Mees maastike rüpest - ARNE KIVISTIK
Peraküla Kompassi 2018 .aasta tippraamat
Kui kusagil 5 tagasi, suve keskel Viimsi postkontorisse ühele tulnud saadetisele järele läksin, siis oli teada, mis sinna pruuni jõupaberi sisse peaks olema pakitud. Tunnistan, et mu läbematus oli nii suur, et korraks postinäitsikult kääre palusin ja selle kõvakaanelise ning paraja paksusega raamatuga paki servast lahti lõikasin...
Ja siin ta siis oli, mu kunagise õpetaja, hilisema kolleegi ja hea mõttekaaslase Arne Kivistiku lubatud raamat.
Teadsin selle kirjutamise mõningaid käike, sest vahepeal käis meil Arnega mõne fakti või seiga ületäpsustamine. Kuid muidu oli ikkagi põnev mõelda - mida see, siis juba 85. aastanumbri juurde jõudnud mees oma äärmiselt huvitavast ja mitmekülgsest tegutsemisest oli trükitarbeliseks pidanud. Seda veel ka oma ülikoolile ja Eesti Vabariigi 100-le pühendades...
Kuigi raamatute liigitamises on väga erínevaid lähenemisi, siis kindlasti on neis kõigis ka selline jaotus, nagu - ühe jutiga läbi loetavad raamatud... Ja nii käis ka kindlalt sinna lahtrisse kuuluva Arne raamatuga - vaevalt sain hädavajalikud päevategemised tehtud kui pugesin oma mõnusaimasse lugemisnurka ja kuskil varavalgeks tuli tagumine kaas vastu... Sealt vastu vaatav pilt on aga tüüpiline Arne tehtu, kuhu polnud vaja enam ühtki sõna lisada...
Ja siin ta siis oli, mu kunagise õpetaja, hilisema kolleegi ja hea mõttekaaslase Arne Kivistiku lubatud raamat.
Teadsin selle kirjutamise mõningaid käike, sest vahepeal käis meil Arnega mõne fakti või seiga ületäpsustamine. Kuid muidu oli ikkagi põnev mõelda - mida see, siis juba 85. aastanumbri juurde jõudnud mees oma äärmiselt huvitavast ja mitmekülgsest tegutsemisest oli trükitarbeliseks pidanud. Seda veel ka oma ülikoolile ja Eesti Vabariigi 100-le pühendades...
Kuigi raamatute liigitamises on väga erínevaid lähenemisi, siis kindlasti on neis kõigis ka selline jaotus, nagu - ühe jutiga läbi loetavad raamatud... Ja nii käis ka kindlalt sinna lahtrisse kuuluva Arne raamatuga - vaevalt sain hädavajalikud päevategemised tehtud kui pugesin oma mõnusaimasse lugemisnurka ja kuskil varavalgeks tuli tagumine kaas vastu... Sealt vastu vaatav pilt on aga tüüpiline Arne tehtu, kuhu polnud vaja enam ühtki sõna lisada...
See öine "raamatuneelamine" kujunes unustamatuks lugemisretkeks paljudesse väga tuttavatesse paikadesse ja läks leheküljeti ikkagi üsna emotsionaalseks taaskohtumiseks ühe või teise inimese ning sündmusega. Seda ikkagi Arne, kui hea lävija ning tähelepaneliku märkaja vaatepunktist kaedes ja tema mahukas mäletamispagasis sorides. Samas autorile nii omast head ning kergesti loetavat stiili nautides. Paljude oluliste hetkede, algatatud tegemiste ning mitte ainult teda, vaid ridamisi ka väga paljusid inimesi puudutanud asjade veelkordse üle vaatamisega. Sinna 230-le leheküljele mahtus nii Arne enda eri aegade elu-olu, ülikooli, orienteerumise, suusatamise, paljude huvide ning meelepäraste harrastuste äärmiselt särav kogum...
1933.aasta mehena on Arnel ka sutsuke esimest Eesti Wabariiki meeles, aga hiljem isegi see vabrikuvilede huilgamine 1953.aasta 5. märtsil, mil ta Tallinna Mäetehnikumist ära tulles linnapiiril juhuslikku autot ootas ning hiljem teada sai, et kuuldu olla Stalini surmast märku andnud...
