Jooks - igati tarviline tegevus
Jooksu teema ülesvõtmine on seisnud pikka aega plaanis, ja kuna parim jooksuaeg on jälle tulnud, seda väga paljude jaoks, siis vaatakski nüüd pisut jooksu kui harjutamisvahendit ja seda ka veidi laiemalt kui ainult suusatamise aspektist...
Esmalt üks äärmiselt kena pilt, millel selgelt näha, et jooksjale see tegevus istub, ehkki tegemist võib, ja kindlasti on kõva pingutusega, kuna number ju rinnas ja puha...
Selle pildi on teinud Norra üks tippfotograafe Tomas Hande ja küllap olete juba ära tundnud, et jooksjaks on suusakuulsus Thomas Alsgaard...
Kui sai TA - lt uuritud, kuidas ta suusatajana suhtub jooksu, siis läkitas ta vastuseks, et "jooksen meeleldi, et end erinevate jooksuürituste kaudu heas seisundis hoida ja pingutada saada." Õnneks pidavat ka jalad joosta kannatama, nii et küllap on suusakuulsus oma lõdva ja pika sammuga jätkuvalt paljudele tõsiseks konkurendiks...
Norra suusatajate jooksulembus on teatud - tuntud ja kui TA mõõdab siin asfalti, siis näiteks teine kuulsus Björn Daelie on kinnitanud, et tema lemmikkohaks olid suusatamise tippu pürgimisel ikkagi vaid metsarajad, isegi lausa radadeta maastikud, kus sai siis väga erinevat jooksurütmi kasutada, vahel isegi üle puude ronides ja kivilt kivile hüpeldes. "Niimoodi sai eelkõige pöid hea koormuse ja selle kõõluseid ja sidemeid tahtsin ma just sedamoodi treenida. Aga hea ja treenitud pöid - see on ju suusatajale äärmiselt tähtis " rääkis BD juba aastaid tagasi Otepääl noortele suusatajatele esinedes.
Jooksuprofessor Ants Nurmekivi tähelepanekud
Ehkki omaegne Eesti esijooksja ja hiljem end täielikult ülikooli tööle pühendanud Ants Nurmekivi on väga palju just jooksu kehaliste võimete poolt käsitlenud, siis ühes oma kirjatükis on ta ka selle - pöia asja üle pikemalt arutlenud. Tema artikkel 2013. detsembri "Jooksuportaalis" räägib enamuses meie omaaegse jooksukuulsuse Enn Selliku talendist ja taibukast treeningust, kuid üks lõik läheb sealt igati kokku eelpool kirjutatuga, mida prof. AN on väga hästi tähele pannud ja siis ka eraldi veel esile toob :
Selle pildi on teinud Norra üks tippfotograafe Tomas Hande ja küllap olete juba ära tundnud, et jooksjaks on suusakuulsus Thomas Alsgaard...
Kui sai TA - lt uuritud, kuidas ta suusatajana suhtub jooksu, siis läkitas ta vastuseks, et "jooksen meeleldi, et end erinevate jooksuürituste kaudu heas seisundis hoida ja pingutada saada." Õnneks pidavat ka jalad joosta kannatama, nii et küllap on suusakuulsus oma lõdva ja pika sammuga jätkuvalt paljudele tõsiseks konkurendiks...
Norra suusatajate jooksulembus on teatud - tuntud ja kui TA mõõdab siin asfalti, siis näiteks teine kuulsus Björn Daelie on kinnitanud, et tema lemmikkohaks olid suusatamise tippu pürgimisel ikkagi vaid metsarajad, isegi lausa radadeta maastikud, kus sai siis väga erinevat jooksurütmi kasutada, vahel isegi üle puude ronides ja kivilt kivile hüpeldes. "Niimoodi sai eelkõige pöid hea koormuse ja selle kõõluseid ja sidemeid tahtsin ma just sedamoodi treenida. Aga hea ja treenitud pöid - see on ju suusatajale äärmiselt tähtis " rääkis BD juba aastaid tagasi Otepääl noortele suusatajatele esinedes.
Jooksuprofessor Ants Nurmekivi tähelepanekud
Ehkki omaegne Eesti esijooksja ja hiljem end täielikult ülikooli tööle pühendanud Ants Nurmekivi on väga palju just jooksu kehaliste võimete poolt käsitlenud, siis ühes oma kirjatükis on ta ka selle - pöia asja üle pikemalt arutlenud. Tema artikkel 2013. detsembri "Jooksuportaalis" räägib enamuses meie omaaegse jooksukuulsuse Enn Selliku talendist ja taibukast treeningust, kuid üks lõik läheb sealt igati kokku eelpool kirjutatuga, mida prof. AN on väga hästi tähele pannud ja siis ka eraldi veel esile toob :
|
" ... Kuigi reeglina arvatakse, et jooksja pöid ei ole “andekas”, siis nähtavasti oli Enn Selliku pöid andekas. Ilma selleta ei oleks suhteliselt head sprindivõimed tema puhul avaldunud. Seda enam tähelepanu vääriv on Enn Selliku tegevus pöia tugevuse ja kiire pöiatõuke arendamiseks. See nähtub nii treeningute lõpus pöiaharjutustest kui ka sügisel ja kevadel rõhutatud pöiatõukega jooksust Iisaku mäel. Nende treeningutega mõjustati efektiivselt kõõluste ja sidemete elastsust ning loodi ideaalsed eeldused elastsusenergia ärakasutamiseks. On üsna tõenäoline, et hea lihaselastsus on unikaalne omadus, mis mõjutab efektiivselt nii kiirust, kiiruslikku vastupidavust kui ka vastupidavust. Seevastu klassikalisi jõuharjutusi kasutas Enn Sellik episoodiliselt hea lihastoonuse säilitamiseks. Sellises vormis on need harjutused samuti kasulikud..."
