Ajakirjanik Aivi Pargi : Mujat tulnuid võeti Herbi pundis hästi vastu, aga armu ei antud...
Treener Herbi näpunäiteid saavad enne orienteerumisvõistlust ( vasakult alates ) Aivi Pargi , Kaia Raaga ja Rutt Rehemaa. Tagaplaanil kuulab Erika Valdson
/foto A. Pargi eraarhiiv
Tartu ülikoolis 1970. aastal kehakultuuri õppima asudes oli mul suusaeriala tudengina õnn sattuda treenima legendaarsete suusatreenerite Erna ja Herbert Abeli õpilaste sekka.
Seltskond oli seal aukartustäratav, kuulusid ju treeningrühma Eesti ühed tolle aja paremad suusatajad naiste seas: Rutt Rehemaa, Ingrid Mägar, Ann Karu, Inge Tiik, Maret Ratt. Nii et sain harjutada tippseltskonnas ja kõik need tudengiaastad olidki kui üks suur (tipp)sportimist täis suusaelu: treeningpäevikute andmeid kokku lüües kulus neljast õppeaastast koguni kaks spordilaagritele Käärikul ja Herbert Abeli rajatud Ruusa suusabaasis.
Meid - mujalt Eestist ülikooli õppima tulnuid - võeti Herbi pundis hästi vastu, saime kähku omaks ning meiegi harjusime ajapikku esialgu väga uudsena ja raskena tundunud treeningprogrammiga. Herbi trennid olid tuntud ju suure mahu ja kõvade koormuste poolest. Armu seal piigadele ei antud.
Meenub juba esimesel sügisel tehtud nn. „pika otsa“ trenn, kui meid sõidutati bussiga Tartust välja, poetati maha Palupera teeristil ja sealt pidime läbi metsade silkama Ruusale ja edasi Käärikule. See oli ligi 20 km pikkune paari-kolmetunnine pingutus. Hoidsin liidrikoha hõivanud Ruti ligi, võhma mul oli. Aga imekspandav, kuidas ta teadis, mis radasid pidi ja kus suunas minna. Igatahes kohale me jõudsime.
Ehkki koormused olid suured, oskas Herbi sügiseti pikka lumeootamise aega huvitavaks ja talutavamaks teha. Nii viis ta meid tihti orienteerumispäevakutele, mida korraldati Tartu lähiümbruse maastikel. Oli põnev, kaart pihus, mööda metsa lipata, kontrollpunkte otsida ja leida, pärast õhinal teistega jooksumuljeid vahetada, et kus tehti saatuslik viga, kust oleks otsemalt ja kiiremini kohale jõudnud. Trennikilomeetrid said kirja nagu muuseas. Herbi ja Erna suurte orienteerumishuvilistena ise võistlesid muidugi ka.
Üks iselaadne trenn oli sügiseti Supilinnas Oa tänaval Herbi ja Erna kodumaja juures, kuhu loova ja ärksa vaimuga treenerid olid rajanud Saksamaalt (vist oli nii?) toodud plastikplaatidest suusaraja. Sellel tillukesel päevinäinud plaatidega ringil või ühel sirgel nühkides saime talve tarvis suusasammu harjutada, tehnikat lihvida. Enne seda tuli rada aga kastekannudega, milles vahutav pesupulbrivesi, üle valada.
Seltskond oli seal aukartustäratav, kuulusid ju treeningrühma Eesti ühed tolle aja paremad suusatajad naiste seas: Rutt Rehemaa, Ingrid Mägar, Ann Karu, Inge Tiik, Maret Ratt. Nii et sain harjutada tippseltskonnas ja kõik need tudengiaastad olidki kui üks suur (tipp)sportimist täis suusaelu: treeningpäevikute andmeid kokku lüües kulus neljast õppeaastast koguni kaks spordilaagritele Käärikul ja Herbert Abeli rajatud Ruusa suusabaasis.
Meid - mujalt Eestist ülikooli õppima tulnuid - võeti Herbi pundis hästi vastu, saime kähku omaks ning meiegi harjusime ajapikku esialgu väga uudsena ja raskena tundunud treeningprogrammiga. Herbi trennid olid tuntud ju suure mahu ja kõvade koormuste poolest. Armu seal piigadele ei antud.
Meenub juba esimesel sügisel tehtud nn. „pika otsa“ trenn, kui meid sõidutati bussiga Tartust välja, poetati maha Palupera teeristil ja sealt pidime läbi metsade silkama Ruusale ja edasi Käärikule. See oli ligi 20 km pikkune paari-kolmetunnine pingutus. Hoidsin liidrikoha hõivanud Ruti ligi, võhma mul oli. Aga imekspandav, kuidas ta teadis, mis radasid pidi ja kus suunas minna. Igatahes kohale me jõudsime.