Juba samal sügisel viib "saatuse sõrm" teda ülikooli vastuvõtukomisjoni laudade reast lühima järjekorra lõppu ja niimoodi ka kehakultuuriteaduskonda. Nüüd, pärast tema elutöö tegemisi hinnates võib vaid õnne tänada, et taoline mees selle valdkonna pääle sattus ja on sinna oma märgatava jälje jätnud...
Mööda raamatu märksõnu liikudes ajasin lehekülgi neelates Arne elukäikude põnevaid jälgi, sobitades märkamatult neid ka omapoolsete tähelepanekutega. Et mida olin mina tema varasematest tegemistest kuulnud ning mida siis, 1964.aastal ülikooli tulles vahetult nägema hakkasime. Küll aga avastasin lugedes ka selliseid seiku, millest mul aimugi polnud, kuid mis temast niimoodi veelgi "multisema " tegelase teevad. Kuhu küll pole teda jätkunud ja kus ta alati ikka täie kire ja tahtmisega oli justkui märkamatult kaasa löönud...
Nagu ka...
... KKT-s (TRÜ Kehakultuuriteaduskonnas) - sõjajärgse Eesti spordihariduse taimelavas
Seal valitses Arne ajalgi kuduaegne õhkkond koos tugeva erialaõppega ning suure ja arvestatava mõjuga kogu Eestis ja ka NL-s. Ja arusaadavalt muidugi mitte "raudse eesriide" taha minemisega, ehkki tase lubanuks seda küll ja küll. Kuid nagu Arne äärmiselt hästi kirjutab - oli siin kodumailgi piisavalt tegemist, eriti kui sul endal jagus rohkesti huvisid ja tahtsid ka neis tingimustes midagi tõsisemat ära teha...
Kuigi enamalt jaolt positiivses toonis kirjeldatud meenutustes ei räägita kedagi taga ega kiputa võrdlema stiilis, et kuidas me ikka 60-ndatel tegime, siis Arnelgi jäi märgatav okas hinge, kuidas ta ühes "moevoolus" 65-selt ülikooli jaoks tarbetuks osutus. Tuli linna jõudes vana kuulsa suusakateedri ukse taha, aga vahepeal olid "uued asukad" juba lukudki ära vahetanud...
Kuid veerevale kivile sammal ei kasva ja veel järgmise 20 aasta jooksul ajas Arne oma orienteerumisrida, pühendudes Peraküla piirkonna uurimistele ja ettevõtmistele. Tagatipuks pani kokku sellegi raamatu... Just selle viimasega saavad "kõvade " kaante vahele nii linna ( Tartu) kui Kääriku asjad. Ilma formaalsusteta - jah just nii, kuidas elu käis. Arnel endal olid selles teatud ning ta elu mõjutanud "pidepunktid" , nagu - ülikooli rotaprint, kinokabinet, Grossi suusatehnika uuringud ja muidugi kogu Kääriku koos oma võrratute maastikega... Jah, Arne on liikunud paigast paika ning need kunagi üles võetud pildid on nüüd vaadates enamat kui pelgad nostalgialaksud...
1933.aasta mehena on Arnel ka sutsuke esimest Eesti Wabariiki meeles, aga hiljem isegi see vabrikuvilede huilgamine 1953.aasta 5. märtsil, mil ta Tallinna Mäetehnikumist ära tulles linnapiiril juhuslikku autot ootas ning hiljem teada sai, et kuuldu olla Stalini surmast märku andnud...
Juba samal sügisel viib "saatuse sõrm" teda ülikooli vastuvõtukomisjoni laudade reast lühima järjekorra lõppu ja niimoodi ka kehakultuuriteaduskonda. Nüüd, pärast tema elutöö tegemisi hinnates võib vaid õnne tänada, et taoline mees selle valdkonna pääle sattus ja on sinna oma märgatava jälje jätnud...
Mööda raamatu märksõnu liikudes ajasin lehekülgi neelates Arne elukäikude põnevaid jälgi, sobitades märkamatult neid ka omapoolsete tähelepanekutega. Et mida olin mina tema varasematest tegemistest kuulnud ning mida siis, 1964.aastal ülikooli tulles vahetult nägema hakkasime. Küll aga avastasin lugedes ka selliseid seiku, millest mul aimugi polnud, kuid mis temast niimoodi veelgi "multisema " tegelase teevad. Kuhu küll pole teda jätkunud ja kus ta alati ikka täie kire ja tahtmisega oli justkui märkamatult kaasa löönud...