|
Enn Selliku samm on kuni lõpuni erk ja võimas - seda näitab ka täiuslik pöiasirutus / Foto: Enn Selliku erakogust
|
Nagu tavaliselt, ei jää prof. AN jooksu analüüsimisel vaid ühe detaili rõhutamise juurde, käsitledes tegevust kui tervikut ning toob näiteks ka ajakirja "Jooksja" 2015.a. arilli/mai numbris ( sisukas kirjutises jooksu rütmist ) esile järgmise väga olulise seose:
"... Täiusliku jooksutehnika ja -rütmi omandamisel on üks raskemaid ülesandeid hoojala kiirenevate hooliigutuste kooskõlastamine tõukejala tõukeliigutustega. Ei osata täielikult ära kasutada hoojala hoogu äratõuke tugevdamiseks ..." (Tekstis Boldi kasutamine - KZ).
Nii et nii jooksus kui mistahes muuski tsüklilises liikumises ei tule üle tähtsustada vaid tsükli üht osa - tõukeliigutust, kuid näha seda ka tihedas ja loomulikus koostöös tehtava hooliigutusega. Seda n.ö. vabajala või - käe etteliikumist /hooliigutust tehakse sageli passiivselt , kangutatult, kiirendust tekitamata - ja nii jääb kogu liigutustsükkel kammitsetuks ja ebaefektiivseks. Rääkimata täiuslike hooliigutuste puhul tekkivatest hetkelistest lõdvestusmomentidest, mis tsükliliste tegevuste puhul muidu n.ö. "raske lihasväsimusena" varsti liikujale end tunda annab.
Veel rõhutab AN samas kirjutises, et käte osatähtsus jooksu rütmis omandab üha suuremat osa.
See on sama üldistus, mida tasub ka suusatehnika omandamise juures pidevalt silmas pidada, sest reeglina viib muutuv kätetöö kaasa jalad ja vastupidi. Muutused ühe või teise osas kanduvad koheselt üle. Kui suusatamises näiteks tuleb tavalisele klassikasammule siiski pidevalt vaheldusi paaristõugete, laskumiste jmt. läbi, siis jooksus ei saa n.ö. käte või jalgade tööd vahepeal " korraks välja lülitada" ja nad peavad pidevas heas koostöös toimima ning mõlemitega tuleb siis võimalikult efektiivselt (targalt) toimetada ...
"... Täiusliku jooksutehnika ja -rütmi omandamisel on üks raskemaid ülesandeid hoojala kiirenevate hooliigutuste kooskõlastamine tõukejala tõukeliigutustega. Ei osata täielikult ära kasutada hoojala hoogu äratõuke tugevdamiseks ..." (Tekstis Boldi kasutamine - KZ).
Nii et nii jooksus kui mistahes muuski tsüklilises liikumises ei tule üle tähtsustada vaid tsükli üht osa - tõukeliigutust, kuid näha seda ka tihedas ja loomulikus koostöös tehtava hooliigutusega. Seda n.ö. vabajala või - käe etteliikumist /hooliigutust tehakse sageli passiivselt , kangutatult, kiirendust tekitamata - ja nii jääb kogu liigutustsükkel kammitsetuks ja ebaefektiivseks. Rääkimata täiuslike hooliigutuste puhul tekkivatest hetkelistest lõdvestusmomentidest, mis tsükliliste tegevuste puhul muidu n.ö. "raske lihasväsimusena" varsti liikujale end tunda annab.
Veel rõhutab AN samas kirjutises, et käte osatähtsus jooksu rütmis omandab üha suuremat osa.
See on sama üldistus, mida tasub ka suusatehnika omandamise juures pidevalt silmas pidada, sest reeglina viib muutuv kätetöö kaasa jalad ja vastupidi. Muutused ühe või teise osas kanduvad koheselt üle. Kui suusatamises näiteks tuleb tavalisele klassikasammule siiski pidevalt vaheldusi paaristõugete, laskumiste jmt. läbi, siis jooksus ei saa n.ö. käte või jalgade tööd vahepeal " korraks välja lülitada" ja nad peavad pidevas heas koostöös toimima ning mõlemitega tuleb siis võimalikult efektiivselt (targalt) toimetada ...
Nüüd, kogu selle eelneva osa täienduseks - teen viitava soovituse ka ühele väga heale jooksuraamatule. Tallinna Ülikoolis välja antud Joe Puleo ja Patrick Milroy tõlkemonograafia "Jooksu anatoomia" käsitleb muidu nii tavakohase lähenemise - jooksu funktsionaalse toime - kõrval väga huvitavalt ja detailselt hoopiski seda - mis jooksu ajal toimub lihastöös ja mida peaks regulaarsema jooksuharrastuse korral muidu nii loomulikus tegevuses , nagu jooks, arvestama. Seal on väga huvitavaid lähenemisi, mida kahjuks autoriõiguste tõttu ei saa siinkohal detailselt tsiteerida, aga kokkuvõtteks võib neid lugedes küll öelda, et - joosta ei saa , kuidas tahes , vaid et ka jooksu juures tuleb uskumatult palju just enda liigutuslikku tegevust jälgida. Nagu paljud muud autoridki rõhutavad, peaks jooksus säiluma liigutuste kergus ja hoogsus, mida muidugi erinevates ( näiteks kas või tekkinud väsimuse ) tingimustes on raske ühesugusena hoida, aga sinnapoole võiks iga jooksurajale läinu üha enam ja enam küll püüelda ...
