Arusaamisest ja arvestamisest ...
Neid kaht mõistet kohtab nii paljude tegemiste juures, et pole vaja neid hakata erinevate elu-olu seikade põhjal pikemalt lahti seletama , vaid tõdeda, et ka kõiksuguste suuremate koostegemiste ( ka ühissuusatamise vormis maratonide) puhul on neid kaht ilmingut vaja aga igati arvestada. Esiteks, et kas saadakse aru, miks seekordne sõit just niimoodi teoks sai ja kuidas ning kas meil ikkagi, mistahes oludes ( ja eriti kehvemates ) jätkub oskust kaassõitjatega arvestada...
Hinnanguid andes ...
Olles küll üsna paljude maratonide korraldamisega kokku puutunud, kogesime aga eelmise talve lõpul koos Jüri Voodlaga Kõrvemaa üsna nappides lumeoludes Tallinna maratoni sõitu tehes, et harrastajate tavakohase nõudlikkuse ja üsna põhjendatud hinnangute kõrvalt tuli äkki esile hoopis omapärane suhtumine. Meestest ja naistest, kes päris avantüristlikult korraldatud sõidult tagasi jõudsid, tulid paljudki käsi pikas - tänama (!). Uskumatu, nad olid ju suusasõidu käigus vahepeal sunnitud suusad alt võtma , mööda pikki lumeribasid paremat minekuteed otsima ja nüüd äkki oldi sellise "jama " eest veel tänulikud. Oleme Jüriga seda märtsipäeva käitumist tihti mõttes läbi lasknud ja leidnud, et siin oli tegemist küll vist arusaamise kõrgeima tasandiga, kus igati mõisteti korraldajaid ja nende pingutusi, mis lõppes paraku meie poolt päris suure "porimarsiga" .
Hinnanguid andes ...
Olles küll üsna paljude maratonide korraldamisega kokku puutunud, kogesime aga eelmise talve lõpul koos Jüri Voodlaga Kõrvemaa üsna nappides lumeoludes Tallinna maratoni sõitu tehes, et harrastajate tavakohase nõudlikkuse ja üsna põhjendatud hinnangute kõrvalt tuli äkki esile hoopis omapärane suhtumine. Meestest ja naistest, kes päris avantüristlikult korraldatud sõidult tagasi jõudsid, tulid paljudki käsi pikas - tänama (!). Uskumatu, nad olid ju suusasõidu käigus vahepeal sunnitud suusad alt võtma , mööda pikki lumeribasid paremat minekuteed otsima ja nüüd äkki oldi sellise "jama " eest veel tänulikud. Oleme Jüriga seda märtsipäeva käitumist tihti mõttes läbi lasknud ja leidnud, et siin oli tegemist küll vist arusaamise kõrgeima tasandiga, kus igati mõisteti korraldajaid ja nende pingutusi, mis lõppes paraku meie poolt päris suure "porimarsiga" .
Et seekord selline sõit sai tehtud , on ju tore kogemus (Tallinna SM 2014 ) /foto : K.Zilmer
Seekord ilmnes aga suurepäraselt - justkui teatud andeks andmise mehhanism, millest näiteks mõnikord ei jää kriipsugi alles. Korraldajatele antakse säru - nii et lumi lendab. Eriti neil juhtudel, kui kõigile on selge, et asju oleks saanud paremini teha, aga kas oskustest, aga ka laiskusest või mugavusest tingituna sai see sõit küll n.ö. - üle jala ära tehtud. Julgen siinkohal arvata, et nimme ei lähe keegi halvasti asju korraldama, sest oma maratoni parimaks reklaamiks on ikkagi - hästi korraldatud sõit. Nagu need Estloppeti sarjas ka on. Kuid ei tasu ei korraldajatel, ega osalejatel siiski kunagi tehtuga lõplikult rahule jääda, sest kõike saab alati paremini teha, samas ei tasu iga pisiasja pärast hakata ka - lumehelvest pooleks ajama. Ses suhtes tuletan veelkord meelde seda mullust "imesõitu" , kus üks mees tuli ja ütles : " Kuradi kihvt oli , pole kunagi midagi sellist kogenud, olge tänatud!". Aga on ka vastupidiseid juhtumeid olnud , kus kõik on justkui imeheana tundunud ja üldine rahulolu osalejate hulgast läbi käimas, kuid siis tuleb keegi ja torkab - "kui veel seal ka oleks .... " Aga nii ta on , et arusaamise, mõistmise, laitmise ja kiitmise teed pole kunagi ühesed ja hea, et nad pidevalt toimivad ning ei lase n.ö. kuidagi moodi tehtud ettevõtmistel vohama minna...seda meie kõikvõimalikes olukordades.
