Marek Lemsalu : Minus olev suusapisik ... aina võimendub !
Foto : M. Maripuu /PM/ Scanpix Baltics
2011. Postimehe Maratonilehes kirjutas ajakirjanik Priit Pullerits pikalt jalgpalluri Marek Lemsalu harrastajakarjäärist ja tema headest suhetest suusatamisega.
Nüüd aga arutleb asjaosaline ise suusatamise rollist teiste spordialade tegijate hulgas, andes ehk soovitusigi, mida just murdmaa harrastamine annab ja kas selle kaudu saab ikka oma tippspordi aegade füüsist hoida. Looduses liikumisest rääkimata ...
Palun siis, Marek !
Niisiis - tänaseks on jalgpallisaabaste lõplikust varna riputamisest möödunud viis aastat.
Spordipisikust lahti saamine ei ole mul heas mõttes õnnestunud, ning harrastussportlasena tegelen jätkuvalt mitmete erinevate aladega.
Kui mõnele ei pruugi Eestimaa külmad talved meeldida, siis mina võin öelda, et lausa ootan neid ja mida lumerohkemad, seda parem. Loomulikult, seda sellepärast, et saaksin tegeleda ühe oma lemmikala - suusatamisega.
Miks just suusatamine? Mäletan, et poisipõlves olid külmad ja lumerohked talved tavalised ja jalgpalli kõrvalt sai ka palju suusatatud. Eredalt on meeles suusatamise Maailmameistrivõistlused ja Taliolümpiamängud, Selles kõiges on omajagu nostalgiat, kuid see nostalgia meeldib mulle.
Viimaste aastate lumised talved ja elukoha lähedal asuvad Nõmme suusarajad on ainult süvendanud vajadust õhtuti mõneks tunniks metsa kaduda. Ei peagi vist mainima, et peale tööpäeva on sel kõigel oma teraapia ja kui veel sportlik vorm ka veidi paraneb…Vaadates suusatamist harrastussportlase seisukohalt, siis paremat ala üldkonditsioonitreeninguks on raske leida. Mulle meeldib, et enamus lihasgruppe on üheaegselt rakendatud, võimalus käigupealt muuta rõhuasetust jalgadele või kätele, lisaks veel tehnika järgimine. Kuna sõidan nii “uisku” , kui “klassikat”, siis on ka vahelduse mõttes kõik korras.
Talviseks peaeesmärgiks on viimastel aastatel olnud Tartu Maraton. Samuti, püüan osa võtta “Estoloppet” sarja suusamaratonidest.
Kas võistelda või mitte? Selle küsimusega maadlevad nii mõnedki harrastajd. Minu puhul oli algusest peale selge, et lihtsalt kulgema minna ei taha, seepärast olen endale ikka eesmärke seadnud. Praeguseks võin öelda, et 4 aastat tagasi püstitatud eesmärgid olid kannustatud tippspordijärgsest lainetusest ja natuke liigoptimistlikud (jõuda Tartu Maratonil esisaja sekka). Arvestades suusatamise spetsiifikat ja vajaminevaid treeningtunde teatud resultaadi saavutamiseks jääb töö ja pere kõrvalt aega siiski napiks. Aga kui juba treeningule lähen, siis püüan seda teha kvaliteetselt ja võimalikult maksimaalse kasuteguriga. Tänu tippspordiaegsetele kogemustele saan füüsilise ettevalmistusega ise hakkama, kuid tehnikaga on muidugi teised lood – seda ainult raamatute järgi ära ei õpi. Selles mõttes on veel arenguruumi küllaga, ning plaanis on jaanuaris mõned tehnikatunnid spetsialisti näpunäidete järgi harjutada.
Arvestades tippsportlase tausta ja vanust ei saa üle ega ümber harrastatavate spordialade sobivusest. Kuna alade valikul pean tähtsaimaks minimaalset põrutusmomenti liigestele, siis suusatamine on üks neist mis sobib mulle ideaalselt. Kuna karjääri jooksul sai joostud ja hüpatud piisavalt, siis jooksupõhiste aladega ma üldjuhul ei tegele, küll aga liuglevate ja veerevate aladega. Lisaks suusatamisele harrastan veel rullsuusatamist, rulluisutamist maantee- ja metsarattaga sõitmist. Sügisel ja talvel käin vahel ujumas või jõusaalis.
Taliolümpia aasta on kohalikku suusarahvast musta maaga üllatanud, kuid nagu vanarahva tarkus ütleb – ega tali taeva jää.
Seega - kohtumiseni Maratonidel!
Spordipisikust lahti saamine ei ole mul heas mõttes õnnestunud, ning harrastussportlasena tegelen jätkuvalt mitmete erinevate aladega.
Kui mõnele ei pruugi Eestimaa külmad talved meeldida, siis mina võin öelda, et lausa ootan neid ja mida lumerohkemad, seda parem. Loomulikult, seda sellepärast, et saaksin tegeleda ühe oma lemmikala - suusatamisega.
