Maratonidest mõtiskleda on mõnus !
Tehvandi moodne suusastaadion on 40. Tartu maratonile minejatele valmis seatud, aga kas näeb siit kunagi ka 10000 suusatajat teele asumas? Kaarel Zilmeri foto.
Kogu brigaadiga staadionile!
„Mis, mina või? No jäta nali, ma pole sel aastal veel kordagi suuskadel olnud! Ah, et mehed kõik lähevad, no eks ma otsi siis kuurist oma lauad ka välja...„
Selline olnud kuskil eelmise sajandi kaheksakümnendatel üks telefonikõne, kus ühes otsas rääkinud kohalikku spordielu ja ametiühingu asju vedav agar noorik ning teises, nagu puuga pähe saanud (ütleme, et sümboolse nimega) Juhan. See kõne tulnud nii ootamatult ja ehkki teema oli aktuaalne - Tartu maraton, siis ei saanud „Juhan“ tükk aega aru - miks nüüd äkki just tema peab sinna minema. Ega saanud saamagi. Et aga bussis olla veel paar vaba kohta ja üks rinnanumbergi üle, siis niimoodi sel innukal noorikul tekkinudki mõte just teda maratonisõidule kutsuda... Kas joonduti siis ka loosungist - Kogu brigaadiga staadionile (maratonile)!, või mitte, aga igatahes oli sellisest lööklausest lähtuv põhimõte tollal üsna tuntud ja ei jäänud suusamaratonidki temast puutumata...
Kas kõik see räägitu ka tõsi on, aga nende omaaegsete, üle kümne tuhande osalejaga Tartu maratonide kohta räägitakse igasuguseid stoorisid ning aastatega tuleb aina värvi ja tõlgendusi juurde. Eks muidugi tuli niimoodi - „kogu brigaadiga maratonile“ minnes ka n.ö. vägisi sõitmist ja üle mõistuse pingutamist. Lõppes see üsna paljudele mitte just eriti roosiliselt, kus maratoni finišipaigast end üsna tümalt ning vaevaliselt, kuid pisut ikkagi rahvussangarlikku ühtekuuluvustunnet rinnus tundes koju veeti... Ning paarkümmend külmakraadi oli siis sama karm nagu praegugi. Seejuures olid tundmata asjad „windstopper" materjaliga riided-kindad-mütsid... ning külmapoistel oli, mida näpistada...
Ja maratoni järel käinud „Juhaniga“ nii, et olnud teine kange paar nädalat, aga jupi maad hullem lugu juhtunud ärahõõrutud jalaga. Kui ta sauna jõudes läbiligunenud „Kommunaari“ saapad jalast sai, oli selge, et parema jala otsa ei saa ehk niipea midagi mõistlikku panna - mine edasi kas või sokkides. Aga jalg paranes, igapäevategevused ei lasknud kuigi palju ka kere kangusele mõelda. Mälestus sellest „kaheteistkümnendal tunnil“ maratonile minekust, neist lõputult keerutavatest jälgedest ning sellest meeletust inimhulgast seisvat aga siiamaani meeles...
Aadu Pekk: Maratonisõitjale võis (võib) alati loota!
Kui teha üks üsna suur üldistus, siis Tartu maratoni läbi sõitnu oli tollal üsna tunnustatud inimene, temaga võis arvestada. Otepää MK eelsel reedel Tartu maratoni kontoris Tartu lauluväljakul sain sellele väitele igati kompetentse kinnituse.
Kogu brigaadiga staadionile!
„Mis, mina või? No jäta nali, ma pole sel aastal veel kordagi suuskadel olnud! Ah, et mehed kõik lähevad, no eks ma otsi siis kuurist oma lauad ka välja...„
Selline olnud kuskil eelmise sajandi kaheksakümnendatel üks telefonikõne, kus ühes otsas rääkinud kohalikku spordielu ja ametiühingu asju vedav agar noorik ning teises, nagu puuga pähe saanud (ütleme, et sümboolse nimega) Juhan. See kõne tulnud nii ootamatult ja ehkki teema oli aktuaalne - Tartu maraton, siis ei saanud „Juhan“ tükk aega aru - miks nüüd äkki just tema peab sinna minema. Ega saanud saamagi. Et aga bussis olla veel paar vaba kohta ja üks rinnanumbergi üle, siis niimoodi sel innukal noorikul tekkinudki mõte just teda maratonisõidule kutsuda... Kas joonduti siis ka loosungist - Kogu brigaadiga staadionile (maratonile)!, või mitte, aga igatahes oli sellisest lööklausest lähtuv põhimõte tollal üsna tuntud ja ei jäänud suusamaratonidki temast puutumata...
