõudmisel on sõudja seljaga, aerutaja aga näoga sõidusuunas. Ehk sõudja matkab tagurpidi:)
Aerude kinnitus. Sõudeaerud on paadi küljes tullide abil, aerud seevastu on aerutaja käes vabalt
Keha töö. Sõudepaati juhitakse ülakeha tõmmetega, süsta, kanuu või parve juhitakse aerutaja käte, jalgade ja keha ühistöös.
Juhtimine aerudega. Aerutaja võib alust juhtida ühe aeruga, sõudja vajab edasiliikumiseks ja juhtimiseks kahte tullidele kinnitatud aeru.
Juhtimine tüüriga. Vahel kasutatakse sõudepaadi juhtimiseks tüürimeest, aerutaja saab juhtimisega ise hakkama
Õppimine ja treenimine. Kodus treenimiseks saab kasutada sõudedrenažööri, kuid sama tõhusat viisi toas aerutamist õppida pole leiutatud
Levik. Lõpuks on aerutamine levinum kui sõudmine. Seda kinnitab kasvõi Võhandu maraton, kus aerutajaid on ülekaalus.

Eesti koondise suusataja Algo Kärp on oma treeningutes ikka süstaga aerutamist kasutanud. Foto : Karel Tammjärve blogist

Räägiksin edasi aga peamiselt sellest, millest on meie kõigi ühisesse mällu isegi üks rahvalik laul „Viljandi paadimees“ tekkinud. Ei usu, et sel Mulgimaa müstilisel paadimehel see pidev aerusikutamine vastu meelt oli, sest küllap sel imelisel järvel olemine talle ikka meeldis ka. Ja paatki oli tal kindlasti korralikest laudadest koolutatud, mitte mingi „linnuluust tehtu“, nagu üks teine ja pisut hilisema aja laul jutustab.

Nii et veeveere rahvana on paadisõit olnud meie rahva meeles ja keelel ning talle on lisaks kui liikumisviisile ikka ka teatud romantilisemat laadi hetki lisatud. Kus aga vettpidi liikuma pidi, ja muudmoodi ehk alles jää tulles minna sai, seal seisis ikka oma pere paat ninapidi kaldas ja vajadusel oli see kohe võtta.

Üks suuremat sorti paat ootab tulijaid, et Matsalu roostikesse seiklema minna / foto: K. Zilmer

Olen igat masti paate ning nendega kokku käivaid paadisildasid meie kaunist Võhandut pidi sõites näinud. Veel seitsmekümnendatel oli paate igasuguseid, palju ka omatehtuid , lausa lamedapõhjalisi lootsikuid, aga aja edenedes hakkas üha enam alumiiniumist ja plastikust sõiduriistu nägema. Pole viimastel aegadel paraku Võhandule sattunud, ega tea, kas samapalju paate enam kallastes on ja kas nad enam samamoodi - sümboolse ketijupiga sillaposti küljes seisavad. Siis oli teada, et see paat kuulub sellele ja sellele perele ning see sõiduvahend oli jõe ja järveäärsete perede elamise ja tegemiste üks lahutamatu osa. Tehti siis sellega mingi pikem ja hädavajalikum sõit, või lükati paat veele päris hämaras hommikus, et siis tulla koju lausa pimedas, sest - kala pidi praegu eriti hästi võtma. Ja võttiski, kuskil keskhommikuni. Siis sai keset järve vette hüpatud, pisut paadipõhjas päikeselõõsas lesitud, kaasavõetud võileivad söödud …ning uut õngekohta otsitud…Suvi keset imelist Aheru järve, mida võis veel tahta…

Kui palju praeguses elus paati vajatakse ja kas suudetakse ja osatakse nendega ka sõuda, selle üle tahaksin siin pisut pikemalt arutleda ja samas paljusid ehk endale küsimusi esitama panna – millal oli minu viimane paadisõit, millal sai viimati aerud kätte võetud ? Usun, et neid kordi tuleb vähem meelde kui suusasõite, ehkki paljud tunnistavad ausalt ka nende kahanemist…