Nagu ka...
... KKT-s (TRÜ Kehakultuuriteaduskonnas) - sõjajärgse Eesti spordihariduse taimelavas
Seal valitses Arne ajalgi kuduaegne õhkkond koos tugeva erialaõppega ning suure ja arvestatava mõjuga kogu Eestis ja ka NL-s. Ja arusaadavalt muidugi mitte "raudse eesriide" taha minemisega, ehkki tase lubanuks seda küll ja küll. Kuid nagu Arne äärmiselt hästi kirjutab - oli siin kodumailgi piisavalt tegemist, eriti kui sul endal jagus rohkesti huvisid ja tahtsid ka neis tingimustes midagi tõsisemat ära teha...
Kuigi enamalt jaolt positiivses toonis kirjeldatud meenutustes ei räägita kedagi taga ega kiputa võrdlema stiilis, et kuidas me ikka 60-ndatel tegime, siis Arnelgi jäi märgatav okas hinge, kuidas ta ühes "moevoolus" 65-selt ülikooli jaoks tarbetuks osutus. Tuli linna jõudes vana kuulsa suusakateedri ukse taha, aga vahepeal olid "uued asukad" juba lukudki ära vahetanud...
Kuid veerevale kivile sammal ei kasva ja veel järgmise 20 aasta jooksul ajas Arne oma orienteerumisrida, pühendudes Peraküla piirkonna uurimistele ja ettevõtmistele. Tagatipuks pani kokku sellegi raamatu... Just selle viimasega saavad "kõvade " kaante vahele nii linna ( Tartu) kui Kääriku asjad. Ilma formaalsusteta - jah just nii, kuidas elu käis. Arnel endal olid selles teatud ning ta elu mõjutanud "pidepunktid" , nagu - ülikooli rotaprint, kinokabinet, Grossi suusatehnika uuringud ja muidugi kogu Kääriku koos oma võrratute maastikega... Jah, Arne on liikunud paigast paika ning need kunagi üles võetud pildid on nüüd vaadates enamat kui pelgad nostalgialaksud...
Põllud on niidetud, hein kuhjas ja nüüd saab seda kaunist päikeselist nõlvakut ülikooli suusaõppeks kasutada...
Täielik retro !!!
Niisuguste olude pilte ja suusatunde nüüd enam ei näe
Möödunud sajandi 60-ndatel rivi ees seisvalt suusaõpetajalt Peeter Pariselt sai Arne eeskuju lisaks kõigele ka üliheas sõnaseadmises ja selle kirja panemises
Arne algatatud kampaania ajas rohkesti tartlasi trimmi ning "premeeris" tolle aja kohta imekena TRIMPLOMIGA
Kui praegusel digiajastul saab lausa üksi mistahes lihtsama trükise valmis teha ja selle kohe ka levima panna, siis Arnel läks õnneks, et ta ülikooli rotaprindi rahvaga heasse mesti sattus. Ikka ilmus tal nende abil mingi trükis, plakat või originaalne diplom, kus ta ise oli idee autor ja kavandi tegija , mis siis imekähku ka valmis trükiti. Just asjade valmis saamise tempo oli see, millega Arne teisi üllatas. Sest trükkimisega oli siis reeglina üks igavene häda ja pidev järelvalve tegi selle lausa tigusammul toimivaks või vähegi "kahtlasemate" asjade puhul lausa võimatuks ...
Üks teine oskus, mis aitas tal ikka uusi ja uusi üllatusi teha, oli fotoasjandus. Ehkki oma esimese filmi ilmutamise sai ta tehtud koolipoisina alles kolmandal korral, sest esimesel katsel pimedas kartulikoopas oli tal ilmuti liiga küm ja ei hakanud tööle, teisel jällegi liiga kuum, nii et emulsioon tuli maha...
Korraliku fotoalase väljaõppe sai ta hiljem juba ülikooli kinokabinetis Eduard Sakilt. Arnest ei saanud mitte mingi reapildistaja, vaid hea silmaga proff ning seda ka suurepäraste filmide tegijana. Kohe läks neid tema oskusi vaja Fred Kudu kergejõustiklastel, kuid hiljem ikkagi suusaprofessor Hans Grossil. Läkski nii, et Arne kaamerast eest käis läbi tolle aja maailma suusatajate tippseltskond. Gross aga oli Arne tehtud kinogrammidega kogu NL koondise juures nagu mees teiselt planeedilt. Võib arvata, et nii täiuslikku tehnikavaramut polnud siis kellelgi kogu suusamaailmas ja see maine eestlaste oskusest klassikalist suusatehnikat analüüsida püsib siiamaani.
