18 minutit - õppevideot ...
Täna, 2 päeva pärast Tartu maratoni on Ansomäe laskumisel vaikne. " Sõda Lepzigi linna all" , nagu Eesti kirjandusklassikas taolist madinat kirjeldatakse, on möödas ja Delfi Spordi kaameramees on kiretult ja kommentaarideta kogu selle maratonisõitjate tegevuse maratoni 2. kilomeetril ka fikseerinud...
Kuni 3. minutini näeb väga head laskumisasendite "jooksu" ja siis hakkavad "pommiaugud" tekkima. .... Keegi kukub ja kohe hoitakse temast eemale, mis nõuab juba ülalt tulijatelt head ja kiiret tegutsemisoskust. Kui siis selliseid "pauke " aga massiliselt tekkima hakkab, ei teata enam kuhu põigelda... Ning lõpeb see sellega, et juba hakatakse mäe otsas suuski alt võtma, et siis kõrvalt jalutades esimene laskumine turvaliselt "võtta". Minu arust päris õige tegu, sest laskuda polnud vahepeal tõesti enam kuhugile... Ning 18 minuti pärast on kõik läinud, vaid üksik suusakepp jääb olnut tunnistama...
Nii et õppematerjal missugune ja kellele tahes. Ei pea minema enam üht Vasaloppeti massikukkumist otsima, ka kodumaine kraam kõlbab igati.
Kirjutan seda kõike ilma kedagi naeruvääristamata, aga näen , et taolises asjas on meil hea maratoni saamiseks, just osalejate kandi pealt oskuste õppimisruumi piisavalt. Kui teisel kilomeetril pead ikkagi sellise "körtpärtli " läbi elama, siis paneb mõtlema küll, sest hetkel pole ju enamusel teada , kui hulluks asi veel kas või Harimäest alla minnes kujuneb...
Nagu teada , oli hiljem kõik tunduvalt parem - ruumi rohkem, küljelt ja tagant "pealepressijaid üldsegi mitte. Aga alati on see algusevärk , seda enamustel maratonidel ikka probleemne...
Millised oleks siis lahendused ?
Mäge madalamaks ajada pole võimalik, radasid rohkem ei saa teha. Jääb üle vaid suusatajate kiirust ja koos tulemist kuidagi piirata. Aeg arutada ja ehk mõnedel ka enda kukkumine, üles tõusmine ja ruumi tekitamine läbi vaadata...
Ei kommenteeriks rohkem...teeme kodutööd ! Ka mäesõidus, laskumisoskuses, kiiruse ohjamises, sest mitmed kiirete laskumistega maratonid - Kõrvemaal ja Haanjas on ju veel sellelgi talvel ees.
Sõitsime oma tudengirühmaga ( ca 30 suusatajat ) ka Ansomäe laskumisest alla, saime vastlapäevaks kena pika liu, ilma kukkumiseta...
Ja õhtul näitasin neile seda TM videot, koos analüüsiga, sest nemad - tulevased õpetajad, vaba aja tegevuste korraldajad , ehk maratonisõitjadki peavad ka sellest õppust võtma...
Kuni 3. minutini näeb väga head laskumisasendite "jooksu" ja siis hakkavad "pommiaugud" tekkima. .... Keegi kukub ja kohe hoitakse temast eemale, mis nõuab juba ülalt tulijatelt head ja kiiret tegutsemisoskust. Kui siis selliseid "pauke " aga massiliselt tekkima hakkab, ei teata enam kuhu põigelda... Ning lõpeb see sellega, et juba hakatakse mäe otsas suuski alt võtma, et siis kõrvalt jalutades esimene laskumine turvaliselt "võtta". Minu arust päris õige tegu, sest laskuda polnud vahepeal tõesti enam kuhugile... Ning 18 minuti pärast on kõik läinud, vaid üksik suusakepp jääb olnut tunnistama...
Nii et õppematerjal missugune ja kellele tahes. Ei pea minema enam üht Vasaloppeti massikukkumist otsima, ka kodumaine kraam kõlbab igati.
Kirjutan seda kõike ilma kedagi naeruvääristamata, aga näen , et taolises asjas on meil hea maratoni saamiseks, just osalejate kandi pealt oskuste õppimisruumi piisavalt. Kui teisel kilomeetril pead ikkagi sellise "körtpärtli " läbi elama, siis paneb mõtlema küll, sest hetkel pole ju enamusel teada , kui hulluks asi veel kas või Harimäest alla minnes kujuneb...
Nagu teada , oli hiljem kõik tunduvalt parem - ruumi rohkem, küljelt ja tagant "pealepressijaid üldsegi mitte. Aga alati on see algusevärk , seda enamustel maratonidel ikka probleemne...
Millised oleks siis lahendused ?
Mäge madalamaks ajada pole võimalik, radasid rohkem ei saa teha. Jääb üle vaid suusatajate kiirust ja koos tulemist kuidagi piirata. Aeg arutada ja ehk mõnedel ka enda kukkumine, üles tõusmine ja ruumi tekitamine läbi vaadata...
Ei kommenteeriks rohkem...teeme kodutööd ! Ka mäesõidus, laskumisoskuses, kiiruse ohjamises, sest mitmed kiirete laskumistega maratonid - Kõrvemaal ja Haanjas on ju veel sellelgi talvel ees.
Sõitsime oma tudengirühmaga ( ca 30 suusatajat ) ka Ansomäe laskumisest alla, saime vastlapäevaks kena pika liu, ilma kukkumiseta...
Ja õhtul näitasin neile seda TM videot, koos analüüsiga, sest nemad - tulevased õpetajad, vaba aja tegevuste korraldajad , ehk maratonisõitjadki peavad ka sellest õppust võtma...
Turvalisemat laskumist tulevikuks !
17.veebruaril 2015 Tehvandil
17.veebruaril 2015 Tehvandil