Orienteerumise Old Grand Man Arne Kivistik : Abelid ja orienteerumine...
Herbert Abel hoogsal sammul KP-sse tulemas /fotod : A. Kivistik
1969. aasta raamatus „Kaardi ja kompassiga“ meenutas Herbert Abel:
„Kus vanasti olid alles orienteerumisrajad! Oli neil pikkust ja oli laiust. Kui hommikul läksid rajale, siis enne lõunat tagasi ei jõudnud. Harjutada sai metsas vägevasti. Kes raja läbi jooksis, oli kõva mees. Mis on võistlustest nüüd järele jäänud? Naised tulevad rajalt tagasi juba enne tunni täissaamist. Rajad on lühikesed, kontrollpunktid lihtsates kohtades ja võistlejad nii kogenud, et põnevast orienteerumisest on saanud vaid suur võiduajamine.
Tore lugu juhtus mul Tartu meistrivõistlustel Vellavere kandis. Peaaegu terve raja läbisin õnnelikult, alles viimases KPs, mis pidi asuma noore ja vana kuusiku piiril, takerdusin tõsiselt. Mets oli mehi täis, kõik käisid nõutute nägudega ringi. Möödus veerand tundi, seejärel pool. Kõik sipelgapesad ja kuusepuhmad sai läbi vaadatud, KPst polnud märkigi. Uusi nägusid tuli juurde, eelmised kadusid kuhugi ära. Lõpuks tuli nälg kallale ja tahtsin pooleli jätta. Võtsin numbri rinnast ja hakkasin finiši poole astuma. Ei saanud ma minna paarisadat meetritki, kui järsku olin KPs. Algul ehmatasin ära. Siis kahmasin taskust rinnanumbri, võtsin kohtunikult kaardile allkirja ja sain veel 27. kohagi.“
Siin tegutseb KP-s aga tunduvalt rahulikumal moel Erna Abel
Üks Põlva kandi mees kartis öistest tulevilgutajatest ohtu oma õunaaiale. Ta tõi välja püssi ja pani soolalaengu rauda. Kui pärale jõudis viimaste hulgas startinud Herbert Abel, sündis kuulsaks saanud öine dialoog:
Taat: „ Katsu aga tulla, küll ma sulle näitan!“
Abel: „Kulla papi, ära ole kuri. Ütle parem, kas seal metsa taga on üks talu?“
„Mis talu seal … va popsikoht… Aga keda sul sealt vaja läheb?“
„Ah et maja seal ikka on?“
„Noh, ütle ometi, mis nimelist sa sealt otsid?“
Herbert Abel tegi aga minekut, sest niigi oli ta ühe hoobiga kaks kärbest tabanud: aiavalvuri maha rahustanud ja teada saanud, et metsa taga ikka maja on.
Taat: „ Katsu aga tulla, küll ma sulle näitan!“
Abel: „Kulla papi, ära ole kuri. Ütle parem, kas seal metsa taga on üks talu?“
„Mis talu seal … va popsikoht… Aga keda sul sealt vaja läheb?“
„Ah et maja seal ikka on?“
„Noh, ütle ometi, mis nimelist sa sealt otsid?“
Herbert Abel tegi aga minekut, sest niigi oli ta ühe hoobiga kaks kärbest tabanud: aiavalvuri maha rahustanud ja teada saanud, et metsa taga ikka maja on.
Paar rida I Eesti orienteerumismaratonist 1963.
Nagu kärbsed liimipaberilt, jõudsid üle küntud põllu otsetulijad Aruja nina alla teerajale välja. Pärnakivi repliik temast mööda jooksvale Arujale kõlas nii: „Igatahes hulludega koos ma järgmisel korral koos jooksma ei hakka!“
Ilmar Kasele, kes Elva ja Võrtsjärve vahel oli üle 30 km seljataha jätnud, Spirka ja Pärnakivi ära väsitanud ning ühest talust leibagi küsimas käinud, jõudis sama maratoni lõpuosas järele temast kaks minutit hiljem startinud Herbert Abel. See polnud Kasele meeldiv hetk. Ta hõikas: „Kuule Herbi, pane juurde!“
Nagu hiljem selgus, olid need võlusõnad. Herbert Abel, kelle jalad veel hästi sõna kuulasid, panigi juurde. Sel hetkel läks tal kõik, mis enne selge oli, täiesti sassi. Ei leidnud ta üles kaardile kantud talusid, heinamaad ega metsatukakest, rääkimata sooribast, milleni jäi alla 100 m. Mees ei saanud pidama enne kui puude vahelt valge kangas „FINIŠ“ paistma hakkas. Alles siis pöördus ta viimasesse punkti tagasi. Neli ergutavat sõna olid oma töö teinud. Protokolli kanti arvud:
13. Ilmar Kask 3:31.55
14. Herbert Abel 3:31.56 (!!!)
Nagu kärbsed liimipaberilt, jõudsid üle küntud põllu otsetulijad Aruja nina alla teerajale välja. Pärnakivi repliik temast mööda jooksvale Arujale kõlas nii: „Igatahes hulludega koos ma järgmisel korral koos jooksma ei hakka!“
Ilmar Kasele, kes Elva ja Võrtsjärve vahel oli üle 30 km seljataha jätnud, Spirka ja Pärnakivi ära väsitanud ning ühest talust leibagi küsimas käinud, jõudis sama maratoni lõpuosas järele temast kaks minutit hiljem startinud Herbert Abel. See polnud Kasele meeldiv hetk. Ta hõikas: „Kuule Herbi, pane juurde!“
Nagu hiljem selgus, olid need võlusõnad. Herbert Abel, kelle jalad veel hästi sõna kuulasid, panigi juurde. Sel hetkel läks tal kõik, mis enne selge oli, täiesti sassi. Ei leidnud ta üles kaardile kantud talusid, heinamaad ega metsatukakest, rääkimata sooribast, milleni jäi alla 100 m. Mees ei saanud pidama enne kui puude vahelt valge kangas „FINIŠ“ paistma hakkas. Alles siis pöördus ta viimasesse punkti tagasi. Neli ergutavat sõna olid oma töö teinud. Protokolli kanti arvud:
13. Ilmar Kask 3:31.55
14. Herbert Abel 3:31.56 (!!!)
Herbi Abel saab diplomi Arne Kivistikult - muhedust siin jätkub, nagu ikka toonastel orienteerumisvõistlustel
Õppejõud Erna Abel on seekord o-rajale minemas koos oma suusatamise eriala tudengitega Helmi Habonen - Mihhailova (nr.11) ja Ene Märtin - Altmäega (13)
Erna Abel meenutab üht Balti matkajate kokkutuleku orienteerumist nii:
„Niipea kui ma oma Soome kompassi lagedale tõin, hakkas trobikond naisi minu peale lootma ja järele jooksma. Olin varemgi näinud jälitajaid ja koostöö tegijaid. Sel korral ületas jälitamine aga häbematuse piiri. Iga kord, kui kaarti ja kompassi vaatama jäin, hakkas üks Läti tüdruk mustikaid sööma. Sain mina suuna selgeks ja hakkasin jooksma, jättis tüdruk mustikate söömise ja sibas mulle järele.“
Eelnev on orienteerumisspordi eilse päeva värvikas järelkaja
Abelitele orienteerumine meeldis, Herbil oli hea orienteerumis- ja maastikul liikumise vaist, Ernagi tegi orienteerumised meelsasti kaasa. (Orienteerumise rahvaalaks muutumisel 1960ndate alguses olid Abelid 45-50aastased). Kui aeg sobis, tulid nad ise orienteeruma ja võtsid oma rühma noored kaasa. Noorte jaoks oli see teist laadi treeninguviis, mis pakkus vaheldust ja seikluslikkust. Herbi ei pannud rõhku tulemusele, tähtis oli pikka aega pehmel maastikupinnasel joosta või käia. Kui Ene Märtin oli kord kaardiga metsas 4 tundi, sai ta Herbilt pikalt treenimise eest kiita ( sain minagi sama asja eest - KZ )
„Niipea kui ma oma Soome kompassi lagedale tõin, hakkas trobikond naisi minu peale lootma ja järele jooksma. Olin varemgi näinud jälitajaid ja koostöö tegijaid. Sel korral ületas jälitamine aga häbematuse piiri. Iga kord, kui kaarti ja kompassi vaatama jäin, hakkas üks Läti tüdruk mustikaid sööma. Sain mina suuna selgeks ja hakkasin jooksma, jättis tüdruk mustikate söömise ja sibas mulle järele.“
Eelnev on orienteerumisspordi eilse päeva värvikas järelkaja
Abelitele orienteerumine meeldis, Herbil oli hea orienteerumis- ja maastikul liikumise vaist, Ernagi tegi orienteerumised meelsasti kaasa. (Orienteerumise rahvaalaks muutumisel 1960ndate alguses olid Abelid 45-50aastased). Kui aeg sobis, tulid nad ise orienteeruma ja võtsid oma rühma noored kaasa. Noorte jaoks oli see teist laadi treeninguviis, mis pakkus vaheldust ja seikluslikkust. Herbi ei pannud rõhku tulemusele, tähtis oli pikka aega pehmel maastikupinnasel joosta või käia. Kui Ene Märtin oli kord kaardiga metsas 4 tundi, sai ta Herbilt pikalt treenimise eest kiita ( sain minagi sama asja eest - KZ )
Herbert tegi kaasa N Liidu veteranide 3. üleliidulised võistlused Käärikul 1982. aastal vanimas, M62 klassis, kus osalisi oli üheksa. Eeljooksudes sai ta 1. ja 4. aja, aegade summas 2. aja. Finaali ta võitis, edu teise koha ees oli 3,5 minutit.