Kas kõik see räägitu ka tõsi on, aga nende omaaegsete, üle kümne tuhande osalejaga Tartu maratonide kohta räägitakse igasuguseid stoorisid ning aastatega tuleb aina värvi ja tõlgendusi juurde. Eks muidugi tuli niimoodi - „kogu brigaadiga maratonile“ minnes ka n.ö. vägisi sõitmist ja üle mõistuse pingutamist. Lõppes see üsna paljudele mitte just eriti roosiliselt, kus maratoni finišipaigast end üsna tümalt ning vaevaliselt, kuid pisut ikkagi rahvussangarlikku ühtekuuluvustunnet rinnus tundes koju veeti... Ning paarkümmend külmakraadi oli siis sama karm nagu praegugi. Seejuures olid tundmata asjad „windstopper" materjaliga riided-kindad-mütsid... ning külmapoistel oli, mida näpistada...
Ja maratoni järel käinud „Juhaniga“ nii, et olnud teine kange paar nädalat, aga jupi maad hullem lugu juhtunud ärahõõrutud jalaga. Kui ta sauna jõudes läbiligunenud „Kommunaari“ saapad jalast sai, oli selge, et parema jala otsa ei saa ehk niipea midagi mõistlikku panna - mine edasi kas või sokkides. Aga jalg paranes, igapäevategevused ei lasknud kuigi palju ka kere kangusele mõelda. Mälestus sellest „kaheteistkümnendal tunnil“ maratonile minekust, neist lõputult keerutavatest jälgedest ning sellest meeletust inimhulgast seisvat aga siiamaani meeles...
Aadu Pekk: Maratonisõitjale võis (võib) alati loota!
Kui teha üks üsna suur üldistus, siis Tartu maratoni läbi sõitnu oli tollal üsna tunnustatud inimene, temaga võis arvestada. Otepää MK eelsel reedel Tartu maratoni kontoris Tartu lauluväljakul sain sellele väitele igati kompetentse kinnituse.
Teenekas maratonisõtja Aadu Pekk võiks praegustele Tartu maratoni korraldajatele Indrek Kelgule ja Epp Paalile "muljetada" mistahes aasta sõitudest. Kaarel Zilmeri foto.
Legendaarselt maratonisõitjalt Voka kandi mehelt Aadu Pekilt. Tema sõnul olid just maratonikatsumuse läbinud naised - mehed sellised n.ö. firma soola tüüpi kujud, kellega võis igas olukorras arvestada. Aga kellele said siis asutuste juhid ka omalt poolt vastu tulla. Olid selleks siis mõned vabad päevad, tasuta transport või isegi parema suusavarustuse eest tasumine. Kui midagi tema heaks teha sai, siis polnud ülemustel sellest kahju - ikkagi inimene meie parimate hulgast! Ja see polnud mitte nii vaid Vokal, vaid ka mujal.
Üsna sama asja - lausa maratonikultust - koges näiteks Tartus Ülikooliski. Selge, et suusakateedri eestvedamisel ja mitmesugusel toel oldi linna poolt veetava suurürituse nii moraalseks kui reaalseks abistajaks. Aga maratoni läbisõitmine oli ühele jaole ja mitte ainult kehakultuurlastele osaks Tartus õppimise aja ettevõtmistest. Oli loomulikuks talviseks tippsündmuseks suurele hulgale õppejõududele ja töötajatele. Tõsi - siin jooksid vahepeal ülikooli maratonifanaatikute ja linna spordijuhtide arvamused sassi, just siis kui muutusid maratoni stardi - ja finišipaigad ning ülikoolirahvas tahtis traditsiooniliselt ikka Käärikul lõpetada. Eks hiljem lepiti juba suurema ja uhkema korraldusega ja polnud mõtet jonni ajada.
Kui kuskilt kuulsin arvamust mingi nõukogudeaegse populaarse tegevuse kohta, siis oli see üsna ühene - et ega sel ajal polnudki midagi muud teha. No päris nii see ka polnud, aga muidugi - aega oli laiemalt käes ja nii leidus üle kogu Eesti väga erineva taseme ja pikkusega maratonilaadseid tegevusi, milles segunesid nii tõeline huvi asja vastu, uudishimu ning muidugi mängis päris suurt osa ka massipsühhoos. Kokkuvõttes öeldes - suusatati palju ja seda üle kogu Eesti.
