Suuskadega Prantsusmaaal ehk La Clusaz' MK - radadel
Suusaveebis on lugeda olnud mitmeid meie kaasmaalaste sõidumuljeid erinevatest maailma paigust. Sedapuhku jagab oma Prantsusmaa suusapuhkuse meenutusi Tallinna Ülikooli keeleõpetaja ja kirglik harrastussuusataja INGRID KRALL ...
Suusaradade alguspunkt
Suusaharrastajaid tõmbab aeg-ajalt ikka uusi radasid proovima, et talvenaudinguid mitmekesistada ja end ka erinevates tingimustes proovile panna. Minu seekordne valik osutus La Clusaz’ kasuks – eelkõige seetõttu, et Prantsuse Alpid olid nägemata ja viimane reis Prantsusmaale oli oi kui ammu ...
Sõidust ja tingimustest
Lennukiga Tallinnast Helsingisse ja sealt edasi Genfi võtab aega umbes kolm ja pool tundi; Genfis aga ootavad taksobussid, mis mööda mägiteid su tunniga alpikülasse toimetavad. Majutus küla keskuses asuvas mugavas 3-toalises apartemendis – ja suusapuhkus võib alata! Ilm on mõnusa külmakraadiga, päikseline. Peagi selgub, et mäesuusatajad saavad sõna otseses mõttes kohe rajale, sest tõstukid on lausa alpiküla keskel, meie majutuse taga – istu peale ja sõida! Seevastu murdmaaradadele pääsemiseks tuleb veidi vaeva näha: kõigepealt veerand tundi vantsimist bussipeatusse ja seejärel umbes sama kaua bussisõitu külast 400 m kõrgemal asuvale Les Confins’i platoole. Rajale niisama ei lasta: selleks tuleb lunastada 37 euro eest nädalapilet (nordic pass), mille peal on sinu nimi ja foto, ja selle summa eest on sulle tagatud korralikult hoolitsetud suusarajad igaks päevaks. Enne rajale minekut võib astuda sisse väiksesse kabelisse: see asub otse suusaradade alguspunkti kõrval ja väga paljud suusatajad-matkajad kasutavad seda võimalust, pannes altarile põleva küünla ...
Sõidust ja tingimustest
Lennukiga Tallinnast Helsingisse ja sealt edasi Genfi võtab aega umbes kolm ja pool tundi; Genfis aga ootavad taksobussid, mis mööda mägiteid su tunniga alpikülasse toimetavad. Majutus küla keskuses asuvas mugavas 3-toalises apartemendis – ja suusapuhkus võib alata! Ilm on mõnusa külmakraadiga, päikseline. Peagi selgub, et mäesuusatajad saavad sõna otseses mõttes kohe rajale, sest tõstukid on lausa alpiküla keskel, meie majutuse taga – istu peale ja sõida! Seevastu murdmaaradadele pääsemiseks tuleb veidi vaeva näha: kõigepealt veerand tundi vantsimist bussipeatusse ja seejärel umbes sama kaua bussisõitu külast 400 m kõrgemal asuvale Les Confins’i platoole. Rajale niisama ei lasta: selleks tuleb lunastada 37 euro eest nädalapilet (nordic pass), mille peal on sinu nimi ja foto, ja selle summa eest on sulle tagatud korralikult hoolitsetud suusarajad igaks päevaks. Enne rajale minekut võib astuda sisse väiksesse kabelisse: see asub otse suusaradade alguspunkti kõrval ja väga paljud suusatajad-matkajad kasutavad seda võimalust, pannes altarile põleva küünla ...
Lummeuppunud orgudest ...
Radadest
Murdmaarajad on tegelikult lühikesed – 1 km; 2,5 km; 4 km; 5 km; 7 km; 9 km ja 10 km − , aga valik on mitmekesine, st kergematest kuni väga rasketeni (tähistatud vastavalt rohelise, punase või musta värviga). Radade kvaliteet on viis pluss ja selle eest kantakse pidevalt hoolt: kaks klassikarada äärtes ja nende keskel vabastiilirada. Murdmaarajad on ainult suusatajate jaoks: jalutajad ja matkajad sinna ei pääse − matkajatele on omad rajad ja aeg-ajalt võib neid eemalt, seljakotid seljas, mägedes ukerdamas näha ... Esimesel päeval julgen ette võtta vaid kaks 4 km pikkust rohelist ja ühe 9 km punase raja ja ega rohkem ei jaksakski: kohe alguses on selge, et roheliste radade profiil on umbes nagu meie Kõrvemaa, punane aga võtab oma raskete tõusude ja ohtlike pikkade laskumistega päris võhmale ... Rajad kulgevad mööda metsi ja mägesid, vaated on ahhetama panevad, kõikjal kohev paks lumi ja taamal kõrguvad Alpid ... Aeg-ajalt kohtab teisigi suusaturiste – nad naeratavad, tervitavad ja soovivad edu, mis teeb olemise veelgi toredamaks.