Mida peaks siis arvestama ?
Eks sõitja kandilt arutama hakates alga kõik, ka arvestamine esimeste kilomeetrite "rüselemisest " kus kõike tahetakse justkui koheselt paika panna. Kuidas ka stardikoridore ei pikendataks ja suusatajate voogu ei hajutataks, jääb alles ikka see esmavajadus - just oma lähedal ( ees ja taga, paremal ja vasakul ) liikuvate suusatajate tegemisi arvestada. Klassikasõidus määrab paljugi suusajälg, kuid uisklemise puhul läheb "platsivajadus" tunduvalt suuremaks. Siin ei ole muud muret, kui hoolitseda, et kogu enda, aga ka kõrvalsõitvate suuskurite "riistvara" terveks jääks.
Kui tahame, siis küllap me ka ära mahume ! /Foto : K.Zilmer
On aga tuntud tõsiasi, et sõidu edenedes läheb olukord lahedamaks , vahel lausa "pillavakski", kui kõrval näed "laiutamas" mitmeid heas korras radasid ja sul enda suuskade all olevalgi võid sõita, mida ja kuidas vaid.
Nüüd on ruumi ja oma sõidu võimalust küll ja rohkemgi/foto K. Zilmer
Sellistes , parimates oludes on tulnud ette aga kummalisi seiku. Üht, lausa maratonilegendi kuulsin alles mõned aastad tagasi. Sõitnud kord kaks eesti meest kuskil Palu ja Elva vahel maratonirajal. Päris pikka aega samas jäljes , suusk suusas, ehkki ruumi olnud kõrval küll ja küll. Kuid siis saanud tagumisel mingi asi otsa ja kõlanud nõue " Rada !!". Kas just kõik nii olnud, aga eks aeta vahel tõesti mingit uskumatut, justkui "õigust" taga ja see jätab küll kummalise tunde. Ausalt öeldes , maratonirajale see ei sobi, sest siin koged pigem midagi laulupeo sündroomi sarnast, kus võõristus ja osavõtmatus oleks justkui mingiks ajaks siitkandist lahkunud...
Mida siis edasi tähele panna ? Eks ikka seda, et juba esimestel laskumistel saab hoogsast ühisminemisest tõeline ühislaskumine, kus osutub äärmiselt tähtsaks just õige pikivahe hoidmine. Nagu liikluseski. Et oleks piisav varuruum eeslaskuja suusakandade ja sinu suusaninade vahel. Reeglina on tagant tuleva suusataja kiirus alati suurem ja see põhjustabki olukorra, et armutult "sappa kinni " sõidetakse. Mis aitaks ? Juba väiksemgi laskumissasendi püstumine ja "enda laiemaks tegemine " , kus käed pisut laiema asendi võtavad, teeb hoo väiksemaks. Rääkimata sellest , kui lased kepiteravikel taga lumes lohiseda. Viimane on ka ohutuse suhtes äärmiselt hea, sest kui üht laskumispiltide seeriat vaatasin, siis oli näha, et palju oli selliseid asendeid, kus kepid olid ohtlikult külgedele või taga laskuva suusataja nina alla suunatult. Juba eelmisel sajandil kirjutas ja manitses tuntud maratonisõber Arne Kivistik laskumisel ikka keppe maha või siis lausa üles suunatult hoidma, aga nüüd võiks see kord ometigi küll lausa kirjutamata põhimõtteks saada.
