WL meister Andres Jaanus: Muljeid Vasaloppetilt, seekord Hiinast
Kui kuulsin, et pea et naabrimees Tammneemest , kirglik harrastussuusatajast mereuurija Andres Jaanus oli plaanimas osalemist Hiina Vasaloppeti suusamaratonil, siis palusin tal tagasi tulles mõned muljed kirja panna. Täna, just suusaveebi loomise teisel aastapäeval ongi hea allpool pakkuda tema pisut omapärasema kandi maratonisõidu muljeid ...
Loo autor selle aasta esimesele lumele asumas, sedapuhku lausa Hiinas- Vasaloppetil / Fotod AJ erakogust
Ligi saja-aastase ajalooga Vasaloppet sai endale nimekaimu aastal 2003, kui sama korraldustoimkonna abil Hiina kirdeosas Changchunis esimene maraton maha peeti. 2014. aastal võeti Hiina Vasaloppet Worldloppeti sarja. Eestlaste huvi Worldloppeti maratonide vastu kasvab aasta-aastalt ning juba läinud aasta alguses võttis pika reisi Hiinasse ette kaheksaliikmeline eelsalk. Tõeliseks invasiooniks võib aga pidada sel, 2016. aastal toimunud maratoni,kus Eesti värvides vähemalt koguarvult (30) poodiumi väärilised oldi. Rohkem osalejaid-lõpetajaid said kirja vaid võõrustajad ja Venemaa. Seda siis klassikastiilis peetud 50 km sõidul, mis peaks suuresti olema skandinaavlaste pärusmaa.
Selle nimel, et Hiina maraton ikka rohkem tuntuks ja tunnustatuks saaks, tehti kohapeal tõsiseid pingutusi, mida võis näha juba tänavapildis. Kujutage nüüd ette, et maratonipäevil on terve Tartu ja Otepää vaheline maantee osalevate riikide ja nendega paaris olevate Eesti lippudega kahelt poolt tihedalt palistatud... Eestlase loomusele oleks selline pilt üsna võõras ja lõpuks lausa eemaletõukav, aga hiinlased on küllap igasugu lippude-loosungitega harjunud. Me ei saa küll teada, kui palju see kohalike linlaste tähelepanu köitis ja paljud neist seda lippude lõputut paraadi sellise veidra liikumisviisi kui murdmaasuusatamisega sidusid.
Osalejatele oli kogu logistika väga mugavaks tehtud, sest suur osa neist peatus ühes suusarajale lähemas, ent väga kõrgel tasemel hotellis ja samas oli sisse seatud ka tagasihoidlik võistluskeskus. Ei saa jätta mainimata, et 8 miljoni asukaga linnas asus majutuskoht siiski äärealal, kuhu provintsikeskuse 18 km kaugusele jäävast südamest isegi paljud taksojuhid klienti ei soostunud sõidutama. Tagasitee oleks suure tõenäosusega tähendanud tühisõitu. Linn alles kasvab ja areneb, tühja ruumi jagus ümbruskonnas küllaga. Võistluspaik ise asub linnaservas, umbes 200 ruutkilomeetrisel alal Jingyue sirbikujulist järve ümbritsevas metsapargis. Metsaga on tasandiku Hiinas kitsas. Kõik maalapid on üles haritud ja rongisõidul tagasi Pekingisse võisime metsaviirgu näha vaid taamal mäekülgedel. Jingyuetani park on inimkäte looming, suurim istutatud metsaala (80 ruutkilomeetrit) kogu Aasias vanusega umbes 70 aastat. Kui juhtisime korraldajate tähelepanu ühele kitsale kurviga laskumisele, kus väiksemgi kõrvalekalle õigest trajektoorist tähendanuks lähemat tutvust kriipiva võsaga, siis ettepanek mõned puud tulevikus kärpida kõlas peaaegu pühaduseteotusena
Selle nimel, et Hiina maraton ikka rohkem tuntuks ja tunnustatuks saaks, tehti kohapeal tõsiseid pingutusi, mida võis näha juba tänavapildis. Kujutage nüüd ette, et maratonipäevil on terve Tartu ja Otepää vaheline maantee osalevate riikide ja nendega paaris olevate Eesti lippudega kahelt poolt tihedalt palistatud... Eestlase loomusele oleks selline pilt üsna võõras ja lõpuks lausa eemaletõukav, aga hiinlased on küllap igasugu lippude-loosungitega harjunud. Me ei saa küll teada, kui palju see kohalike linlaste tähelepanu köitis ja paljud neist seda lippude lõputut paraadi sellise veidra liikumisviisi kui murdmaasuusatamisega sidusid.
