Uisutehnikat ei saa kergelt võtta
Väliselt tundub uisutehnika äärmiselt lihtne ja kerge, kuid ....
Foto : K. Zilmer
Uisutehnika paarikümneaastane käekäik suusaradadel on toonud talle klassikalisega pea et võrdsed seisud. Vähemalt igasugustes ametlikes võistlusarjades tahetakse tagada nende kahe suusatehnika tasakaal, aga harrastamises ei seata mingeid piire ette – sõida mida tahad! Nii haarabki mõni harrastussuusataja hoobilt uisutehnika kui kergema liikumismooduse järele, aga tegelikult selgub hiljem, et uisklemine polegi nii lihtne. Ja veel, kui klassikalisi suusatamisviise kasutades sumad kas või paksus lumes ja selline suusasõit muutub lihtsalt astumiseks, siis uisutehnika nõuab head ettevalmistatud raja- põhja, piisavalt laia sõiduruumi. Tehvandil neid ridu kirjutades sai küll tõdeda, et siin saab ideaalsetes oludes uisutehnikat kasutada, aga paljudes kohtades see nii pole ja hea uisklemine jääb vaid unistuseks. Isegi Norras on see suureks probleemiks, nagu märkis Eesti suusakoondisega töötanud Björn Kristiansen , sest neilgi on head uisurajad vaid suuremate keskuste juures, aga muidu katab maad kahe klassika rajaga võrgustik. Nii et sõidutingimused dikteerivad oma.
Nüüd aga uisutehnika mõningate põhitõdede juurde. Kui varasemates nõuannetes sai räägitud tasakaalust kui ühest juhtivast oskusest suusatehnika omandamisel, siis uisutehnikat sõites võiks tasakaaalu kohale paar hüüumärki juurde lisada. Ja siia sobib lisada veel teinegi märksõna – raskuse ülekanne suusalt suusale. See, et uisutehnika valdamiseks pead lausa suuskadel “tantsida “ oskama, suutma suuska käärselt ühelt poolelt teisele juhtida – see on lausa kirjutamata reegel.
Saa suusk libisema – uiskle!
Suusatamise sõiduviiside õppimine algab põhieesmärgist – suuta suuskadel astumiselt üle minna libisemisele. Kui klassikalise tehnika puhul liigutakse kogu aeg ette, siis uisus lisandub suuskade liikumine käärselt s.t. ette küljele. Liikumiseks uisutehnikaga peab suusa käärselt libisema saama ja selle kaudu siiski lõpptulemusena ikkagi ka edasi liikuma.
Algajatele tundub selle saavutamine lausa võimatu, sest reeglina tahetakse paigalt ja tasasel platsil kohe uisutama hakata. See paraku aga ei õnnestu, sest ei suudeta sooritada suuska libisema panevat suusatõuget. Mida teha ? Lahendus on aga lihtne, esimese uisutamiskogemuse saamiseks peaks valima mingi lauge laskumise, kus suusa libisema saamine on tunduvalt lihtsam. Kui ollakse teinud eelnevalt uisutamist imiteerivaid harjutusi tasasel, sooritanud raskuse ülekannet suusalt suusale, siis laskumisel sama proovides peaks uisutunnetus tasahilju tulema. Sellist allamäge uisutamist võib sooritada kahel moel – kas siis käte vahelduva liikumistega ette – libiseva suusa suunas ( nii tekib hea hooliigutus!) või siis hoitakse asend koomal, surutakse kepid ülakeha lähedale ja uisutatakse vaid suusatõugete abil. Muidugi võib uisutada täiesti ilma keppideta, aga siis tõuseb veelgi jalgade töö osakaal. Nii et – julgesti aga sellist uisutamist, ning siis võiks proovida, kas sama ka tasasel rajalõigul õnnestub. Tasasele siirdudes on vajalik muidugi jalgade aktiivsem töö – siin ei piisa ainult raskuse ülekandest.
Sellisel uisklemisel tekib aga mitmeid vigu. Esmalt see, et pärast suusatõuget alustatakse suusa ettetoomist põlvest – niimoodi jääb aga suusk pöiast rippuma ja ja tema juhtimine on raskem. Uisutehnikas on suusatõuked n.ö. enam täiskandilt ja vältima peaks ülearust pöiasirutust.
Veel paar soovitust. Kui õpitakse allamäge uisklemist, siis võiks teha n.ö. sik- sakilise liikumisi – kaks või enam uisusammu ühele ja siis sama teisele poole. Samuti võiks varieerida sõidurütmis – teha 3 – 4 kiiret uisusammu ja siis samapalju pikema libisemisega uisutamist. See arendab väga hästi dünaamilist tasakaalu ja keharaskuse ülekannet. Muidugi peab selliste harjutuste jaoks leiduma lai ja hea pinnasega lauge nõlv.
Nüüd – paaristõuked appi!
On uisutunnetus juba kinnistuma hakanud, peaks esmalt tasasel, seejärel ka tõusul sõitma õppima ja ilma paaristõugeteta on see üsna lootusetu. Võib isegi nii öelda, et uisutehnikas on ülakeha ja käte kasutamine määravaks teguriks. Uisutehnikas kasutatakse pea et 100 protsendiliselt ainult paaristõukeid.
