Neiud- noorikud hüppemäel...
MM-i 1. hüpete "kuld" üksmeelsele Jaapani segatiimile
NAISED - suusahüpete ja kahevõistluse värske tuul !
Nagu teada, oli Otepää kahevõistluse 2019. a. MK etapil mitu ajaloolist momenti - niisiis ikkagi sellise tasemega võistlus esmakordselt Eestis. Aga mitte vähem ja ehk FIS-i arenguloost veelgi ajaloolisem sai toimuma siis, kui esimest korda asusid sealsamas võistlema n.ö. Continental Cup-i raames naised - kahevõistlejad.
Kuid taoline võimaluste, sõna otseses mõttes, kättevõitmine pole neidudel - noorikutel niisama lihtsalt käinud. Sellest siis põgusalt juba allpool
Pärast segavõistkonnavõistlust Val di Fiemme 2013.a.MM-i suusahüppemäel sai kõigile, kes seda pingelist heitlust jälgisid, et naiste läbimurre nii maskuliinsele alale , nagu suusahüpped on toonud senini ainult positiivseid ilminguid. Samas oli alles mõned aastad äärmiselt taunitav, kui naiste suusahüppeid nimetas ortopeediakirurgist toonane ROK-i president Jacques Rogge isiklikult „suurvõistluste ohuriski suurendajaks“, „väikese grupi huviharrastuseks“, ja kokkuvõttes isegi „olümpiamedalite väärtuse lahjendajaks“…)
Nagu elu näitas, siis president JR oli kas kellegi poolt raskelt mõjutatud või lihtsalt tõsiste eelarvamustega inimene. Samas oldi juba olümpiale lubatud nägusid lömastavad naised-kahevõitlejad... Aga tont temaga , selle JR-ga...
Nagu teada, oli Otepää kahevõistluse 2019. a. MK etapil mitu ajaloolist momenti - niisiis ikkagi sellise tasemega võistlus esmakordselt Eestis. Aga mitte vähem ja ehk FIS-i arenguloost veelgi ajaloolisem sai toimuma siis, kui esimest korda asusid sealsamas võistlema n.ö. Continental Cup-i raames naised - kahevõistlejad.
Kuid taoline võimaluste, sõna otseses mõttes, kättevõitmine pole neidudel - noorikutel niisama lihtsalt käinud. Sellest siis põgusalt juba allpool
Pärast segavõistkonnavõistlust Val di Fiemme 2013.a.MM-i suusahüppemäel sai kõigile, kes seda pingelist heitlust jälgisid, et naiste läbimurre nii maskuliinsele alale , nagu suusahüpped on toonud senini ainult positiivseid ilminguid. Samas oli alles mõned aastad äärmiselt taunitav, kui naiste suusahüppeid nimetas ortopeediakirurgist toonane ROK-i president Jacques Rogge isiklikult „suurvõistluste ohuriski suurendajaks“, „väikese grupi huviharrastuseks“, ja kokkuvõttes isegi „olümpiamedalite väärtuse lahjendajaks“…)
Nagu elu näitas, siis president JR oli kas kellegi poolt raskelt mõjutatud või lihtsalt tõsiste eelarvamustega inimene. Samas oldi juba olümpiale lubatud nägusid lömastavad naised-kahevõitlejad... Aga tont temaga , selle JR-ga...
Malbe olekuga Yuki ITO /JPN/ - jungade "kuld" Tehvandilt aastal 2011 /foto:KZ
Tehvandilgi nägime, et 100 – meetrised hüpped ja18 stiilipunkti pole neidudele mingi ime
Kõvim eestimaine naiste suusahüppevõistlus peeti 2011. aasta Juunioride MM-l Tehvandi K-90-l. Siis alles 16 aastane jaapanlanna Yuki ITO lendas sel, oma parimal võistlusel neidude suusahüpete teises voorus kõige kaugemale ja sai kirja muljetavaldavad 99 meetrit. Pealtvaatajatel võttis see suu lahti ! Stiilipunkte anti talle seejuures kahekümnest võimalikust – 18! Seda ka suusakuulsusest Ago Markvardilt, kes oli juba rahvusvahelise tasemega kohtunikuks tõusnud ja nüüd kõik need päevad Tehvandil hüppestiili hindas.
