Lauri Vares - Korraldajad olid rõõmsad - said ka sini-must- valge üles tõmmata ...
Alustuseks üks väljavõte ETIS-est ( Eesti Teadusinfosüsteemist),
mis antud külalise teenistuskäiku ja peetud ametite tausta selgitab
mis antud külalise teenistuskäiku ja peetud ametite tausta selgitab
Veebikülalisest ülipikamaasuusatamise huviline Lauri Vares oma heade sõpradega / foto . L.Varese erakogust
Kui sellist akadeemilist teaduskarjääri vaatad, siis tekib küsimus, miks peab üks selles valdkonnas tegutsev ja küllaltki hõivatud inimene tekitama endale veel küllalki tõsise väljakutse - suusatada 7 päevaga 440 km Lapimaa maastikel Soomes Venemaa piirist Rootsi piirini. Mida see kogemus talle ja ta kaaslasele andis ja mida ta tundis ? Selle küsimusega saigi Lauri Varese poole pöördutud... Olgu märgitud, et nemad olid sellel , 30.korda toimuval sõidul emakordselt kaasa löönud eestlased ja siit ka meie rahvuslipu heiskamisega kaasnenud tähelepanu
Vahetuid kogemusi mullusest "Rajalata rajalle" sõidust
Bussis levis spetsiifiline pealemääritava liigesterohu lõhn, seltskond suusatajaid oli teel Rajalta Rajalle (RR, eesti k. piirilt piirile) suusaretke alguspunkti Soome/Venemaa piiril, mis jääb linnulennult Kuusamost u. 30 km kirdesse. Ees ootas ligemale 450 km suusatamist 7 päeva jooksul. Kokku oli saanud võrdlemisi kirju seltskond, nii aastas mitutuhat kilomeetrit suusatavaid harrastajaid kui ka paar päris algajat, kes vist varem suusatamist peamiselt telerist näinud. Teisalt, tegemist ei olnud võistlusega ja sellele, et mõni osaleja seitsme päevaga ainult paar-kolmkümmend kilomeetrit suuskadel läbis ja ülejäänud maa bussis loksus, keegi viltu ei vaadanud. Enamus oli aga valmis ikkagi selleks, et kogu distants kasvõi nui-neljaks läbi sõita. Nii ka mina ja põline põllumees Raul, kellega koos Eestist sinna sõitsime. Mõnevõrra üllatuslikult selgus, et ürituse 30 aastase ajaloo jooksul olime meie esimesed osalevad eestlased. Kummalgi meist polnud ette näidata säravaid esitusi ei Eesti ega ka piiritagustelt maratonidelt. See aga ei tähenda, et meile suusatamine ei meeldi, meeldib küll ja isegi väga, aga võistlemisega on iseasi. Ei istu kuidagi see rahvamassides külg-külje kõrval trügimine number seljas. Seetõttu saigi just see üritus valitud: ühe reisi ajal saab suusatada ettevalmistatud rajal kohe ca 450 km ja trügimise ohtu samuti ei ole. Kuna Eestis oli see talv suusatamiseks soodne, siis olime enne Tartu Maratoni rada edasi- tagasi päris mitu korda nühkinud. Seega päris “külmalt” me starti ei asunud. Suvel sai ka veidi rullsuuskadega sõidetud ja joostud.
Kokku on RR sõidus neli gruppi, igas kuni 100 suusatajat. Piirangu seab eelkõige logistika, rohkem suusatajaid on keeruline majutada ning nende varustust ja väsinud suusatajaid bussiga transportida. Rajal on teeninduspunktid nagu maratonidel ikka ning lisaks on igal päeval võimalik sõita ka ligikaudu pool maad. Kellel jaks päris otsa lõppes, võis mõne päeva päris vahele jätta ja sõita bussiga, mis suusatajate varustust ühest ööbimiskohast teise vedas.
Buss peatus nii lähedal Venemaa piirile kui võimalik, siis astusime bussist välja, panime suusad alla ja läkski suusatamine lahti. Mitu stardieelset päeva sai tarbitud ohtralt Vitargo carboloader’i nimelist toodet, mis on põhimõtteliselt pastatooted vedelal kujul, lisaks nädalane treeningpaus ja kerge stardieelne ärevus, see kokku viis selleni, et kogunenud “purakas” tuli välja lasta. “Õnneks” oli kohe alguses üks ligi 90 meetrise kõrguste vahega sein, millest tuli kääri üles kõndida. See mõjus kainestavalt ja pärast seda leidis igaüks oma rütmi.