Osalejatele oli kogu logistika väga mugavaks tehtud, sest suur osa neist peatus ühes suusarajale lähemas, ent väga kõrgel tasemel hotellis ja samas oli sisse seatud ka tagasihoidlik võistluskeskus. Ei saa jätta mainimata, et 8 miljoni asukaga linnas asus majutuskoht siiski äärealal, kuhu provintsikeskuse 18 km kaugusele jäävast südamest isegi paljud taksojuhid klienti ei soostunud sõidutama. Tagasitee oleks suure tõenäosusega tähendanud tühisõitu. Linn alles kasvab ja areneb, tühja ruumi jagus ümbruskonnas küllaga. Võistluspaik ise asub linnaservas, umbes 200 ruutkilomeetrisel alal Jingyue sirbikujulist järve ümbritsevas metsapargis. Metsaga on tasandiku Hiinas kitsas. Kõik maalapid on üles haritud ja rongisõidul tagasi Pekingisse võisime metsaviirgu näha vaid taamal mäekülgedel. Jingyuetani park on inimkäte looming, suurim istutatud metsaala (80 ruutkilomeetrit) kogu Aasias vanusega umbes 70 aastat. Kui juhtisime korraldajate tähelepanu ühele kitsale kurviga laskumisele, kus väiksemgi kõrvalekalle õigest trajektoorist tähendanuks lähemat tutvust kriipiva võsaga, siis ettepanek mõned puud tulevikus kärpida kõlas peaaegu pühaduseteotusena
Kui Eestis võib veel vabalt ja elu ning tervist ohtu seadmata suusarajale minna, siis Hiinas on piirdeaiad ja okastraat ees ...
Seega pole ime, et parki kiivalt okastraataiaga piiratakse ja iga sissepääsu eest umbes 4 eurot kasseeritakse. Arvan, et meil oli radadele ligipääs lunastatud üsnagi soolase registreerimistasuga. Kohalikult giidilt kuulsin, et suurem osa pargikülastajatest polegi multimiljonilinnast Changchunist, vaid tullakse palju kaugemalt.
Ka lumega pole sealsel sisemaal kiita – talv on Kirde-Hiinas kõige kuivem aastaaeg. Selle eest on miinuskraadid garanteeritud juba novembri algusest. Üldpilt oli maratoni ajal küll valge, aga raja tegemiseks sellest poleks piisanud.
Nii hakatakse juba varakult tootma kunstlund, et katta 25 km pikkune rada ja ehitada stardialal üles hiiglaslik lumelinn. Viimane on omaette vaatamisväärsus ja küllap suur osa külastajatest seda imetlema tuligi.
Maratonirada viib siit metsasihtidele
Rajale andsid viimase lihvi siiski selle väärikama Vasaloppeti kogemusega tegijad ja millegi üle kurta polnud põhjust. Kuna osalejaid oli paraja külamaratoni jagu (50 km lõpetajaid 208, poolel maal pisut rohkem), siis sai igaüks üsna ruttu ka enda sõidurütmi kätte. Taganttulijad olevat, tõsi küll, olnud alguskilomeetritel kimpus stardis vaheletrüginud kuumavereliste hiina poistega, kelle suusavalitsemisoskus kärsitusele alati järele ei jõudnud. Suusakultuur ongi paraku asi, mida mõnel pool (mitte ainult Hiinas) tuleb veel järele aidata, eelkõige pean silmas klassikatehnikast kinnipidamist. Siin on küll koht, kus Skandinaavia ja miks mitte ka Eesti esindajad eeskujuks olla saavad ja loodetavasti ka on. Rada ise on Hiina Vasaloppetil jõukohane ka vähese treenituse pealt, teadupärast tuli ju sel talvel suur osa eestlastest nullkilomeetrise suusakogemusega otse maratonile. Sõitu aitas nautida parajalt pakaseline, ent päikesepaisteline ilm, vastutuult pressimine järvelõigul tegi kogu pingutuse ainult meeldejäävamaks.