Kui palju siis, ja kuidas joosta ?
Soomlastest suusaspetsid Anttila ja Roponen väidavad, et näiteks paljud suusatajad jooksevad tänapäeval liiga vähe. Pigem tahetakse treeningutes keskenduda esmalt muudele vahenditele, kuna neid on kaasajal rohkesti juurde tulnud ning viidatakse, et need on erialaselt tunduvalt tõhusamad. Või siis põhjendatakse jooksu vähest kasutamist väitega, et - mulle lihtsalt jooks ei istu. Osati on see ehk ka otsitud vabandus, sest seda põhjendavat väidet kuuleb üsna sageli just neilt, kes ka muus treeningus eriti silma ei paista. Muidugi on asjaolusid, mis eriti jooksma ei kisu - näiteks kas või liigne kehakaal, aga ka vigastused, mis kõvemal pinnasel võivad veelgi võimenduda. Aga muidu peab enamus küsitletuist jooksu ikkagi n.ö. aluste aluseks...
Kui aga jooksu nähakse pelgalt kui väga rutiinset tegevust, siis see väide küll paika ei pea. Jooksu kui vahendiga varieerimise võimalused on mistahes spordiala treeningus äärmiselt suured , oleneb vaid sellest, mida tahetakse üht või teist tüüpi jooksutreeninguga saavutada. Kui peljatakse peamiselt vaid pikemaajalise koormuse talumatust, siis eksiteerib ometigi ka sobivamaid variante, näiteks - käik - jooks , mida rakendades tuntakse peagi, mis sobib ja kus kohal kannatab juurde lisada. Et millal käia ja millal taas jooksusammule üle minna. Ei tasuks karta, et mõnede käigulõikudega kogu terviktegevus halveneks. Nagu öeldud, peab ise tundma, millal selliseid "ümberlülitusi " teha.
Nii on ka suusatajate kevad-suvistel pikematel treeningutel võimalik kombineerida nii käigu kui jooksuga, lisades sellele keppidega liikudes ka kepikõndi nii tasasel kui ka raskematel tõusudel. Sedasi toimides ei hakata jooksu võtma eelkõige kui tülpimust tekitavat treeningvahendit. Kui palju aga teda konkreetselt kasutada, siis heaks näiteks on ses osas tuntud suusatreeneri Laur Lukini noorsuusatajate treeningut käsitlevas raamatus toodu. Võttes sealt siis lahti mistahes n.ö. musta maa treeningukava noortele, leiab küll soojendujooksu , käiku - jooksu, käiku - jooksu keppidega , aga ka jooksuharjutusi lendlähtest , lõdvestavat jooksu koos võimlemisega jne.jne.
Vahepeal peab oskuslik treener jooksmise lausa mingite teiste treeningvahendite sisse "ära peitma", et siis selle käigus jooksmine kui imehea vahend ka "vastupunnijad" arenema paneks. Kirjutasin siinsamas veebis (vt. Ja siis mindi orienteeruma ) pikemalt orienteerumise (O-jooksu ) võlust, kus just omamoodi vahelduvate tempodega jooksmine on selle ala üks omapärasid. Või hasartne pallimäng, kus märkamatult kilomeetreid läbitakse. Nii et "jooksupõhi" saadakse alla väga erineval moel ja ei tohiks selle taga näha vaid üht - tuima ja tühma rügamist...
Kui arutleda veel selle üle - kuidas joosta, siis üsna palju peaks olema sellist "kulgemist", kus toimuks jooks n.ö. ilma sellele mõtlemata. Et ei mõtleks üleliia iga sammu ja jalatõuke peale. Või siis jällegi - kui tahame jooksuga midagi väga konkreetset arendada, siis tuleb tõesti iga sammu täpse sooritamise peale mõelda. Kui vestlesin jooksuteemal oma kolleegi Reeda Tuulaga, kes on eelkõige ikkagi suusataustaga, kuid pistnud "pea tulle " üha enam ka jooksurindel, siis tema kurtis küll raskusi, kus suusatajana jooksma asudes tuleb päris rohkesti vaeva näha sellega - kuidas jooksed... Nagu ta ütles - suusatamise tarbeks olen saanud oma jooksud joostud, aga kui tahad kas või mingi kompleksürituse arvestuses paremikku jõuda, siis pead oma jooksupoolt siiski revideerima...
Kui palju siis, ja kuidas joosta ?
Soomlastest suusaspetsid Anttila ja Roponen väidavad, et näiteks paljud suusatajad jooksevad tänapäeval liiga vähe. Pigem tahetakse treeningutes keskenduda esmalt muudele vahenditele, kuna neid on kaasajal rohkesti juurde tulnud ning viidatakse, et need on erialaselt tunduvalt tõhusamad. Või siis põhjendatakse jooksu vähest kasutamist väitega, et - mulle lihtsalt jooks ei istu. Osati on see ehk ka otsitud vabandus, sest seda põhjendavat väidet kuuleb üsna sageli just neilt, kes ka muus treeningus eriti silma ei paista. Muidugi on asjaolusid, mis eriti jooksma ei kisu - näiteks kas või liigne kehakaal, aga ka vigastused, mis kõvemal pinnasel võivad veelgi võimenduda. Aga muidu peab enamus küsitletuist jooksu ikkagi n.ö. aluste aluseks...