„Kohtunikuna pean ma objektiivne olema, lähtuma kehtivatest nõuetest, aga mida hüpe edasi, seda enam tõusid minu positiivsed emotsioonid. See oli mulle täielik avastus, kui võtaksin kokku oma esimese n.ö.“elusa“ kokkupuute naiste suusahüpetega. Uskumatult kenad, kontrollitud hüpped ja kui millegi kallal norida pole, siis tulevad ka kõrged stiilipunktid. Ning ei mingit kartusetonti, ehkki paremad lendasid õige mitmel korral saja meetri kanti" ei suutnud paljunäinud suusaarbiiter oma arvamuspuhangut tagasi hoida.
"Aga riskid , Ago ? Kuidas nendega? "
„Kui suudetakse võistlusoludele sobiv hoovõtukõrgus (stardipoom) määrata, siis on kõik korras. Naised - neiud peavad ikkagi paraja hoo saama ning nagu näha võis, jätkus neil selle ohjamiseks hüppe igas faasis nii treenitust kui enesekontrolli. Isegi mõni pisut uljamaks läinud hüpe ja tasakaalukaotus kallutati oskuslikult enda kasuks“ märkis Ago tunnustavalt.
Kogu maailmas kuskil vaid paarisaja kanti jääva tõsise harrastajaga naiste suusahüpetel ei õnnestunud aga mitte kuidagi enda paeluvaid esitusi maailma hinnatuimate võistluste – olümpiamängude areenile viia. Kui rahvusvahelise suusaliidu (FIS) poolt oli tulnud aina kasvav toetus, siis Rahvusvaheline Olümpiakomitee (ROK) oli teinud ala kohta pidevalt tõrjuvaid väga ühemõtteseid avaldusi....
Tehvandil nähtu ja Ago poolt öeldu põhjal seda negatiivset "kõrvalmaiku" küll milleski ei hoomanud…
Kõvim eestimaine naiste suusahüppevõistlus peeti 2011. aasta Juunioride MM-l Tehvandi K-90-l. Siis alles 16 aastane jaapanlanna Yuki ITO lendas sel, oma parimal võistlusel neidude suusahüpete teises voorus kõige kaugemale ja sai kirja muljetavaldavad 99 meetrit. Pealtvaatajatel võttis see suu lahti ! Stiilipunkte anti talle seejuures kahekümnest võimalikust – 18! Seda ka suusakuulsusest Ago Markvardilt, kes oli juba rahvusvahelise tasemega kohtunikuks tõusnud ja nüüd kõik need päevad Tehvandil hüppestiili hindas.
„Kohtunikuna pean ma objektiivne olema, lähtuma kehtivatest nõuetest, aga mida hüpe edasi, seda enam tõusid minu positiivsed emotsioonid. See oli mulle täielik avastus, kui võtaksin kokku oma esimese n.ö.“elusa“ kokkupuute naiste suusahüpetega. Uskumatult kenad, kontrollitud hüpped ja kui millegi kallal norida pole, siis tulevad ka kõrged stiilipunktid. Ning ei mingit kartusetonti, ehkki paremad lendasid õige mitmel korral saja meetri kanti" ei suutnud paljunäinud suusaarbiiter oma arvamuspuhangut tagasi hoida.
"Aga riskid , Ago ? Kuidas nendega? "
„Kui suudetakse võistlusoludele sobiv hoovõtukõrgus (stardipoom) määrata, siis on kõik korras. Naised - neiud peavad ikkagi paraja hoo saama ning nagu näha võis, jätkus neil selle ohjamiseks hüppe igas faasis nii treenitust kui enesekontrolli. Isegi mõni pisut uljamaks läinud hüpe ja tasakaalukaotus kallutati oskuslikult enda kasuks“ märkis Ago tunnustavalt.
