Avo Kirsipuu - oma 150-st suusasõidust 20 riigis
Kui suvehakul sain tuntud harrastussportlase Avo Kirsipuu "koondprotokolli" tema 33- aastasest sõitudest 20 riigi suusaradadel, siis mida enam seda põhjalikku ning unikaalset paberit uurisin, vajus mul üha enam suu lahti. Tunnistan ausalt, midagi taolist polnud ma varem näinud, ehkki teadsin ja olin kuulnud meie endise tudengi suusaharrastusest üht kui teist... Nüüd, uue hooaja eel sai Audenteses majandusjuhataja tööd tegeva Avoga pisut pikemalt juttu aetud ja selle pika perioodi sõitude kohta uuritud. Esmalt aga laske pilk korraks AK poolt sõidetud 150-st ja 82 erinevast maratonist, sõidust, matkast üle ja ehkki olen kindel, et seda kannatab ikka jälle ja jälle uurida, leiate "aruandepaberi " järel kohe ka meie jutuajamise kokkuvõtte...
Kirglikud Eesti suusamehed Avo Kirsipuu (vasakul) ja Alar Just on saabunud kõige põhjapoolsemasse suusamaratoni kohta - Svalbardi / Norra Teravmägedes / foto : Alar Just
Usutlus Avo Kirsipuuga ehk - mida mees ise sellest kõigest arvab...
KZ : Kas Eestis on veel mõni sama hull või hullem mees, kes on samasuguse suusasõitude "registriga" nagu Sina ?
AK : Ei usu, et kedagi teist sellelaadset veel oleks ja ehkki mõnede kaaslastega on tõeliselt eksootilistel sõitudel käidud, siis nii palju erinevaid pole minu teada vist kellelgi kirjas. Olen nende 150 sõidu kaudu 6835 km kokku saanud. Ajaliseltki oleks huvitav kokku lüüa, aga siinkohal on täpse ajakulu kokkusaamisega pisut raskusi, sest nagu näete on minu tabelis mõned lüngad sees...Eks ta sinna 400 tunni kanti lähe, nii et oleksin ainuüksi radadel olemisele oma viimase 33 aasta jooksul just nagu üle paari nädala kulutanud. Tegelikult on see aga tunduvalt laiem ettevõtmine, milles on 82-s erinevas ürituses osalemise kaudu ühendatud nii reisimine, puhkus , maailma nägemine kuid siis eelkõige ikkagi selle kandi suusasõit ...
Kui nüüd Sinu tegemistele ka saadud tiitlid juurde panna, siis oled vist mitme sarja n.ö. meistripaberitega ?
Seda küll, olen nii Estoloppeti, Euroloppeti, Worldloppeti kui ka Russialoppeti meister. Kui esimese kolme puhul on meil sama tiitliga mehi üsna palju, siis näiteks Venemaa sarja läbimiseks on mu heal sõidukaaslasel ja sõbral Alar Justil vaja veel talve tulles siiski ida poole minna, et ka sealne meistritunnistus saada. Russialoppeti kohti veel nii palju, et eestlastest on selle sarja meister veel tartlane Guido Soodla, lisaks temale veel vaid üks valgevenelane ja prantslane - nii et Venemaa "avastamise " võimalust on seni veel vähe kasutatud. Nagu teada, on see omamoodi ettevõtmine, sest kui muude maratonide asjad on enam tuntud, siis Venemaa pool on maratonisõidud alles arengustaadiumis ning alati teatud üllatustega. Aga nagu sa õigesti tähele panid , on minulgi veel Lõuna- Ameerika ja Uus- Meremaa maratonidel käimata. Sealsed sõidud on aga augustis, mil pole kooli tegemisi ajades nii lihtne maailma teise otsa suuskama minna... Ja kui juba minna, siis oleme tavakohaselt igas paigas ka pisut ringi vaadanud, nii et iga sõit kujuneb ka omamoodi suusakotiga kultuuriretkeks.