Ei saa kuidagi väita, et see maratonilummus praegugi kadunud oleks. Kui võtta mistahes tippsündmusi või n.ö. popiks kujunenud tegevusi, siis on neil kõigil samasugune erinevaid sihtrühmi haarav ja siiski erinevalt köitev toime. Ainult et nüüd pole sellist massilist õhutamist ja kohustuslikust toimimisest ei tasu üldse rääkida.
Tegelikult on maratonibuume raske üheselt iseloomustada, ehkki seda nähtust on püütud uurida, aga enamuses ikkagi lahtiste otstega jäädud. Aga kas ongi vaja päriselt taolisi asju lõpuni lahti seletada ning sellises lõpuni lahkamatuses ongi ehk nende asjade suurim lummus.
Maratoni suusatakse ikka väga erinevatel põhjustel
Kui mõned aastad tagasi uuris tudeng Viljar Veskiväli Estoloppeti osalejaid, siis tunnistas üks vastanu oma kaasalöömise põhjusena ülimalt mõnusalt -ull olen! (just nimelt sellises kirjapildis - ilma „h“ täheta). Teine tudeng - Ave Joasoon uuris alles aasta tagasi just nimelt neid „hullusid„. Tartu suusahullude tegevust ja leidis maratonisõidust hoogu saanud (suusa)tegevuse/treeningu tagamaid põhjustavad tegureid. Need olid igati põhjendatud ja teinud noored harrastajad tõesti „suusahulludeks“.
Legendaarselt maratonisõitjalt Voka kandi mehelt Aadu Pekilt. Tema sõnul olid just maratonikatsumuse läbinud naised - mehed sellised n.ö. firma soola tüüpi kujud, kellega võis igas olukorras arvestada. Aga kellele said siis asutuste juhid ka omalt poolt vastu tulla. Olid selleks siis mõned vabad päevad, tasuta transport või isegi parema suusavarustuse eest tasumine. Kui midagi tema heaks teha sai, siis polnud ülemustel sellest kahju - ikkagi inimene meie parimate hulgast! Ja see polnud mitte nii vaid Vokal, vaid ka mujal.
Üsna sama asja - lausa maratonikultust - koges näiteks Tartus Ülikooliski. Selge, et suusakateedri eestvedamisel ja mitmesugusel toel oldi linna poolt veetava suurürituse nii moraalseks kui reaalseks abistajaks. Aga maratoni läbisõitmine oli ühele jaole ja mitte ainult kehakultuurlastele osaks Tartus õppimise aja ettevõtmistest. Oli loomulikuks talviseks tippsündmuseks suurele hulgale õppejõududele ja töötajatele. Tõsi - siin jooksid vahepeal ülikooli maratonifanaatikute ja linna spordijuhtide arvamused sassi, just siis kui muutusid maratoni stardi - ja finišipaigad ning ülikoolirahvas tahtis traditsiooniliselt ikka Käärikul lõpetada. Eks hiljem lepiti juba suurema ja uhkema korraldusega ja polnud mõtet jonni ajada.
Kui kuskilt kuulsin arvamust mingi nõukogudeaegse populaarse tegevuse kohta, siis oli see üsna ühene - et ega sel ajal polnudki midagi muud teha. No päris nii see ka polnud, aga muidugi - aega oli laiemalt käes ja nii leidus üle kogu Eesti väga erineva taseme ja pikkusega maratonilaadseid tegevusi, milles segunesid nii tõeline huvi asja vastu, uudishimu ning muidugi mängis päris suurt osa ka massipsühhoos. Kokkuvõttes öeldes - suusatati palju ja seda üle kogu Eesti.
Ei saa kuidagi väita, et see maratonilummus praegugi kadunud oleks. Kui võtta mistahes tippsündmusi või n.ö. popiks kujunenud tegevusi, siis on neil kõigil samasugune erinevaid sihtrühmi haarav ja siiski erinevalt köitev toime. Ainult et nüüd pole sellist massilist õhutamist ja kohustuslikust toimimisest ei tasu üldse rääkida.
Tegelikult on maratonibuume raske üheselt iseloomustada, ehkki seda nähtust on püütud uurida, aga enamuses ikkagi lahtiste otstega jäädud. Aga kas ongi vaja päriselt taolisi asju lõpuni lahti seletada ning sellises lõpuni lahkamatuses ongi ehk nende asjade suurim lummus.