Kogu maailmas kuskil vaid paarisaja kanti jääva tõsise harrastajaga naiste suusahüpetel ei õnnestunud aga mitte kuidagi enda paeluvaid esitusi maailma hinnatuimate võistluste – olümpiamängude areenile viia. Kui rahvusvahelise suusaliidu (FIS) poolt oli tulnud aina kasvav toetus, siis Rahvusvaheline Olümpiakomitee (ROK) oli teinud ala kohta pidevalt tõrjuvaid väga ühemõtteseid avaldusi....
Tehvandil nähtu ja Ago poolt öeldu põhjal seda negatiivset "kõrvalmaiku" küll milleski ei hoomanud…
Lisaks hüppepikkusele ja stiilile veel ka imekaunis naeratus- ilmameistrilt Sarah Hendricksonilt /foto: SH veebist
ROK-ile puust ja punasest selgust tehes
Naised aga ei jätnudki oma tahtmist. Mõne nädala pärast peale Otepääd, 25. veebruaril tõusis naishüppajate paremik taas spordimaailma tähelepanu keskmesse, kui sai teoks MM-i hüppevõistlus ühel kõige esinduslikumal, Holmenkolleni mäel. Et see trampliin oli Tehvandi omast 16 meetri jagu võimsam, siis tuli sealt stiilipuhtaid 100- meetriseid lende rohkesti. See võistlus oli aga ülimalt hästi "lavastatud", kus naiste ja meeste hüppevoorud olid vaheldumisi pandud. Sedasi sai kogu meeletu rahvahulk ja ka televaatajad lisaks meeste "möllamisele" hea ja nauditava ülevaate ka naiste suusahüpetest. Et lähtepoomide vahet eriti ei vaadatudki, siis publikut võlusid just hulljulgete naiste samapikad ja stiilipuhtad õhulennud....
„Ja sealt läkitasime niimoodi me uue sõnumi ka ROK-i poole“ kinnitas siis hüppenaisi tarmukalt toetanud FIS-i suusahüpete juht Walter Hofer… Selline tuline võitlus andis neile ROK-i isandate vastu peagi seljavõidu...
Nii Otepääl kui Oslol oli sellles pikas olelusvõitluses oma roll, mis pikkamööda murendas vastasseisjaid ja uue hooaja alguseks tuli FIS-st järgmine teade , mille jätan siin autentsuse huvides tõlkimata :
Debut of ladies’ Ski Jumping World Cup
Saturday, December 3rd, 2011 will be a memorable day in the history of Ski Jumping and FIS. For the first time, female ski jumpers will compete in a World Cup event in Lillehammer, Norway as the new World Cup series commences.
Ladies’ Ski Jumping has been practiced since the second part of the 19th century and a FIS Continental Cup circuit has been carried out since the 2004/05 season. In 2006, the first junior world champion was crowned - it was Juliane Seyfarth from Germany. In 2009 and 2011, Lindsey Van (USA) and Daniela Iraschko (AUT) celebrated victories at the FIS Nordic World Ski Championships in Liberec (CZE) and Oslo (NOR). And in 2014, ladies’ Ski Jumping will be part of the Olympic Winter Games in Sochi (RUS).
The establishment of a ladies’ Ski Jumping World Cup series is yet another step in the right direction. While Lindsey Van will miss the first competition because of a hip injury suffered on October 4th, Iraschko - who currently is the undisputed dominator of the scene - will compete. A big battle for the historical first victory in Lillehammer is expected between Iraschko, home-town heroes Line Jahr and Anette Sagen, France’s super star Coline Mattel, Italy’s Elena Runggaldier and many others. Overall, more than 50 ladies from around 15 countries are expected to compete.
The FIS ladies Ski Jumping World Cup presented by Viessmann and OMV as the official main sponsor of the series will visit Schonach-Schönwald and Hinterzarten (GER), Val di Fiemme (ITA), Szczyrk (POL), Hinzenbach (AUT), Ljubno (SLO) and Zao (JPN) during the 2011/2012 season before crowning the first overall winner at the Midstubakken in Oslo on 9th March 2012.