Üheks võtmesõnaks oli toitumine, mida edasi, seda olulisemaks see muutus. Ööbimiskohtades anti süüa rikkalikult, samas pastat ei pakutud nende päevade jooksul kordagi. Oht on näiteks selles, et sööd kõhu kiiresti rohelist salatit või suppi täis, need olid küll maitsvad, aga ainult nende pealt oli raske 7 päeva kiiresti sõita. Tõsi, supp oli põhiroaks vist küll ainult korra, enamasti baseerus põhiroog kartulitel (liha ma ei söö, aga ega seda ka palju polnud). Enamusel olid kaasas oma süsivesikuterikkad pulbrid, kust kiiresti lisaenergiat ammutada (päevas kulus suusatamisele 3500-6000 kcal energiat olenevalt nii distantsi pikkusest, profiilist kui ka kiirusest). Nii ka meil, igal õhtul ja hommikul sai Vitargo carboloaderit joodud niipalju, kui sisse mahtus. Grupp sakslasi aga sõitsid kõik seitse päeva läbi geelide toel ja tegid iga distantsi lõpus veel 100 gr kangemat. Meile tundus see olema pisut liiga radikaalne lähenemine, aga saksa poisid pidasid ilusti lõpuni vastu, nad olid Ida-Saksa karastusega.
Ilmad olid külmad, hommikuti startides -25...-30°C, päevapeale tõusis temperatuur -15°C-ni. Suusad libisesid kehvasti, hommikuti oli nagu liivapaberil. Igal õhtu pakkusid kohalikud Soome määrdemeistrid 10€ eest oma teenuseid. Mina lasin neil määrida, ise ei viitsinud, kuigi ega sellise külmaga vist suurt vahet polnud, kas oli määritud või mitte. Pidamismäärdega oli ka lihtne ja ära ka ei suurt ei kulunud. Enne viimast päeva palusin kohalikku määrijat teha eriti head suuad viimaseks päevaks. Selle peale teatas ta mahlakas soome keeles (vaba tõlge): Vaata, et ei kuku perseli. Hommikul olid tavapärased krõbedad külmakraadid ja juba mõne meetri järel oli selge, et seda ohtu ei ole, pigem oli oht käia ninuli, sest esimesed paar kilomeetrit oli libisemine veel kuidagi eriti kehv.
Ühes teeninduspunktis õnnestus suusakepp murda, ise koperdasin ja ära ta murdus. Jussi, kes lõkke kohal vorste grillis ja mehukatit soojendas, rabas kohe katkise kepi, vestis hämmastava osavuse ja kiirusega valmis kaks seest veidi õõnsat toigast, sättis need vastu keppi, teibiga kinni ja töö kvaliteedi üle jäi ainult imestada. Teadisin, et järgmiseks päevaks on mul tagavarakepp võtta, seetõttu väga ei muretsenud. Selle päeva järelejäänud ca 30 km õnnestus vigase kepiga ära sõita nii, et sai isegi poole jõuga tõugata. Suur kiitus Jussile!
Meie grupis oli üks Saksa päritolu brasiillane, ameeriklased, sakslased, üks rootslane, venelane ja muidugi soomlased, kellest oli aru saada, et suusatamine on sünnist saati veres. Mitmed olid vanuse poolest 70-ne kanti, suusad olid ilmselt noorpõlvest pärit (päris puusuusad siiski ei olnud), aga uhasid hirmuäratava jõuga mäkke ning sealt jälle alla sellise osavusega, et andis päris nende tempot hoida ja vahel see ei õnnestunudki. Juba kümnendat korda osalevale brasiillannaga abiellunud ja Brasiilias elavale sakslasele oli abiellumise üks tingimus olnud see, et ta võib soov korral igal aastal RR üritusel käia. Tema jaoks oli see aeg, kus saab segamatult nädal aega mõelda omi mõtteid ja suusatada. Tavapärases elus Brasiilias ei õnnestuvat kumbki.
Ühele ameeriklastest paarile oli see üritus osaks pulmareisist. Paar teist ameeriklast olid üritusel jällegi kihlveo tulemusena, neid küll kordagi suusarajal ei kohanud, aga sellest polnud midagi, igaüks otsis üritusel oma. Pikimale otsale (87 km) startis üks seltskond soomlasi juba 6-paiku hommikul, läksid tasa ja targu, aga õhtuks olid kohal. Igapäevane stardiaeg oli rohkem soovituslik, teeninduspunktide lahtiolekut sätiti vastavalt sellele. Isegi startisime ühel hommikul tunni võrra hiljem, et kraadiklaasi näit -30°C-st soojema poole tõuseks.