Ehkki koormused olid suured, oskas Herbi sügiseti pikka lumeootamise aega huvitavaks ja talutavamaks teha. Nii viis ta meid tihti orienteerumispäevakutele, mida korraldati Tartu lähiümbruse maastikel. Oli põnev, kaart pihus, mööda metsa lipata, kontrollpunkte otsida ja leida, pärast õhinal teistega jooksumuljeid vahetada, et kus tehti saatuslik viga, kust oleks otsemalt ja kiiremini kohale jõudnud. Trennikilomeetrid said kirja nagu muuseas. Herbi ja Erna suurte orienteerumishuvilistena ise võistlesid muidugi ka.
Üks iselaadne trenn oli sügiseti Supilinnas Oa tänaval Herbi ja Erna kodumaja juures, kuhu loova ja ärksa vaimuga treenerid olid rajanud Saksamaalt (vist oli nii?) toodud plastikplaatidest suusaraja. Sellel tillukesel päevinäinud plaatidega ringil või ühel sirgel nühkides saime talve tarvis suusasammu harjutada, tehnikat lihvida. Enne seda tuli rada aga kastekannudega, milles vahutav pesupulbrivesi, üle valada.
1970.a. sügis Tartus Oa tänavas. Herbi ei kasta mitte kurgipeenart , vaid hoopiski pesupulbriveega plastikust suusarada /foto: Abelite pildiarhiiv /ESM
Tudeng AP võistlusrajal / foto: K.Zilmer
Trennidega Herbi ei koonerdanud, kui Käärikul laagris olime, siis käisime õhtuti, vist isegi pärast õhtusööki kes-teab-mitmenda treeninguna sel päeval, võimlas palli mängimas ja võimlemas. Nii et puhkuski oli aktiivne.
Kui seal ükskord püüdlikult, aga tulutult – kõik visked läksid korvist mööda! - vabaviskeid harjutasime, soovitas Herbi unustada vabaviskejoon ning minna korvile lähemale, et alustada täpsusviske õppimist sealt. „Muidu harjutate ju möödaviset!“ hurjutas ta kavalalt muiates.
Läbi-lõhki spordimees Herbert Abel oli värvikas isiksus ning mitte ainult nina- tatine-peas-suusatamise propageerija. Temas oli tubli annus filosoofi ning suusaguruna tahtis ta oma tähelepanekuid, teadmisi ja mõtteid jüngritega jagada. Sestap korraldas ta meile Käärikul laagris olles aeg-ajalt „koosolekuid“: kamandas tüdrukud õhtuti ühte tuppa kokku ja seal me voodiäärel tihedalt üksteise kõrval istudes tema arutlusi kuulasimegi.
Oli neid, kellele tema epistlipidamised ei meeldinud, sest ega ainult mesijuttu räägitud, saime mõne võistluse järel kuulda, et loivasime rajal nagu setu-poti hobused: ei mingit sära ega särtsu. Aga manitsuste ja muu juttu sekka poetas sõnaosav Herbi tänasesse päevagi sobivaid mõtteteri. Olgu siinkohal lisatud mõned, mis omal ajal said trennipäevikusse kirja pandud.
Kui seal ükskord püüdlikult, aga tulutult – kõik visked läksid korvist mööda! - vabaviskeid harjutasime, soovitas Herbi unustada vabaviskejoon ning minna korvile lähemale, et alustada täpsusviske õppimist sealt. „Muidu harjutate ju möödaviset!“ hurjutas ta kavalalt muiates.
Läbi-lõhki spordimees Herbert Abel oli värvikas isiksus ning mitte ainult nina- tatine-peas-suusatamise propageerija. Temas oli tubli annus filosoofi ning suusaguruna tahtis ta oma tähelepanekuid, teadmisi ja mõtteid jüngritega jagada. Sestap korraldas ta meile Käärikul laagris olles aeg-ajalt „koosolekuid“: kamandas tüdrukud õhtuti ühte tuppa kokku ja seal me voodiäärel tihedalt üksteise kõrval istudes tema arutlusi kuulasimegi.
Oli neid, kellele tema epistlipidamised ei meeldinud, sest ega ainult mesijuttu räägitud, saime mõne võistluse järel kuulda, et loivasime rajal nagu setu-poti hobused: ei mingit sära ega särtsu. Aga manitsuste ja muu juttu sekka poetas sõnaosav Herbi tänasesse päevagi sobivaid mõtteteri. Olgu siinkohal lisatud mõned, mis omal ajal said trennipäevikusse kirja pandud.
Ruusa tööde juures rabas treener Herbi kõige ees
*Suusataja peab olema nagu rikas mees kõrtsi leti ees, kes heldelt pillub rublasid. Kitsi mees tulemust ei saavuta.