Contributed by Egon Theiner (FIS)
Naised aga ei jätnudki oma tahtmist. Mõne nädala pärast peale Otepääd, 25. veebruaril tõusis naishüppajate paremik taas spordimaailma tähelepanu keskmesse, kui sai teoks MM-i hüppevõistlus ühel kõige esinduslikumal, Holmenkolleni mäel. Et see trampliin oli Tehvandi omast 16 meetri jagu võimsam, siis tuli sealt stiilipuhtaid 100- meetriseid lende rohkesti. See võistlus oli aga ülimalt hästi "lavastatud", kus naiste ja meeste hüppevoorud olid vaheldumisi pandud. Sedasi sai kogu meeletu rahvahulk ja ka televaatajad lisaks meeste "möllamisele" hea ja nauditava ülevaate ka naiste suusahüpetest. Et lähtepoomide vahet eriti ei vaadatudki, siis publikut võlusid just hulljulgete naiste samapikad ja stiilipuhtad õhulennud....
„Ja sealt läkitasime niimoodi me uue sõnumi ka ROK-i poole“ kinnitas siis hüppenaisi tarmukalt toetanud FIS-i suusahüpete juht Walter Hofer… Selline tuline võitlus andis neile ROK-i isandate vastu peagi seljavõidu...
Nii Otepääl kui Oslol oli sellles pikas olelusvõitluses oma roll, mis pikkamööda murendas vastasseisjaid ja uue hooaja alguseks tuli FIS-st järgmine teade , mille jätan siin autentsuse huvides tõlkimata :
Debut of ladies’ Ski Jumping World Cup
Saturday, December 3rd, 2011 will be a memorable day in the history of Ski Jumping and FIS. For the first time, female ski jumpers will compete in a World Cup event in Lillehammer, Norway as the new World Cup series commences.
Ladies’ Ski Jumping has been practiced since the second part of the 19th century and a FIS Continental Cup circuit has been carried out since the 2004/05 season. In 2006, the first junior world champion was crowned - it was Juliane Seyfarth from Germany. In 2009 and 2011, Lindsey Van (USA) and Daniela Iraschko (AUT) celebrated victories at the FIS Nordic World Ski Championships in Liberec (CZE) and Oslo (NOR). And in 2014, ladies’ Ski Jumping will be part of the Olympic Winter Games in Sochi (RUS).
The establishment of a ladies’ Ski Jumping World Cup series is yet another step in the right direction. While Lindsey Van will miss the first competition because of a hip injury suffered on October 4th, Iraschko - who currently is the undisputed dominator of the scene - will compete. A big battle for the historical first victory in Lillehammer is expected between Iraschko, home-town heroes Line Jahr and Anette Sagen, France’s super star Coline Mattel, Italy’s Elena Runggaldier and many others. Overall, more than 50 ladies from around 15 countries are expected to compete.
The FIS ladies Ski Jumping World Cup presented by Viessmann and OMV as the official main sponsor of the series will visit Schonach-Schönwald and Hinterzarten (GER), Val di Fiemme (ITA), Szczyrk (POL), Hinzenbach (AUT), Ljubno (SLO) and Zao (JPN) during the 2011/2012 season before crowning the first overall winner at the Midstubakken in Oslo on 9th March 2012.
Contributed by Egon Theiner (FIS)
Tundub, et ega need jänkidest hüppeneiud just siidikäpad ja nukkudega mängijad pole olnud…
Veelgi enam, niimoodi olid ka pravuurikad mägikotkastest mehed sunnitud igal sammul märkama, et naised on vahel isegi stiilsemate hüpetega, sest nad on kord juba sellised korralikumad ja leiavad, et ka üks ligi 100 km kiirusel käiv lend ei tohi kuidagi lipa-lopa käia...
