Eha Abel - Suija : Sain nii isalikku hoolt kui ka treeneri karmivõitu sõna tunda…
Herbi oli minu isa vend, mistõttu olid minu suhted temaga veidi teiselaadsed kui tema õpilastel. Jäin isata juba 6 - aastaselt ja elasin enne Tartusse õppima tulekut oma ema ja õega Võru lähedal. Herbi ning Ernaga hakkasin tihedamalt kokku puutuma seetõttu alles 1962.aastal EPA-sse ( praegusesse Maaülikooli ) astudes.
Neid aegu meenutades saan küll öelda, et sain oma uuel , Tartu eluetapil palju tuge just nende Oa tänava kodust. Esimest korda sinna tulles kohtasin väravasuul Luige peret (Tõnu ja Mai Luike). Tõnust saigi peatselt minu treener EPA-s, ehkki pidasin edaspidi ikka ka Herbit oma treeneriks. Mis mulle sinna Oa tänavale tulles kohe silma hakkas, olid ümber nende maja saepururajal treenivad suusatüdrukud. Eks võtsin siis järgmisel korral ka ise trenniriided kaasa ja lõin nendega punti.
Suusatama hakkasin ma ikkkagi ja ainult tänu Herbile, kes tõi mulle keskkooli algusaastatel ka suusavarustuse.Kuna nüüd olid suusad, siis sain ka trenni minna, kus treenerina tegutses Herbi endine õpilane ja fantastiline inimene Aino Paal.
Tartus kujunes nii, et kuna mul teisi tuttavaid just polnud, siis hakkasin Ernat-Herbit ikka sagedamini külastama ning alati sai ka trenniriided kaasa võetud ja treening tehtud. Need toimusid siis kas Tähtvere metsas, Emajõe ääres või saepururajal. Tundsin nende juures treenimisel lisaks veel ka Herbi lausa isalikku hoolt, mida ma just vajasin. Erna aga kostitas mind, tudengineiut, õhtul veel tee ja igasugu suupistetega, mis sel kitsal ajal igati ära kulusid. Kui siis hakkasingi enam trennis käima Tõnu Luige juhendatud EPa suusatajatega, siis jäi mul ikka aega vähemalt kord nädalas ka Herbi omadega koos harjutada.
Nii möödusid aastad, aga majake Oa tänavas jäi mulle ikka selliseks kohaks, kuhu võisin alati tulla ja kust leidsin kõiksugust tuge ja toetavat sõna. Eks sai seal siis arutatud igasuguseid probleeme nii elust, inimestest kui spordist - nii et see kujundas oluliselt ka minu edasisi hinnanguid ja maailmavaadet.
Võistlustel käisime ikka koos, nii meie EPA-st kui ka Herbi omad. Ja sama seltskonnaga tegime ka trenne nii Käärikul kui Ruusal. Tavaliselt üsna pikki matku, mis olid Herbi “leivanumbriteks” ja kus sageli jõuvarud otsa saama kippusid. Kord Kuutsemäele jõudes oli jaks nii lõpukorral, nii et tunnistasin - “Enam ei jõua !” . Kohe oli Herbi juures ja küsis minult – “Kes on sulle seda väljendit - Enam ei jõua - küll õpetanud. Eks ma pisut pisut ehmusin ja kogusin end ning – jõudsin lõpuni tulla küll !