Kui aga jooksu nähakse pelgalt kui väga rutiinset tegevust, siis see väide küll paika ei pea. Jooksu kui vahendiga varieerimise võimalused on mistahes spordiala treeningus äärmiselt suured , oleneb vaid sellest, mida tahetakse üht või teist tüüpi jooksutreeninguga saavutada. Kui peljatakse peamiselt vaid pikemaajalise koormuse talumatust, siis eksiteerib ometigi ka sobivamaid variante, näiteks - käik - jooks , mida rakendades tuntakse peagi, mis sobib ja kus kohal kannatab juurde lisada. Et millal käia ja millal taas jooksusammule üle minna. Ei tasuks karta, et mõnede käigulõikudega kogu terviktegevus halveneks. Nagu öeldud, peab ise tundma, millal selliseid "ümberlülitusi " teha.
Nii on ka suusatajate kevad-suvistel pikematel treeningutel võimalik kombineerida nii käigu kui jooksuga, lisades sellele keppidega liikudes ka kepikõndi nii tasasel kui ka raskematel tõusudel. Sedasi toimides ei hakata jooksu võtma eelkõige kui tülpimust tekitavat treeningvahendit. Kui palju aga teda konkreetselt kasutada, siis heaks näiteks on ses osas tuntud suusatreeneri Laur Lukini noorsuusatajate treeningut käsitlevas raamatus toodu. Võttes sealt siis lahti mistahes n.ö. musta maa treeningukava noortele, leiab küll soojendujooksu , käiku - jooksu, käiku - jooksu keppidega , aga ka jooksuharjutusi lendlähtest , lõdvestavat jooksu koos võimlemisega jne.jne.
Vahepeal peab oskuslik treener jooksmise lausa mingite teiste treeningvahendite sisse "ära peitma", et siis selle käigus jooksmine kui imehea vahend ka "vastupunnijad" arenema paneks. Kirjutasin siinsamas veebis (vt. Ja siis mindi orienteeruma ) pikemalt orienteerumise (O-jooksu ) võlust, kus just omamoodi vahelduvate tempodega jooksmine on selle ala üks omapärasid. Või hasartne pallimäng, kus märkamatult kilomeetreid läbitakse. Nii et "jooksupõhi" saadakse alla väga erineval moel ja ei tohiks selle taga näha vaid üht - tuima ja tühma rügamist...
Kui arutleda veel selle üle - kuidas joosta, siis üsna palju peaks olema sellist "kulgemist", kus toimuks jooks n.ö. ilma sellele mõtlemata. Et ei mõtleks üleliia iga sammu ja jalatõuke peale. Või siis jällegi - kui tahame jooksuga midagi väga konkreetset arendada, siis tuleb tõesti iga sammu täpse sooritamise peale mõelda. Kui vestlesin jooksuteemal oma kolleegi Reeda Tuulaga, kes on eelkõige ikkagi suusataustaga, kuid pistnud "pea tulle " üha enam ka jooksurindel, siis tema kurtis küll raskusi, kus suusatajana jooksma asudes tuleb päris rohkesti vaeva näha sellega - kuidas jooksed... Nagu ta ütles - suusatamise tarbeks olen saanud oma jooksud joostud, aga kui tahad kas või mingi kompleksürituse arvestuses paremikku jõuda, siis pead oma jooksupoolt siiski revideerima...
"Hubi " Hubert Pärnakivi - ka pea, kere ja käte asendis on sees tema jooksumaneer / Foto : HP kujust Viljandis
Kuigi tundub, et ega harjumuspärast ja sissejuurdunud kehaasendit või ka omapära juba niisama kergelt ei muuda. Ka välise pildi järgi seisab mul endalgi silme ees nii Lembit Virkuse kui Hubert Pärnakivi jooksukuvand, mis oli neile endile sobiv ja isikupärane ... Kui see ka efektiivseks osutub, siis ei tasu oma "jooksuliku väljanägemise üle" üleliia muretseda. Mis on , see on ja mida pole , seda pole !
Muidugi ei saa kõiki neid arutlusi üle kanda tipptasandile ja eriti veel lühema distantsi meeste tegevusse. Need "tõsitormajad" ei tohi oma jooksuliigutustes küll midagi üleliigset korda saata. Nagu ka Eesti 2014. aasta parima sportlase Rasmus Mägiga kohtudes jutuks tuli, siis on tema 400 m pikkuses tõkkejooksus lausa iga samm paigas...
See on uskumatu, kuidas RM ise koos oma treeneritest vanematega on selle - staadioniringil toimuva samm-sammult läbi analüüsinud, et seda siis nii konkurentide kui ka enda soorituste põhjal jätkuvalt parandada...
Siinkohal järgnevalt üks arutlus RM jooksmise kohta mullusuvises "Postimehes " :
...400 meetri tõkkejooks on ränk spordiala, kus tribüünil istujal on palja silmaga raske eristada, kas sportlane liigub tempos, mis lubab aega 48 või 51 sekundi kanti. Mägi tunnetab aga oma tempot hästi ja saab juba jooksu käigus aru, millise tulemusega võib lõpetada. Ta selgitas, et kõige olulisem on rütm ja sellega kaasnevalt sammude arv.