*Kes ei alusta rajal võitlust juba esimestel kilomeetritel, ei tee seda ka viimastel.
*Palju treenida oskab iga loll, tähtis on see, kuidas treenida.
Selle viimase sententsi valguses on meenutada lugu suvisest Ruusa laagrist. Nimelt tuli Herbi seal ühe kuuma suveõhtu eel lagedale ideega, et igaüks saab päeva lõpetada endale sobiva füüsilise tegevusega tema pakutud valikute hulgast. Nii võis jääda koduõuele pliidipuid saagima, suunduda Ruusa ringile keppidega jooksma, saepururajale suusatama või siis hoopis suusarolleritel Arulasse kihutama.
Mina, Rutt ja minu kursuseõde Kaia (võib-olla oli Maret Ratt ka, täpselt ei mäleta) valisime rolleritel sõitmise. Rollerid olid tol ajal suurte kummiratastega puust kobakad, neid oli päris raske liikuma saada. Kui olime kruusasel teel oma paar kilomeetrit tolmu sees rühkinud, sai jaks ühtäkki kõigil otsa. Polnud ka miski ime, sest seljataga oli niigi juba mitu treeningut. Võtsime sõiduriistad alt, istusime võpsikusse puhkama ja juttu puhuma. Küpses otsus, et sellega meie trenn piirdubki, aga teistele ei ütle, et viilisime. Enne tagasiteele asumist tegime spordisärgi kaenlaalused ja turja maanteekraavis leidunud veenatukesega „higiseks“. Veeresime Ruusa õuele nagu õiged mehed kunagi.
Õhtusöögi ajal sai meie kamp Herbilt kiita, et olime valinud kõige raskema tegevuse selle pingutava päeva lõpetuseks. Oli häbi, aga teisalt olime ju talitanud oma enesetunde järgi, ennast säästes, oma keha kuulates, sest mis liig see liig. Palju treenimine ei ole mitte alati tark tegu. Mine tea, ehk nägi Herbi oma terava silma ja hea vaistuga meie tembu läbi ja kiitmine oli lihtsalt delikaatne südametunnistusele koputamine. Õigem olnuks ausaks jääda.
Muidugi käisid Herbi juures harjutades alati töö ja trenn käsikäes. Ikka leidis ta mõne töö, mis kohe-kohe enne või pärast trenni oli vaja üheskoos ära teha kas Ruusa majapidamises või siis Tartus tema kodu juures.
*Kes ei alusta rajal võitlust juba esimestel kilomeetritel, ei tee seda ka viimastel.
*Palju treenida oskab iga loll, tähtis on see, kuidas treenida.
Selle viimase sententsi valguses on meenutada lugu suvisest Ruusa laagrist. Nimelt tuli Herbi seal ühe kuuma suveõhtu eel lagedale ideega, et igaüks saab päeva lõpetada endale sobiva füüsilise tegevusega tema pakutud valikute hulgast. Nii võis jääda koduõuele pliidipuid saagima, suunduda Ruusa ringile keppidega jooksma, saepururajale suusatama või siis hoopis suusarolleritel Arulasse kihutama.
Mina, Rutt ja minu kursuseõde Kaia (võib-olla oli Maret Ratt ka, täpselt ei mäleta) valisime rolleritel sõitmise. Rollerid olid tol ajal suurte kummiratastega puust kobakad, neid oli päris raske liikuma saada. Kui olime kruusasel teel oma paar kilomeetrit tolmu sees rühkinud, sai jaks ühtäkki kõigil otsa. Polnud ka miski ime, sest seljataga oli niigi juba mitu treeningut. Võtsime sõiduriistad alt, istusime võpsikusse puhkama ja juttu puhuma. Küpses otsus, et sellega meie trenn piirdubki, aga teistele ei ütle, et viilisime. Enne tagasiteele asumist tegime spordisärgi kaenlaalused ja turja maanteekraavis leidunud veenatukesega „higiseks“. Veeresime Ruusa õuele nagu õiged mehed kunagi.
Õhtusöögi ajal sai meie kamp Herbilt kiita, et olime valinud kõige raskema tegevuse selle pingutava päeva lõpetuseks. Oli häbi, aga teisalt olime ju talitanud oma enesetunde järgi, ennast säästes, oma keha kuulates, sest mis liig see liig. Palju treenimine ei ole mitte alati tark tegu. Mine tea, ehk nägi Herbi oma terava silma ja hea vaistuga meie tembu läbi ja kiitmine oli lihtsalt delikaatne südametunnistusele koputamine. Õigem olnuks ausaks jääda.
