Talvelaagrid... mitte ainult suusatamine

Suusatamist võib ju igas paigas õpetada ja vahel arvatakse , et korraks vaid suuskadel mingisse metsatukka või parki minnes võib sealt tagasi tulles suusatamises oskaja ja "tegija " olla. Tegelikult on niimoodi tegutsedes sageli hoopis negatiivne kogemus saadud ja nii ka suusatamisse suhtumine kujundatud, lausa "suusatrauma" tekkinud... 
Õnneks on taibatud, et nagu mistahes alal, on iga oskuse omandamiseks vaja siiski aega ja tingimusi, et siis midagi süsteemselt ja põhjalikult selgeks saada.
Eesti kehalise kasvatuse eriala tudengite jaoks on suusatamine olnud ikka n.ö. talvelaagritega kokku käiv tegevus. Ehkki ka uisutamist, kiiruisutamist , hokit ja isegi peotantsu on talvelaagritega kokku pandud, on ikka neis just suusatamist lihvitud. Murdmaad, suusahüppeid, mäesuusatamist, viimastel aastatel ka lumelauda.
  

Üliõpilane .... "Kas sain selle sõiduviisi sooritatud ? " Õppejõud Tidriksaar : "Kohe, kohe .... Mitte arvestatud ! Pead veel harjutama !" Foto K. Zilmer

     NL ajal olid need õppelaagrid pikad. Tavaliselt ikka esimesel kahel kursusel 2 nädalat ja siis kolmandal koos koolipraktikaga lausa kolm nädalat! Nii et - aega oli laialt käes ja ei mingit majanduslikku muret - kogu tegevus oli riigi poolt kinni makstud. Kui aga 3 nädalat keset Kääriku metsi istusid ja päevast- päeva suusatamist õppisid, siis eks kiskus ikka ka tudengielu elama. Polnud harvad öörahu rikkumised, pidutsemised, napsutamised ning ka laagrist ära saatmised. Üht aga jagasid õppejõud selgelt - kui laagrikorraga probleeme, siis anna aga päevastes tundides koormust juurde ja varsti pole tubades muud kui norinat kuulda.
   Keskne persoon kogu sellise tegevuse korraldamisel oli laagriülem. Tema vastutusel ja eestvedamisel pidi kõik see seltskond 24/7 toimima. Nõuti ka siin ikkagi -  vajalikul tasemel õppe-kasvatustööd, seda veel suusalaagri oludes...
  Kui kiigata kõrvalpildile, siis vaieldamatult oli üks Tartu Ülikooli Kääriku laagrite prominentsemaid kujusid seesama, küllaltki suur ja turske mees. Seda ta oligi, lisaks veel kõva ja selge hääl, lõputu huumorisoon ja kaasa antud juhiomadused. Kääriku oli tema "mängumaa" olnud selle loomisest (1947.a.) peale. Koos kursusekaaslastega ehitati looduslikult imekaunist talukohast ülikoolile vajalik spordibaas ja et paljudest sõjajärgsetest lõpetajatest said kohe ka õppejõud, siis ühena neist käis sama rada ka tema - Heino TIDRIKSAAR ehk Tidri...Just Tidrina sai ta tuntuks kõigile, kes nina Käärikule pistsid või Tartu ülikoolis tegutsesid. 
   Lisaks laagrijuhtimisele andis Tidri muidugi ka suusatunde. Ega ta seda kõige kiiremate meeste rühma võtnud, aga oli siis grupi tase milline tahes, ikka pidid nad Tidri võetud kiirusel liikuma, ning vahel mõned lisaringid ka tegema. See viimane oli tema leivanumber, eriti just esimese kursuse tudengitega. Paar tundi ringi sõitnud, tõi ta rebased lausa Kääriku baasi külje alla ja lasi siis kodu suunda näidata. Tudeng , kes oli metsade ja mägede vahel  suunataju täielikult kaotanud, pakkus  mida vaid ...
  Kui Tidri laagrinaljadest, tubade korra nõudmistest ja selle kontrollimisest võib lõputult seiku tuua, siis olgu siinkohal toodud siiski  üks näide tema pedagoogilistest võtetest. On ju vana tõde, et arvestuse või eksami lähenemine paneb tudengi enneolematult usinalt tööle. Ka suusaarvestus ( või Tidri mõiste järgi eelarvestus) toimus päev - kaks enne  laagri lõppu ja siis oli ta äärmiselt karm. Väiksemgi vale sooritus ja kohe kõlas tema resoluutne otsus - mittearvestatud...  Küll läks siis õppimine lahti ja õigel päeval oli tase igati kiiduväärt.
   Tidri stiil võis vahel küll vastu hakata, aga ilma liialdamata võib öelda, et iga tudeng sai sealt lisaks suusaoskusele näitliku eeskuju laagri korraldamiseks ja üldse elus hakkama saamiseks...
Nii et oli palju sellist , mis jäi küll suusaõppest väljapoole, aga kuulub õpetajakoolituse põhimõtete raudvara hulka. Õpilase ja kolleegina tunnen seda Tidri hoiakut siiamaani...