Ühel aastal käis Abelite juures Ruusa laagris paras kamp orienteerujaid. Seal ühendati Abeli pika-retke-meetod kasuliku tööga ja käidi, värvipotid ja pintslid käes, märgistamas Kääriku-Palu matkarada ning Sangaste metsa alalisi suusaringe.
Ühel aastal käis Abelite juures Ruusa laagris paras kamp orienteerujaid. Seal ühendati Abeli pika-retke-meetod kasuliku tööga ja käidi, värvipotid ja pintslid käes, märgistamas Kääriku-Palu matkarada ning Sangaste metsa alalisi suusaringe.
Ruusa mõnusas miljöös on Herbi (keskel , valges mütsis) ning Erna (kohe tema ees) võõrustamist nautimas Eesti orienteerumise selle aja tippseltskond. Kes kõik siin pole , üks tuntum kui teine...
Kui Abelite rühma noored tüdrukud olid jõudnud omavanuste hulgas rahvusvahelisse klassi (näiteks Rutt Rehemaa, hiljem Šmigun), küsisin Herbilt luba üks tema treening kaasa teha. Et näha, kuidas kõrgtasemele jõudmine käib. Ühel suvisel pühapäeval tegingi Abelite treeningrühmaga kaasa pika jalgsiretke Tartust Elvasse, 27 km mööda raudteeäärset jalgrada. Enamik rühmast olid 13-15-aastased tüdrukud, mõni poiss oli ka. (Tüdrukutele sobisid Herbi treeningukavad paremini, poistega kontaktid nii head ei olnud.) Retke esimene pool astuti rahulikult, minu arvates liigagi aeglaselt, oleksin ikka jooksnud ka. Teises pooles kõnniti-sörgiti vaheldumisi. Vapramäele (22 km) jõudes algas suusasammuga korduv tõusude võtmine. Tüdrukud võtsid tõuse reipalt, minul hakkas samm töntsiks minema (orienteerujana olid minu treeningud lühemad ja kiiremad). Elvani mindi reipalt käiku-sörki, järgnes ujumine ja väike kehakinnitus. Minul oli toss väljas. Järve kaldal aga jätkus harjutuspäev kullimängu ja teiste liikumismängudega. Nii tehti noortele suvist vastupidavuspõhja.
Abelite söögilauas oli komme pärast sööki rääkida möödunud päevast, treeningust või võistlusest. Herbi laskis noortel kordamööda jutustada, mida nad retkel nägid või läbi elasid. Kui mõnel jutt kuidagi ei sujunud, küsis Herbi: Mida sa rajal üldse teed, kui sul ei jää midagi meelde või sa midagi läbi ei ela?
Abelite söögilauas oli komme pärast sööki rääkida möödunud päevast, treeningust või võistlusest. Herbi laskis noortel kordamööda jutustada, mida nad retkel nägid või läbi elasid. Kui mõnel jutt kuidagi ei sujunud, küsis Herbi: Mida sa rajal üldse teed, kui sul ei jää midagi meelde või sa midagi läbi ei ela?