Muidugi käisid Herbi juures harjutades alati töö ja trenn käsikäes. Ikka leidis ta mõne töö, mis kohe-kohe enne või pärast trenni oli vaja üheskoos ära teha kas Ruusa majapidamises või siis Tartus tema kodu juures.
Ükskord üllatas ta meid sellega, et oli ei tea kust hankinud koduõuele vanad rööbaspuud, mida me siis aitasime tal jalgupidi maa sisse „istutada“. Herbi oli ise suurema töö ära teinud: labida ja kangiga mässates paraja süvendi kaevanud. Rööpad jäid niiviisi madalamale ja sai paremini jõuharjutusi teha.
Üliõpilaspõlve esimese talve hakul, kui näitasin kontrollvõistlustel uustulnukana üsna häid tulemusi, ütles Herbi mulle, et tule ülikoolist ära, ma teen sinust suusataja. Vastasin suuri silmi tehes, et tulin ju ülikooli õppima ning jäin endale kindlaks. Seepeale laulis Herbi: „Sporti tee kui noor veel oled sa, küll vanaduses aega on koolis õppida!“
Suusatajat minust ei saanud, samuti pole ma olnud eriti innukas pühapäevasuusataja. Ma pole päevagi töötanud suusatreenerina, küll olen ühes Mustamäe koolis ametis olles lastele kehalise kasvatuse tundides suusatamist õpetanud.
Mis siis mulle külge jäi Abelite suusapundis harjutamise aegadest?
Kui jalutan terviserajal ja näen maas vedelemas mõnda puuronti või oksaraagu, siis pole mul raske kummardada ja need eemale visata. Spordirajad peavad olema puhtad ning ükskõiksust ja laiskust endale lubada ei saa.
Kui lähen jooksuringile, siis valin ikka tõusude-laskumistega raja, mis sest, et vanust üksjagu. Ning kui olen nüüd oma lemmikala - tennise - tunnis ei väsi nii kergesti ära, sest põhi on tugev. Minu treener - endine nimekas profitennisist Maret Ani - küsib vahel mõne tempokama harjutuse sooritamise ajal, kas jaksan veel. Vastan siis naerdes: „Muidugi! Olen ju nooruses suusatrenni teinud!“
Ei saa lisamata jätta, et Maret on niisama soe ja sõbralik treener kui Abelid olid. Tema tunnid on kordumatud ja kui kasutada Herbi metafooride pillamise kunsti – sametised. Nii et olen taas heas sportimise seltskonnas.
Ja mis eriti tore: ajakirjanikuna töötades sain tänu Abelite pundis treenimisele vist küll esimesena Eestis kirjutada pikema loo toonasest koolitüdrukust, hilisemast suusatähest Kristina Šmigunist ja tema õest Katrinist. Kirjatöö pealkirjaga „Kodu on parim paik“ilmus lasteajakirja „Põhjanael“ 1993. aasta jaanuarinumbris.
30.aprillil 2016
AP / foto : T.Lutter
Autorist :
PARGI, Aivi (15. XI 1950 Rakvere), spordiajakirjanik. Lõpetas 1969 Rakvere 1. kk-i ning 1974 kehalise kasvatuse ja spordi õpetajana TRÜ KKT, 1983–86 õppis TRÜ filoloogia teaduskonnas ajakirjandust. Harrastanud Herbert Abeli juhendamisel suusatamist. Võitis 1974 Eesti mv-tel teatesuusatamises pronksi. Töötanud Tallinna 43. kk-s ning lühikest aega Tallinna 56. kk-s ja Katleri põhikoolis kehalise kasvatuse õpetajana, Tallinna Lenini raj-i SK-s kergejõustikutreenerina. Teinud kaastööd Spordilehele. Olnud 1989–93 lasteajakirja Põhjanael kooli- ja spordiosakonna toimetaja ning 1996–2014 Virumaa Teataja ajakirjanik.
Allikas : ESBL
PARGI, Aivi (15. XI 1950 Rakvere), spordiajakirjanik. Lõpetas 1969 Rakvere 1. kk-i ning 1974 kehalise kasvatuse ja spordi õpetajana TRÜ KKT, 1983–86 õppis TRÜ filoloogia teaduskonnas ajakirjandust. Harrastanud Herbert Abeli juhendamisel suusatamist. Võitis 1974 Eesti mv-tel teatesuusatamises pronksi. Töötanud Tallinna 43. kk-s ning lühikest aega Tallinna 56. kk-s ja Katleri põhikoolis kehalise kasvatuse õpetajana, Tallinna Lenini raj-i SK-s kergejõustikutreenerina. Teinud kaastööd Spordilehele. Olnud 1989–93 lasteajakirja Põhjanael kooli- ja spordiosakonna toimetaja ning 1996–2014 Virumaa Teataja ajakirjanik.
Allikas : ESBL