PIlt talvest 1965, laagriülem Tidri on võtnud meie kursuse (õpinguaastad 1964-1968 ) ühispildi tarbeks Vanapoisimäe nõlvale

TIDRIKSAAR, Heino (25. XI 1918 Sindi), spordipedagoog, Hilja T-e abikaasa. Lõpetas Pärnu progümn-i, oli 1939–40 Tallinnas Tondil sõjakoolis, 1940–41 Punaarmees, 1942–44 võttis Saksa sõjaväes osa II maailmasõjast. 1948 lõpetas TRÜ KKT. Hakkas sportima Sindi algkoolis. Tuli 1947–49 ÜSK meeskonnas Eesti veepallimeistriks. Oli 1946–50 TRÜ KKT õppejõud, 1951–53 Tartu spordikomitee instruktor, 1953–55 Jõgeva kk-i kehalise kasvatuse õpetaja, 1955–87 töötas TRÜ suusaspordikateedris (1961–64 kateedrijuhatajana ja 1964–80 vanemõpetajana), 1966–69 oli ka TRÜ prodekaan. Kuulunud Suusaspordiföd-i presiidiumi. Kalevi auliige (1974). Tegutsenud kohtunikuna, pms suusatamises (1952 vab kat). Avaldanud õppevahendeid.
Allikas : ESB
-----------------------------------------

See meeleolukas pilt on Tallinna Ülikooli suusalaagrist Helsingist 777 km kaugusel Taivalkoskil. Meeleolu ja tingimused on suurepärased - keegi ei mossita, ega igatse koju ... / Foto: K. Zilmer

Tänapäeva õppelaagrid ei luba eriti aega ja raha raisata ning nii väga laagrimelule pühenduda. Kui juba Otepääle, Käärikule, Aegviitu või ka kaugemale minnakse, siis peab sellele vajalik eeltöö tehtud saama. Suusatamine on jõudnud ka e-õppesse, nii et teooria kallale võib minna mistahes maailma punktis asudes. Muidugi ei pääse praktilistest tundidest ja see on endiselt praktilise aine A ja O. 

Et  uued suusaalad on murdmaasuusatamise mainet vähendanud, siis ei saa ka nende õpetamist välja jätta. Nii ongi Tallinna Ülikoolis eraldi aineteks mäesuusatamise ja lumelaua kursused. Soodsate tingimuste ja ka Lapimaa omapäras kogemuse saamise eesmärgiga on enam kui 15 viimast aastat just mäealade kursused toimunud Taivalkoskil suusakeskuses. Seda tänu  Rene Meimerile, kes raudse eesriide paotumisega toimetas sealkandis aastajagu päevi  kohaliku spordijuhina ja leidis, et kogu selle piirkonna talvise tegevuse kogemus koos suusaõppega rikastaks eesti tudengite oskusi ja silmaringi. 
Nii et kuigi nüüd on ehk vähem laagrielu, jäävad talvised suusaõpped ikkagi üheks stuudiumi meeldejäävamateks sündmusteks