Vesi, paat ja aerud

Eks ühe osa lugejate jaoks ole oma paadisõidu paik endiselt olemas, kus end ikka ja jälle mõnusalt tuntakse. Et vaiksed jõekäärud ning järvesopid on meil kogu aeg vabaks liikumiseks olnud, siis on seal praegu ehk ainsaks toimetamise takistuseks see, et jalga kaldale pannes oled sageli eraomaniku maale astunud. Kui inimlikult asju aetakse, saab ikka „maale tulla“ ning eks palju ilusaid jõgesid vonkleb läbi riigimetsade, kust reeglina ka korrastatud peatuspaiku leiab.
Hoopis uus ja tunduvalt vähem avastatud maailm on aga meie rannikumeri, mis pikki aastaid piiritsoonina lukus seisis. Selle aja kohta rääkis naabrimees Eedi, et sinelites vene soldatid tulid ja saagisid isegi paadid pooleks! Eks sinna kuhugile hääbus ka meie rannakultuur ja kadus paadiga merel käimise oskus ja tunne…

Vaba meri, vabad veed - sikuta vaid aerusid ! Fotod : K. Zilmer

Merel aga, kus peab küll pidevalt tuult ja lainet arvestama, leidub see-eest aga imelisi lahesoppe, karisid ja liivaseljandikke. Just seal võib ka tavalise paadiga liuglemine ehk suve suurimaks elamuseks kujuneda. Ehkki nii – vaikselt veel olles , liigud kogu aeg kellegi „territooriumil“, ei lase põhilised rannikumere asukad – linnud end sellest tasasemast tegutsemisest eriti häirida. Kuni äkki avastad, et oled päris nende koduõue sisenenud ja siis pole muud kui tuleb tasa ja targu lahkuda…Aga enne pead ühtäkki paadipõhjas selili pilte tehes üle elama rannatiirude tõelise rünnaku, kus vahepeal jääb aparaadi ja ründaja vahele napp pool meetrit... Rahu, rahu, ma ei häiri teid enam , juba sõuan eemale !

Nii et kohti ja võimalusi meil leidub ja kui ka endal sõitmiseks paati pole, siis saab selle ka laenuks võtta. Pirita paadisadamas on igaühel see võimalus ning vahel ongi jõgi paate täis. Kätte antakse korralik nelja inimese sõiduriist koos vestide ja päästerõngaga. Ei saaks öelda, et Eestis laenutustuhin eriti suur oleks, nagu kinnitas seda ka aastaid Pühajärve rannas paadilaenutust teinud Vello Meema. Temagi arvates püsivad paadid rohkem aega ikkagi sillas kui seilavad siinsete saarte vahel ringi. Tundub, et rahva sõudmissoov oleks nagu millegi taga kinni, ehkki see on üks vahetumaid, emotsionaalsemaid ja omapärasemaid liigutamisvõimalusi. Ehk äkki „ärgatakse“ nüüd, kui taas kord sõudeolude tippaeg kätte jõudmas.
Paatidest oli juba eespool pisut juttu. Hea paat on muidugi üsna kallis asi ja kui see endale hangitakse, siis on see nii suur väljaminek, et tasub näha vaeva ja teda korras hoida. Õnneks on enamus käibel olevaid paate plastikust, mida kerge hooldada ja mis ka ilmaoludele hästi vastu peavad. Samas ei talu nad mehaanilisi vigastusi ja vastu kivi sõites võib paadi põhja üsna kergesti pragu tulla.
Aerud saab tavaliselt paadiga koos ja sobituvad hästi tullidesse. Tõsi, tulli ehitus on selline, et aere tuleb alguses pisut pöörata ja kui nad õigesse asendisse tõmmata, siis on nad lukustunud ja ei lenda välja.

Ohutusvesti osas on meil aga päris kummalisi lähenemisi. Kui räägitakse siseveekogudest, siis pole otsest vesti kandmise nõuet. Aga vesi on vesi ja pigem tasuks end ikka võimalikuks ohuks valmis seada. Meie põhjanaabrite veel liikumise tavakäitumist eeskujuks võttes tooksin hea näite, kus üks palju ringisõitev tuttav ametimees kinnitas, et tal on suvi läbi oma vest auto pakiruumis kaasas, sest siin-seal tuleb ikka vee peale minekut ette ja siis ei pea millelegi lootma või laenuvesti selga panema. Minu arust on aga eriti vastutustundetu selline olukord, kus väikeste lastega pere ohutusvestideta paadisõitu teeb. Aga siis pole ime kui tehakse enda ohtuseadmises nii mõni järgminegi samm - kiivrita rattal sõitmine või uisutamine, autos turvavöö lahtijätmine. Ikka arutu eneseõigustusega, et ega minuga midagi ei juhtu. Nii et vee peale minnes võiks ikkagi vest üll olla, on kindlam !