Kui tähtsale kohale on aga Sul see tulemuste ja saavutatava koha küsimus seatud ?
Pean tunnistama, et pole tõesti endale eriti suuri sihte seadnud, eriti koha poolelt, sest kui just välismaratonidele lähed, siis tekib terve rida objektiivseid tingimusi, mida on raske ette näha , nagu näiteks logistika, raja ja lumeolud, aga ka reisimisega tekkivad väsimus või isegi haiglane tunne ... mis aga kõik tulemusele oma mõju avaldavad. Nii et pingutan alati vastavalt enesetundele, aga üheks kindlaks eesmärgiks on - mitte katkestada ja saada sõidust selline - täiskogemus. Tunnistan , et katkestusi polegi tulnud, ehkki kõige lähedamal oli see mu esimesel Tartu maratoni sõidul, kui suusaklamber läks katki ja viimased 13-14 km pidin lihtsalt suuska kaasas lohistama...
Niisugustel põhimõtetel tegutsedes olen tahtnud mitte niivõrd mitmeid kordi ühel maratonil käia ja siis kogu aeg oma tulemust ja kohta parandada, vaid püüda käia võimalikult uutes kohtades ja saada sedasi uusi ja omamoodi kogemusi. Mu hea sõber Alar Just, kellega koos oleme arvukalt kõiksugustel sõitudel kaas löönud , tekitas peale poja sündi peresse endale 10 järjestikuse korraga nn.Vasaloppeti "projekti", kusjuures läbis ta esimese Vasa üsna nappide suusaoskustega, aga on nüüd minust paremakski läinud. Mina olen küll Vasat vaid kolm korda sõitnud, aga see-eest proovinud jällegi kõiki Vasa maratoni erinevad sõiduvõimalusi - kuni teatesõiduni kaasa teinud ja saanud niimoodi omaette kogemuse väga erinevatest Vasa maratoni üritustest. Selle teatesõidu kohta ehk niipalju, et maailmas on vaid kolm meest , kes on kaasa löönud kõikides Worldloppeti teatesõitudes ( Vasa, Birkenbeiner ja Tartu) ja nendeks on Eesti suusatajad Alar Just ja mina koos poja Rihoga...
Kui nüüd reastaksid sellest sõitude reast kolm kõige meeldejäävamat, kas siis alustaksid ehk Hiinast ?
Ei Hiina seda küll polnud, sest sinna tulid ju rootslased appi ja sõitsime veel kolmel ringil. Nüüd on Hiina ka Worldloppeti uus liige, mis pakub sarjale head geograafilist ja eksootilist lisa. Mina panen enda jaoks esikohale ikkagi Gröönimaa . Rajale tuli minna seal 5kg raskuse seljakotiga. Kui Birkenbeineril ei vaata keegi mis sul seljakotis, nii et mulgi oli seal kolm suhkrupakki, siis Gröönimaal peab seal olema aga see, mis ohtu sattudes aitaks sul siiski ellu jääda - soe vahetuspesu, toitu üheks päevaks, siis fooliumkeep soojuse hoidmiseks - ühe sõnaga, et sa eksimise korral ei jääks tõeliselt hätta, vaid ei liiguks enam mujale, kaevuks lumme ja üritaks 24 tundi vastu pidada. Nägime ise , et olud on sealkandis heitlikud, kuna meie sõidu esimene päev algas tormiga, maha tuli meeter lund, aga järgmisel päeval olid sõiduks hiilgavad olud. Ah õigus, vile anti ka kaasa, et saaks hätta jäädes endast märku anda. Meie ajal veel moodsaid sidevahendeid polnud, nii et tuli ise enda eest valmis olla. Muidugi on sealt meeles veel üks tegur - äärmiselt raske rada, mida peab maailma raskeimaks isegi Björn Daelie. Võtsin ise üht tõusu 45 minutit kääri minnes ja siis algas laskumine, kust kohtunikud soovitasid igaks juhuks alla saamiseks suusad alt võtta. Üritasime siiski soovitust eirata, aga sõber pidi mitu korda sabapidurit kasutama ... ja siis algas jälle uus pikk ning raske tõus
Teisele elamuseks paneks ehk Norra Teravmägedes sõidetud maratoni, kus meid turvasid kohalikud jahimehed, kaitsmaks jääkarude rünnakute eest. Seekord neid näha polnud, aga meede oli rakendatud...ja ka esmakordselt kohale tulnud eestlased vähemalt siltidega hoiatatud...Nii et läbisime suusamaratoni püssimeeste valvsate pilkude all !