Vaadates seda meeletut organiseerimist ja tohutut hulka asjaosalisi nii väiksearvulise ürituse taga, tekkis küsimus, mis Hiina Vasaloppetist edasi saab. Mõõdukusest ollakse kaugel − ainuüksi maratoni lõpubankett oli aetud nii suurejooneliseks, nagu sattunuks mõnele filmigalale.
Vaadates seda meeletut organiseerimist ja tohutut hulka asjaosalisi nii väiksearvulise ürituse taga, tekkis küsimus, mis Hiina Vasaloppetist edasi saab. Mõõdukusest ollakse kaugel − ainuüksi maratoni lõpubankett oli aetud nii suurejooneliseks, nagu sattunuks mõnele filmigalale.
Praegu toetavad maratoni Hiina suusaliit, Vasaloppet ja Changchuni linnavalitsus. Muuseas, korraldustoimkonna eesotsas oli igale tõsisemale suusahuvilisele tuttav Björn Lind. Sellises suures ja ambitsioonikas riigis paistab, et mainekujunduse nimel väga raha ei loeta. Iga Estoloppeti sarja maratoni korraldaja loeks säärast tagasihoidlikku osavõtjate arvu selgeks läbikukkumiseks, aga hiinlased on lootusrikkad, vähemalt väliselt. Karta on, et juba asukoha kauguse tõttu suurtest suusamaadest ei saa Hiina Vasaloppet kunagi massiürituseks, ka kohalike harrastajate arv peaks kordades kasvama. Pekingi ümbruses pidi küll olema umbes 15 suusakeskust, aga enamasti on tegu laskumisnõlvadega.
Nüüd tekib mõnelgi lugejal kindlasti küsimus, miks mingi siitkandi seltskond oma sääste pillab (sponsoreid harrastajatel ju reeglina pole) ja kas lähemal siis suusaisu täis sõita ei saaks. Saab ikka, aga sellised reisid on ühtlasi ka kultuurireisid, millest suusakultuuriga tutvumine moodustab vaid osa, ehkki ühe olulisema. Samavõrd veider võib ju paista ka kusagil Egiptuse kuurordis peesitamine. Igaühele oma. Siinkohal on paslik veelkord tänada meie rühmajuhti Andres Parti Worldloppeti klubist, kelle ettevõtlikkus ja läbirääkimisoskused selle pika reisi algusest lõpuni sisukaks muutsid. Tulles tagasi „maratonihulluse“ juurde, pean neid kaugete radade avastajaid eelkõige oma ala saadikuteks maailmas, nõnda nagu Tartu Maratongi on hakanud lugupidavalt kutsuma kõige järjepidevamaid osalejaid. On ju esimesed eestlased jõudnud ära käia isegi Tulemaa ja Uus-Meremaa maratonidel, nii et arenguruumi jätkub...
Andres Jaanus
Worldloppeti meister aastast 2015
23.jaanuaril 2016, Tammneemes
Nüüd tekib mõnelgi lugejal kindlasti küsimus, miks mingi siitkandi seltskond oma sääste pillab (sponsoreid harrastajatel ju reeglina pole) ja kas lähemal siis suusaisu täis sõita ei saaks. Saab ikka, aga sellised reisid on ühtlasi ka kultuurireisid, millest suusakultuuriga tutvumine moodustab vaid osa, ehkki ühe olulisema. Samavõrd veider võib ju paista ka kusagil Egiptuse kuurordis peesitamine. Igaühele oma. Siinkohal on paslik veelkord tänada meie rühmajuhti Andres Parti Worldloppeti klubist, kelle ettevõtlikkus ja läbirääkimisoskused selle pika reisi algusest lõpuni sisukaks muutsid. Tulles tagasi „maratonihulluse“ juurde, pean neid kaugete radade avastajaid eelkõige oma ala saadikuteks maailmas, nõnda nagu Tartu Maratongi on hakanud lugupidavalt kutsuma kõige järjepidevamaid osalejaid. On ju esimesed eestlased jõudnud ära käia isegi Tulemaa ja Uus-Meremaa maratonidel, nii et arenguruumi jätkub...
Andres Jaanus
Worldloppeti meister aastast 2015
23.jaanuaril 2016, Tammneemes