Tähtis on ka paadi kandevõime ja sellega arvestamine. Eks koos ole lustilisem sõita, aga tavapaati ei saa üle nelja inimese minna. Nii et kui ise sõudma asud, siis üks kaaslane võiks paadininasse istuda ja kaks ahtripingile. Sõidu ajal püsigu igaüks oma kohal. Tahetakse aga kohti vahetada, tuleks liikuda teise kohta vaid paadiservast kinni hoides ja kägarasendis, nii et paat kogu aeg tasakaalus püsiks. Igasugust püstitõusmist tuleks vältida, sest vähegi kõikuvama paadi puhul hakkab püsti tõusnud sõitja tasakaalu hoidmiseks abistavaid liigutusi tegema ja iga ägedam vehkimine võib hoopis paadi ümber keerata. Normaalselt toimetades püsivad aga kaasaegsed paadid piisavalt hästi tasakaalus, seda isegi paraja lainetusega.

Asume nüüd aga aerusid sikutama!

See on ju nii lihtne !

Nii tavatsetakse ikka selliste tegevuste kohta öelda, mis kõrvalt vaadates ülimalt lihtsatena tunduvad. Just – tunduvad. Nagu rattasõitki – muudkui vajuta vaid pedaalidele, ehkki mäletame hästi, kaua läks ennem aega kui tasakaalu kätte saime. Ega sõudminegi iseenesest pole ka mingi raketiteadus, aga siiski…

Sõudmisel tuleb üsna mitme asjaga arvestada – pead paadi vajaliku kiiruse ja suunaga liikuma saama . Manööverdama ja suunda hoidma, vajadusel seda ka tagurpidi liikudes tegema. Vahel lausa paigapeal paadi ringi pöörama. See kõik käib tavalise ning vajaliku sõudeoskuse juurde ja tahab esmalt mõtlemist – mida ma teen ja siis ka kohest proovimist, et kuidas ma seda siis teen.

Esmalt veel pisut ka sõudeasendist ja aeruhoidest. Sõudes tuleks võimalikult keskel istuda ja kui jalad ulatuvad, siis kannad paadipõhjas olevate nukkide taha toetada. Lühema sõitja või laste puhul võib jalgade toetuseks lisaklotsi panna. See jalgade toetus on ülimalt tähtis, et saaks aerudega korralikult ja jõuliselt tõmmata.

Targad arutelud, mis kõik küll akadeemilise sõudmise kohta kirjutatud, märgivad, et sõudmise saab lahti seletada Newtoni III seadusega . Et - iga mõjuga kaasneb alati niisama suur, kuid vastassuunaline vastumõju. Seega - mida sujuvamalt saad aerulabad vette ning tõmbe tehtuks, seda ühtlasemalt liigub ka paat. Ei tasu liiga sügavalt, ega kiiresti tõmbeid sooritada, niimoodi tuleb väsimus õigepea. Iga tõmbe järel peaks ära kasutama paadi libisemise ja õigepea tabad juba ise, kuidas parajat sõidurütmi seada. Aeru tuleks hoida korraliku pealthoidega, nii et pöial ja kõik sõrmed aeruotsa ümbert haaraks. Õigeid sõudetehnika soovitusi otsides võiks tugineda järgnevale koduleheküljele http://soudespinning.ee/soudetehnika/ , kus on küll sõudmise tehnikat seletatud n.ö. sõudetrenažööri Concept - 2 abil, aga antud soovitusi kannatab üle kanda ka tavapaadiga sõudmisse.

Kui paadi juhtimiseks tüüri pole, siis tuleb just sõudmisega ka suunda hoida. Eks teatud osas juhib paati ka põhjakiil, aga pead ka ise mõlema aeruga, ühesuguse tugevuse ja ulatusega tõmbeid tegema. Kui aga tõmbad ühelt poolt tugevamini või kiiremini, hakkab paadi nina koheselt pöörama. Suuremaks pöördeks võib ainult ühe aeruga tõmmata ja teise kas siis õhus hoida või vees lohisema lasta. Et kirjasõna järgi ei kannata enam pikemalt õpetada, siis tehke ise proovi ja näete koheselt, kuidas paat aerutööle allub.