AK : Ei usu, et kedagi teist sellelaadset veel oleks ja ehkki mõnede kaaslastega on tõeliselt eksootilistel sõitudel käidud, siis nii palju erinevaid pole minu teada vist kellelgi kirjas. Olen nende 150 sõidu kaudu 6835 km kokku saanud. Ajaliseltki oleks huvitav kokku lüüa, aga siinkohal on täpse ajakulu kokkusaamisega pisut raskusi, sest nagu näete on minu tabelis mõned lüngad sees...Eks ta sinna 400 tunni kanti lähe, nii et oleksin ainuüksi radadel olemisele oma viimase 33 aasta jooksul just nagu üle paari nädala kulutanud. Tegelikult on see aga tunduvalt laiem ettevõtmine, milles on 82-s erinevas ürituses osalemise kaudu ühendatud nii reisimine, puhkus , maailma nägemine kuid siis eelkõige ikkagi selle kandi suusasõit ...
Kui nüüd Sinu tegemistele ka saadud tiitlid juurde panna, siis oled vist mitme sarja n.ö. meistripaberitega ?
Seda küll, olen nii Estoloppeti, Euroloppeti, Worldloppeti kui ka Russialoppeti meister. Kui esimese kolme puhul on meil sama tiitliga mehi üsna palju, siis näiteks Venemaa sarja läbimiseks on mu heal sõidukaaslasel ja sõbral Alar Justil vaja veel talve tulles siiski ida poole minna, et ka sealne meistritunnistus saada. Russialoppeti kohti veel nii palju, et eestlastest on selle sarja meister veel tartlane Guido Soodla, lisaks temale veel vaid üks valgevenelane ja prantslane - nii et Venemaa "avastamise " võimalust on seni veel vähe kasutatud. Nagu teada, on see omamoodi ettevõtmine, sest kui muude maratonide asjad on enam tuntud, siis Venemaa pool on maratonisõidud alles arengustaadiumis ning alati teatud üllatustega. Aga nagu sa õigesti tähele panid , on minulgi veel Lõuna- Ameerika ja Uus- Meremaa maratonidel käimata. Sealsed sõidud on aga augustis, mil pole kooli tegemisi ajades nii lihtne maailma teise otsa suuskama minna... Ja kui juba minna, siis oleme tavakohaselt igas paigas ka pisut ringi vaadanud, nii et iga sõit kujuneb ka omamoodi suusakotiga kultuuriretkeks.
Kui tähtsale kohale on aga Sul see tulemuste ja saavutatava koha küsimus seatud ?
Pean tunnistama, et pole tõesti endale eriti suuri sihte seadnud, eriti koha poolelt, sest kui just välismaratonidele lähed, siis tekib terve rida objektiivseid tingimusi, mida on raske ette näha , nagu näiteks logistika, raja ja lumeolud, aga ka reisimisega tekkivad väsimus või isegi haiglane tunne ... mis aga kõik tulemusele oma mõju avaldavad. Nii et pingutan alati vastavalt enesetundele, aga üheks kindlaks eesmärgiks on - mitte katkestada ja saada sõidust selline - täiskogemus. Tunnistan , et katkestusi polegi tulnud, ehkki kõige lähedamal oli see mu esimesel Tartu maratoni sõidul, kui suusaklamber läks katki ja viimased 13-14 km pidin lihtsalt suuska kaasas lohistama...