Mäletan, et ükskord tegi Herbi , nagu talle sageli kombeks , meiega järgmise vastupidavuse katse. Peale Tartu – Otepää matka korraldas ta järgmisel päeval meile kohe otsa sõidu Otepäält Pangodisse ja tagasi. Sinna lisaks tuli kolmandal päeval veel Otepää - Tartu suusaots. Ellu me jäime, aga mõne päeva pärast Kavgolovos võisteldes meist sõitjaid enam polnud. Nii et langesime vahel ikka tema katsetuste ohvriks ka ja seda pea et kogu kambaga ! Kuid ega Herbi siis kohe tunnistama rutanud, et see on ikkagi ka tema süü…
Kord Vana- Otepääl kõrgemate koolide esivõistlustel sõitsin minu ees kukkunud suusatajale otsa ja veel nii õnnetult, et õlg läks liigesest välja. Otepääl tõmmati õlg küll tagasi paika, aga õhtul jagas Herbi mulle juba õpetust, ise kahe voodi vahel edasi- tagasi trampides, kuidas nõrk ja kukkunud sõitja tuleks esmalt kahjutuks teha ja alles siis edasi sõita. Ise seejuures aga terveks jäädes …
Võis siis meenutuspilt Tartu maratonilt, kui olime Tartust alustanud ja Tüki rahvamaja juurde jõudnud. Läksin siis korraks raja äärde jääva kaevu juurde koos teistega janu kustutama, kuid Herbi nägi seda tagant tulles ja sain kohe parajalt hurjutada- mis see on, et ei suuda nüüd ilma joogita lõpuni vastu pidada. Või oli seal noomimine ehk lisaks veel ka külma vee pärast – igatahes pragada ma sain…
Üldse oli Herbil väga palju ja vahel ka üsna kummalisi põhimõtteid, mille kasulikkusesse üritas ta siis ka meid uskuma panna. Kui kord ta kodus haige oli , läksin teda vaatama. Et olin siis lihakombinaadis tööl, võtsin haigele kosumiseks ka head vorsti kaasa. Seal aga ütles Erna, et vorst võib küll hea olla, aga Herbi on juba kolmandat päeva söömata, sest tema söövat viiruseid(! ). Nimelt oli Herbile sel hetkel ei tea kuskohalt tulnud uus põhimõte, et kui viirused ei saa toitu, siis nad hukkuvad ja tervis tulevat kiiremini tagasi…
Eks taolisi “teooriaid” kuulsime me tema suust teisigi, kuid Herbi oli neist rääkides üsna kindlameelne . Mõned ja just treeningutega seotud põhimõtted olid tal aastatega muidugi selgeks ja kontrollituks saanud, aga mõnede osas hakkas ta ka ise kahtlema ja peagi sellest enam juttu ei tehtud…
Kui meie tütar Silja sai 7-aastaseks, suunasin ka tema Erna- Herbi juurde trenni, kust ta sai palju vajalikku oma edasiseks eluks ning muidugi ka sellise spordipisiku, mida kannatab tal praegu edasi anda juba oma lastele. ( Olgu siinkohal märgitud, et just paar päeva tagasi tuli üks neist - Johanna Udras Jõulumäel 14-aastaste tüdrukute vanuseklassi 3,3 km distantsil Eesti noortemeistriks – KZ).
Võttes kogu seda Erna ja Herbiga koos oldud aega kokku, ei saaks neil saadut nagu kuidagi kitsalt ja üheselt iseloomustada. Pigem kujunes selleks ikkagi üsna lai arusaamade ja seisukohtade varamu, mis aitas minulgi mõista, et sportimine on äärmiselt heaks vahendiks inimese kujunemisel, tema iseloomu ja tahtejõu kasvatamisel. Eks seda kinnita ka fakt, et Erna- Herbi õpilastest on ju saanud väärikad ja tublid tööinimesed, seda väga erinevatel elualadel. Ning igaühes neist “istub sees“ midagi oma Oa tänava õpetajate ja treenerite olemisest.
Minul on selleks saaduks veel – lausa isalik hoolitsus , mida üsna sageli täiendas samas ka üsna karm ja suunav treeneri õpetussõna…
Millist paremat "kaasavara" võisin veel ma oma suusatreenerist onu kodust tahta …
Tartus, 15.veebruaril 2016
Neid aegu meenutades saan küll öelda, et sain oma uuel , Tartu eluetapil palju tuge just nende Oa tänava kodust. Esimest korda sinna tulles kohtasin väravasuul Luige peret (Tõnu ja Mai Luike). Tõnust saigi peatselt minu treener EPA-s, ehkki pidasin edaspidi ikka ka Herbit oma treeneriks. Mis mulle sinna Oa tänavale tulles kohe silma hakkas, olid ümber nende maja saepururajal treenivad suusatüdrukud. Eks võtsin siis järgmisel korral ka ise trenniriided kaasa ja lõin nendega punti.