Ja seda Val di Fiemmes olnud ajaloolist segavõistkonnavõistlust, seal valitsenud õhkkonda meenutades selgus, et maksvusele ei pääsenud mitte ainult meeste jõud ja julgus, vaid just noorikute tasemel lennud…
Ja seda Val di Fiemmes olnud ajaloolist segavõistkonnavõistlust, seal valitsenud õhkkonda meenutades selgus, et maksvusele ei pääsenud mitte ainult meeste jõud ja julgus, vaid just noorikute tasemel lennud…
Olümpiakroonikas aga said asjad sellised käigu, et Vancouver /2010/ osas hääletati ROK-is naishõppajad maha, küll aga jagus medaleid neile siiski juba Sotšis, siis taas 2018.a. olümpial L-Koreas ning uuel aastal ollakse täisprogrammiga ka Pekingis .
Kahevõistlus on jäänud esialgu veel - OM-i ooterežiimile
Kuigi Otepääl saadi 2019. aastal FIS-is tehtud plaanides üks ja just esimene MK tasandi etapp teoks teha, siis 2016.aasta sügisel tehtud pikem "rünnakukava" nägi ametlikus protokollis välja selline :
Norra noorikud 2019.aastal Tehvandil - siis ja praegu kahevõistluse liidrid, kes nagu teisedki ei jõua vist olümpiastarte ära oodata / foto: KZ
Igati selge plaan, kus FIS suudab enda volitustel tegutsemist toetada kuni 2021.aastani. Jah, seda rida on suudetud ka minna. Naiste kahevõistluse olümpiaalaks saamise osas oli peale FIS-i tasandil võistlemist , näiteks viimati 2021.aasta MM-i järel üsna palju lootusi. Arvati, et ROK-i soovituse kohal tehtud ala arendused leiavad kõrgete isandate poolt toetust, kuid Pekingi OM-ks "läks rong" ROK-i eitava otsuse alusel juba 2018. aasta juulis. Tõsi, anti vähelohutav lubadus, et ehk 2026.aastaks leiab programmis aja. Kui arvestada otsustusprotsessi ajastust, siis saatuslik arutelu peaks toimuma järgmise aasta suvel.
Kas naiste KV on ikka sobiv ala olümpiaprogrammi võtmiseks või jääb samamoodi "pildilt välja" nagu suusahüpped Vancouveris. Loodame, et kahevõsitluse naiste tase tõuseb, harrastajate ja riikide arv kasvab veelgi ning pole võimatu, et ka keegi eestlannadest saab kunagi olümpiasihiku võtta...
Kas naiste KV on ikka sobiv ala olümpiaprogrammi võtmiseks või jääb samamoodi "pildilt välja" nagu suusahüpped Vancouveris. Loodame, et kahevõsitluse naiste tase tõuseb, harrastajate ja riikide arv kasvab veelgi ning pole võimatu, et ka keegi eestlannadest saab kunagi olümpiasihiku võtta...
Triinu Hausenberg /EST / NC
|
Annemarii Bendi /EST/NC
|
Just Walter Hofer , suusahüpete kui "suurema venna" vedajana oli kahevõistluse arengu innukas toetaja
Seega, kogu selle hüppemägedele end pühendanud neidude - noorikute olümpiale pürgimise loo kokkuvõtteks võib vaid öelda, et peamine, et me üht ja üsna entusiatlikku seltskonda , antud juhul siis kahevõistluspiigade oma kuidagi üksi ei jätaks . Ehkki neil oli taustavõimuna FIS-is ka seesama Walter Hofer, endine hüppajate juht, ei suutnud ta erinevate riikide tegevuse ja võistluste tausta ja kandepinnaga ROK-is usutavust tekitada. Meie saame aga konkreetselt juba sellesama Tehvandi võistlusega oma silmaga veenduda, et ala on ka "õrnema soo" poolt igati tasemel... Ja nagu FIS kodukal kirjas, siis tulevat Tehvandil äärmiselt tightly packed weekend , kus pool programmist on neidude -noorikute kanda
Fotod : erinevate võistlusvideote kuvatõmmised, SH veeb, KZ
9.detsembril 2021
Fotod : erinevate võistlusvideote kuvatõmmised, SH veeb, KZ
9.detsembril 2021