Niisugustel põhimõtetel tegutsedes olen tahtnud mitte niivõrd mitmeid kordi ühel maratonil käia ja siis kogu aeg oma tulemust ja kohta parandada, vaid püüda käia võimalikult uutes kohtades ja saada sedasi uusi ja omamoodi kogemusi. Mu hea sõber Alar Just, kellega koos oleme arvukalt kõiksugustel sõitudel kaas löönud , tekitas peale poja sündi peresse endale 10 järjestikuse korraga nn.Vasaloppeti "projekti", kusjuures läbis ta esimese Vasa üsna nappide suusaoskustega, aga on nüüd minust paremakski läinud. Mina olen küll Vasat vaid kolm korda sõitnud, aga see-eest proovinud jällegi kõiki Vasa maratoni erinevad sõiduvõimalusi - kuni teatesõiduni kaasa teinud ja saanud niimoodi omaette kogemuse väga erinevatest Vasa maratoni üritustest. Selle teatesõidu kohta ehk niipalju, et maailmas on vaid kolm meest , kes on kaasa löönud kõikides Worldloppeti teatesõitudes ( Vasa, Birkenbeiner ja Tartu) ja nendeks on Eesti suusatajad Alar Just ja mina koos poja Rihoga...
Kui nüüd reastaksid sellest sõitude reast kolm kõige meeldejäävamat, kas siis alustaksid ehk Hiinast ?
Ei Hiina seda küll polnud, sest sinna tulid ju rootslased appi ja sõitsime veel kolmel ringil. Nüüd on Hiina ka Worldloppeti uus liige, mis pakub sarjale head geograafilist ja eksootilist lisa. Mina panen enda jaoks esikohale ikkagi Gröönimaa . Rajale tuli minna seal 5kg raskuse seljakotiga. Kui Birkenbeineril ei vaata keegi mis sul seljakotis, nii et mulgi oli seal kolm suhkrupakki, siis Gröönimaal peab seal olema aga see, mis ohtu sattudes aitaks sul siiski ellu jääda - soe vahetuspesu, toitu üheks päevaks, siis fooliumkeep soojuse hoidmiseks - ühe sõnaga, et sa eksimise korral ei jääks tõeliselt hätta, vaid ei liiguks enam mujale, kaevuks lumme ja üritaks 24 tundi vastu pidada. Nägime ise , et olud on sealkandis heitlikud, kuna meie sõidu esimene päev algas tormiga, maha tuli meeter lund, aga järgmisel päeval olid sõiduks hiilgavad olud. Ah õigus, vile anti ka kaasa, et saaks hätta jäädes endast märku anda. Meie ajal veel moodsaid sidevahendeid polnud, nii et tuli ise enda eest valmis olla. Muidugi on sealt meeles veel üks tegur - äärmiselt raske rada, mida peab maailma raskeimaks isegi Björn Daelie. Võtsin ise üht tõusu 45 minutit kääri minnes ja siis algas laskumine, kust kohtunikud soovitasid igaks juhuks alla saamiseks suusad alt võtta. Üritasime siiski soovitust eirata, aga sõber pidi mitu korda sabapidurit kasutama ... ja siis algas jälle uus pikk ning raske tõus
Teisele elamuseks paneks ehk Norra Teravmägedes sõidetud maratoni, kus meid turvasid kohalikud jahimehed, kaitsmaks jääkarude rünnakute eest. Seekord neid näha polnud, aga meede oli rakendatud...ja ka esmakordselt kohale tulnud eestlased vähemalt siltidega hoiatatud...Nii et läbisime suusamaratoni püssimeeste valvsate pilkude all !
Svalbardi suusamaratonil Norra Teravmägedes on sellise harukordse pildi tegemine võimalik / foto: Alar Just
Kolmandale kohale paneks kindlasti Soome Vuokatti maratoni, mida nimetati Vuokatti sprindiks (!?) Piki nende kandi vooresid (vaarasid) ikka üles ja alla, esmalt 60 km klassikat, siis varustuse vahetus ja sama ringi veelkord uisku sõites. Raja raskusaste oli aga võrdne Tartu maratoni omaga. Nii et sai tehtud päris kõva pingutus - lausa 8-tunniline tööpäev, ilma lõunapausita. Aga igati meeldejääv ja tühjendav sõit.