«Sammud on loetud, näiteks Eesti rekordit püstitades tegin kolm sammu vähem kui Oslo Teemantliiga võistlusel,» selgitas Mägi ja tunnistas, et jooksu ajal ta tegelikult enam oma samme ei loe. «Tõkete vahel tehtavatest sammude arvust saan aru sellest, kumma jalaga tõkkele lähen. Lisaks annab infot see, kui hästi õnnestub rütmi hoida – kas tõkked tulevad õige koha peal või jäävad need liiga kaugele.»
Muidugi ei saa kõiki neid arutlusi üle kanda tipptasandile ja eriti veel lühema distantsi meeste tegevusse. Need "tõsitormajad" ei tohi oma jooksuliigutustes küll midagi üleliigset korda saata. Nagu ka Eesti 2014. aasta parima sportlase Rasmus Mägiga kohtudes jutuks tuli, siis on tema 400 m pikkuses tõkkejooksus lausa iga samm paigas...
See on uskumatu, kuidas RM ise koos oma treeneritest vanematega on selle - staadioniringil toimuva samm-sammult läbi analüüsinud, et seda siis nii konkurentide kui ka enda soorituste põhjal jätkuvalt parandada...
Siinkohal järgnevalt üks arutlus RM jooksmise kohta mullusuvises "Postimehes " :
...400 meetri tõkkejooks on ränk spordiala, kus tribüünil istujal on palja silmaga raske eristada, kas sportlane liigub tempos, mis lubab aega 48 või 51 sekundi kanti. Mägi tunnetab aga oma tempot hästi ja saab juba jooksu käigus aru, millise tulemusega võib lõpetada. Ta selgitas, et kõige olulisem on rütm ja sellega kaasnevalt sammude arv.
«Sammud on loetud, näiteks Eesti rekordit püstitades tegin kolm sammu vähem kui Oslo Teemantliiga võistlusel,» selgitas Mägi ja tunnistas, et jooksu ajal ta tegelikult enam oma samme ei loe. «Tõkete vahel tehtavatest sammude arvust saan aru sellest, kumma jalaga tõkkele lähen. Lisaks annab infot see, kui hästi õnnestub rütmi hoida – kas tõkked tulevad õige koha peal või jäävad need liiga kaugele.»
Rasmus Mägi -iga samm peab paigas olema / Foto : Scanpix
Mägi sõnul on ühe jooksusammu pikkus kaks ja pool meetrit, seega annavad kolm vähemsammu piltlikult vaheks seitse ja pool meetrit. «Tegelikult suudaksin teha ka viis sammu vähem, kuid sellisel juhul oleks tulemus viletsam, sest rütm poleks enam õige,» lisas ta.
Arutlus Toomas Turbi teemal
Et ma selles jooksuloos ühe meie omaegse parima jooksumehe Toomas Turbiga juhtunu ette võtsin, siis on sellel ka päris hea taustastoori. Nimelt tekkis Toomasel oma jooksukarjääri teatud aastatel (1978-80 ) teatud kahevahel olemist. Ehkki jooksuasjad sujusid, kiskus teda ka suusatamise poole. Treener Olav Karikosk ei vaadanud seda suusatamise kasuks kaldumist kuigi hea pilguga - ikka hoiatas, et kui liiga palju suusatad, siis vajub jooksusamm madalaks ja üleüldse - ega kasuks see sulle ei tule, igatahes teed sellega suure vea ...
Siis ilmus aga ühel sügispäeval Piritale, meie "pedakate " suusatreeningutele üks mulle täiesti tundmatu mees. " "Tahaks suusatamist teha" selgitas see vibalik tudeng , kui velotreki taga metsas kohtusime, rääkimata pooltki sõna sellest, et Karikosk teda igati manitsenud ...
Et ma selles jooksuloos ühe meie omaegse parima jooksumehe Toomas Turbiga juhtunu ette võtsin, siis on sellel ka päris hea taustastoori. Nimelt tekkis Toomasel oma jooksukarjääri teatud aastatel (1978-80 ) teatud kahevahel olemist. Ehkki jooksuasjad sujusid, kiskus teda ka suusatamise poole. Treener Olav Karikosk ei vaadanud seda suusatamise kasuks kaldumist kuigi hea pilguga - ikka hoiatas, et kui liiga palju suusatad, siis vajub jooksusamm madalaks ja üleüldse - ega kasuks see sulle ei tule, igatahes teed sellega suure vea ...
Siis ilmus aga ühel sügispäeval Piritale, meie "pedakate " suusatreeningutele üks mulle täiesti tundmatu mees. " "Tahaks suusatamist teha" selgitas see vibalik tudeng , kui velotreki taga metsas kohtusime, rääkimata pooltki sõna sellest, et Karikosk teda igati manitsenud ...
TPedI nelik - 1979.a. Tallinn - Keila - Tallinn suusamaratoni võitja . Vasakult alates - Avo Sein , Peeter Tõldsepp, Toomas Turb , Kaido Metsma / foto: Eesti filmiarhiiv
Juba esimestest tundidest oli näha, et mustamaa treeningus on selle "uustulnuka" minek suusameestest tunduvalt hoogsam, eriti Pirita metsa või just jõeäärse liivarinnaku tõusudel. Ning kogu aeg leidsin end seda nähes mõttelt, et kuidas see mees aga suuskadel hakkama saab, sest olin varem Tartu päevilgi näinud, kuidas head jooksumehed talvel suusal ikkagi päris hakkama ei saanud. Nii, nagu ei saanud suusamehed pärisjooksjatel n.ö. lõpuni kandadel püsitud.