Suusatama hakkasin ma ikkkagi ja ainult tänu Herbile, kes tõi mulle keskkooli algusaastatel ka suusavarustuse.Kuna nüüd olid suusad, siis sain ka trenni minna, kus treenerina tegutses Herbi endine õpilane ja fantastiline inimene Aino Paal.
Tartus kujunes nii, et kuna mul teisi tuttavaid just polnud, siis hakkasin Ernat-Herbit ikka sagedamini külastama ning alati sai ka trenniriided kaasa võetud ja treening tehtud. Need toimusid siis kas Tähtvere metsas, Emajõe ääres või saepururajal. Tundsin nende juures treenimisel lisaks veel ka Herbi lausa isalikku hoolt, mida ma just vajasin. Erna aga kostitas mind, tudengineiut, õhtul veel tee ja igasugu suupistetega, mis sel kitsal ajal igati ära kulusid. Kui siis hakkasingi enam trennis käima Tõnu Luige juhendatud EPa suusatajatega, siis jäi mul ikka aega vähemalt kord nädalas ka Herbi omadega koos harjutada.
Nii möödusid aastad, aga majake Oa tänavas jäi mulle ikka selliseks kohaks, kuhu võisin alati tulla ja kust leidsin kõiksugust tuge ja toetavat sõna. Eks sai seal siis arutatud igasuguseid probleeme nii elust, inimestest kui spordist - nii et see kujundas oluliselt ka minu edasisi hinnanguid ja maailmavaadet.
Võistlustel käisime ikka koos, nii meie EPA-st kui ka Herbi omad. Ja sama seltskonnaga tegime ka trenne nii Käärikul kui Ruusal. Tavaliselt üsna pikki matku, mis olid Herbi “leivanumbriteks” ja kus sageli jõuvarud otsa saama kippusid. Kord Kuutsemäele jõudes oli jaks nii lõpukorral, nii et tunnistasin - “Enam ei jõua !” . Kohe oli Herbi juures ja küsis minult – “Kes on sulle seda väljendit - Enam ei jõua - küll õpetanud. Eks ma pisut pisut ehmusin ja kogusin end ning – jõudsin lõpuni tulla küll !
Mäletan, et ükskord tegi Herbi , nagu talle sageli kombeks , meiega järgmise vastupidavuse katse. Peale Tartu – Otepää matka korraldas ta järgmisel päeval meile kohe otsa sõidu Otepäält Pangodisse ja tagasi. Sinna lisaks tuli kolmandal päeval veel Otepää - Tartu suusaots. Ellu me jäime, aga mõne päeva pärast Kavgolovos võisteldes meist sõitjaid enam polnud. Nii et langesime vahel ikka tema katsetuste ohvriks ka ja seda pea et kogu kambaga ! Kuid ega Herbi siis kohe tunnistama rutanud, et see on ikkagi ka tema süü…
Kord Vana- Otepääl kõrgemate koolide esivõistlustel sõitsin minu ees kukkunud suusatajale otsa ja veel nii õnnetult, et õlg läks liigesest välja. Otepääl tõmmati õlg küll tagasi paika, aga õhtul jagas Herbi mulle juba õpetust, ise kahe voodi vahel edasi- tagasi trampides, kuidas nõrk ja kukkunud sõitja tuleks esmalt kahjutuks teha ja alles siis edasi sõita. Ise seejuures aga terveks jäädes …
Võis siis meenutuspilt Tartu maratonilt, kui olime Tartust alustanud ja Tüki rahvamaja juurde jõudnud. Läksin siis korraks raja äärde jääva kaevu juurde koos teistega janu kustutama, kuid Herbi nägi seda tagant tulles ja sain kohe parajalt hurjutada- mis see on, et ei suuda nüüd ilma joogita lõpuni vastu pidada. Või oli seal noomimine ehk lisaks veel ka külma vee pärast – igatahes pragada ma sain…
Üldse oli Herbil väga palju ja vahel ka üsna kummalisi põhimõtteid, mille kasulikkusesse üritas ta siis ka meid uskuma panna. Kui kord ta kodus haige oli , läksin teda vaatama. Et olin siis lihakombinaadis tööl, võtsin haigele kosumiseks ka head vorsti kaasa. Seal aga ütles Erna, et vorst võib küll hea olla, aga Herbi on juba kolmandat päeva söömata, sest tema söövat viiruseid(! ). Nimelt oli Herbile sel hetkel ei tea kuskohalt tulnud uus põhimõte, et kui viirused ei saa toitu, siis nad hukkuvad ja tervis tulevat kiiremini tagasi…
Eks taolisi “teooriaid” kuulsime me tema suust teisigi, kuid Herbi oli neist rääkides üsna kindlameelne . Mõned ja just treeningutega seotud põhimõtted olid tal aastatega muidugi selgeks ja kontrollituks saanud, aga mõnede osas hakkas ta ka ise kahtlema ja peagi sellest enam juttu ei tehtud…
Kui meie tütar Silja sai 7-aastaseks, suunasin ka tema Erna- Herbi juurde trenni, kust ta sai palju vajalikku oma edasiseks eluks ning muidugi ka sellise spordipisiku, mida kannatab tal praegu edasi anda juba oma lastele. ( Olgu siinkohal märgitud, et just paar päeva tagasi tuli üks neist - Johanna Udras Jõulumäel 14-aastaste tüdrukute vanuseklassi 3,3 km distantsil Eesti noortemeistriks – KZ).