Jah, muidugi on igast paigast midagi meenutada. Näiteks 2013.aprilli teisel poolel sai sõidetud Avatchinski suusamaraton Kamtšatkal. Juba neilt kahelt järgevalt pildilt näete, milline meeleolu seal valitses, Gröönimaa, Islandi, aga ka Tartu maratoniga neid juba segamini ei aja...
Jah, muidugi on igast paigast midagi meenutada. Näiteks 2013.aprilli teisel poolel sai sõidetud Avatchinski suusamaraton Kamtšatkal. Juba neilt kahelt järgevalt pildilt näete, milline meeleolu seal valitses, Gröönimaa, Islandi, aga ka Tartu maratoniga neid juba segamini ei aja...
21.aprill 2013 , oleme Kamtšatkal, kogeme võrratut talvelõppu / fotod AK arhiivist
Eks suured maratonid jäävad suurteks massisõitudeks, nii et sinna ei pääse nüüd kahjuks pisut aeglasem mees end online süsteemi kaudu isegi kirja panema, rääkimata veel sõidust endast, mis tuleb täpselt pea aasta varem juba igati logistiliselt paika panna. Just selline pikk etteplaneerimine on pannud mind küll muude maratonide osas ringi vaatama, sest väiksemasse kohta saad alati minna ja õhkkondki on sel enamusel juhtudel kodusem, koosminevam - rohkem ehedat suusatamist pakkuv... Nii et olles n.ö. suured sõidud ära katsunud, olen valinud selle tee, mis pakuks suusasõitudes enam vaheldust.
Kommentaarideta, sest sellises kohas tuleb ise olla ja tunda, mida suusamassis sõitmine siis tähendab... / foto Worldloppeti arhiivist
Kui Sa nüüd pisut iseloomustaksid ka neid erinevaid maratoniradasid, kus sõidetud
Eks traditsioonilised kohad on oma lati kõrgele ajanud, aga neile saab teatud oludes saatuslikuks just see suur sõitjate mass, mis vahel rajaolud päris hulluks muudab. Aga eks ole erinevates piirkondades oma iseärasused, nagu mõned aastad tagasi Venemaal, kus kohtas ikka Buraanidega tehtut , kindla aluspõhjata olusid ning nii lainetavat suusajälge kui ka kitsaid metsavahesid . Eks meie idanaabri juures ole ka priimasid kohti - Hantõ-Mansiisk, Demino, Kamtšatka, Moskva , aga näiteks Peterburi oli vahepeal nende suusakalendrist päris välja puksitud. Kui nüüd vedada paralleeli meie Estoloppeti radadega, siis normaalsete lumeolude juures ei jää meie maratonirajad milleski alla maailma tippkeskustele. Oleme oma taset kõvasti tõstnud, aga areneda saab alati ning ühise tsunfti meestena ei tohi omavahel tülli keerata, pigem vastastikku nõu ja kogemusi jagada...
Aga rajaäärsete teenuse osas ?
Selles on Tartu maratoni pakutav muidugi maailma parim. Ei ütleks , et TM-l üle pakutaks, aga sõitjal on siin valikut enda turgutamiseks pisut enam kui muudel sõitudel, kus leiab joogi kõrval tüüpiliselt ikka - soolakurki, rosinaid, leiba, soola... Ise olen enda eest ise hoolt kandnud , aga ega sõitjat kuskil janu ja kosutuse puuduse kätte ikka ei jäeta. Eks maailmas liigub kõiksugune kogemus ja kes siis ikka tahab sellistes asjades lõpukoridoridorist tulevat kriitikat kuulata... Nii et tuleb kasulikum väsima hakkavat suuskurit mitte ärritada...
Millised on tulevikuplaanid uueks talveks ?