Talv tuligi, tegime suuska nii Vana - Otepääl kui Tallinnaski, aga omaette nähtus oli see, et just Otepää raskemal maastikul oli Toomas imestamapandavalt hea, nii et torkas isegi suusatreener Kalju Valgusele silma. Eks ta jah võttis neid tõuse rohkem jooksu- kui libissammuga, aga et võhma ja kiirust piisas, siis said mitmed vabariigi parimad tema tugevust tunda, näiteks Paul Vaard, Ahti Kurvits jt. Kahel aastal võideti Peda võistkonnaga Tallinn - Keila maratongi ära, kus Toomas oli suusatajatele väärikaks tiimikaaslaseks.
Talv tuligi, tegime suuska nii Vana - Otepääl kui Tallinnaski, aga omaette nähtus oli see, et just Otepää raskemal maastikul oli Toomas imestamapandavalt hea, nii et torkas isegi suusatreener Kalju Valgusele silma. Eks ta jah võttis neid tõuse rohkem jooksu- kui libissammuga, aga et võhma ja kiirust piisas, siis said mitmed vabariigi parimad tema tugevust tunda, näiteks Paul Vaard, Ahti Kurvits jt. Kahel aastal võideti Peda võistkonnaga Tallinn - Keila maratongi ära, kus Toomas oli suusatajatele väärikaks tiimikaaslaseks.
17.veebruaril 1980.a sõidetud Tartu maraton, kus Toomas Turb on ehk tõelise üllatusmehena suusameeste hulgas päris kõval 7. positsioonil
Kus aga Turbi suusavõimekus alt vedas, oli Eesti MV suusamaraton, kus läks vaja korralikku paaristõugete ladumist, aga enam ikkagi ka suusatehnika oskust... "Kui miski mulle eriti raske oli, siis mäletan seda , et kui jooksus kulges mul kõik nagu iseenesest, siis suusatamises pidin lisaks pingutamisele kogu aeg mõtlema , et kuidas ma nüüd tõukan ja paremini edasi saan. Oli aga maastik pisut kergem , siis suutsin hästi oma jooksuvõimekust kasutada ja tunda pisut sedagi, et võin teatud oludes suusaparemikuga rinda pista küll " meenutab Toomas nüüd, 35 aastat hiljem ...
Siis tegi TT kaasa kogu suvise jooksukarusselli, kuid 1979.aasta sügiseks oli kand nii haigeks joostud, et tuli vahepeal vaid ujumisega piirduda.
Teine "suusatalv" ei kukkunud tal tipptasemel enam nii hea välja, kuid näiteks 1980. aasta Tartu suusamaratoni protokolli 7. koht ja Balti kõrgkoolide parima üliõpilassuusataja tiitel olid vähemalt suusaringkondadele igati muljetavaldavad... nii et mõnigi päris - kas see mees kavatseb päriselt suusatamise juurde tulla ?
Seda siiski ei juhtunud. 1980.a. kevadel võidetud Eesti meistritiitel murdmaajooksus lõpetas Toomase "eksirännakud". "Veendusin, et olin suusatamisega igati enesekindlust juurde saanud ja sammgi polnud halvemaks läinud. Suusatamine oli mulle igati kasuks tulnud, kuid selle ala tippu poleks ma ilmselt jõudnud " võtab Toomas oma "seiklused " jooksu ja suusatamise vahel kokku...
Siis tegi TT kaasa kogu suvise jooksukarusselli, kuid 1979.aasta sügiseks oli kand nii haigeks joostud, et tuli vahepeal vaid ujumisega piirduda.
Teine "suusatalv" ei kukkunud tal tipptasemel enam nii hea välja, kuid näiteks 1980. aasta Tartu suusamaratoni protokolli 7. koht ja Balti kõrgkoolide parima üliõpilassuusataja tiitel olid vähemalt suusaringkondadele igati muljetavaldavad... nii et mõnigi päris - kas see mees kavatseb päriselt suusatamise juurde tulla ?
Seda siiski ei juhtunud. 1980.a. kevadel võidetud Eesti meistritiitel murdmaajooksus lõpetas Toomase "eksirännakud". "Veendusin, et olin suusatamisega igati enesekindlust juurde saanud ja sammgi polnud halvemaks läinud. Suusatamine oli mulle igati kasuks tulnud, kuid selle ala tippu poleks ma ilmselt jõudnud " võtab Toomas oma "seiklused " jooksu ja suusatamise vahel kokku...
Kui lugesin hiljuti "Jooksuinspiratsiooni" alla kirja pandust , et ...
Toomas Turbi jaoks olid tempokross ja jooksumäng ehk fartlek kaks võtmetreeningut, mida pidi alati tegema. Tänu sellele, et tempokross nõuab kannatamist, siis meeldis tal selle abil arendada vaimujõudu võistlusteks, kus tuli juba algusest peale joosta täie jõuga. „Mul oli lausa kinnisidee joosta tempokrosse. Kõik tempotreeningud olid minu meelest ägedad treeningud. Tempojooksud aitasid mul leida võimalusi, kuidas võistlustel konkurentidest jagu saada“, ütles Turb. Tempokrossi pikkus oli Turbil alati pikem kui eelseisev võistlusmaa. „Kui ma jooksin 15 km tempoka, siis tundus 5 km võistlustel väga lühikese maana“, meenutas Turb...