Murdmaarajad on tegelikult lühikesed – 1 km; 2,5 km; 4 km; 5 km; 7 km; 9 km ja 10 km − , aga valik on mitmekesine, st kergematest kuni väga rasketeni (tähistatud vastavalt rohelise, punase või musta värviga). Radade kvaliteet on viis pluss ja selle eest kantakse pidevalt hoolt: kaks klassikarada äärtes ja nende keskel vabastiilirada. Murdmaarajad on ainult suusatajate jaoks: jalutajad ja matkajad sinna ei pääse − matkajatele on omad rajad ja aeg-ajalt võib neid eemalt, seljakotid seljas, mägedes ukerdamas näha ... Esimesel päeval julgen ette võtta vaid kaks 4 km pikkust rohelist ja ühe 9 km punase raja ja ega rohkem ei jaksakski: kohe alguses on selge, et roheliste radade profiil on umbes nagu meie Kõrvemaa, punane aga võtab oma raskete tõusude ja ohtlike pikkade laskumistega päris võhmale ... Rajad kulgevad mööda metsi ja mägesid, vaated on ahhetama panevad, kõikjal kohev paks lumi ja taamal kõrguvad Alpid ... Aeg-ajalt kohtab teisigi suusaturiste – nad naeratavad, tervitavad ja soovivad edu, mis teeb olemise veelgi toredamaks.
... kuni mäeseljandikeni viivad tüüpilised La Clusaz' suusarajad
Teisel päeval, kui hammas juba verel, otsustan minna mustadele radadele, mille hulgas ka ränk MK-rada. Harrastajale on see paras väljakutse: pikad lõputud tõusud panevad südame puperdama ja võtavad hingetuks, laskumised meenutavad kiirlaskumisrada ja mul on kohati tunne, et olen mäesuusataja ... Igatahes mäest alla laskudes võtab jalad krampi ja silmad märjaks. Näen, kuidas mõned naised enne laskumist suusad alt ära võtavad ja jalgsi mäest alla tatsuda eelistavad – milleks riskida? Õnneks saan kukkumiseta hakkama ja finišis on ülimõnus ja uhke tunne, et ära tegin!
Suusasõidu juurde kuuluv mägede ilu...
Kuue kohal oldud päeva jooksul proovin kõiki radasid, kokku tuleb üle saja kilomeetri. Kõige raskemaks osutub siiski mitte MK-rada, vaid hoopis 7 km pikkune must rada La Bouchard’i külla – paar kilomeetrit korralikku suusarada ja siis sõna otseses mõttes kiirlaskumine kuni lõpuni. Kõrguste vahe on 500 meetrit. Olen klassikasuusaga, kuidagimoodi õnnestub vaid ühe kukkumisega alla külla saada ja alles siis jõuab kohale – pean ju sama teed pidi tagasi ka sõitma ... Poolel teel mäest üles rühkides tunnen, et enam ei jaksa: võtan suusad kaenlasse ja peaaegu et rooman mööda mäge üles – teen peatusi, imetlen puhkamiseks ja taastumiseks alpivaateid ning rühin edasi ... Suusad panen alla alles siis, kui klassikarada näen ja jälle korralikult sõita saan. Õhtul valutavad kõik lihased, aga peagi selgub, et järgmine ongi sunnitud puhkepäev – ilm muutub äkki kardinaalselt ...
