Maratoni reaalsus ... ja kuidas sellega paremini toime tulla

Mõned aastad tagasi sai harrastuskoolitusel välja pakutud just see pealkirjaks pandud teema ja kui toona loeng peetud sai, siis veendusin, et räägitu oli päris vajalik ning sobib praegugi - veel mitmete selle talve suusamaratonide eel ka laiemaks tutvustamiseks...

Panen siia siis rea lühemate märksõnadega slaide ja lisan neile juurde mõned täiendavad kommentaarid.

Nii ta ongi, et ega kunagi ette tea, kuidas sõit läheb, sest juhtuda võib kõike ning alati peab nii üheks kui teiseks olukorraks valmis olema. Ehkki see Vasaloppeti massikukkumine on justkui juba traditsiooniks saamas, nii et teatakse isegi - kus sõitjatekaravani passida ja seda "sõda Lepzigi linna all" ka jäädvustada saab...On igati vaatamist väärt ja mis äärmiselt tore - sõitjad ei paista seda tõsise "liiklusõnnetusena" võtvat, vaid nalja ja naerugi on parasjagu...

Sellist, üksinda kogu rada nautivat harrastajat näeb tänavusel lumisel talvel kustahes vaid. Täielik voli tegutseda nii kuidas soovid. Saab segamatult lihvida sõidurütmi, tõsta kiirust või nautida head pikka sammu ... Privaatsus "kuubis", kui nii võib öelda...
Siis aga - homme või ülehomme oled juba X maratoni suusamassis... ( ma vist peaksin olema ilmselt seal paremas reas, punase mütsiga ) Täielik kooshingamine , nagu ühislaulmine

Kel aga varasemat maratonikogemust pole, siis ei suuda ta kuidagi endale seda massiminekut ette "modeleerida". Aga peagi liigud juba nagu "tipptunni kiirteel" ja pead väga valvas olema. Eriti sõidu esimestel kilomeetritel, kus vähemalt sel "tulitaval, esimesel otsal" on alati kiire, olgu siis sõidumaaks pool- või täismaraton. Ei tahaks öelda, et justkui sihilikult lähedal liikuvat sõitjat häirida tahetaks, aga sageli ta sedasi ometigi välja kukub. Eks selliste, vahenditega (suuskade ja ratastega) ühisminemistel on reaalne ruumivajadus suurem kui massijookse tehes. Nii et teatud n.ö suusalisest "enesekehtestamisest" pole pääsu ja oleks hää kui siit algumeetritest peale kõikvõimalike "nagistamisteta" pääseks. Sest nii nagu stoppama jääd, käib nagu ühes laulusalmis - ülalt pressis vesi peale...
Neid kõrvalt ja tagant tulijaid aga muudkui jagub ja jagub...

Massid liiguvad /foto: Worldloppeti arhiivist

Nende ülemiste slaididega on esimeste kilomeetrite olukord lühidalt kokku võetud. Reaalselt tuleb leppida sellega, mis on, aga midagi õpetlikku koguneb sellest ka järgnevate kilomeetrite, aga miks mitte isegi tulevaste sõitude tarbeks...
Mida kilomeeter edasi, seda rohkem hakkab sõitja loodetavasti just oma kehalist ettevalmistust otstarbekamalt ja "osavamalt " kasutama, sest maa on ju pikk ja peab vaatama, mille arvel siis näiteks täispika Tartu maratoni suusatades Elva männikute vahele jõuda...

Meeldivat ja nauditavat sõitu aga ilma sobiva ja toimiva varustuseta tehtud ei saa. Ühel osal maratoonaritest on ses osas hea isiklik kogemus, paljudele aga lausa "pannakse" sobiv ja õige määrdega suusapaar alla, kuid sõit tuleb ka kõige profima servise puhul siiski ise sõita. Kuigi kuskilt saab ehk rajal olles abi, peab mingi elementaarse "riistvara haldamise" ikkagi ise läbi viima. Kui seda ei suuda ja ei oska, tuleb sellest taas üks ning ehk ka päris valus kogemus juurde. Eks siin mängi ka ilmataat oma osa, andes vahel sõidule kergema , kord ränkraske tõ lumenühkimise variandi...Aga loota sellele alati ei saa, sest isegi ühe sõidu jooksul võib ilm oi kuidas pöörata...

Oletame, et suusk toimib enam- vähem või päris kenasti, aga siis tuleb hakata mõtlema n.ö. füüsilise ressursi kasutamisele, et seda jätkuks nii pikaks maaks ja et seda uljalt kohe "tühjendama " ei asutaks. Mõtle ja tunneta, millist suusatamisviisi kasutad ja kuidas see su energeetikat "laastab". Või äkki peaks ikkagi seda OMA SÕITU TEGEMA ? Noh, millega harjunud ning mille rütmis sai ka sel talvel mitmeid pikemaid trenne tehtud. Lihaski ju sellega harjunud, ehkki näe - see keegi seal läheb nagu Klääbo...