Eks plaanin koos sõbraga mõned Venemaa sõidud ette võtta, aga ei tea kuidas olud seda võimaldavad. Temal on Russialoppeti meitri tunnistuse saamiseks vaja seal paar sõitu teha. Muidugi oleks lihtne see Peterburis või Moskva ette võtta, aga ka Baikalile kisub. Viimane on muidugi suurem "operatsioon", aga koht tundub eksootiline - ikkagi Baikal.
Baikal ja suusamaraton... on ilmselt enneolematu kogemuse hankimise üks võimalusi / foto Baikali maratoni arhiivist
Ja siis tahan muidugi kõigil Eesti sõitudel kaasa lüüa, sest meil on veel väga huvitavaid suusasõite, kas või Saaremaa oma, kus möödunud aastal olud ei võimaldanud seda teha. Üldse võiks meie pikemate sõitude kõrval korraldada lühemaid kohalikke suusasõite, kus ei peaks inimesed kohalesaamiseks nii suuri kulutusi tegema ja kuhu jõuaks rohkem ka noori ning ka neid, kes suusatamise vahepeal justkui ära unustanud...
Noortele viidates oled vist päris rahul, et oled oma 18-aastase poja suusarajale kaasa tulema saanud
Seda küll, ta tegeleb ka muude vastupidavusaladega ja tundub , et see talle meeldib. Nii et oleme käinud päris palju temaga ka mujal ringi ja sedasi ka erinevaid paiku tuttavaks teinud. Üldse usun, et sellised pingutused on noortele päris meelt mööda ja lasevad oma liikumisvajaduse igati rahuldada.
Ja lõpetuseks
Eks sellise koondtabeli kokku panemine oli endalegi päris huvitav ja neid erinevaid sõite meenutades on hea tunne, et olen taolise harrastuse alla nii aega kui raha panustanud. Aga see on olnud igati hea, meeldiv ja tundub enam kui 30 aasta kogemuse põhjal, et päris õige valik ...
Meie vestlus oli tunduvalt pikem ja nüansirohkem, aga siia said kirja tõelise suusahuvilisest maratonisõitja põhilised mõtted. AK möönis, et kui keegi tahab mõnegi sõidu kohta täpsemalt uurida, siis otsigu teda üles. Ise aga tänan Avot oma kogemuste ja elamuste jagamise eest ja usun, et oma 46 eluaasta juures on tal üks suur osa sõite veel sõitmata ja ka kohti avastamata... Selleks aga siis - aega ja jõudu soovides
Tondil, 02.oktoobril 2014
Noortele viidates oled vist päris rahul, et oled oma 18-aastase poja suusarajale kaasa tulema saanud
Seda küll, ta tegeleb ka muude vastupidavusaladega ja tundub , et see talle meeldib. Nii et oleme käinud päris palju temaga ka mujal ringi ja sedasi ka erinevaid paiku tuttavaks teinud. Üldse usun, et sellised pingutused on noortele päris meelt mööda ja lasevad oma liikumisvajaduse igati rahuldada.
Ja lõpetuseks
Eks sellise koondtabeli kokku panemine oli endalegi päris huvitav ja neid erinevaid sõite meenutades on hea tunne, et olen taolise harrastuse alla nii aega kui raha panustanud. Aga see on olnud igati hea, meeldiv ja tundub enam kui 30 aasta kogemuse põhjal, et päris õige valik ...
Meie vestlus oli tunduvalt pikem ja nüansirohkem, aga siia said kirja tõelise suusahuvilisest maratonisõitja põhilised mõtted. AK möönis, et kui keegi tahab mõnegi sõidu kohta täpsemalt uurida, siis otsigu teda üles. Ise aga tänan Avot oma kogemuste ja elamuste jagamise eest ja usun, et oma 46 eluaasta juures on tal üks suur osa sõite veel sõitmata ja ka kohti avastamata... Selleks aga siis - aega ja jõudu soovides
Tondil, 02.oktoobril 2014