Üks teine oskus, mis aitas tal ikka uusi ja uusi üllatusi teha, oli fotoasjandus. Ehkki oma esimese filmi ilmutamise sai ta tehtud koolipoisina alles kolmandal korral, sest esimesel katsel pimedas kartulikoopas oli tal ilmuti liiga küm ja ei hakanud tööle, teisel jällegi liiga kuum, nii et emulsioon tuli maha...
Korraliku fotoalase väljaõppe sai ta hiljem juba ülikooli kinokabinetis Eduard Sakilt. Arnest ei saanud mitte mingi reapildistaja, vaid hea silmaga proff ning seda ka suurepäraste filmide tegijana. Kohe läks neid tema oskusi vaja Fred Kudu kergejõustiklastel, kuid hiljem ikkagi suusaprofessor Hans Grossil. Läkski nii, et Arne kaamerast eest käis läbi tolle aja maailma suusatajate tippseltskond. Gross aga oli Arne tehtud kinogrammidega kogu NL koondise juures nagu mees teiselt planeedilt. Võib arvata, et nii täiuslikku tehnikavaramut polnud siis kellelgi kogu suusamaailmas ja see maine eestlaste oskusest klassikalist suusatehnikat analüüsida püsib siiamaani.
1987.aasta TM on analüüsigraafikusse pandud
Enam kui GRAND OLD MAN
Kui nüüd Arne erinevate tegutsemisvaldkondade juures veel ringi kaeda, siis ehkki vahel tahetakse kellelegi tunnustavat tiitlit - Grand Old Man uskumatult kergesti omistama hakata, siis tema kõige tõsisema "armastuse" - orienteerumise kandi pealt võiks Arne puhul sellele tiitlile isegi "sära juurde panna".
Orienteerumises on Eestis üldse rohkesti entusiastlikke inimesi olnud, aga Arne ajastu puhul hindaks eelkõige tema uute ideede algataja rolli ning oma ala viimist lausa kerge massipsühoosi tasandile.
Ehkki meid, 1964.aastal alustanud kursuse suusatamise eriala tudengeid oli kerge orienteerumise lainele saada, kuna meie seas olid väga head orienteerujad Ene Märtin ja Rudolf Mürk ning eriala õpetajaks orienteerumisfänn Erna Abel, siis keda kõiki Arne tegemiste kaudu orieteeruma küll ei toodud. Ülikool oli selleks ideaalne koht, kust olenemata õpitavast erialast sai Tartust (AK õhutamisel) paljudele ka orienteerumispisik külge hangitud. Aga kui juba ülikool oli kõva, tahtsid sama kõvad ka EPA-kad olla, rääkimata TPI-katest. Või siis Tartu asutuste ja ettevõtete rahvast, kes eneselegi märkamatult samasse, ülikooli kateedrist levivasse orienteerumisnakkusse jäid. Isegi ülikooli juhtkond eesotsas toonase rektori Arnold Koobiga saadi Kääriku metsadesse kaardiga lippama...
Kogu seda värki vedas Arne koos oma heade kaaslaste Illimar Kase, Heino Mardiste, Vello Viirsalu jpt.-ga Ning muidugi oma abikaasa Milvi utsitaval ja kriitilis-hindaval toel. Seda kõike - järjekindlalt ja konkreetsete tegudega rikastades.
KP-de "jahtimine" arenes ja kuulus Tartu elustiili juurde ning seda imehästi koos Tartu maratoni tegemistega. Kuid üht asja ei suutnud ei Arne ega keegi muu küll ette näha - et kord silkavad sealsamas ümber ülikooli peahoone maailma tipporienteerujad, sest siia on jõudnud MM! Aga näe, maailma avanemisega muutunud orienteerumiselu keeras lõpuks ka selle lehekülje ette !