Maratoni suusatakse ikka väga erinevatel põhjustel
Kui mõned aastad tagasi uuris tudeng Viljar Veskiväli Estoloppeti osalejaid, siis tunnistas üks vastanu oma kaasalöömise põhjusena ülimalt mõnusalt -ull olen! (just nimelt sellises kirjapildis - ilma „h“ täheta). Teine tudeng - Ave Joasoon uuris alles aasta tagasi just nimelt neid „hullusid„. Tartu suusahullude tegevust ja leidis maratonisõidust hoogu saanud (suusa)tegevuse/treeningu tagamaid põhjustavad tegureid. Need olid igati põhjendatud ja teinud noored harrastajad tõesti „suusahulludeks“.
Tartu "suusahullud" elavad oma harrastuse lainel ja on end isegi rahvusvahelisse telepilti murdnud, olles Otepää MK ajal ametis n.ö. rajaajajate rollis. Kaarel Zilmeri foto.
Omamoodi nähtuse tõi välja kolmas uuring. Triinu Teega kavandasime Tartu maratoni lõpuotsa uurimise. Vaatluse alla võtsime viimase 200 lõpetaja hulgast 100 maratonisõitjat ja see oli ülimalt huvitav kogemus. Esmalt olid nad ülimalt üllatunud, et keegi tahab uurida vaevu-vaevu üle lõpujoone tulevat maratoni „sabaotsa“. Õige mitu meili päris kohe- ega te ole eksinud, äkki tahtsite ikka esimest sadat uurida. Ja mis siis selgus - terve grupp oli neid ja enamuse just tudengid, kes bravuuri täis olles lõid ilmselt käed kokku (ja ehk pandi kast õlutki vahele) kinnitades, et nemad sõidavad Tartu maratoni läbi...
Nii et liikumapanevaid jõude ja mõjusid on oi kui palju!
Maratonile minemise vaimustus on olnud läbi aegade nii erinev ja samas ühendav, et seda on raske ja lausa võimatu mistahes omaduste alla painutada. Nii siis algusaastate ja suurte masside aegadel kui ka praegu. Ta on jäänud seejuures eelkõige ikkagi suureks koosolemiseks ja ühise tunde tundmiseks.
Mäletan näiteks tüüpilist maratoniaegset Vana - Otepää spordibaasi „ühisolemist“. Tuubil täis tubasid, täiendavate magamiskohtadega mängudetuba ning suurt saali, kus nii mõnigi kuulsus veetis maratonieelse öö põrandal madratsil väherdes. Oli selle eestki aga ülimalt õnnelik ja rahul. Ja see kõik muu melu , kus õhtu otsa vaagiti määrdevariante, põigati vahepeal õue ilma kaema ja pikapeale uinuti - kogu see, vähemalt paarisajane sõitjate vägi...
Hommikuste pudrulaaride, moosipurkide ja joogipottide manu asudes käis üldise nohina kõrval paras lõõp, kus kogenumad maratonisõitjad uute tulijate kallal keelt teritasid. Ei jäänud ma isegi sellest aasimisest kõrvale, kui korraks lusikaga klaasiserva kõlistasin ja vaikust palusin. Pühalikult lasin lendu siis monoloogi, mida asjaosaline nüüd ikka ja jälle meenutab... mäletate, oli meil kord aulik anatoomiaõpetaja... Pikemaks „hommikune hardusehetk“ ei läinudki, sest asjaomane, tõesti hinnatud kolleeg ja igati austatud õpetajaproua istus laua teise otsas ja välgutas kurjalt silmi... Ah arvate siis, et mina sealt maratonilt tagasi ei tule. Tuli ja kuidas veel - oma õpilaste ja kolleegide tunnustuste saatel.
Omamoodi nähtuse tõi välja kolmas uuring. Triinu Teega kavandasime Tartu maratoni lõpuotsa uurimise. Vaatluse alla võtsime viimase 200 lõpetaja hulgast 100 maratonisõitjat ja see oli ülimalt huvitav kogemus. Esmalt olid nad ülimalt üllatunud, et keegi tahab uurida vaevu-vaevu üle lõpujoone tulevat maratoni „sabaotsa“. Õige mitu meili päris kohe- ega te ole eksinud, äkki tahtsite ikka esimest sadat uurida. Ja mis siis selgus - terve grupp oli neid ja enamuse just tudengid, kes bravuuri täis olles lõid ilmselt käed kokku (ja ehk pandi kast õlutki vahele) kinnitades, et nemad sõidavad Tartu maratoni läbi...