... siis nüüd saan küll aru, kust tuli Toomase kõva põhi ja võimekus suusamehi raskel maastikul lüüa. Ja siinkohal tuleb ka väike spekulatsioon, et kuidas sobinuks Toomasesugusele mehele suusatamise mingi tänapäevane ja uus võistlusformaat - näiteks raske profiiliga rajal sõidetav klassikasprint ??? Äkki löönuks ta sellise ala puhul "platsi puhtaks ", nagu teeb seda enamusel juhtudel ikka jooksusammu kasutav Emil Jönsson...
Kui siinkohal võiks taolise spekulatsiooni ka lõpetada, siis Toomase juhtum seisab hea näitena siiani meeles... ja on ehk nii mõnelegi - " kahe heinakuhja vahel " olnud spordimehele päris tuttav lugu...
Kuidas on aga suusamehed jooksuga hakkama saanud ?
Mõned ikkagi päris edukalt, kuid kui eelmisel sajandil tegid suusamehed jooksjatele "tõsist säru", siis tänapäeval saab küll suure üldistusena öelda, et mõlemil alal on "jäädud n.ö. oma liistude juurde " Nagu kinnitab pikaajalise suusataja ja treeneristaažiga Jaanus Teppan, on enamust suusatajatest jooksurajale toonud eelkõige tahe mustamaa treeningutes korralikku pingutust kogeda. Eriti just krossijooksudes, kus suusatajate nimed piisavalt tihedalt silma hakkavad. Peamiselt just noorteklassides, nagu märgib ka Laur Lukin. Tema sõnul on kõigil 12-16 aastastel tüdrukutel, kes 1-2 km jooksus ja poistel, kes vastavalt siis 2-3 km jooksus häid resultaate saavutavad, selged eeldused ka heaks suusatajaks saada.
Teppan ei kipu jooksutreeningute kasutamise osa siiski väga üle tähtsustama, aga nõustub eelpool tsiteeritud soomlastega, et joosta võiks suusatajad tänapäeval tõesti rohkem. Igat sorti jookse proovides, et siis enda võimekust ühes või teises "järelekatsumises" selgemaks saada. On jooks ju n.ö. ilma "tehniliste abivahenditeta " ja kõik kukub ikkagi välja nii , nagu "torust tuleb". Ratas, rull jpm. on kõik hoopis teisemad asjad, aga jooksu kiituseks sõnab Teppan, et siin on liigutuste suunad ja tõukeliigutused pea samad, mis klassikasuusatamiseski. Jah, mis jooksu puhul kuidagi hõivatud ei saa, see on kogu vööst ülevale poole jääv lihaskond, mille koormamist suvistes treeningutes aga suusatamine üha enam vajab. Ja seal tulevadki appi need muud treeningvahendid, kus n.ö. "kroppa " ka oma koormuse saab...Siinkohal teeb JT taas omapoolse üldistuse , et paistvat, et liigne raiuv ja võimekas ülakeha töö rõhutamine on üha enam suundumas ka korraliku suusatõuke , pöiatöö sooritamise oskuse poole. Seda oli tema arvates näha ilmekalt ka Faluni MM-i paremiku sõitudes ja see viitab korralike jooksuharjutuste suurendamise vajadusele...
Mida aga Teppan veel rõhutab, on jooksuga harjumise asi, just kevadel, kui ollakse suusatamisest n.ö. libisevalt tegevuselt tuldud ja siis algab hoolimata heast jalanõust ja sobivast pehmest pinnasest ikkagi põrutuse või õigemini just amortisatsiooniga seotud tegevus. Igal sammul saavad ju siseorganid oma "raputamise", millega aga pikkamisi harjutakse... Nii et pisut tasuks kevadel jooksudega tagasi hoida ning eks seetõttu on suusatajad aldimad jooksma enam sügisel kui kohe lumelt tulles ...
Mida tuleks harrastajatel silmas pidada ?
Toomas Turbi jaoks olid tempokross ja jooksumäng ehk fartlek kaks võtmetreeningut, mida pidi alati tegema. Tänu sellele, et tempokross nõuab kannatamist, siis meeldis tal selle abil arendada vaimujõudu võistlusteks, kus tuli juba algusest peale joosta täie jõuga. „Mul oli lausa kinnisidee joosta tempokrosse. Kõik tempotreeningud olid minu meelest ägedad treeningud. Tempojooksud aitasid mul leida võimalusi, kuidas võistlustel konkurentidest jagu saada“, ütles Turb. Tempokrossi pikkus oli Turbil alati pikem kui eelseisev võistlusmaa. „Kui ma jooksin 15 km tempoka, siis tundus 5 km võistlustel väga lühikese maana“, meenutas Turb...
... siis nüüd saan küll aru, kust tuli Toomase kõva põhi ja võimekus suusamehi raskel maastikul lüüa. Ja siinkohal tuleb ka väike spekulatsioon, et kuidas sobinuks Toomasesugusele mehele suusatamise mingi tänapäevane ja uus võistlusformaat - näiteks raske profiiliga rajal sõidetav klassikasprint ??? Äkki löönuks ta sellise ala puhul "platsi puhtaks ", nagu teeb seda enamusel juhtudel ikka jooksusammu kasutav Emil Jönsson...
Kui siinkohal võiks taolise spekulatsiooni ka lõpetada, siis Toomase juhtum seisab hea näitena siiani meeles... ja on ehk nii mõnelegi - " kahe heinakuhja vahel " olnud spordimehele päris tuttav lugu...
Kuidas on aga suusamehed jooksuga hakkama saanud ?