Alguses võiks proovida siiski ka uisklemist vahelduva käte tööga, kus igat suusatõuget toetab vastaskäega tehtav kepitõuge. Sellise harjutusega saab veelgi enam arendada raskuse ülekannet suusalt suusale.
Vastavalt raja profiilile tuleb kasutamisele kas siis paaristõukeline ühe- või kahesammuline uisutehnika.
Harrastaja aspektist on laiem kasutus kahesammulisel uisusammul, kus ühel sammul toimub paaristõuge ja teisel käte liikumine ette ehk hooliigutus. Nagu eelpool kirjeldatud, saab ka seda tehnikat imiteerida paigal olles, sooritades kätega nii tõuke – kui hooliigutused. Rajale minnes tuleks alguses sõita seda uisutehnikat tasastel lõikudel ja siis oskust omandanult siirduda laugetele ja järsematele tõusudele. Sellise tegevuse juures peaks tunnetama, et uisklemises säiluks rütm ja raskuse ülekanne. Kui tõus on väga raske, siis võib kasutada ka vaheldavatõukelist käte tööd (tuletage meelde Tour de Ski viimast etappi!) või äärmisel juhul isegi käärtõusus astumist.
Uisutehnikas on kasutusel ka ühesammuline sõiduviis ehk suusaringkondades tuntud Wassbergi tehnika. Selles suusatamisviisis saadab igat uisusammu paaristõuge keppidega. Seda kasutatakse peamiselt tasastel või paremate oskuste puhul ka laugetel tõusudel. Jällegi saab teha ettevalmistavaid harjutusi paigal. Esmalt tuleks kanda raskus ühele suusale (tugijajale) ja siis viia vastassuusk käärasendisse ning kanda koos suusa- ja kepitõukega sellele keharaskus. Järgeneb libisemine, mille käigus tuuakse tõuke sooritanud jalg tugijala lähedale, pööratakse siis kohe aga sealt ette - käärsesse asendisse ja minnakse teisele poole käärsele libisemisele. See uisutehnika variant nõuab head tasakaalu, häid rajaolusid – on samas aga väga tõhus edasiliikumise moodus, kuna suuskade libisemissuund on enam otse ja igat sammu saadab ju paariskepitõuge.
Viimasena pisut ka tasasel ja laugetel rajalõikudel kasutatavast ning Mogreni nime kandvast uisutehnikast. Siin on omane esimesel sammul sooritatav n.ö. tugiasendi tekitamine. Nimelt liigutakse lühikese käte hooliigutusega käärsele suusale, millele järgneb vabajala liikumine võimalikult enda alla ja toimub selle võimalikult otsesuunaline mahaasetamine. Nüüd suunatakse kogu paaristõuge sellele otsesuunalisele liikumisele. Jälgige tippe ja te näete kui võimsalt nad seda sõiduviisi kasutavad.
Nagu selgus jätkub uisus keerukaid momente piisavalt, aga nagu varemgi öeldud – mõelge ja tunnetage mida te teete!
Nüüd aga uisutehnika mõningate põhitõdede juurde. Kui varasemates nõuannetes sai räägitud tasakaalust kui ühest juhtivast oskusest suusatehnika omandamisel, siis uisutehnikat sõites võiks tasakaaalu kohale paar hüüumärki juurde lisada. Ja siia sobib lisada veel teinegi märksõna – raskuse ülekanne suusalt suusale. See, et uisutehnika valdamiseks pead lausa suuskadel “tantsida “ oskama, suutma suuska käärselt ühelt poolelt teisele juhtida – see on lausa kirjutamata reegel.
Saa suusk libisema – uiskle!
Suusatamise sõiduviiside õppimine algab põhieesmärgist – suuta suuskadel astumiselt üle minna libisemisele. Kui klassikalise tehnika puhul liigutakse kogu aeg ette, siis uisus lisandub suuskade liikumine käärselt s.t. ette küljele. Liikumiseks uisutehnikaga peab suusa käärselt libisema saama ja selle kaudu siiski lõpptulemusena ikkagi ka edasi liikuma.
Algajatele tundub selle saavutamine lausa võimatu, sest reeglina tahetakse paigalt ja tasasel platsil kohe uisutama hakata. See paraku aga ei õnnestu, sest ei suudeta sooritada suuska libisema panevat suusatõuget. Mida teha ? Lahendus on aga lihtne, esimese uisutamiskogemuse saamiseks peaks valima mingi lauge laskumise, kus suusa libisema saamine on tunduvalt lihtsam. Kui ollakse teinud eelnevalt uisutamist imiteerivaid harjutusi tasasel, sooritanud raskuse ülekannet suusalt suusale, siis laskumisel sama proovides peaks uisutunnetus tasahilju tulema. Sellist allamäge uisutamist võib sooritada kahel moel – kas siis käte vahelduva liikumistega ette – libiseva suusa suunas ( nii tekib hea hooliigutus!) või siis hoitakse asend koomal, surutakse kepid ülakeha lähedale ja uisutatakse vaid suusatõugete abil. Muidugi võib uisutada täiesti ilma keppideta, aga siis tõuseb veelgi jalgade töö osakaal. Nii et – julgesti aga sellist uisutamist, ning siis võiks proovida, kas sama ka tasasel rajalõigul õnnestub. Tasasele siirdudes on vajalik muidugi jalgade aktiivsem töö – siin ei piisa ainult raskuse ülekandest.