Nii et liikumapanevaid jõude ja mõjusid on oi kui palju!
Maratonile minemise vaimustus on olnud läbi aegade nii erinev ja samas ühendav, et seda on raske ja lausa võimatu mistahes omaduste alla painutada. Nii siis algusaastate ja suurte masside aegadel kui ka praegu. Ta on jäänud seejuures eelkõige ikkagi suureks koosolemiseks ja ühise tunde tundmiseks.
Mäletan näiteks tüüpilist maratoniaegset Vana - Otepää spordibaasi „ühisolemist“. Tuubil täis tubasid, täiendavate magamiskohtadega mängudetuba ning suurt saali, kus nii mõnigi kuulsus veetis maratonieelse öö põrandal madratsil väherdes. Oli selle eestki aga ülimalt õnnelik ja rahul. Ja see kõik muu melu , kus õhtu otsa vaagiti määrdevariante, põigati vahepeal õue ilma kaema ja pikapeale uinuti - kogu see, vähemalt paarisajane sõitjate vägi...
Hommikuste pudrulaaride, moosipurkide ja joogipottide manu asudes käis üldise nohina kõrval paras lõõp, kus kogenumad maratonisõitjad uute tulijate kallal keelt teritasid. Ei jäänud ma isegi sellest aasimisest kõrvale, kui korraks lusikaga klaasiserva kõlistasin ja vaikust palusin. Pühalikult lasin lendu siis monoloogi, mida asjaosaline nüüd ikka ja jälle meenutab... mäletate, oli meil kord aulik anatoomiaõpetaja... Pikemaks „hommikune hardusehetk“ ei läinudki, sest asjaomane, tõesti hinnatud kolleeg ja igati austatud õpetajaproua istus laua teise otsas ja välgutas kurjalt silmi... Ah arvate siis, et mina sealt maratonilt tagasi ei tule. Tuli ja kuidas veel - oma õpilaste ja kolleegide tunnustuste saatel.
Tallinna Ülikooli teeneka anatoomia õppejõu Meeli Roosalu hääles pole mingit edvistamisenooti kui ta kinnitab, et on kolm Tartu maratoni läbi sõitnud. Kaarel Zilmeri foto.
Mis maratonirindel siis praegu toimub?
Mis tõesti praegu siiski niisugused massid taas liikvele paneb, masust hoolimata metsavahed täidab ja inimesi üha enam ja enam enda füüsisele mõtlema paneb? Tänavused suusamaratonid on üle ilma triiki täis saanud ja ainult kellegi loobumise hinnaga võib keegi hiljaks jäänu vaba rinnanumbri hankida ja mõne tippmaratoni läbi suusatada.
Kas on see ehk üleüldisem kiiretele igapäevastele kiirustamistele tekitatud vastukaal?
Mis ikkagi äratab ellu kunagised tõusutrendid ja kas neid annab võrrelda kunagiste tippaastatega?
Tahaks koheselt väita, et omaaegset n.ö. „hurraaga minekut“ suurt enam ei kohta. Rääkimata kirjutise alguses kirjeldatust, kus keegi ka sinu nime startijate hulka niisama üles annab. Nii nagu kogu ühiskonna korralduses, on tekkinud ka sportimises ja harrastustes hoopis teised arusaamad. Kaasaegne elu on on pannud meid paratamatult enda eest enam hoolitsema, oma tegevusi kavandama. Rohkem on tulnud aga ka individualismi ja igas asjas võrdlemist (konkurentsi, kui tahate). Peab pidevalt tõestama (nii endale kui teistele), et - saan hakkama ja olen võimeline selle või teise väljakutse vastu võtma. Ja siia sobibki mõõdupuuks ka suusamaratoni läbimine - kas saad järjekordsest latist üle või mitte!
See kõik tekitab paratamatult ehk pisut liigüritamist ja igapäevase kiire elu ja eneseteostuse ülekandumist ka vaba aja tegemistesse , siinkohal just liikumisharrastusse. See algab nii tegevuse valikust kui selle teostusest, keskkonnast ja kõiksugusest „pildil olemisest“. On tulnud käibele ja üsna loomulikuks saanud üks omapärane mõiste - ärapanemine - , mida siis ikka ja jälle ka maratoni konteksti tuuakse ja niimoodi seda nii sõidueelselt kui -järgselt mõõdupuuks võetakse. Kellele ikka ja kui palju sai ära pandud. Vaatamata sellele, millise hinnaga see tehtud sai...