Abelitel endil lapsi ei olnud, nende perekonnaks olid suusarühm. Sinna tulid lapsed, kasvasid seal noorteks inimesteks, läksid õppima, tööle, alustasid oma perekonnaelu. Ja jätkasid sidemeid suusatamise ning Abelitega.
Kui Herbi oli rangelt nõudlik, siis Erna silus teravaid nurki pereema kombel.
Üks esimesi asju oli treeningupäeval panna saun küdema nii Tartus Oa tänava majas kui Kääriku lähedal Ruusal. Seal nädalalõppudel või pikemates laagrites jaotusid talutööd kõigi vahel, alates söögi tegemisest, radade rajamisest ja puhastamisest, kütte varumisest kuni majade ümberehitamise ja remontimiseni.
Abelid tegid oma rajad põhiliselt Ruusa juurde Kondimäele, üht Kondimäe tõusu hakati kutsuma ultra-sii-ks. (Jaapanlased olid enne seda võtnud võimlemises kasutusele eriti raske kategooriaga elemendid ultra-sii). Selline oli siis ka Kondimäe tõus, ja mitte ilme asjata, sest kõrvale, idanõlvale tehti päris asjalik slaalomirada. Rühma lastel tuli aeg-ajalt alla panna ka slaalomisuusad ning nendega mäge sõita, rasketel murdmaaradade laskumistel andis see neile mõninga eelise.
Herbi üheks kireks oli maastikul uute ja paremate treeningupaikade otsimine, siin tuli talle appi orienteerujalik maastikutaju ja meeldejätmine. Maastikuotsingud keskendusid Kääriku-Ruusa-Elva suunale, suur hulk pikamatka treeninguid tehti just Kääriku-Madsa-Palu vahel. Seal hakati tegema esmalt hilissügisesi Elva-Kääriku jookse. 1981. aastast peale hakkas sinna kanduma Tartu suusamaratoni rada.
Hoolega välditi kõva pinnast, seetõttu oli suusatajail jalatraumasid harva.Aga küllap aitas sellele kaasa ka see orienteerumisradadel saadu, kus jalapöid juba "paremat" pinnast otsima ei hakka, vaid peab igasugust "väntsutamist" saades vastu pidama...
Ning tundub, et Abelitele meeldis ka orienteerujate seltskond, kuhu nad ikka ja jälle tulid, nagu me talvel siis omakorda nende hulka suusaradadele läksime...
Oli ikka mõnusaid kohtumisi !
Lisaks KP leidmisele peab O-rajal ju kokkusaamise rõõmu ka jaguma...
Autorist :
KIVISTIK, Arne (1. XII 1933 Läänemaa), orienteeruja, spordipedagoog ja sporditegelane, Milvi K-u abikaasa. Lõpetas 1952 Märjamaa kk-i ja 1957 TRÜ KKT. Pedagoogikaknd (1973). Orienteerumisega hakkas tegelema 1960. Võitnud 1963–69 NL-i esivõistlustel ja mv-tel 3 kulda ja 2 pronksi. Võistles 1969 NL-i koondises. Võitnud Eesti mv-tel 1963–76 16 kulda (8 orienteerumisjooksus ja 8 suusaorienteerumises), 9 hõbedat ja 7 pronksi. Kuulunud 51 korda (1961–77) Eesti koondisse. Msp (1969). Tegutsenud kohtunikuna (1981 ülel kat). Saanud veteranide MM-il 2014 suusaorienteerumises hõbeda. Töötanud 1957–99 TRÜ/TÜ KKT-s: olnud 1957–66 suusaspordikateedri vanemlaborant, a-st 1966 õppejõud (a-st 1979 dots), 1981–88 ka kateedrijuhataja, 1999–2008 õppeülesande täitja ja a-st 2007 emeriitdots. Õpilasi: Milvi K., Rudolf Mürk, Avo Saue, Arvo Kivikas, Riina Miljan, Silva Käärt, Kalle Remm, Mati Ojandu. Olnud tegev Orienteerumisföd-i presiidiumis. Tartu orienteerumispäevakute (1966) ja NL-i mitmepäevaorienteerumiste (1967) algatajaid, Tartu maratoni korraldajaid, Kääriku, Tartu, Otepää ja Elva ümbruse ning looderanniku püsiradade rajajaid. Koostanud umbes 50 orienteerumis-, matka- ja koolikaarti, olnud radade peainspektor. OK Kape (1981), MTÜ Peraküla Kompass (2004) ja MTÜ Loode-Eesti geopark (2010) asutajaliige. Tutvustanud orienteerumist ja suusatamist ajakirjanduses. Enam kui 20 käsiraamatu ja õppevahendi autor. ENSV tnl sporditegelane (1977). Kalevi auliige (1968). A-st 1999 Eesti looderannikul matkajuht ja võistluste korraldaja. T: Orienteeruja ABC (1963, 1973, 1978), Orienteerumissport Eesti NSV-s 1959–1964 (1964), Kaardi ja kompassiga (1969, koos Ilmar Kasega), Rajameistri õpik (1971), Suusataja ABC (1971, 1974), Orienteerumisradade teooriast ja praktikast (1975), Orienteeruja käsiraamat (1986, koos Tõnu Raidiga), Suusaspordi oskussõnad (1990), Suusatamise õpiraamat (1991, 1993), Suusamaratoniraamat (1996, koos Jaanus Teppaniga), Orienteerumisspordi terminid (1989), Orienteerumissport 1. ja 2. (1997, 1998), Tule õpi orienteeruma (2008).