Tormine ilm ei hellita - nähtavus on null
Ilmast
Ilm võib mägedes väga järsku muutuda. Kui meie reisi esimesel päeval särab päike, siis kolmandal päeval sajab paduvihma. Rajale minna pole mõtet. Kasutan seda päeva alpikülaga tutvumiseks, ostude tegemiseks ja niisama puhkamiseks. Vihmale järgneval päeval algab aga lumetorm, meedias hoiatatakse laviini eest ... Riskin siiski rajale minna, kuigi tuiskab meeletult ja lahti on aetud vajad lühikesed rajad – 1 km ja 2,5 km −, mis kulgevad keskuse läheduses ja metsa ei vii. Kohati on nähtavus nullilähedane: kõik mattub ühtlasesse halli massi ja sa näed ainult oma nina ette. Kabelitorn orientiiriks, tiirutan siiski tuule ja tormiga võideldes mõned ringid ja saan kirja 17 km. Lumesadu jätkub ka järgmisel päeval, antakse uus laviinihoiatus, kuid võrreldes eilsega on rajad siiski nähtavad ja suusatada saab ka metsaradadel. Reisi lõpupäeval on taas päikseline, naudin kergemaid rajaprofiile, teen lummavast maastikust fotosid ja võtan päeva kokku sõnadega „lõpp hea – kõik hea“.
Ilm võib mägedes väga järsku muutuda. Kui meie reisi esimesel päeval särab päike, siis kolmandal päeval sajab paduvihma. Rajale minna pole mõtet. Kasutan seda päeva alpikülaga tutvumiseks, ostude tegemiseks ja niisama puhkamiseks. Vihmale järgneval päeval algab aga lumetorm, meedias hoiatatakse laviini eest ... Riskin siiski rajale minna, kuigi tuiskab meeletult ja lahti on aetud vajad lühikesed rajad – 1 km ja 2,5 km −, mis kulgevad keskuse läheduses ja metsa ei vii. Kohati on nähtavus nullilähedane: kõik mattub ühtlasesse halli massi ja sa näed ainult oma nina ette. Kabelitorn orientiiriks, tiirutan siiski tuule ja tormiga võideldes mõned ringid ja saan kirja 17 km. Lumesadu jätkub ka järgmisel päeval, antakse uus laviinihoiatus, kuid võrreldes eilsega on rajad siiski nähtavad ja suusatada saab ka metsaradadel. Reisi lõpupäeval on taas päikseline, naudin kergemaid rajaprofiile, teen lummavast maastikust fotosid ja võtan päeva kokku sõnadega „lõpp hea – kõik hea“.
Mägiküla idüll, mille hulka kuulub ka suusatamine
Alpikülast ja inimestest
La Clusaz’ küla asub umbes 1000 m kõrgusel orus ja kohalikke elanikke on seal alla kahe tuhande. Ülejäänud elanikkonna moodustavad suusaturistid, keda on tõesti palju: enamasti muidugi mäesuusatajad, aga väga populaarne on ka murdmaasuusatamine ja matkamine. Tegemist on tüüpilise alpikülaga: väikesed poed, söögikohad, küla keskel kirik ja igal pool edasi-tagasi sagivad suusatajad, suusavarustus õlal või kaenlas. Enamasti on tegemist prantslastega, kuid valjult on kuulda ka inglise ja itaalia keelt. Prantslased räägivad ainult oma emakeelt: oli mitu juhust, kui minult küsiti tänaval või suusarajal midagi prantsuse keeles ja kui ma siis vabandades inglise keeles vastasin, lõpetasid nad kohe vestluse. Teeninduses on muidugi teine lugu: poodides ja söögikohtades saab kenasti inglise keeles suhelda. Silma hakkab inimeste sõbralikkus ja hea tuju – sulle naeratavad nii müüjad, ettekandjad kui ka inimesed tänaval ja bussis. Justnagu oleksime vanad tuttavad. Prantslased suhtlevad omavahel muidugi emotsionaalselt ja valjuhäälselt ning kohtudes kallistatakse ja musitatakse üksteist.
Lõpetuseks
Kuue kohal oldud suusapäeva jooksul sai tunda nii mägede muutlikku ilma kui ka mitmekesiseid ja nõudlikke suusaradasid, sai nautida looduse talvist ilu ja tutvuda kohaliku põneva eluoluga.
Kui Eestis talv lumepuuduse tõttu suusanaudinguid ei paku või kui harrastaja soovib Eesti suusamaastikele pisut vaheldust ja end keskmistest raskematel radadel proovile panna, siis on La Cluzas just õige koht. Elamuse saab igal juhul!