Mis maratonirindel siis praegu toimub?
Mis tõesti praegu siiski niisugused massid taas liikvele paneb, masust hoolimata metsavahed täidab ja inimesi üha enam ja enam enda füüsisele mõtlema paneb? Tänavused suusamaratonid on üle ilma triiki täis saanud ja ainult kellegi loobumise hinnaga võib keegi hiljaks jäänu vaba rinnanumbri hankida ja mõne tippmaratoni läbi suusatada.
Kas on see ehk üleüldisem kiiretele igapäevastele kiirustamistele tekitatud vastukaal?
Mis ikkagi äratab ellu kunagised tõusutrendid ja kas neid annab võrrelda kunagiste tippaastatega?
Tahaks koheselt väita, et omaaegset n.ö. „hurraaga minekut“ suurt enam ei kohta. Rääkimata kirjutise alguses kirjeldatust, kus keegi ka sinu nime startijate hulka niisama üles annab. Nii nagu kogu ühiskonna korralduses, on tekkinud ka sportimises ja harrastustes hoopis teised arusaamad. Kaasaegne elu on on pannud meid paratamatult enda eest enam hoolitsema, oma tegevusi kavandama. Rohkem on tulnud aga ka individualismi ja igas asjas võrdlemist (konkurentsi, kui tahate). Peab pidevalt tõestama (nii endale kui teistele), et - saan hakkama ja olen võimeline selle või teise väljakutse vastu võtma. Ja siia sobibki mõõdupuuks ka suusamaratoni läbimine - kas saad järjekordsest latist üle või mitte!
See kõik tekitab paratamatult ehk pisut liigüritamist ja igapäevase kiire elu ja eneseteostuse ülekandumist ka vaba aja tegemistesse , siinkohal just liikumisharrastusse. See algab nii tegevuse valikust kui selle teostusest, keskkonnast ja kõiksugusest „pildil olemisest“. On tulnud käibele ja üsna loomulikuks saanud üks omapärane mõiste - ärapanemine - , mida siis ikka ja jälle ka maratoni konteksti tuuakse ja niimoodi seda nii sõidueelselt kui -järgselt mõõdupuuks võetakse. Kellele ikka ja kui palju sai ära pandud. Vaatamata sellele, millise hinnaga see tehtud sai...
Kogenud maratonisõitja ja telesuusatamise staari Veiko Tääri mure on arusaadav - külm ilm teeb energiavarudega laastamistööd. Vaja tankida, ja õiget asja õigel ajal! Kaarel Zilmeri foto.
Füüsiline koormus ja selle toimimine on aga mistahes aegadel ikka seesama. On koormus ja on taastumine . Pingutus ja eneseületus ning selle väga erinev tunnetamine. Kui kõik klapib, siis tekib märkamatult tahe regulaarse tegevuse järele ja harjutamistuhin aina kasvab. See ei lõpe talve, ega suvega, aga saab aastaringseks toiminguks, kus leitakse oma alad, tegevusrütm, väljakutsed.
Ja selle üheks väljundiks on ka osalus suusamaratonides, kuni tippsõitudeni välja. Julgen küll üldistada, et enamus seekordsest suusatajate väest võttis seekordse Tartu suusamaratoni ette tunduvalt teadlikumalt kui näiteks tehti seda veerandsada aastat tagasi. Olles endale aru andnud oma tervisest, treenitusest, varustuse olukorrast, tekkinud ilmaoludest jne. Miks ma selles nii kindel olen, aga vaadake, mis juhtus küllaltki tõsise pakaselaine tulekuga. Tuli langetada otsused - startida või mitte, vahetada sõidumaa lühema vastu või tunnistada - et pole sellistes oludes minekuks lihtsalt piisavalt valmis ( igas mõttes). Ja see otsus tuli langetada harrastajal endal. Nägin maratoni võistluskeskuses reedeõhtust meeleolu ja see oli üsna ärev. Mitme kogenumagi suusatajaga vesteldes oli näha, et sisemine kõhklus oli olemas, ehkki kogu suurem osa mõtetest kaldus ikkagi startimise kasuks.