Kui aga pikivahe ikka kipub napiks jääma ja tuleb veel mingit pidurit rakendada, siis olen ka siinses suusaveebis soovitanud poolsahkpidurdust kasutada.
Mida siis edasi tähele panna ? Eks ikka seda, et juba esimestel laskumistel saab hoogsast ühisminemisest tõeline ühislaskumine, kus osutub äärmiselt tähtsaks just õige pikivahe hoidmine. Nagu liikluseski. Et oleks piisav varuruum eeslaskuja suusakandade ja sinu suusaninade vahel. Reeglina on tagant tuleva suusataja kiirus alati suurem ja see põhjustabki olukorra, et armutult "sappa kinni " sõidetakse. Mis aitaks ? Juba väiksemgi laskumissasendi püstumine ja "enda laiemaks tegemine " , kus käed pisut laiema asendi võtavad, teeb hoo väiksemaks. Rääkimata sellest , kui lased kepiteravikel taga lumes lohiseda. Viimane on ka ohutuse suhtes äärmiselt hea, sest kui üht laskumispiltide seeriat vaatasin, siis oli näha, et palju oli selliseid asendeid, kus kepid olid ohtlikult külgedele või taga laskuva suusataja nina alla suunatult. Juba eelmisel sajandil kirjutas ja manitses tuntud maratonisõber Arne Kivistik laskumisel ikka keppe maha või siis lausa üles suunatult hoidma, aga nüüd võiks see kord ometigi küll lausa kirjutamata põhimõtteks saada.
Kui aga pikivahe ikka kipub napiks jääma ja tuleb veel mingit pidurit rakendada, siis olen ka siinses suusaveebis soovitanud poolsahkpidurdust kasutada.
Nii saab mistahes laskumisest alla ja ka sobiva kiiruse paika
Väga lihtsalt - kandes keharaskuse ühele suusale ja viies teise suusa raja kõrvale poolsahka "tegema". Seejuures asendit madaldades ja saha laiust ja tugevust vastavalt vajadusele reguleerides. Siinkohal võib üsna suure tõenäosusega kinnitada, et see poolsahkpidurduse oskus on praegu üsna suurel osal maratonisõitjatel üsna nadilt käes. Võiks neile lausa soovitada - kui teete treeninguid, siis vahel võtke mõni laskumine ka sellise poolsahaga, et see "relv " teil niisama ja ka "rahva hulgas " võtta oleks...
Paljud suusatajad kogevad, et nende libisemine on siiski nii hea, et võiks hoo säilitamiseks vabale kõrvalrajale siirduda ja kerge " möödasõidu " ehk rajavahetuse teha. Kui aga kõrval vaba ruumi ikka leidub ja keegi ootamatult sealt selga ei tuhise. Selline "jänesehaak" pole aga soorituselt kuigi keeruline - korraks jällegi raskus ühele suusale ja siis kohe uisklemisega kõrvale , nii et liigutaks diagonaalselt lausa üle kõrvalraja ja siis (!) kohe tuua teine suusk suusajälge , et seal libisemist jätkata. Põhihädaks on kogu selle manööverduse korral raskuse suusalt suusale kandmine ja kui see veel parajal kiirusel toimub, siis võib heast ettevõtmisest paras "kabel" tulla. Seega - jällegi tasuks oma sedagi oskust lausa õppida, sest siit algab ka laskumiskindlus, mis on suusatamist harrastavate inimeste üks nõrgemaid oskusi...