Allikas : ESB leksikon
KIVISTIK, Arne (1. XII 1933 Läänemaa), orienteeruja, spordipedagoog ja sporditegelane, Milvi K-u abikaasa. Lõpetas 1952 Märjamaa kk-i ja 1957 TRÜ KKT. Pedagoogikaknd (1973). Orienteerumisega hakkas tegelema 1960. Võitnud 1963–69 NL-i esivõistlustel ja mv-tel 3 kulda ja 2 pronksi. Võistles 1969 NL-i koondises. Võitnud Eesti mv-tel 1963–76 16 kulda (8 orienteerumisjooksus ja 8 suusaorienteerumises), 9 hõbedat ja 7 pronksi. Kuulunud 51 korda (1961–77) Eesti koondisse. Msp (1969). Tegutsenud kohtunikuna (1981 ülel kat). Saanud veteranide MM-il 2014 suusaorienteerumises hõbeda. Töötanud 1957–99 TRÜ/TÜ KKT-s: olnud 1957–66 suusaspordikateedri vanemlaborant, a-st 1966 õppejõud (a-st 1979 dots), 1981–88 ka kateedrijuhataja, 1999–2008 õppeülesande täitja ja a-st 2007 emeriitdots. Õpilasi: Milvi K., Rudolf Mürk, Avo Saue, Arvo Kivikas, Riina Miljan, Silva Käärt, Kalle Remm, Mati Ojandu. Olnud tegev Orienteerumisföd-i presiidiumis. Tartu orienteerumispäevakute (1966) ja NL-i mitmepäevaorienteerumiste (1967) algatajaid, Tartu maratoni korraldajaid, Kääriku, Tartu, Otepää ja Elva ümbruse ning looderanniku püsiradade rajajaid. Koostanud umbes 50 orienteerumis-, matka- ja koolikaarti, olnud radade peainspektor. OK Kape (1981), MTÜ Peraküla Kompass (2004) ja MTÜ Loode-Eesti geopark (2010) asutajaliige. Tutvustanud orienteerumist ja suusatamist ajakirjanduses. Enam kui 20 käsiraamatu ja õppevahendi autor. ENSV tnl sporditegelane (1977). Kalevi auliige (1968). A-st 1999 Eesti looderannikul matkajuht ja võistluste korraldaja. T: Orienteeruja ABC (1963, 1973, 1978), Orienteerumissport Eesti NSV-s 1959–1964 (1964), Kaardi ja kompassiga (1969, koos Ilmar Kasega), Rajameistri õpik (1971), Suusataja ABC (1971, 1974), Orienteerumisradade teooriast ja praktikast (1975), Orienteeruja käsiraamat (1986, koos Tõnu Raidiga), Suusaspordi oskussõnad (1990), Suusatamise õpiraamat (1991, 1993), Suusamaratoniraamat (1996, koos Jaanus Teppaniga), Orienteerumisspordi terminid (1989), Orienteerumissport 1. ja 2. (1997, 1998), Tule õpi orienteeruma (2008).
Allikas : ESB leksikon