See toodud olukord on ilmekaks näiteks, et praegune harrastaja on otsiv, arutlev ja üha enam professionaalsemat nõu sooviv. Ta tunneb, et kuigi mistahes harrastus võib alguses ja kõrvalt vaadates lihtsa tegevusena näida, siis enne kui ta saab n.ö. omaseks , jõuab ka naudingu ja mõnu kogemise tasandile, on vaja kogu sellest harjutamise värgist teada üha enam ja enam.
Au lõpetajale! Au korraldajatele!
Olen korra juba kirjutanud legendaarsest suusatreenerist Herbert Abelist, kes korraldas oma Ruusa ringidel suusatajate jookse ja kord pani ta finišisse üles lauajupi, mille ilutses paljuütlev lause - Au lõpetajale!
Loodan, et sellise sisuga plagu ilmub peagi mõne suusamaratoni lõpusirgele ning annab sellise lakoonilise teksti kaudu väga vajaliku sõnumi.
Füüsiline koormus ja selle toimimine on aga mistahes aegadel ikka seesama. On koormus ja on taastumine . Pingutus ja eneseületus ning selle väga erinev tunnetamine. Kui kõik klapib, siis tekib märkamatult tahe regulaarse tegevuse järele ja harjutamistuhin aina kasvab. See ei lõpe talve, ega suvega, aga saab aastaringseks toiminguks, kus leitakse oma alad, tegevusrütm, väljakutsed.
Ja selle üheks väljundiks on ka osalus suusamaratonides, kuni tippsõitudeni välja. Julgen küll üldistada, et enamus seekordsest suusatajate väest võttis seekordse Tartu suusamaratoni ette tunduvalt teadlikumalt kui näiteks tehti seda veerandsada aastat tagasi. Olles endale aru andnud oma tervisest, treenitusest, varustuse olukorrast, tekkinud ilmaoludest jne. Miks ma selles nii kindel olen, aga vaadake, mis juhtus küllaltki tõsise pakaselaine tulekuga. Tuli langetada otsused - startida või mitte, vahetada sõidumaa lühema vastu või tunnistada - et pole sellistes oludes minekuks lihtsalt piisavalt valmis ( igas mõttes). Ja see otsus tuli langetada harrastajal endal. Nägin maratoni võistluskeskuses reedeõhtust meeleolu ja see oli üsna ärev. Mitme kogenumagi suusatajaga vesteldes oli näha, et sisemine kõhklus oli olemas, ehkki kogu suurem osa mõtetest kaldus ikkagi startimise kasuks.
See toodud olukord on ilmekaks näiteks, et praegune harrastaja on otsiv, arutlev ja üha enam professionaalsemat nõu sooviv. Ta tunneb, et kuigi mistahes harrastus võib alguses ja kõrvalt vaadates lihtsa tegevusena näida, siis enne kui ta saab n.ö. omaseks , jõuab ka naudingu ja mõnu kogemise tasandile, on vaja kogu sellest harjutamise värgist teada üha enam ja enam.
Au lõpetajale! Au korraldajatele!
Olen korra juba kirjutanud legendaarsest suusatreenerist Herbert Abelist, kes korraldas oma Ruusa ringidel suusatajate jookse ja kord pani ta finišisse üles lauajupi, mille ilutses paljuütlev lause - Au lõpetajale!
Loodan, et sellise sisuga plagu ilmub peagi mõne suusamaratoni lõpusirgele ning annab sellise lakoonilise teksti kaudu väga vajaliku sõnumi.
Tartu maratoni peakorraldaja Indrek Kelgu telefon on 35 tundi enne starti tuline ja nägu reedab tuhandeid peas keerlevaid mõtteid. Kaarel Zilmeri foto.
Aga siinkohal tahaks osalejate kõrval anda au igat sorti massisuusatamiste korraldajatele Seda saab teha kõigi meie suusamaratonide puhul, aga esmalt ikkagi kõige värskemalt meeles istuva Tartu maratoni suurele korraldusväele. Kui harrastaja aina harjutab ning areneb, väisab ka mujal maailmas toimuvaid sõite ja maratone, siis peavad ka siin, kodus kõik sõitmised - suusatamised - jooksmised kõige paremini korraldatud saama. Ja see ongi meil sinna suunda - ehk lausa maailma parimate sõitude tasandile minemas. See hinnang on antud ilma liialdamata. Sest vaadake - kui loodus on kinkinud meile nii suurepärased maastikud, siis ei tohi käpardlik rajatöö või hoolimatu teenindus karuteenet teha.