Tartu maratoni suures masinavärgiski
...on palju entusiami ja arendustahet nähtud. Egas muidu ikka maailma tippsõiduks kujunetud ja isegi katusorganisatsiooni Worldloppeti peakontori asukohaks saadud. Kui kogu selle maratoni korraldusväega liitunud inimhulka vaadata, siis on seda ikkagi väga erinevate rollide jaoks vaja läinud. Kellena on aga Arne ses seltskonnas olnud? Jah - sõitjana ja mitut laadi korralduse asjade ajajana, kuid mulle tundub, et ehk enam siiski ka - visionääri ja kogu selle maratonivaimsuse analüüsija ja mõtestajana. Selleks niisama lihsalt ei saa, selleks peab arenema ja seda vaatenurka peab lihtsalt enda sees kandma. Eks kinnita Arne seda "soont" ikkagi arvukad artiklid, analüüsid, aga ka koos Jaanus Teppaniga välja antud maratoniraamat. Sellesuvises raamatustki leidsin nüüd paarkümmnend maratonilehekülge. Mis aga kõigi nende juures silma hakkab, siis on Arne tahtnud TM asju näha ikkagi enam läbi tavasuusataja pilgu. Et kuidas siis valmistuda, mida arvesse võtta, et kõik sujuks parimal moel. Ses osas on ta kindlasti n.ö. vox populi tasandit kasutanud, et kõik enne, sõidu ajal ja järellainetustes räägitu ning arvatu läbi sõelutud saaks. Sest ehkki igat maratoni, nagu ka Tartu oma kaunistavad maailma pikamaatippude heitlused, käib sõidu huvitavam osa ikkagi seal - liidrite järel looklevas maratonivoos...
Vaba mehena maailmas ja kodutanumal
Arne raamatuloo äärmiselt paeluva osa moodustab see, mis kirja saanud aastatest, mil oli justkui "vabaks" saadud nii ülikooli kohustustest, aga pääsetud vaba mehena liikuma neile maailma erinevatele maastikele, kus tahtnuks enda tippaegadelgi KP-sid otsida.
Aga veel näeb, et see Peraküla, Nõva, Läänemaa ja kogu see tasasema maa kant kujunes talle nagu tasakaaluks pikkadele aastatele "mägistes" piirkondades, Käärikust alates.
Ja avastamist on olnud siin nüüdse kodu ümbruses piisavalt, nii et seda kanti õnnestus neil Milviga ka teistele tuttavamaks teha. Nagu selgub, on juba 1883.aastast toimiva, neljandat põlve elatava ja 10 säilinud hoonega talu nägemine paljudele omaette vaatamisväärsuseks. Kui sealt siis veel 1939.aastast pärit "tahvelarvuti", puidu - ning kivinäituse leiad, jääb küll selgusetuks, mis vaim on küll seda praegust taluperet neid asju tehes taga ajanud...
Ja kui Arne vaid õueväravast välja astus, hakkas üks võrratu maastike rüppe minek, kus vahel lihtsalt ei teadnud, mida järgmisena kaamerasse kinni püüda...ja kust ei tahtnud kuidagi enam tuppa naasta... Kuni jaksu jagus , tõmbas teda ikka vaid sinna - metsade ja maastike rüppe...
Kui nüüd Arne erinevate tegutsemisvaldkondade juures veel ringi kaeda, siis ehkki vahel tahetakse kellelegi tunnustavat tiitlit - Grand Old Man uskumatult kergesti omistama hakata, siis tema kõige tõsisema "armastuse" - orienteerumise kandi pealt võiks Arne puhul sellele tiitlile isegi "sära juurde panna".
Orienteerumises on Eestis üldse rohkesti entusiastlikke inimesi olnud, aga Arne ajastu puhul hindaks eelkõige tema uute ideede algataja rolli ning oma ala viimist lausa kerge massipsühoosi tasandile.
Ehkki meid, 1964.aastal alustanud kursuse suusatamise eriala tudengeid oli kerge orienteerumise lainele saada, kuna meie seas olid väga head orienteerujad Ene Märtin ja Rudolf Mürk ning eriala õpetajaks orienteerumisfänn Erna Abel, siis keda kõiki Arne tegemiste kaudu orieteeruma küll ei toodud. Ülikool oli selleks ideaalne koht, kust olenemata õpitavast erialast sai Tartust (AK õhutamisel) paljudele ka orienteerumispisik külge hangitud. Aga kui juba ülikool oli kõva, tahtsid sama kõvad ka EPA-kad olla, rääkimata TPI-katest. Või siis Tartu asutuste ja ettevõtete rahvast, kes eneselegi märkamatult samasse, ülikooli kateedrist levivasse orienteerumisnakkusse jäid. Isegi ülikooli juhtkond eesotsas toonase rektori Arnold Koobiga saadi Kääriku metsadesse kaardiga lippama...