Miks just suusatamine? Mäletan, et poisipõlves olid külmad ja lumerohked talved tavalised ja jalgpalli kõrvalt sai ka palju suusatatud. Eredalt on meeles suusatamise Maailmameistrivõistlused ja Taliolümpiamängud, Selles kõiges on omajagu nostalgiat, kuid see nostalgia meeldib mulle.
Viimaste aastate lumised talved ja elukoha lähedal asuvad Nõmme suusarajad on ainult süvendanud vajadust õhtuti mõneks tunniks metsa kaduda. Ei peagi vist mainima, et peale tööpäeva on sel kõigel oma teraapia ja kui veel sportlik vorm ka veidi paraneb…Vaadates suusatamist harrastussportlase seisukohalt, siis paremat ala üldkonditsioonitreeninguks on raske leida. Mulle meeldib, et enamus lihasgruppe on üheaegselt rakendatud, võimalus käigupealt muuta rõhuasetust jalgadele või kätele, lisaks veel tehnika järgimine. Kuna sõidan nii “uisku” , kui “klassikat”, siis on ka vahelduse mõttes kõik korras.
Talviseks peaeesmärgiks on viimastel aastatel olnud Tartu Maraton. Samuti, püüan osa võtta “Estoloppet” sarja suusamaratonidest.
Kas võistelda või mitte? Selle küsimusega maadlevad nii mõnedki harrastajd. Minu puhul oli algusest peale selge, et lihtsalt kulgema minna ei taha, seepärast olen endale ikka eesmärke seadnud. Praeguseks võin öelda, et 4 aastat tagasi püstitatud eesmärgid olid kannustatud tippspordijärgsest lainetusest ja natuke liigoptimistlikud (jõuda Tartu Maratonil esisaja sekka). Arvestades suusatamise spetsiifikat ja vajaminevaid treeningtunde teatud resultaadi saavutamiseks jääb töö ja pere kõrvalt aega siiski napiks. Aga kui juba treeningule lähen, siis püüan seda teha kvaliteetselt ja võimalikult maksimaalse kasuteguriga. Tänu tippspordiaegsetele kogemustele saan füüsilise ettevalmistusega ise hakkama, kuid tehnikaga on muidugi teised lood – seda ainult raamatute järgi ära ei õpi. Selles mõttes on veel arenguruumi küllaga, ning plaanis on jaanuaris mõned tehnikatunnid spetsialisti näpunäidete järgi harjutada.
Arvestades tippsportlase tausta ja vanust ei saa üle ega ümber harrastatavate spordialade sobivusest. Kuna alade valikul pean tähtsaimaks minimaalset põrutusmomenti liigestele, siis suusatamine on üks neist mis sobib mulle ideaalselt. Kuna karjääri jooksul sai joostud ja hüpatud piisavalt, siis jooksupõhiste aladega ma üldjuhul ei tegele, küll aga liuglevate ja veerevate aladega. Lisaks suusatamisele harrastan veel rullsuusatamist, rulluisutamist maantee- ja metsarattaga sõitmist. Sügisel ja talvel käin vahel ujumas või jõusaalis.
Taliolümpia aasta on kohalikku suusarahvast musta maaga üllatanud, kuid nagu vanarahva tarkus ütleb – ega tali taeva jää.
Seega - kohtumiseni Maratonidel!
Marek Lemsalu on taas numbri selga tõmmanud, sest nagu ta ise kinnitab, siis - niisama kulgema minna ta ei taha / Foto : K. Zilmer
____________________________________________________________________________________________
LEMSALU, Marek (24. XI 1972 Pärnu), jalgpallur. 191 cm, 90 kg. Lõpetas 1990 Pärnu 4. kk-i. Alustas jalgpallitreeninguid 10-aastaselt Peeter Lelovi ja Peeter Lapi juhendamisel. Mänginud Pärnu KEK-is (1988–89), Tallinna Spordis (1989–90), Eesti Tööstuses (1989), Pärnu Kalakombinaat/MEK-is (1990–91), Tallinna FC Floras (1992–99), Saksamaal klubis 1. FSV Mainz 05 (1996–97), Norra klubis Strømsgodset IF (1999), Viljandi JK Tulevikus (2000), Norra klubides IK Start Kristiansand (2001) ja Bryne FK (2002–05), Tallinna FC Levadias (2006–08) ning FC Toompeas (2009). Tulnud 1993/94, 1994/95, 1997/98, 1998 ja 2006–08 Eesti meistriks ning olnud 1990, 1995 ja 2007 karikavõitjaid. Mänginud 1992–2007 kaitsjana Eesti koondises 86 mängu ja löönud 3 väravat. Valiti 1996 Eesti ja 2006 Eesti meistriliiga parimaks jalgpalluriks. Asutas 1999 Pärnus omanim jalgpallikooli, hiljem ühines see Pärnu jalgpalliklubi Vaprusega. Olnud 2011 Tallinna FC Levadia abitreener. A-st 2013 Jalgpalliliidu juhatuse liige. A-st 2008 CMS Sportmanagement OÜ juhatuse liige.
Allikas :ESB