Kui loeme meie suusamaratonide mastimänniks õigustatult Tartu oma, siis saavad kõik teised temalt oma arengumõteteks ideid hankimas käia. Samas jääb igale suusamaratonile oma nägu ja koht. Mis aga eriti meeldiv - maratonidele tuleb lisa. Sel talvel tõusis tuhast näiteks Sakala maraton. Tubli! Sealkandis on ju nii meeldivad maastikud, mida mäletan nüüdki, oma kunagisest seal tehtud sõite meenutades. Jah, Sakala kõrgustikul peab oma suusasõit olema. Nii et indu ja pingutamistahet , mida läheb ühe uue sõidu rajaleaitamisel alati vaja...
Selline sai siis mõtisklus maratoniga kaasnevast, kus on nähtud nii buume kui langusi. Arenguid küll üles-, küll allapoole. Praeguses seisus tundub, et oleme tänu suurepärastele lumeoludele, aga kindlasti ka laienenud liikumisharrastuse mõjule taas tõusulainel. Uusi tegusid, vajalikke muudatusi ootavad aga nii suusatajad kui sõidukorraldajad. Neist pole pääsu, sest n.ö. tellimus hakkab pakkumist ületama...
Kas suundub Tartu maraton õigepea ka üle 10 tuhande osaleja piiri, liigub ta sama malli mööda nagu maailma mainekam - Vasaloppet? Kas jääb kõigi teiste maratonide arvukus enam-vähem samale tasandile? Ning viimane küsimus - palju mahub üleüldse suusaüritusi meie talvedesse?
Nii et arutamist kui palju.
Aga see on ju ülimalt mõnus, kui saab vaagida neid asju, mis üha suuremale hulgale inimestele korda lähevad.
Aga siinkohal tahaks osalejate kõrval anda au igat sorti massisuusatamiste korraldajatele Seda saab teha kõigi meie suusamaratonide puhul, aga esmalt ikkagi kõige värskemalt meeles istuva Tartu maratoni suurele korraldusväele. Kui harrastaja aina harjutab ning areneb, väisab ka mujal maailmas toimuvaid sõite ja maratone, siis peavad ka siin, kodus kõik sõitmised - suusatamised - jooksmised kõige paremini korraldatud saama. Ja see ongi meil sinna suunda - ehk lausa maailma parimate sõitude tasandile minemas. See hinnang on antud ilma liialdamata. Sest vaadake - kui loodus on kinkinud meile nii suurepärased maastikud, siis ei tohi käpardlik rajatöö või hoolimatu teenindus karuteenet teha.
Kui loeme meie suusamaratonide mastimänniks õigustatult Tartu oma, siis saavad kõik teised temalt oma arengumõteteks ideid hankimas käia. Samas jääb igale suusamaratonile oma nägu ja koht. Mis aga eriti meeldiv - maratonidele tuleb lisa. Sel talvel tõusis tuhast näiteks Sakala maraton. Tubli! Sealkandis on ju nii meeldivad maastikud, mida mäletan nüüdki, oma kunagisest seal tehtud sõite meenutades. Jah, Sakala kõrgustikul peab oma suusasõit olema. Nii et indu ja pingutamistahet , mida läheb ühe uue sõidu rajaleaitamisel alati vaja...
Selline sai siis mõtisklus maratoniga kaasnevast, kus on nähtud nii buume kui langusi. Arenguid küll üles-, küll allapoole. Praeguses seisus tundub, et oleme tänu suurepärastele lumeoludele, aga kindlasti ka laienenud liikumisharrastuse mõjule taas tõusulainel. Uusi tegusid, vajalikke muudatusi ootavad aga nii suusatajad kui sõidukorraldajad. Neist pole pääsu, sest n.ö. tellimus hakkab pakkumist ületama...
Kas suundub Tartu maraton õigepea ka üle 10 tuhande osaleja piiri, liigub ta sama malli mööda nagu maailma mainekam - Vasaloppet? Kas jääb kõigi teiste maratonide arvukus enam-vähem samale tasandile? Ning viimane küsimus - palju mahub üleüldse suusaüritusi meie talvedesse?
Nii et arutamist kui palju.
Aga see on ju ülimalt mõnus, kui saab vaagida neid asju, mis üha suuremale hulgale inimestele korda lähevad.