Ega pole üleliigne ka kukkumisoskuse ja püstisaamise õppimine. Ühiselt laskudes on kukkumine üsna karm värk. Oleneb , kus asud ja kuidas teised sinust mööda saavad. Kui ruumi leidub , tuleb end kiiresti raja äärde "vedida" ja üritada sealt taas äärmisele rajale, sõitjate voogu saada. Neid "külakuhjadeks" kutsutavaid massikukkumisi tuleb ikka ette, aga nad jäävad enamasti selliste jäiste olude võimalusteks või kui keegi tahab äkitselt siia - sinna põiklema hakata, aga oskused " ei kanna" neid "vangerdusi" välja. Noh, see on umbes sama olukord, kui keegi liikluses oma "sebimisi" näitab. See võib küll korraks õnnestuda, aga kõrvalliikujatele on see paras närvide mäng, kus kord käib ka pauk...
Paljud suusatajad kogevad, et nende libisemine on siiski nii hea, et võiks hoo säilitamiseks vabale kõrvalrajale siirduda ja kerge " möödasõidu " ehk rajavahetuse teha. Kui aga kõrval vaba ruumi ikka leidub ja keegi ootamatult sealt selga ei tuhise. Selline "jänesehaak" pole aga soorituselt kuigi keeruline - korraks jällegi raskus ühele suusale ja siis kohe uisklemisega kõrvale , nii et liigutaks diagonaalselt lausa üle kõrvalraja ja siis (!) kohe tuua teine suusk suusajälge , et seal libisemist jätkata. Põhihädaks on kogu selle manööverduse korral raskuse suusalt suusale kandmine ja kui see veel parajal kiirusel toimub, siis võib heast ettevõtmisest paras "kabel" tulla. Seega - jällegi tasuks oma sedagi oskust lausa õppida, sest siit algab ka laskumiskindlus, mis on suusatamist harrastavate inimeste üks nõrgemaid oskusi...
Ega pole üleliigne ka kukkumisoskuse ja püstisaamise õppimine. Ühiselt laskudes on kukkumine üsna karm värk. Oleneb , kus asud ja kuidas teised sinust mööda saavad. Kui ruumi leidub , tuleb end kiiresti raja äärde "vedida" ja üritada sealt taas äärmisele rajale, sõitjate voogu saada. Neid "külakuhjadeks" kutsutavaid massikukkumisi tuleb ikka ette, aga nad jäävad enamasti selliste jäiste olude võimalusteks või kui keegi tahab äkitselt siia - sinna põiklema hakata, aga oskused " ei kanna" neid "vangerdusi" välja. Noh, see on umbes sama olukord, kui keegi liikluses oma "sebimisi" näitab. See võib küll korraks õnnestuda, aga kõrvalliikujatele on see paras närvide mäng, kus kord käib ka pauk...
Valik rootsimaisest "külakuhjast ",mida annab ikka lahti harutada. / kuvatõmmis Vasaloppeti materjalidest
Aerodünaamikast on niimoodi maksimum võetud / Foto : K.Zilmer
Muidugi on nüüd kogu aeg siin räägitud kiirusega toimetulekust, enda ja kaasõitjatega arvestamisest, kuid eks pikemale maale tulnud suusataja taha ikka kiiremalt ja "kavalamalt" edasi saada. Seetõttu tuleb head laskumised üritada ikkagi võimalikult madalamates asendites võtta, sest iga väljalibisetud meeter viib finišikangale lähemale ja kogu "mootorgi " töötab sul sel hetkel ju ökonoomsel tühikäigul... Ka tasastel ja tõusulõikudel tuleb kogu sõiduoskuste arsenal käiku panna. Seda enam siis, kui selleks on juba piisavalt ruumi ja " oma sõidu" võimalus tekkinud. On äärmiselt meeldiv vaatepilt ja ka hea tunne kui heades ning võrdsetes oludes kõik mahaveetud suusajäljed "töötavad" ja oled kas oma sõidukaaslasega või lausa võhivõõra, kuid sõidu käigus "formeerunud pundiga" kilomeeter kilomeetri järel sõitu nautimas. See ongi see parim koosminemise tunne, kus keerulisemad ja "kitsamad " paigad on selleks korraks möödas ja ei pea enam nii teraselt jälgima, kuidas sinu tegemised kaasõitjat võiks häirida.