Sellisel uisklemisel tekib aga mitmeid vigu. Esmalt see, et pärast suusatõuget alustatakse suusa ettetoomist põlvest – niimoodi jääb aga suusk pöiast rippuma ja ja tema juhtimine on raskem. Uisutehnikas on suusatõuked n.ö. enam täiskandilt ja vältima peaks ülearust pöiasirutust.
Veel paar soovitust. Kui õpitakse allamäge uisklemist, siis võiks teha n.ö. sik- sakilise liikumisi – kaks või enam uisusammu ühele ja siis sama teisele poole. Samuti võiks varieerida sõidurütmis – teha 3 – 4 kiiret uisusammu ja siis samapalju pikema libisemisega uisutamist. See arendab väga hästi dünaamilist tasakaalu ja keharaskuse ülekannet. Muidugi peab selliste harjutuste jaoks leiduma lai ja hea pinnasega lauge nõlv.
Nüüd – paaristõuked appi!
On uisutunnetus juba kinnistuma hakanud, peaks esmalt tasasel, seejärel ka tõusul sõitma õppima ja ilma paaristõugeteta on see üsna lootusetu. Võib isegi nii öelda, et uisutehnikas on ülakeha ja käte kasutamine määravaks teguriks. Uisutehnikas kasutatakse pea et 100 protsendiliselt ainult paaristõukeid.
Alguses võiks proovida siiski ka uisklemist vahelduva käte tööga, kus igat suusatõuget toetab vastaskäega tehtav kepitõuge. Sellise harjutusega saab veelgi enam arendada raskuse ülekannet suusalt suusale.
Vastavalt raja profiilile tuleb kasutamisele kas siis paaristõukeline ühe- või kahesammuline uisutehnika.
Harrastaja aspektist on laiem kasutus kahesammulisel uisusammul, kus ühel sammul toimub paaristõuge ja teisel käte liikumine ette ehk hooliigutus. Nagu eelpool kirjeldatud, saab ka seda tehnikat imiteerida paigal olles, sooritades kätega nii tõuke – kui hooliigutused. Rajale minnes tuleks alguses sõita seda uisutehnikat tasastel lõikudel ja siis oskust omandanult siirduda laugetele ja järsematele tõusudele. Sellise tegevuse juures peaks tunnetama, et uisklemises säiluks rütm ja raskuse ülekanne. Kui tõus on väga raske, siis võib kasutada ka vaheldavatõukelist käte tööd (tuletage meelde Tour de Ski viimast etappi!) või äärmisel juhul isegi käärtõusus astumist.
Uisutehnikas on kasutusel ka ühesammuline sõiduviis ehk suusaringkondades tuntud Wassbergi tehnika. Selles suusatamisviisis saadab igat uisusammu paaristõuge keppidega. Seda kasutatakse peamiselt tasastel või paremate oskuste puhul ka laugetel tõusudel. Jällegi saab teha ettevalmistavaid harjutusi paigal. Esmalt tuleks kanda raskus ühele suusale (tugijajale) ja siis viia vastassuusk käärasendisse ning kanda koos suusa- ja kepitõukega sellele keharaskus. Järgeneb libisemine, mille käigus tuuakse tõuke sooritanud jalg tugijala lähedale, pööratakse siis kohe aga sealt ette - käärsesse asendisse ja minnakse teisele poole käärsele libisemisele. See uisutehnika variant nõuab head tasakaalu, häid rajaolusid – on samas aga väga tõhus edasiliikumise moodus, kuna suuskade libisemissuund on enam otse ja igat sammu saadab ju paariskepitõuge.
Viimasena pisut ka tasasel ja laugetel rajalõikudel kasutatavast ning Mogreni nime kandvast uisutehnikast. Siin on omane esimesel sammul sooritatav n.ö. tugiasendi tekitamine. Nimelt liigutakse lühikese käte hooliigutusega käärsele suusale, millele järgneb vabajala liikumine võimalikult enda alla ja toimub selle võimalikult otsesuunaline mahaasetamine. Nüüd suunatakse kogu paaristõuge sellele otsesuunalisele liikumisele. Jälgige tippe ja te näete kui võimsalt nad seda sõiduviisi kasutavad.
Nagu selgus jätkub uisus keerukaid momente piisavalt, aga nagu varemgi öeldud – mõelge ja tunnetage mida te teete!
Rait Pallo (Swedbank) juhitav uisumeeste grupp liigub samas rütmis , justkui ühte jalga...
Foto : K. Zilmer