Kõige kosutavam oli see, et ega peale suusatamise millelegi muule enam suurt mõelda ei jõudnud. Oli ainult suusatamine, saun, söök, suuskade määrimine, veelkord söömine ja magamine. Kõige raskemaks osutus kõige lühem etapp (50 km). Etapp oli üsna tasane, aga see järgnes kõige pikemale (87 km) ja sellest ei puhanud ilmselt piisavalt ära. Lühima etapi lõpus sai energia küll päris otsa, pulss üle 110 l/min ei tõusnudki (ei jaksanud lihtsalt kiiremini sõita). Õhtul sai võetud topeltports carboloaderit ja järgmise päeva 60 km sujus jälle paremini.
Teeninduspunktides pakkusid abivalmis vabatahtlikud peamiselt mehukatit ja hapukurki. Iga päev oli ka üks punkt, kus anti sooja sööki. Esimesed neli päeva maitses mehukati päris hästi, viiendal hakkas juba veidi häirima ning kuuendal ei tahtnud teda enam nähagi. Üldiselt olid teeninduspunktid iga ca 12-16 km tagant. Tõsi, väga korraldajad tegelike vahemaade mõõtmisega polnud vaeva näinud, vahel juhtus, et kahe teeninduspukti vahe pidi olema nt. 17 km, tegelikkuses ilmus aurav mehukati alles 22 km mööduses.
Viimasel päeval lõppes sõit Rootsi piiri ääres asuva Tornio hotelli ees, seal olevas finishis oli isegi väike ergutuskoor, kes aplausi saatel ulatas igale lõpujoone ületajale tassi ....auravat mehukatit.
Kokku on RR sõidus neli gruppi, igas kuni 100 suusatajat. Piirangu seab eelkõige logistika, rohkem suusatajaid on keeruline majutada ning nende varustust ja väsinud suusatajaid bussiga transportida. Rajal on teeninduspunktid nagu maratonidel ikka ning lisaks on igal päeval võimalik sõita ka ligikaudu pool maad. Kellel jaks päris otsa lõppes, võis mõne päeva päris vahele jätta ja sõita bussiga, mis suusatajate varustust ühest ööbimiskohast teise vedas.
Buss peatus nii lähedal Venemaa piirile kui võimalik, siis astusime bussist välja, panime suusad alla ja läkski suusatamine lahti. Mitu stardieelset päeva sai tarbitud ohtralt Vitargo carboloader’i nimelist toodet, mis on põhimõtteliselt pastatooted vedelal kujul, lisaks nädalane treeningpaus ja kerge stardieelne ärevus, see kokku viis selleni, et kogunenud “purakas” tuli välja lasta. “Õnneks” oli kohe alguses üks ligi 90 meetrise kõrguste vahega sein, millest tuli kääri üles kõndida. See mõjus kainestavalt ja pärast seda leidis igaüks oma rütmi.
Üheks võtmesõnaks oli toitumine, mida edasi, seda olulisemaks see muutus. Ööbimiskohtades anti süüa rikkalikult, samas pastat ei pakutud nende päevade jooksul kordagi. Oht on näiteks selles, et sööd kõhu kiiresti rohelist salatit või suppi täis, need olid küll maitsvad, aga ainult nende pealt oli raske 7 päeva kiiresti sõita. Tõsi, supp oli põhiroaks vist küll ainult korra, enamasti baseerus põhiroog kartulitel (liha ma ei söö, aga ega seda ka palju polnud). Enamusel olid kaasas oma süsivesikuterikkad pulbrid, kust kiiresti lisaenergiat ammutada (päevas kulus suusatamisele 3500-6000 kcal energiat olenevalt nii distantsi pikkusest, profiilist kui ka kiirusest). Nii ka meil, igal õhtul ja hommikul sai Vitargo carboloaderit joodud niipalju, kui sisse mahtus. Grupp sakslasi aga sõitsid kõik seitse päeva läbi geelide toel ja tegid iga distantsi lõpus veel 100 gr kangemat. Meile tundus see olema pisut liiga radikaalne lähenemine, aga saksa poisid pidasid ilusti lõpuni vastu, nad olid Ida-Saksa karastusega.