Eks alati kohta radadel ka teatud üleolevat käitumist, kus keegi "staaritsevalt" kipub mitte millestki hoolima. See aga on vist tuntud Nõmme või Pirita radade probleem, kus õhtustel aegadel tõesti palju rahvast ja kõigi sõidusokus just tipptaset ei näita. Siin võiks aga iga osavam suusataja pigem oma oskusi kasutada ja olude sunnil ka rajalt rajale loovimise ära kannatada, mitte sapiseid repliike pilduma.
Aga ei jää need arvamused ka pikematel maratonisõitudel tulemata , nagu viimasest , päris keerukates lumeoludes peetud Viru maratoni kommentaariumist lugema sattusin...
Inimlikkuse soovimisel on ikka uskumatuid variatsioone, Lars ! Aga ehk respekteeriks neid "aeglasemaid" ja "kobamaid" ka, mitte ei üritaks neid lausa võsa vahele pressida.
Mingis osas on siin muidugi ka teatud tõde, sest eks just vähemate oskustega ja aeglasem sõitja kipu "jalgu jääma" küll , kuid mitmeringiliste sõitude ja kitsamate oludega tingimuste puhul on see paratamatus. Loodame siis koos, et ehk loeb seda kommentaari ka mõni aeglasem sõitja ja võtab arvesse, et "kogu teed "ei saa ta tõesti oma sõiduga siiski "kinni panna"...
Aga siin tulevadki peatselt paar kommentaari, mis asju selgitavad ja nii omapoolse arvamuse, kui ka hea lahenduse välja pakuvad ... Seda väga lihtsalt - kutsudes üles inimestega ( oma kaasteeliste/ suustajatega) ... rääkima !
Mingis osas on siin muidugi ka teatud tõde, sest eks just vähemate oskustega ja aeglasem sõitja kipu "jalgu jääma" küll , kuid mitmeringiliste sõitude ja kitsamate oludega tingimuste puhul on see paratamatus. Loodame siis koos, et ehk loeb seda kommentaari ka mõni aeglasem sõitja ja võtab arvesse, et "kogu teed "ei saa ta tõesti oma sõiduga siiski "kinni panna"...
Aga siin tulevadki peatselt paar kommentaari, mis asju selgitavad ja nii omapoolse arvamuse, kui ka hea lahenduse välja pakuvad ... Seda väga lihtsalt - kutsudes üles inimestega ( oma kaasteeliste/ suustajatega) ... rääkima !
Nii see ühissuusatamine meil siis areneb - ikka koos sõites ja tore, et ka parema nimel kaasa rääkides ...
Kuid siia juurde sobiks ehk pisut liiga asiseks kujunenud jutule üks kena pilt veel panna, mille on teinud ka Eesti suusaspordis suure panuse andnud Jüri Jõepera. Ega suusatamine saa jääda pelgalt võidukihutamiseks ja ongi lõpetuseks ka minul selline soov, et nii suusatamises ja üldse looduses liikumises võiks me veel palju muud tähele panna ja märgata ... Nagu on seda teinud läbi aegade Jüri oma kaameraga. Sest näiteks korvpalli mängides või ujudes sellise keskonna nägemise võimalus ju puudub ...
Kuid siia juurde sobiks ehk pisut liiga asiseks kujunenud jutule üks kena pilt veel panna, mille on teinud ka Eesti suusaspordis suure panuse andnud Jüri Jõepera. Ega suusatamine saa jääda pelgalt võidukihutamiseks ja ongi lõpetuseks ka minul selline soov, et nii suusatamises ja üldse looduses liikumises võiks me veel palju muud tähele panna ja märgata ... Nagu on seda teinud läbi aegade Jüri oma kaameraga. Sest näiteks korvpalli mängides või ujudes sellise keskonna nägemise võimalus ju puudub ...
24.jaanuaril 2015.a