Kogu seda värki vedas Arne koos oma heade kaaslaste Illimar Kase, Heino Mardiste, Vello Viirsalu jpt.-ga Ning muidugi oma abikaasa Milvi utsitaval ja kriitilis-hindaval toel. Seda kõike - järjekindlalt ja konkreetsete tegudega rikastades.
KP-de "jahtimine" arenes ja kuulus Tartu elustiili juurde ning seda imehästi koos Tartu maratoni tegemistega. Kuid üht asja ei suutnud ei Arne ega keegi muu küll ette näha - et kord silkavad sealsamas ümber ülikooli peahoone maailma tipporienteerujad, sest siia on jõudnud MM! Aga näe, maailma avanemisega muutunud orienteerumiselu keeras lõpuks ka selle lehekülje ette !
Tartu maratoni suures masinavärgiski
...on palju entusiami ja arendustahet nähtud. Egas muidu ikka maailma tippsõiduks kujunetud ja isegi katusorganisatsiooni Worldloppeti peakontori asukohaks saadud. Kui kogu selle maratoni korraldusväega liitunud inimhulka vaadata, siis on seda ikkagi väga erinevate rollide jaoks vaja läinud. Kellena on aga Arne ses seltskonnas olnud? Jah - sõitjana ja mitut laadi korralduse asjade ajajana, kuid mulle tundub, et ehk enam siiski ka - visionääri ja kogu selle maratonivaimsuse analüüsija ja mõtestajana. Selleks niisama lihsalt ei saa, selleks peab arenema ja seda vaatenurka peab lihtsalt enda sees kandma. Eks kinnita Arne seda "soont" ikkagi arvukad artiklid, analüüsid, aga ka koos Jaanus Teppaniga välja antud maratoniraamat. Sellesuvises raamatustki leidsin nüüd paarkümmnend maratonilehekülge. Mis aga kõigi nende juures silma hakkab, siis on Arne tahtnud TM asju näha ikkagi enam läbi tavasuusataja pilgu. Et kuidas siis valmistuda, mida arvesse võtta, et kõik sujuks parimal moel. Ses osas on ta kindlasti n.ö. vox populi tasandit kasutanud, et kõik enne, sõidu ajal ja järellainetustes räägitu ning arvatu läbi sõelutud saaks. Sest ehkki igat maratoni, nagu ka Tartu oma kaunistavad maailma pikamaatippude heitlused, käib sõidu huvitavam osa ikkagi seal - liidrite järel looklevas maratonivoos...
Vaba mehena maailmas ja kodutanumal
Arne raamatuloo äärmiselt paeluva osa moodustab see, mis kirja saanud aastatest, mil oli justkui "vabaks" saadud nii ülikooli kohustustest, aga pääsetud vaba mehena liikuma neile maailma erinevatele maastikele, kus tahtnuks enda tippaegadelgi KP-sid otsida.
Aga veel näeb, et see Peraküla, Nõva, Läänemaa ja kogu see tasasema maa kant kujunes talle nagu tasakaaluks pikkadele aastatele "mägistes" piirkondades, Käärikust alates.
Ja avastamist on olnud siin nüüdse kodu ümbruses piisavalt, nii et seda kanti õnnestus neil Milviga ka teistele tuttavamaks teha. Nagu selgub, on juba 1883.aastast toimiva, neljandat põlve elatava ja 10 säilinud hoonega talu nägemine paljudele omaette vaatamisväärsuseks. Kui sealt siis veel 1939.aastast pärit "tahvelarvuti", puidu - ning kivinäituse leiad, jääb küll selgusetuks, mis vaim on küll seda praegust taluperet neid asju tehes taga ajanud...
Ja kui Arne vaid õueväravast välja astus, hakkas üks võrratu maastike rüppe minek, kus vahel lihtsalt ei teadnud, mida järgmisena kaamerasse kinni püüda...ja kust ei tahtnud kuidagi enam tuppa naasta... Kuni jaksu jagus , tõmbas teda ikka vaid sinna - metsade ja maastike rüppe...