Mõned ikkagi päris edukalt, kuid kui eelmisel sajandil tegid suusamehed jooksjatele "tõsist säru", siis tänapäeval saab küll suure üldistusena öelda, et mõlemil alal on "jäädud n.ö. oma liistude juurde " Nagu kinnitab pikaajalise suusataja ja treeneristaažiga Jaanus Teppan, on enamust suusatajatest jooksurajale toonud eelkõige tahe mustamaa treeningutes korralikku pingutust kogeda. Eriti just krossijooksudes, kus suusatajate nimed piisavalt tihedalt silma hakkavad. Peamiselt just noorteklassides, nagu märgib ka Laur Lukin. Tema sõnul on kõigil 12-16 aastastel tüdrukutel, kes 1-2 km jooksus ja poistel, kes vastavalt siis 2-3 km jooksus häid resultaate saavutavad, selged eeldused ka heaks suusatajaks saada.
Teppan ei kipu jooksutreeningute kasutamise osa siiski väga üle tähtsustama, aga nõustub eelpool tsiteeritud soomlastega, et joosta võiks suusatajad tänapäeval tõesti rohkem. Igat sorti jookse proovides, et siis enda võimekust ühes või teises "järelekatsumises" selgemaks saada. On jooks ju n.ö. ilma "tehniliste abivahenditeta " ja kõik kukub ikkagi välja nii , nagu "torust tuleb". Ratas, rull jpm. on kõik hoopis teisemad asjad, aga jooksu kiituseks sõnab Teppan, et siin on liigutuste suunad ja tõukeliigutused pea samad, mis klassikasuusatamiseski. Jah, mis jooksu puhul kuidagi hõivatud ei saa, see on kogu vööst ülevale poole jääv lihaskond, mille koormamist suvistes treeningutes aga suusatamine üha enam vajab. Ja seal tulevadki appi need muud treeningvahendid, kus n.ö. "kroppa " ka oma koormuse saab...Siinkohal teeb JT taas omapoolse üldistuse , et paistvat, et liigne raiuv ja võimekas ülakeha töö rõhutamine on üha enam suundumas ka korraliku suusatõuke , pöiatöö sooritamise oskuse poole. Seda oli tema arvates näha ilmekalt ka Faluni MM-i paremiku sõitudes ja see viitab korralike jooksuharjutuste suurendamise vajadusele...
Mida aga Teppan veel rõhutab, on jooksuga harjumise asi, just kevadel, kui ollakse suusatamisest n.ö. libisevalt tegevuselt tuldud ja siis algab hoolimata heast jalanõust ja sobivast pehmest pinnasest ikkagi põrutuse või õigemini just amortisatsiooniga seotud tegevus. Igal sammul saavad ju siseorganid oma "raputamise", millega aga pikkamisi harjutakse... Nii et pisut tasuks kevadel jooksudega tagasi hoida ning eks seetõttu on suusatajad aldimad jooksma enam sügisel kui kohe lumelt tulles ...
Mida tuleks harrastajatel silmas pidada ?
Vabast tahtest , reipal sammul - jooksude jooksul ümber Viljandi järve / Foto : Hendrik Osula /Scanpix
Eks see lähtu paljuski iga harjutaja taustsüsteemist. Tundub, et kõige kergem on liikumisharrastust ehk rattasõiduga peale hakata. On ju kergematel ja tasasematel maastikel n.ö. kerida lausa lust. Jooksma asudes algavad aga tavaliselt omamoodi komplikatsioonid. Tehniliselt pole selline liikumisvorm ju keeruline. Üsna loomupärane asi, aga kui ikkagi eelnev jooksuharjumus on suhteliselt napp või jäänud kunagiste nooruspäevade kanti, siis on küllatki raske taas end pidevas "kerimises" hoida. Nagu kinnitavad harrastajatega tegelevad treenerid, siis pole keelatud just neil alguse treeningutel ka käigulõike sisse võtta. Peamine, et suudetaks end pikema aja jooksul taolises tsüklilises toimimises hoida.
Eks jooks tahab jah n.ö. enda leidmist, või nagu märkis ka Toomas Turb - jooks peab sinus sees olema. Ja see ei käi ainult tipptaseme kohta, sest eks iga harrastaja taha endale taolistes tegevustes ikkagi ka selle meeldivamat poolt leida.
Omaette probleem on ülekaalulistel ja n.ö. "raske kondiga" harrastajatel, kel , eriti veel kõva pinnasega radadel hakkab üsna varsti - miski järele andma. Nii et, kõik selle peab iga jooksuga tegeleja ISE ära tunnetama ja niimoodi oma jooksutreeningutes selle sobivama variandi leidma.
Seda otsingute protsessi on harrastajad ka ise üsna ilmekalt kirjeldanud ja hiljem juba pikemaid otsi joostes on nad ise ka imestanud, milleks kõik nad üsna varsti võimelised on...
Nii et jooks on tõesti - igati tarvilik tegevus
28.aprillil 2015.a
P.S. Sain seda jooksulugu ka jookukorüfeele emeriitprofessor Ants Nurmekivile näidata. Ta oli muidugi üllatunud, et äkki jooksuasjust kirjutamise olin ette võtnud. Sain temalt kirjapandule posittivse hinnangu ja ka lubaduse, et jooksust kannataks veel meil ka tulevikus rääkida... sest AN sõnul on jooks nii mitmepalgeline kehaline tegevus, et tema roll ei tohiks ka suusaharrastuses kuidagi unarusse jääda...
28.juulil 2016.a.