Äärmiselt rasketes oludes jätkub ometigi nii indu kui ühist pingutamistahet /foto: R. Meimer

Aga ikkagi - oled suures suusatavas massis ja minna tuleb alustades ikka nii, kuidas see suusalaviin liigub. Kui kogu selle emotsionaalse "ühismineku" sees nagu enda suuskamisele mõtled, siis võiks nagu järgmisi "märksõnu "läbi käia. Et kuidas mul see "tsüklika" siis käib, kuidas ma raja erinevaid lõike läbin ja kuidas mu "käiguvahetus" ( üleminek ühelt suusaviisilt teisele) toimib. Samas ei tohi ka üle mõelda, sest kui oled korralikult treeninud , siis on ju neidsamu suusasammu asju uskumatult palju kordi tehtud ning ega siis maratonidel kõik kuidagi teistmoodi käi. Suusatamine jääb aga ka kõige paremate oskuste ja võimete juures ikkagi tehniliseks alaks...Ei saa ühegi sammu puhul kuidagi hoolimatult lahmida, sest selline "pillamine" tasub lõpuotsas kätte...

Selleks kõigeks siinkohal mõned konkreetsed (reaalsed ) tegevused, erinevatel rajalõikudel

Vaata videot siit - https://www.youtube.com/watch?v=vV7A3pFbCH8

Eks sellest Vasaloppeti videost ole palju õppida, kuid ega meie mõneaastatagune Tartu Maratoni 2. km "Waterloo " vähem õpetlik olnud. Kui ikka kukkumiseks läks, siis kukuti ikka piisavalt, nii et tagumistel oli kõige targem suusad alt ära võtta ja kõrvalt tulles see Ansomäe nukilt tulek ohutult tehtuks saada. Kui aga kannatab - võta poolsahk käiku ja hoia niimoodi piisavat pikivahet ja anna julgustust ka taganttulijale , et mina ei kavatse sulle küll ette kukkuda

Eks siinkohal kannata veel mõned laskumise nõuanded lisada, mida läheb kindlasti X kilomeetril vaja ! Nagu sel proual Vasaloppetil, kes sadade kukkunute kõrval turvaliselt laskuda suutis ...

Muidugi läheb pikal maal vaja ka astepöördeid, et neid laugetes kurvikohtades, kus sageli ka jälg tõmbamata jäetud või maha sõidetud. Kui oskad - kasuta, aga kui tasakaal jääb napiks, siis ürita kas või väikeste astesammudega pööre kuidagimoodi ära teha. Kuid seda astepöörde oskust võiks küll tulevikus kindlasti selgeks teha. Ehk jõuab seda isegi veel sel talvel ette võtta.

Sõiduviisidest ka, millega kogu pikast maast olulisim osa läbitakse. Klassikas ja uisus on need vajadused erinevad, kuid tugevate paaristõugete sooritamine on mõlemi puhul äärmiselt vajalik.

Klassikatehnikas liigutakse valdavalt vahelduvatõukelise kahesammulise sõiduviisiga. Moodus mis on lähtunud inimese kõige tavalisemast käimisest, vahelduvast käte ja jalgade tööst, mille n.ö. ristkoordinatsioon on meisse kõigisse "sisse kodeeritud" On vaid küsimus - kui palju oskame suuskadel liikudes astumisest libisema minna. Kui on korralik pidamismääre ja tasane rajalõik, siis pole kahtlustki, et juba maratonisõidule tulnul pole see klassikaline suusatamisviis probleemiks. Hädad algavad kehva suuskade pidamise, väsimuse või pisut raskema reljeefiga rajalõigule jõudes. Kui ei jaksa otse üles suusatada - ära häbene - mine poolkääri või kääri. Samas kindlalt keppidele toetudes ja tõugates. Mõni üritab maratonilgi käärjooksuga mäkke joosta, aga selline vahespurt võib hiljem raskelt kätte tasuda. Nii et kasuta väiksemat energiakulu ja sa liigud siiski.
Edasi mõned uisusoovitused, mida võib kiirkorras abiks kasutada, aga pikemaks maaks peab uisklemine ikkagi päris korralikult omandatud olema. Sest kuigi uisklemine tundub justkui lihtne olevat, siis pikemal maal ei taha keha raskus peagi enam ühelt suusalt teisele kanduda ja isegi tõukesuusa kantimine pole enam nii terav kui alguses. Niimoodi laguneb kogu sõidurütm ja edasi on vaevalist liikumist parasjagu...

Kokkuvõtvalt veel paar üldistavat mõtet, kust jätkub saadud kogemusele piisavalt ruumi ka edasisele enesearengule. Seda enam, et nagu loo alguses sai öeldud - ei saa üksinda ja omaette harjutades kunagi seda kogemust ja praktilist "õppetundi", mida pakub üks ühine maratonisõit. Ma arvan, et selline pikem sõit teeb sind targemaks ning paneb hoolikamalt ning mõistusega harjutama.

Edu kõigile alustajale ja au kõigile lõpetajatele!
Ehk aitas mõni ülalpool öeldud mõte selleks kõigeks kaasa...

Kaarel Zilmer
suusaõpetaja, Tartu maratoni sõitja, rajameister, TD

2.veebruaril 2019