Vahel on vaja vaja veel olles ka tagurpidi käik sisse panna ja paadi ahtriots ees manööverdada. Ega sealgi mingit suurt kunsti ole. Viige aga aerulabad endast ettepoole ja nüüd aerudele pressides liigub paat ka tagasi.

Mis sõudmisest veel saab ?

Eelkõige - läbi mitmekülgse lihastöö ülimalt hea ja kontrollitava koormuse. Seda lausa varvastest pealaeni. Eriti intensiivne on see muidugi akadeemilisel tippsõudmisel, kus veel istepink liigub ja niimoodi tõmbe pikkust ja jalalihaste kaasamisega meeletut jõudu tekitatakse. Akadeemilise sõudmise võistlussooritus (kuskil 7 minuti ringis ) on spordis üks suuremaid ja just intensiivsemaid pingutusi. Tuletage meelde vaid meie sõudelegendi Jüri Jaansoni lõpumeetreid ! Seal ei jäänud meestesse küll midagi enam sisse…

See sõudepresidendi Rein Kilgi 2012.aastal Luzerni MK -l tehtud pilt meie esindusneljasest näitab tippsõudmise pingutust täies mahus.

Tavasõudja oma paadiga saab õnneks vaid ühe osa sellest pingutusest kätte. Sest polegi rohkem vaja ja juba see võtab su parajalt läbi. Peamise „vati“ saavad endale kere ja käelihased, aga mängus on mingil määral kogu keha. Võib öelda, et parim harjutus kõhu ja selja „paika saamiseks“. Selja osas peaks aga vaatama, et see paljaks ei läheks ning et ta õige ja piisavalt pika riidega soojana püsiks.

Niisiis sõltub saadav koormus aga sellest kui intensiivselt ja tugevalt aerutõmbeid sooritada . Siin on sõudjal vaba voli end koormata ja see teebki paadisõidu ülimalt mitmekesiseks. Võite ju proovida – paarkümmend kiiremat tõmmet ja sii vahelduseks samapalju pikki ja sujuvaid. Eks ole mõnus !

Et see kõik toimub veel ühes puhtamas keskkonnas (vee peal), siis ei saa seda kuidagi võrrelda näiteks pidevat ohtu pakkuva rattasõiduga tolmusevõitu avalikul maanteel. Nagu öelda võiks – on paadiga sõites iga sõõm puhas rõõm. Ja ongi, sest sõudeliigutusega paned rindkere hästi liikuma , et sinna siis pahmakas niisket ja värskeimat õhku sisse ahmida.

Nii et täiuslikum moodus enda sundasendites äraistutud keha ventileerimiseks ja koormamiseks. Lugedes tuntud lastearsti ja innuka sõudja Benjamin Spocki vaimustatud arutlust sõudmisest, saad aru, miks Oxfordi – Cambridge suurte traditsioonidega mõõduvõtmine mitte jagpallis vaid sõudmises peetakse.

Dr. Benjamin Spock, 1924.aasta olümpiavõitja pidas sõudmist oma elu saatnud lemmiktegevuseks / foto 1978.a. / Asoociated Press /

Peale sõudetrenniga vee peal olemist olla mõtlemine tunduvalt klaarim, rääkimata akadeemilise paadi tiimitöö plussidest. Eesti Sõudeliidu teenekas peasekretär Jaan Tults võib tundide kaupa rääkida sõudmise fenomenist kogu maailmas ja ehkki ta teeb seda n.ö.akadeemilise paadi taustalt, ei jäta ta mainimast rahvasõudmise hoogustamise vajadust. Just sellest samast tavapaadi sikutamisest, millest sai eespool räägitud.

Nii et – aerud vette ning juba lähiajal! Ise aga tean, et vanaisana sain kindlalt ühe kaunima päeva osaliseks, kui ühel soojal suvehommikul pojapojaga õnged paati panime ja siis vaikselt Kilunuki juurde roostiku serva tema esimesele kalaretkele sõitsime.

Koos sõudes…