Ilmad olid külmad, hommikuti startides -25...-30°C, päevapeale tõusis temperatuur -15°C-ni. Suusad libisesid kehvasti, hommikuti oli nagu liivapaberil. Igal õhtu pakkusid kohalikud Soome määrdemeistrid 10€ eest oma teenuseid. Mina lasin neil määrida, ise ei viitsinud, kuigi ega sellise külmaga vist suurt vahet polnud, kas oli määritud või mitte. Pidamismäärdega oli ka lihtne ja ära ka ei suurt ei kulunud. Enne viimast päeva palusin kohalikku määrijat teha eriti head suuad viimaseks päevaks. Selle peale teatas ta mahlakas soome keeles (vaba tõlge): Vaata, et ei kuku perseli. Hommikul olid tavapärased krõbedad külmakraadid ja juba mõne meetri järel oli selge, et seda ohtu ei ole, pigem oli oht käia ninuli, sest esimesed paar kilomeetrit oli libisemine veel kuidagi eriti kehv.
Ühes teeninduspunktis õnnestus suusakepp murda, ise koperdasin ja ära ta murdus. Jussi, kes lõkke kohal vorste grillis ja mehukatit soojendas, rabas kohe katkise kepi, vestis hämmastava osavuse ja kiirusega valmis kaks seest veidi õõnsat toigast, sättis need vastu keppi, teibiga kinni ja töö kvaliteedi üle jäi ainult imestada. Teadisin, et järgmiseks päevaks on mul tagavarakepp võtta, seetõttu väga ei muretsenud. Selle päeva järelejäänud ca 30 km õnnestus vigase kepiga ära sõita nii, et sai isegi poole jõuga tõugata. Suur kiitus Jussile!
Meie grupis oli üks Saksa päritolu brasiillane, ameeriklased, sakslased, üks rootslane, venelane ja muidugi soomlased, kellest oli aru saada, et suusatamine on sünnist saati veres. Mitmed olid vanuse poolest 70-ne kanti, suusad olid ilmselt noorpõlvest pärit (päris puusuusad siiski ei olnud), aga uhasid hirmuäratava jõuga mäkke ning sealt jälle alla sellise osavusega, et andis päris nende tempot hoida ja vahel see ei õnnestunudki. Juba kümnendat korda osalevale brasiillannaga abiellunud ja Brasiilias elavale sakslasele oli abiellumise üks tingimus olnud see, et ta võib soov korral igal aastal RR üritusel käia. Tema jaoks oli see aeg, kus saab segamatult nädal aega mõelda omi mõtteid ja suusatada. Tavapärases elus Brasiilias ei õnnestuvat kumbki.
Ühele ameeriklastest paarile oli see üritus osaks pulmareisist. Paar teist ameeriklast olid üritusel jällegi kihlveo tulemusena, neid küll kordagi suusarajal ei kohanud, aga sellest polnud midagi, igaüks otsis üritusel oma. Pikimale otsale (87 km) startis üks seltskond soomlasi juba 6-paiku hommikul, läksid tasa ja targu, aga õhtuks olid kohal. Igapäevane stardiaeg oli rohkem soovituslik, teeninduspunktide lahtiolekut sätiti vastavalt sellele. Isegi startisime ühel hommikul tunni võrra hiljem, et kraadiklaasi näit -30°C-st soojema poole tõuseks.
Kõige kosutavam oli see, et ega peale suusatamise millelegi muule enam suurt mõelda ei jõudnud. Oli ainult suusatamine, saun, söök, suuskade määrimine, veelkord söömine ja magamine. Kõige raskemaks osutus kõige lühem etapp (50 km). Etapp oli üsna tasane, aga see järgnes kõige pikemale (87 km) ja sellest ei puhanud ilmselt piisavalt ära. Lühima etapi lõpus sai energia küll päris otsa, pulss üle 110 l/min ei tõusnudki (ei jaksanud lihtsalt kiiremini sõita). Õhtul sai võetud topeltports carboloaderit ja järgmise päeva 60 km sujus jälle paremini.
Teeninduspunktides pakkusid abivalmis vabatahtlikud peamiselt mehukatit ja hapukurki. Iga päev oli ka üks punkt, kus anti sooja sööki. Esimesed neli päeva maitses mehukati päris hästi, viiendal hakkas juba veidi häirima ning kuuendal ei tahtnud teda enam nähagi. Üldiselt olid teeninduspunktid iga ca 12-16 km tagant. Tõsi, väga korraldajad tegelike vahemaade mõõtmisega polnud vaeva näinud, vahel juhtus, et kahe teeninduspukti vahe pidi olema nt. 17 km, tegelikkuses ilmus aurav mehukati alles 22 km mööduses.
Viimasel päeval lõppes sõit Rootsi piiri ääres asuva Tornio hotelli ees, seal olevas finishis oli isegi väike ergutuskoor, kes aplausi saatel ulatas igale lõpujoone ületajale tassi ....auravat mehukatit.
Üks Lauri Varese saadetud pilt näitab, et mehi kisub ikka sinna tõelise talve ja lume maailma