Võttes kogu seda Erna ja Herbiga koos oldud aega kokku, ei saaks neil saadut nagu kuidagi kitsalt ja üheselt iseloomustada. Pigem kujunes selleks ikkagi üsna lai arusaamade ja seisukohtade varamu, mis aitas minulgi mõista, et sportimine on äärmiselt heaks vahendiks inimese kujunemisel, tema iseloomu ja tahtejõu kasvatamisel. Eks seda kinnita ka fakt, et Erna- Herbi õpilastest on ju saanud väärikad ja tublid tööinimesed, seda väga erinevatel elualadel. Ning igaühes neist “istub sees“ midagi oma Oa tänava õpetajate ja treenerite olemisest.
Minul on selleks saaduks veel – lausa isalik hoolitsus , mida üsna sageli täiendas samas ka üsna karm ja suunav treeneri õpetussõna…
Millist paremat "kaasavara" võisin veel ma oma suusatreenerist onu kodust tahta …
Tartus, 15.veebruaril 2016
Autorist :
ABEL, a-st 1973 S u i j a, Eha (24. VIII 1944 Võrumaa), suusataja ja sõudja, Andrus Suija abikaasa, Silja Suija ema. 172 cm, 66 kg. Lõpetas 1962 Võru 1. kk-i ja 1967 EPA. Alustas suusatreeninguid 1960 Võru SK-s Aino Paali õpilasena ja jätkas EPA-s Tõnu Luige juhendamisel. Võitnud suusatamises 1962–67 Eesti mv-tel indiv 2 hõbedat ja 2 pronksi ning teatevõistluses 2 kulda ja 2 pronksi. Tartu suusamaratoni võitja 1967. Tulnud sõudmises 1971 roolijata kahepaadil ning 1972 paarisaerulisel roolijaga neljapaadil ja kaheksapaadil Eesti meistriks. Msp suusatamises (1964). Kuulunud Kalevisse. A-st 1995 tegutsenud eraettevõtjana majutusteenuse alal.
Allikas : ESB leksikon
ABEL, a-st 1973 S u i j a, Eha (24. VIII 1944 Võrumaa), suusataja ja sõudja, Andrus Suija abikaasa, Silja Suija ema. 172 cm, 66 kg. Lõpetas 1962 Võru 1. kk-i ja 1967 EPA. Alustas suusatreeninguid 1960 Võru SK-s Aino Paali õpilasena ja jätkas EPA-s Tõnu Luige juhendamisel. Võitnud suusatamises 1962–67 Eesti mv-tel indiv 2 hõbedat ja 2 pronksi ning teatevõistluses 2 kulda ja 2 pronksi. Tartu suusamaratoni võitja 1967. Tulnud sõudmises 1971 roolijata kahepaadil ning 1972 paarisaerulisel roolijaga neljapaadil ja kaheksapaadil Eesti meistriks. Msp suusatamises (1964). Kuulunud Kalevisse. A-st 1995 tegutsenud eraettevõtjana majutusteenuse alal.
Allikas : ESB leksikon
